EUROOPA NÕUKOGU

EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS

KOLMAS OSAKOND

KOHTUASI

VEEBER versus EESTI (nr 1)

(Kaebus nr 37571/97)

KOHTUOTSUS

STRASBOURG

7. november 2002

Konventsiooni artikli 44 lõike 2 tingimuste täitmisel on kohtuotsus lõplik. Kohtuotsust

võib keeleliselt parandada.

Kohtuasjas Veeber versus Eesti (nr 1),

Euroopa Inimõiguste Kohtu (kolmas osakond), kes arutas asja seitsmeliikmelises kojas

koosseisus:

esimees

Hr G. RESS,

kohtunikud

Hr I. GABRAL BARRETO,

Hr L. CAFLISCH,

Hr R. TÜRMEN,

Hr B. ZUPANČIČ,

Pr H. S. GREVE,

Hr R. MARUSTE,

olles pidanud kinnise istungi 17. oktoobril 2002,

teeb teatavaks nimetatud kuupäeval vastu võetud kohtuotsuse.

MENETLUS

1. Kohtuasja aluseks on Eesti kodaniku Hr Tiit Veeber`i (“kaebaja”) 04. juulil 1997

kooskõlas Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (“konventsioon”) endise

artikliga 25 Euroopa Inimõiguste Komisjonile esitatud kaebus (nr 37571/97) Eesti

Vabariigi vastu.

2. Kaebajat esindas hr C. Wegelius, Soomes Lappers`is praktiseeriv jurist. Eesti Vabariigi

valitsust (“valitsus”) esindasid EV Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste

büroo I sekretär pr M. Hion, ning Eesti Vabariigi Alalise Esinduse Euroopa Nõukogu

juures erinõunik hr M. Harremoes.

2

3. Kaebaja väitel rikkus politseipoolne läbiotsimine ja dokumentide võetus tema

äriühingu ruumides kaebajale konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi. Samuti kaebas hr

Veeber, et politsei tegevuse peale polnud võimalik kohtusse pöörduda, millega rikutakse

konventsiooni artiklit 6. Edasi avaldas kaebaja, et siseriiklik õiguskaitsesüsteem ei

pakkunud tõhusat menetlust politseipoolse läbiotsimise ja dokumentide võetuse vastu,

nagu näeb ette konventsiooni artikkel 13.

4. Kaebus edastati Kohtule 01. novembril 1998, mil jõustus konventsiooni protokoll nr 11

(protokolli nr 11 artikkel 5 lõige 2).

5. Kaebus määrati kohtu esimesele sektsioonile (kohtu menetlusreeglite reegel 52 lõige

1). Sektsioonisiseselt moodustati asja läbivaatav koda (konventsiooni artikkel 27 lõige 1)

kohtu menetlusreeglite reegli 26 lõike 1 alusel.

6. 14. mai 2000 otsusega tunnistas kohus kaebuse vastuvõetavaks.

7. 01. novembril 2001 muutis kohus sektsioonide koosseisu (reegel 25 lõige 1). Kohtuasi

anti uuele, kolmandale sektsioonile.

8. Kaebaja ja valitsus esitasid kumbki oma märkused (reegel 59 lõige 1). Mõlemad

pooled on teise poole märkustele kirjalikult vastanud.

FAKTID

1. KOHTUASJA ASJAOLUD

A. Läbiotsimine ja võetus

9. Kaebuse esitaja on sündinud 1948. aastal ja elab Eestis Tartus. Talle kuulub äriühing

AS Giga, mille registrijärgne asukoht on Tartu. Äriühing tegeles linna küttesüsteemide

rekonstrueerimisega.

3

10. 14. novembril 1995 algatas Tartu politsei Tartu Linnavalitsuse Energiaosakonna

juhataja suhtes kriminaalmenetluse. Asja algatamise põhjuseks oli väidetav ametiseisundi

kuritarvitamine seoses sellega, et ta võttis Rahandusministeeriumilt linna küttesüsteemide

rekonstrueerimiseks laenu suuremas summas, kui oli linnavolikogu poolt heakskiidetud ja

tagatud. Nimetatud kriminaalasjas teostati 14. novembril 1995 kaebaja äriühingu

ruumides Tartu prokuröri loal läbiotsimine eesmärgiga leida võimalikke raamatupidamise

algdokumente, mis võiksid anda teavet laenu omavolilise kasutamise kohta.

11. 15. ja 20. novembril 1995 otsis Tartu politsei läbi äriühingu ruumid ning võttis ära

vastavalt

36

ja

50

kausta

dokumente,

peaaegu

kõik

äriühingu

raamatupidamisdokumendid aastatest 1994 ja 1995. Äravõetud dokumendid protokolliti

kaustade kaupa, mitte ükshaaval. Kaebaja hinnangul ulatas dokumentide koguarv umbes

10 000-ni.

Kõik äravõetud kaustad paigutati Tartu Politseiprefektuuri eraldi ruumi, kus neid

kontrollisid riigikontrolörid, keda abistasid Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna

töötajad.

12. 16. novembril 1995 esitas kaebaja Tartu Prokuratuuri kaebuse, väites, et

politseipoolne läbiotsimine ja dokumentide võetus olid ebaseaduslikud. 17. novembril

1995 kaebas ta ka riigiprokurörile, väites, et kõigi kättesaadavate dokumentide

äravõtmine ning iga üksiku äravõetud eseme protokolli märkimata jätmine on vastuolus

kriminaalmenetluse koodeksi §-dega 139 ja 140.

13. 22. novembril 1995 teatas politsei kaebajale, et äriühingu edasiseks tegutsemiseks on

tal võimalus äravõetud dokumentidega politseijaoskonnas tutvuda.

14. 23. novembril 1995 tegi Tartu prokurör politseile korralduse koostada äravõetud

dokumentide kohta protokoll ning tagastada need dokumendid, millel ei ole eeluurimise

jaoks tähtsust.

4

15. 24. novembril 1995 teatas Tartu prokurör vastuseks kaebusele, et politseile on tehtud

ülesandeks parandada puudused dokumente kajastavates protokollides, ning rõhutas, et

politsei on võimaldanud kaebajale juurdepääsu äravõetud dokumentidele ning

võimaldanud teha neist koopiaid. Prokurör märkis, et tema tegevuse peale võib edasi

kaevata riigiprokurörile.

16. 27. novembril 1995 esitas kaebaja kaebuse riigiprokurörile. Samal päeval tagastas

politsei kaebaja äriühingule kolm äravõetud kausta.

17. Oma 30. novembri 1995 kirjas informeeris riigiprokuröri asetäitja kaebajat, et tema

kaebus on läbi vaadatud. Riigiprokuröri asetäitja märkis, et läbiotsimised toimusid

prokuröri loal, kuid tunnistas, et dokumentide suure arvu tõttu on nende kohta koostatud

protokoll puudulik. Samuti märkis ta, et Tartu prokurör oli teinud politseile ülesandeks

puudused kõrvaldada. Ta kiitis heaks Tartu prokuröri rakendatud abinõud ning kaebajale

24. novembril 1995 saadetud vastuse. Samuti nenditi, et kaebuse esitajal oli võimalus

kasutada dokumente ajal, mil riigikontrolörid neid kontrollisid.

18. 10. jaanuaril 1996 esitas kaebaja äriühing kaebuse Tartu Halduskohtusse, milles palus

tunnistada ebaseaduslikuks abinõud, mida Tartu Linnavolikogu rakendas seoses

äriühingu dokumentatsiooni kontrollimisega, samuti politseipoolne läbiotsimise ja

dokumentide võetus.

19. Oma 13. septembri 1996 otsusega jättis halduskohus äriühingu kaebuse mõlemad

osad rahuldamata. Politsei tegevuse peale esitatud kaebuse osas leidis kohus, et

halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 2 p 3 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse

tsiviil- ja kriminaalmenetluses lahendatavate kaebuste lahendamine. Halduskohus ei saa

sekkuda kriminaalmenetlusse ega kontrollida eeluurimisorganite tegevuse seaduslikkust.

20. Kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses väitis kaebaja, et politsei on oma

õigusi kuritarvitanud ning rikkus oma tegevusega kriminaalmenetluse koodeksi,

põhiseaduse ja konventsiooni sätteid.

5

21. 22. novembril 1996 kinnitas Tartu Ringkonnakohus, et halduskohtul puudus pädevus

politsei poolt kriminaalmenetluses teostatud toimingute kontrollimiseks. Kohus märkis, et

haldusmenetluses ei kontrollita, kas politsei on läbiotsimise ja võetuse teostamisel

järginud

kriminaalmenetluse

koodeksit,

põhiseadust

ja

konventsiooni.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 120 kohaselt on politsei poolt kriminaalmenetluses

kasutatud meetmete seaduslikkuse kontrollimine riigiprokuröri, mitte halduskohtu

pädevuses. Ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse osaliselt ning lõpetas

haldusmenetluse osas, mis puudutas politsei toimingute peale esitatud kaebust.

22. 15. jaanuaril 1997 keeldus Riigikohus äriühingu kaebusele menetlusluba andmast.

23. Vahepeal, 23. oktoobril 1996, otsustas politsei tagastada kaksteist eelnevalt ära

võetud kausta. Kaebaja keeldus neid vastu võtmast, esitades kirjaliku põhjenduse, milles

väitis, et dokumentide äravõtmist ei protokollitud ning tagastamise aktis ei kajastu iga

üksik dokument eraldi.

22. novembril 1996 saadeti nimetatud dokumendid Tartu Linnakohtusse, kus oli

menetluses kaebaja kriminaalasi (vt punkt 26). Kaebaja nõustus dokumendid vastu võtma

aastal 1997.

15. ja 20. novembril 1995 kaebaja äriühingust ära võetud 86 kaustast tagastati äriühingule

28. Kaebaja hinnangul ei ole vähemalt 5000-6000 dokumenti senini tagastatud.

B. Kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetlus

24. 04. detsembril 1995, pärast dokumentide äravõtmist algatas Tartu politsei kaebaja

suhtes kriminaalmenetluse, kahtlustades teda ametiseisundi kuritarvitamises äriühingus.

22. märtsil 1996 esitati kaebajale süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises, samuti

maksudest kõrvalehoidmises ja dokumentide võltsimises, kuid 28. juunil 1996 võeti

süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises tagasi.

6

01. juulil 1996 esitati kaebajale süüdistus pettuses.

25. 31. oktoobril 1996 lõpetati eeluurimine ning kohtuasi saadeti Tartu Linnakohtusse

läbivaatamiseks.

26. 13. oktoobri 1997 tegi Tartu Linnakohus süüdimõistva kohtuotsuse ning mõistis

kaebajale 3 aasta ja 6 kuu pikkuse tingimisi vabadusekaotuse. Kohus leidis, et

eeluurimisasutused olid kaebaja äriühingult dokumentide äravõtmisel rikkunud

kriminaalmenetluse koodeksi §-s 140 ette nähtud menetlusreegleid. Nimelt võeti ära

dokumendid, millel ei olnud kriminaalasjas tõenditena tähtsust, ei koostatud protokolli

iga üksiku dokumendi kohta eraldi ning dokumendid võeti ära kaustade kaupa. Sellega

takistati asja eeluurimist ning kohtulikku uurimist.

27. 18. oktoobril 1997 esitas kaebaja Tartu Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtusse. Kaebaja väitis muu hulgas, et 15. ja 20. novembril 1995

toimunud dokumentide valimatu äravõtmine tema äriühingult AS Giga rikkus tema õigust

kaitsele, kuna talt oli võetud võimalus esitada vajalikke dokumente, mis olid politsei

käes.

28. 12. jaanuari 1998 otsusega jättis Tartu Ringkonnakohus kaebaja poolt

menetlusnormide rikkumise kohta esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata ja toetas

süüdimõistvat otsust. Menetlusnormide rikkumise küsimuses asus kohus seisukohale, et

dokumentide äravõtmine toimus kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksi § 140 nõuetega.

Protokollidesse oli märgitud äravõetud kaustade kirjeldus, arv ja nende lehekülgede arv.

Seega olid dokumendid küllaldaselt individualiseeritud.

29. 17. septembril 1998 esitas kaebaja kaebuse Riigikohtusse, vaidlustades süüdimõistva

kohtuotsuse ja menetlusnormide rikkumisele antud hinnangu, väites, et dokumentide

äravõtmise viis rikkus tema õigust kaitsele.

7

30. 08. aprillil 1998 jättis Riigikohus alama astme kohtute otsused kaebaja

süüdimõistmise osas jõusse. Kohus tõdes, et dokumentide äravõtmisel ei peetud küll

menetlusnormidest rangelt võttes kinni, kuid leidis, et menetlusnormide rikkumine

polnud oluline ega takistanud asja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist, ka ei

takistanud see kohtul tegemast seaduslikku ja põhjendatud otsust. Kohus leidis, et

dokumentide üksikasjalik kirjeldus nende äravõtmise protokollis on vajalik ainult siis, kui

neid kasutatakse tõenditena kriminaalasjas.

II. ASJAKOHANE SISERIIKLIK ÕIGUS JA PRAKTIKA

A. Eesti Vabariigi põhiseadus (1992)

31. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral pöörduda kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes

asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist.

Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseaduse vastaseks mis tahes seaduse, muu

õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul

viisil põhiseadusega vastuolus.

32. Põhiseaduse § 25 näeb ette, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

33. Põhiseaduse § 26 näeb ette, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna-

ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse,

avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või

kurjategija tabamiseks.

34. Põhiseaduse § 33 sätestab kodu puutumatuse. See sätestab, et ei tohi tungida kellegi

eluruumi, valdusesse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega

sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste

8

kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks

kriminaalmenetluses.

B. Prokuratuuri seadus (1993)

35. Prokuratuuri seadus sätestab, et Prokuratuur on täidesaatva riigivõimu asutus, mis

kuulub justiitsministri valitsemisalasse iseseisva ameti staatuses. Prokuratuur teostab

järelevalvet kriminaalasjade kohtueelse menetluse seaduslikkuse üle, samuti politsei

tegevuse seaduslikkuse üle. Prokurörid on oma ülesannete täitmisel sõltumatud ning

tegutsevad seaduse alusel ja oma veendumuste järgi.

C. Halduskohtumenetluse seadustik (1993)

36. Halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 2 p 3 kohaselt ei kuulu halduskohtu

pädevusse nende taotluste ja kaebuste lahendamine, mis lahendatakse tsiviil- või

kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Seadustiku § 4 lg 1 p 1 sätestab,

et halduskohtu pädevusse kuulub täidesaatva riigivõimu organi või selle ametiisiku

õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine.

37. Riigikohus on seoses halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 p-ga 1 öelnud, et

riigiprokuröri kui valitsusametniku õigusaktide ja toimingute peale võib kaevata

halduskohtusse ning kuna kriminaalmenetluse koodeks ei näe ette tema otsuste peale

edasikaebamise võimalust, kuulub riigiprokuröri aktide ja toimingute kontroll

halduskohtu pädevusse. Selle ülesande täitmisel ei sekku halduskohus vastava

kriminaalmenetluse käiku ega teosta järelevalvet eeluurimisorganite toimingute

seaduslikkuse üle. Halduskohus kontrollib vaid seda, kas riigiprokurör käsitles kaebust

seaduslikult (Riigikohtu halduskolleegiumi 03. novembri 1995 otsus, Riigi Teataja III,

1995, 17, 217).

D. Kriminaalmenetluse koodeks (1961, muudetud)

9

38. Kriminaalmenetluse koodeksi § 22 lg 3 kohaselt teostab prokurör oma volitusi

kriminaalmenetluses sõltumatult ja allub ainult seadusele.

39. Koodeksi § 120 lg 1 kohaselt on prokuröri ülesandeks eeluurimisorganite tegevuse

seaduslikkuse kontrollimine.

Sama paragrahvi lõike 2 alusel on prokuröri pädevuses inter alia tühistada uurijate

ebaseaduslikke ja põhjendamatuid määrusi, anda uurijatele kirjalikke juhiseid,

sanktsioneerida läbiotsimisi ning juhul, kui uurija on rikkunud seadust, kõrvaldada uurija

edasisest menetlemisest.

Lõige 3 näeb ette, et prokuröri kirjalikud juhised on eeluurimist teostavate organite jaoks

kohustuslikud.

40. Koodeksi §-de 182 ja 183 kohaselt esitatakse kaebused uurija või juurdleja tegevuse

peale prokurörile, kelle otsuse peale kaebuse lahendamise kohta ja tegevuse peale

kaebuse lahendamisel võib edasi kaevata kõrgemalseisvale prokurörile.

41. Koodeksi § 139 näeb ette, et kui uurijal on küllaldane alus arvata, et mõnes ruumis,

paikkonnas või isiku juures võib asuda ese, millel on kriminaalasjas tähtsust, teostab ta

selle eseme leidmiseks läbiotsimise. Läbi võib otsida uurija või juurdleja määruse alusel

ja ainult prokuröri või tema asetäitja sanktsiooniga. Kui uurijal on teada eseme, millel on

kriminaalasjas tähtsust, täpne asukoht, teostab ta selle eseme võetuse.

42. Koodeksi § 140 kohaselt võib uurija läbiotsimisel ja võetusel ära võtta ainult need

esemed ja dokumendid, millel on kriminaalasjas tähtsust. Iga äravõetud ese või dokument

tuleb märkida protokolli, näidates täpselt ära nende koguse, mahu, kaalu ja individuaalsed

tunnused.

E. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (1994)

10

43. Seaduse 2. peatüki 4. jagu reguleerib isiklike õiguste kaitset. Eraldi on välja toodud

au teotamine (§ 23), eraelu kaitse (§ 24) ja isiku nime kaitse (§ 25).

Seaduse § 24 lg 1 sätestab, et isikul on õigus nõuda tema eraelu puutumatuse rikkumise

lõpetamist ning rikkumisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist.

Lõikes 2 loetletakse 6 tegevust, mida loetakse eraelu puutumatuse rikkumiseks, kui need

on toime pandud ilma seadusliku aluseta või isiku tahte vastaselt. Nimetatud tegevuse

hulka kuuluvad: a) isiku eluruumi sisenemine või kinnisasjal viibimine; b) isiku või tema

valduses olevate asjade läbiotsimine; c) isiku käsikirjade, kirjavahetuse, märkmete ja

muude isiklike dokumentide või andmete kasutamine.

Lõige 3 näeb ette, et kohus võib tunnistada eraelu puutumatuse rikkumiseks ka lõikes 2

nimetamata tegevuse, millega ilma seadusliku aluseta või isiku tahte vastaselt

kahjustatakse tema eraelu.

Seaduse § 26 näeb ette, et seaduses sätestatud juhtudel võib isik nõuda ka §-des 23 kuni

25 nimetamata isiklike õiguste rikkumiste lõpetamist, samuti sellega tekitatud moraalse ja

varalise kahju hüvitamist.

44. Seaduse § 112 kohaselt on tsiviilõiguste kaitse viisideks: a) õiguse tunnustamine; b)

rikkumise kõrvaldamise ja edasise rikkumise ärahoidmine; c) rikkumiseelse olukorra

ennistamine; d) kahju hüvitamine.

45. Seaduse § 172 lõige 2 näeb ette, et isikule tekitatud moraalne kahju hüvitatakse kahju

tekitanu poolt. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta

tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus

asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju.

11

Lõige 4 näeb ette, et hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus tekitatud moraalse

kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet.

F. Vabariigi Valitsuse poolt esitatud näited pretsedendiõigusest tsiviilõiguslike

vahendite kohta

46. Kahe üksikisiku vahelises tsiviilasjas, mis puudutas elukohast väljatõstmist ja milles

hageja nõudis pädevalt tsiviilkohtult väljatõstmise õigusvastaseks tunnistamist, leidis

Tallinna Ringkonnakohus, et isiklike õiguste väidetavat rikkumist puudutavas osas tuleb

tema nõuet käsitleda tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel. Isiklike õiguste kaitseks

esitatud hagi ei saa lahendada elamuseaduse alusel. Kuigi kaebaja taotlus tunnistada

väljatõstmine õigusvastaseks ei ole tsiviilõiguslik nõue, mida saaks lahendada

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 112 lg 2 alusel, on kaevatava abinõu õigusvastasuse

küsimus aluseks vastuse leidmisele küsimusele, kas pandi toime isiklike õiguste

rikkumine või mitte (Tallinna Ringkonnakohtu 07. septembri 2000 otsus, kohtuasi nr II-

2/829/00).

47. Ühes valitsuse vastu esitatud kahju hüvitamise hagis seoses politsei poolt läbi viidud

läbiotsimisega kaebaja kodus ning isiklike esemete äravõtmisega leidis Tallinna

Ringkonnakohus, et nõuet tuleb arutada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 alusel.

Sellegipoolest leidis kohus, et kaebaja eraelu puutumatust § 24 tähenduses ei oldud

rikutud, kuna läbiotsimine ja võetus teostati kriminaalmenetluse koodeksi § 139 ja 140

kohaselt seaduslikult (Tallinna Ringkonnakohtu 01. juuli 1999 otsus, kohtuasi nr II-

2/637/99).

48. Ühes politsei ebaseadusliku tegevusega – hageja isiklike esemete läbiotsimine, kuna

hagejat kahtlustati poevarguses - tekitatud moraalse kahju hüvitamise nõudes, leidis

Tallinna Ringkonnakohus, et rikuti hageja isiklikke õigusi ning mõistis valitsuselt välja

hüvitise. Kohus toetus inter alia põhiseaduse §-le 25 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse §

24 lg-le 2, §-le 26 ja § 172 lg-tele 2 ja 3 (Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2001

otsus, kohtuasi nr II-2/253/2001).

12

49. Samuti on tsiviilkohtud lahendanud asju, kus isiklike õiguste rikkumisest tulenev

kahju hüvitamise nõue on esitatud inter alia seoses ebaseadusliku kinnipidamisega ja

süüdimõistmisega, kinnipeetava kirjavahetuse avamise ja au teotamisega.

ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

I.

KONVENTSIOONI ARTIKLI 8 VÄIDETAV RIKKUMINE

50. Kaebaja väitel rikkus politsei tema äriühingu ruumides läbiviidud läbiotsimise ja

dokumentide äravõtmisega konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi. Kaebaja märgib, et

hulk dokumente on senini politsei käes.

Konventsiooni artikkel 8 näeb ette:

“1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning kirjavahetuse saladust.

2. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus

ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides,

korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.”

51. Vabariigi Valitsus esitas kohtueelses menetluses kaks vastuväidet.

A. Ratione temporis kohtualluvuse puudumine

52. Valitsus väitis, et kaebuse osas, mis puudutas esialgset läbiotsimist ja võetust, mille

politsei viis läbi enne, kui konventsioon 16. aprillil 1996 Eesti suhtes jõustus, ei kuulu

kaebus EIÕK kohtualluvusse ratione temporis. Politsei tegevus oli kiire ja kohene ning

seda ei saa vaadelda jätkuvana.

53. Kaebaja väitis, et artikkel 8 rikkumine oli jätkuva iseloomuga, kuna suur hulk

dokumente on ikka veel politsei käes ning äriühingule tagastamata. Dokumentide

äravõtmisel oli pikaajaline mõju äriühingu tegevusele, seega ei saa sekkumist käsitleda

13

kui ühekordset akti. Järelikult kuuluvad kaevatavad abinõud EIÕK kohtualluvusse

ratione temporis.

54. Kohus kordab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide kohaselt on

konventsioon osalisriikidele siduv ainult nende asjaolude suhtes, mis toimusid või pandi

toime pärast konventsiooni jõustumist selle osalisriigi suhtes. Eesti suhtes jõustus

konventsioon 16. aprillil 1996. Kohus tuletab meelde, et ta on tunnustanud konventsiooni

jätkuva rikkumise mõistet ja rikkumise mõju, mis piirab ajaliselt konventsiooniorganite

pädevust (vt näiteks 24. juuni 1993 kohtuotsus: Papamichalopoulos ja teised v Kreeka -

Seeria A, nr 260-B, lk 69-70, punktid 40-46 ning 18. detsembri 1996 kohtuotsus:

Loizidou v Türgi (kohtuasja olulised positiivsed ja negatiivsed aspektid), Reports of

Judgements and decisions, 1996-VI, lk 2230, punkt 41).

55. Käesoleval juhul otsis politsei kaebaja äriühingu ruumid läbi ja teostas dokumentide

võetuse 15. ja 20. novembril 1995, s.t enne konventsiooni jõustumist Eesti suhtes

16. aprillil 1996. Haldusasjas tehtud kohtuotsused, millega jäeti rahuldamata kaebaja

äriühingu apellatsioonkaebus taotlusega hinnata uuesti politsei tegevust, tehti pärast seda

kuupäeva.

Kohus arvestab, et läbiotsimine ja nimetatud dokumentide võetus olid kiired ja kohesed

aktid, mis hoolimata nendest tulenevatest tagajärgedest ei põhjustanud iseenesest

konventsiooni artikkel 8 kestva rikkumisena käsitletavat olukorda. Siseriiklike kohtute

otsuste lahutamine sündmustest, mis olid nende kohtuasjade põhjuseks, viiks

konventsioonile tagasiulatuva jõu andmiseni, mis oleks aga vastuolus rahvusvahelise

õiguse üldpõhimõtetega. (vt 30. septembri 1993 kohtuotsus: Stamoulakatos v Kreeka –

Seeria A, nr 271, lk 14, punkt 33 ning 08. juuni 1995 kohtuotsus: Kefalas ja teised v

Kreeka – Seeria A, nr 318-A, lk 19-20, punkt 45).

Järelikult, kohus on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse ratione temporis vastuväide, mis

puudutab läbiotsimist ja dokumentide äravõtmist, on hästi põhjendatud.

14

B. Siseriiklike õiguskaitsevahendite kasutamatajätmine

56. Valitsuse väitel ei ole kaebaja ei esialgse läbiotsimise ja võetuse ega hilisema

dokumentide kinnipidamise osas ammendanud siseriiklikke õiguskaitsevahendeid, nagu

nõuab konventsiooni artikkel 35.

57. Esialgse läbiotsimise ja dokumentide äravõtmise suhtes oli kaebajal kolm erinevat

võimalust olukorra heastamiseks, kuid kaebaja ei kasutanud neid. Esiteks oli kaebajal

võimalus kaevata riigiprokuröri akti peale halduskohtusse, kelle pädevuses oleks olnud

kontrollida prokuröri akti seaduslikkust lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg

1 p 1-st kooskõlas Riigikohtu tõlgendusviisiga. Teiseks oleks kaebaja saanud põhiseaduse

§ 15 alusel tõstatada halduskohtus küsimuse asjakohase seaduse ja tava vastavusest

põhiseadusele. Kolmandaks oleks tal olnud võimlik esitada kahju hüvitamiseks

tsiviilhagi.

58. Seoses politseipoolse dokumentide kinnihoidmisega märkis valitsus, et kaebaja ei

olnud dokumentide mittetagastamise nõudes pöördunud siseriiklike kohtute ega muude

ametiasutuste poole. Kuna politsei poolt kasutatud meetmete üle teostas otsest kontrolli

prokurör, oleks kaebajal kriminaalmenetluse koodeksi §-de 182 ja 183 alusel olnud

võimalus kõigepealt esitada kaebus pädevale prokurörile ning vajaduse korral

kõrgemalseisvale prokurörile. Prokuratuur oli politsei organitest sõltumatu. Prokuratuur

kuulus Justiitsministeeriumi haldusalasse, kuid ei olnud selle alluvuses, samas kui politsei

oli halduslikult siseministri alluvuses. Prokuratuuri seaduse ja kriminaalmenetluse

koodeksi kohaselt (§ 22 lg 3), täidavad prokurörid oma ülesandeid iseseisvalt ja

juhinduvad ainult seadusest. Prokuröri pädevus, mis on sätestatud kriminaalmenetluse

koodeksi §-s 120, annab prokurörile õiguse tühistada politsei otsuseid lähtudes nii nende

seaduslikkusest kui ka asjakohasusest.

Pärast prokuröri poole pöördumist oleks olnud võimalik esitada kaebus halduskohtusse.

15

Lisaks oleks kaebaja saanud kasutada ka nii põhiseadusest tulenevaid kui tsiviilõiguslikke

vahendeid.

59. Kaebaja väitis, et ta on kasutanud kõiki siseriiklikke õiguskaitsevahendeid. Ta oli

kriminaalmenetluse koodeksi §-de 182 ja 183 kohaselt esitada kaebuse politsei tegevuse

peale pädevale prokurörile. Kriminaalmenetluse koodeks ei näinud ette võimalust kaevata

prokuröri tegevuse peale kohtusse. Lisaks väitis kaebaja, et riigiprokurör ei tutvunud

tema kaebusega küllaldaselt ning esitas sellele vaid formaalse vastuse. Prokuratuur kui

täidesaatva võimu asutus ei saanud politsei tegevuse peale esitatud kaebuste suhtes olla

objektiivne, kuna politsei on samuti täidesaatva riigivõimu asutus.

Vastavalt siseriiklikule pretsedendiõigusele peaksid halduskohtud kontrollima vaid seda,

kas riigiprokuratuur menetles kaebust seaduslikult, mitte aga kaebuse sisu, mis puudutas

politsei tegevuse seaduslikkust. Seetõttu ei oleks vastupidiselt Vabariigi Valitsuse poolt

väidetule saanud prokuröri tegevuse peale halduskohtusse esitatud kaebusega olukorda

heastada.

Põhiseadusest tulenevate õiguskaitsevahendite osas väitis kaebaja, et ta oli halduskohtu

istungil tõstatanud oma põhiseaduslike õiguste rikkumise küsimuse, eeldades, et kohus

kohaldab põhiseaduse ja seaduste vastuolu korral põhiseaduse sätteid. Põhiseaduse § 15

kohaselt on kõik kohtud pädevad kontrollima seaduste ja toimingute vastavust

põhiseadusele. Sellegipoolest toimisid kohtud käesolevas kohtuasjas piiravalt ega teinud

seda.

Edasi vaidles kaebaja vastu valitsuse poolt pakutud tsiviilõiguslike heastamisvahendite

olemasolule.

60. Võttes arvesse järeldust, et esialgne läbiotsimine ja dokumentide äravõtmine ei kuulu

tema pädevusse ratione temporis, ei pea EIÕK nende meetmete osas vajalikuks

kontrollida, kas kaebaja on konventsiooni artikkel 35 lõike 1 kohaselt siseriiklikud

16

õiguskaitsevahendid ammendanud. Sellegipoolest kaalub kohus, kas see nõue oli täidetud

äravõetud dokumentide kinnipidamise osas pärast konventsiooni jõustumist Eesti suhtes.

61. Kohus tuletab meelde, et konventsiooni § 35 lõike 1 kohaselt kuulub asi

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide kohaselt tema pädevusse vaid siis, kui

kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud. Konventsiooni § 35 lõike 1 mõte

on pakkuda osalisriikidele võimalust tõkestada või heastada nende vastu esitatud

kaebuste aluseks olevaid rikkumisi enne, kui asi esitatakse EIÕK-le. Järelikult ei ole

riigid kohustatud andma vastuseid oma tegevuse eest rahvusvahelise organi ees enne, kui

neil on olnud võimalus lahendada asi siseriikliku õigussüsteemi abil (vt näiteks 23. aprilli

1996 kohtuotsus: Remli v Prantsusmaa - Reports 1996-II, lk 571, punkt 33 ning Selmouni

v Prantsusmaa [GC], nr 25803/94, punkt 74, ECHR 1999-V).

62. Kohtult saab konventsiooni § 35 lg 1 alusel taotleda vaid selliste õiguskaitsevahendite

rakendamist, mis on seotud väidetava õiguserikkumisega ja mis on samas ka võimalikud

ja kohased. Selliste õiguskaitsevahendite olemasolu peab olema täiesti kindel mitte

üksnes teoreetiliselt, vaid ka tegelikult, vastasel juhul puudub nõutav kättesaadavus ja

tõhusus (vt muu hulgas 16. septembri 1996 kohtuotsus: Akdivar ja teised v Türgi -

Reports 1996-IV, lk 1210, punkt 66, ning eespool viidatud Selmouni, punkt 75). Kui

esineb kahtlus mõne siseriikliku õiguskaitsevahendi tõhususe suhtes, tuleb siiski selles

osas hagi esitada (vt näiteks Raif v Kreeka, nr 21782/93, Komisjoni 26. juuni 1995 otsus,

DR 82, lk 5).

63. Veelgi enam, EIÕK kordab, et siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise

küsimuses lasub tõendamiskohustus Vabariigi Valitsusel, kes peab tõendama, et

õiguskaitsevahend oli tõhus, vaadeldaval ajahetkel kättesaadav nii teoorias kui praktikas,

see tähendab, et see oli kättesaadav, sellega oleks suudetud tagada heastamisvahend

esitatud kaebusele ning võiduvõimalus oleks olnud piisavalt suur. Kui tõendamiskohustus

on täidetud, on kaebaja kohustatud näitama, et valitsuse pakutud vahend on faktiliselt

ammendatud, või et see on mingil põhjusel käesolevas kohtuasjas ebaadekvaatne või

ebaefektiivne või et olemasolevatel konkreetsetel asjaoludel on kaebaja selle nõude

17

täitmisest vabastatud (vt näiteks eespool viidatud Akdivar ja teised, lk 1211, punkt 68,

ning eespool viidatud Selmouni, punkt 76).

64. Kohus märgib, et kaebaja ei ole äravõetud dokumentide kinnipidamist politseis

üheski siseriiklikus instantsis vaidlustanud. Samuti ei ole ta esitanud põhjuseid, miks ta ei

ole kasutanud Vabariigi Valitsuse poolt pakutud õiguskaitsevahendeid.

Ilmneb, et kriminaalmenetluse koodeksi sätete alusel oleks kaebajal olnud võimalus

esitada kaebus prokurörile ning edasi kõrgemalseisvale prokurörile, kelle pädevusse

kuulub politsei tegevuse kontrollimine ja vajaduse korral heastamisvahendite

rakendamine. Mitte miski ei tõenda, et taolisel kaebusel poleks olnud mitte mingisugust

võiduvõimalust. Kohus ei ole tuvastanud eritingimusi, mis oleksid vabastanud kaebuse

esitaja selle õiguskaitsevahendi kasutamisest.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Vabariigi Valitsuse vastuväide, mille kohaselt

kaebaja ei olnud dokumentide kinnipidamise osas ammendanud siseriiklikke

õiguskaitsevahendeid, on samuti hästi põhjendatud.

65. Võttes arvesse ülaltoodud järeldusi, ei saa EIÕK menetleda kaebuse neid osi, milles

taotletakse artikkel 8 kohaldamist.

Järelikult piirdub käesolevas asjas kohtupoolne arutelu nende kaebuse osadega, milles

kaebaja taotleb konventsiooni artiklite 6 ja 13 kohaldamist – s.t. kaebuse osi, mis

puudutavad kohtusse pöördumise võimalusest ilmajätmist ja politseipoolse läbiotsimise ja

dokumentide äravõtmise suhtes tõhusa menetluse rakendamist.

II.

KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 VÄIDETAV RIKKUMINE

66. Kaebaja väitis, et kohtute keeldumine politsei tegevuse peale esitatud kaebuste

menetlemisest rikkus tema õigust pöörduda kohtusse konventsiooni artikli 6 lõike 1

alusel, mille asjakohane säte näeb ette, et:

18

“Igaühel on oma tsiviilõiguste ja –kohustuste ....................... üle otsustamise korral õigus õiglasele ... asja

arutamisele ... õigusemõistmise volitustega institutsioonis.”

67. Vabariigi Valitsus väitis vastu, et kaebajal oli võimalik kohtusse kaebus esitada.

Kaebajal oli võimalus esitada kaebus riigiprokuröri kui ametiisiku peale halduskohtusse.

Veelgi enam, kaebaja kaebus dokumentide äravõtmise seaduslikkuse osas vaadati läbi

kriminaalasja arutamise käigus kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetluses. Lisaks oli

kaebajal võimalus esitada seoses isiklike õiguste väidetava rikkumisega riigi vastu kahju

hüvitamise nõue tsiviilkorras. Oma väidete kinnitamiseks toetus Vabariigi Valitsus

põhiseaduse §-dele 25, 26 ja 33 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dele 23-26, 112,

172 ja 173, samuti siseriiklike kohtute pretsedendiõigusele. Väideti, et kohtud oleksid

pidanud kahju hüvitise tsiviilkorras välja mõistma, kui selleks oleks olnud alust – kui

kaebaja oleks näidanud, et sekkumine tema eraellu ja kodu puutumatuse rikkumine

toimusid ilma seadusliku aluseta või tema tahte vastaselt. Moraalse kahju hüvitamise üle

otsustamisel eeldati kostja vastutust. Veelgi enam, tsiviilhagi esitamiseks poleks vaja

olnud kõigepealt saada prokuröri või halduskohtu otsust politsei tegevuse

ebaseaduslikkuse kohta. Kohtud hindavad tsiviilasjas tõendeid sõltumatult ning

otsustavad, kas antud konkreetse juhtumi puhul on rikutud kellegi isiklikke õigusi.

68. Kaebaja väitis, et halduskohtu poolt teostatud kontroll piirdus prokuröri aktide

seaduslikkuse kontrollimisega ega hõlmanud kontrolli politsei tegevuse üle, mida kaebaja

tegelikult taotles.

Tsiviilkorras kohtusse pöördumise osas väitis kaebaja, et tsiviilasjas ei hinnata

kriminaalmenetlusega seoses läbi viidud politseitegevuse seaduslikkust.

Tõepoolest, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 alusel oli võimalik esitada tsiviilhagi

isiklike õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Siiski käsitles nimetatud

paragrahv vaid füüsiliste isikute õigusi ning selle reguleerimisalasse ei kuulu töökohta

tungimine. Viimatinimetatu, millele viidatakse põhiseaduse §-s 33, ei olnud seega

tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 24 kaitstud. Vabariigi Valitsus ei olnud esitanud

19

pretsedendiõigusest ühtki juhtumit, mis näitaks, et töökoha puutumatuse tsiviilõiguslik

kaitsemehhanism üldse eksisteerib.

69. Kohus märgib, et halduskohtusse esitatud hagi puudutas politseipoolset võimu

kuritarvitamist läbiotsimisel ja dokumentide äravõtmisel. Kohtu arvates on see nõue

kaetud konventsiooni artikli 6 lõike 1 tsiviilõigusliku osaga, arvestades, et kaebus oli

esitatud isiklike õiguste kaitseks täidesaatva võimu sekkumise vastu. Seega on artikli 6

lõige 1 kohaldatav.

70. Kohus tuletab meelde, et artikli 6 lõige 1 garanteerib igaühele õiguse pöörduda

kohtusse või vahekohtusse seoses talle kuuluvate tsiviilõiguste ja –kohustustega tekkinud

nõuetega. Sel moel hõlmab see artikkel “õigust kohtule”, millest kohtusse pöördumise

õigus – s.t. tsiviilasjades menetluse algatamise õigus – moodustab vaid ühe osa (vt Waite

ja Kennedy v Saksamaa [GC], nr 26083/94, punkt 50, ECHR 1999-I, ning 21. veebruari

1975 kohtuotsus: Golder v Ühendkuningriik, Seeria A, nr 18, lk 18, punkt 36).

Samuti tuletab kohus meelde, et konventsioon pole välja töötatud mitte selleks, et kaitsta

teoreetilisi või illusoorseid, vaid tegelikke ja tõhusaid õigusi. See kehtib iseäranis

kohtusse pöördumise õiguse suhtes, arvestades, millist rolli mängib demokraatlikus

ühiskonnas õigus õiglasele kohtupidamisele (vt näiteks 09. oktoobri 1979 kohtuotsus:

Airey v Iirimaa, Seeria A, nr 32, lk 12-13, punkt 24).

Veelgi enam, ainult selline institutsioon, millel on täielik jurisdiktsioon, kaasa arvatud

õigus tühistada kaevatud otsus täies ulatuses, nii faktiliste asjaolude hindamise kui õiguse

kohaldamise küsimuses, väärib artikli 6 lõike 1 tähenduses nimetust “õigusemõistmise

volitustega institutsioon” (vt näiteks 23. oktoobri 1995 kohtuotsus: Umlauft v Austria,

Seeria A, nr 328-B, lk 39-40, punkt 37-39).

71. Kohus märgib, et käesolevas asjas väitis halduskohus, et kaebaja äriühingu kaebus

politseipoolse läbiotsimise ja dokumentide äravõtmise peale ei kuulu tema

kohtualluvusse, kuna politsei tegevus kuulus eeluurimise käigus kasutatavate meetmete

20

alla ning selle seaduslikkust ei saa halduskohus kontrollida. Selliste meetmete

seaduslikkuse üle järelevalve teostamine kuulub prokuröri ja riigiprokuröri pädevusse,

kelle tegevuse peale on halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 p 1 ja sellele

Riigikohtu poolt antud tõlgenduse kohaselt (vt eeltoodud punkte 36-37) võimalus kaevata

edasi halduskohtusse.

Arvestades Riigikohtu seisukohta, oli halduskohtu pädevuse ulatus siiski piiratud

riigiprokuröri tegevuse seaduslikkusele hinnangu andmisega. Kohtute pädevusse ei kuulu

kaebaja poolt vaidlustatud politseitegevusega seotud faktiliste asjaolude hindamise ja

õiguse kohaldamise küsimuste lahendamine. Samuti ei saa halduskohus nimetatud

meetmeid tühistada, kui ta leiaks need ebakohased olevat. Seega ei oleks prokuröri

tegevust vaidlustava kaebuse esitamine halduskohtusse võimaldanud kaebaja jaoks

tekkinud olukorda heastada.

72. Järgmisena märgib Kohus, et Vabariigi Valitsus on väitnud, et kaebaja poolt politsei

tegevuse peale esitatud kaebust menetles kriminaalkohus.

Kohus täheldas, et pärast dokumentide äravõtmist algatas politsei kaebaja suhtes

kriminaalmenetluse maksudest kõrvalehoidumise süüdistuses. Järgneval kohtuistungil

vaidlustas kaebaja dokumentide äravõtmise seaduslikkuse ning väitis, et dokumentide

äravõtmine mõjutas ebasoodsalt tema õigust kaitsele.

Kohtul oli tõepoolest võimalus hinnata kriminaalasjas politsei poolt kasutatud meetmete

seaduslikkust ning nende mõju kriminaalmenetluse erapooletusele, ning kohus seda ka

tegi. Siiski puudutas kohtu hinnang vaid kaebajale esitatud kriminaalsüüdistust.

Kriminaalkohus ei saanud vaidlustatud politseitegevust tühistada ega sellele kohast

hüvitist pakkuda. Järelikult puudus kohtul artikli 6 lõike 1 kohaselt nõutav pädevus.

73. Mis puudutab Vabariigi Valitsuse poolt välja pakutud võimalust esitada kahju

hüvitamise nõue riigi vastu tsiviilmenetluses, siis kohus märgib, et Eesti õigus, täpsemalt

21

põhiseadus ja tsiviilseadustiku üldosa seadus nägid ette võimaluse esitada isiklike õiguste

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi tsiviilkorras.

Käesoleval juhul ei ole kaebaja püüdnud tsiviilhagi esitada, uskudes, et sellel ei oleks

olnud võiduvõimalusi.

Kohus tuletab meelde, et õiguskaitsevahendite olemasolu peab olema täiesti kindel mitte

üksnes teoreetiliselt, vaid ka tegelikult, vastasel juhul puudub sellel nõutav kättesaadavus

ja tõhusus (vt, mutatis mutandis, eespool viidatud Akdivar ja teised, lk 1210, punkt 66).

Toetamaks oma väidet tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi olemasolust, toetus Vabariigi

Valitsus siseriiklike kohtute pretsedendiõigusest pärit näidetele, näidates, et kohtud on

tsiviilkorras arutanud hagisid, mis on esitatud politsei tegevusega rikutud isiklike õiguste

kaitseks seoses kodu läbiotsimisega ja isiklike esemete äravõtmisega (vt punkte 47-48).

Kohus täheldab, et need näited puudutavad siiski sekkumist isiku eraellu ja koju, mis

erineb töökoha puutumatusesse sekkumisest. Näited ei hõlma töö- või äritegevust või töö-

või äritegevuse kohta, mis kuuluvad konventsiooni artiklis 8 toodud “eraelu” ja “kodu”

mõistete alla laiemas tähenduses (vt 16. detsembri 1992 kohtuotsus: Niemietz v Saksamaa

- Seeria A, nr 251-B, lk 33-34, punktid 29-31 ning Société Colas Est ja teised v

Prantsusmaa, nr 37971/97, punkt 40, ECHR 2002-III). Veelgi enam, näited pärinevad

aastatest 1999-2001, samas kui kaebaja kaebus on esitatud aastatel 1996-1997 toimunu

kohta.

Arvestades, et puudub praktika, mis näitaks, et politsei poolt kaebaja äriühingu ruumides

kasutatud meetmete peale tsiviilkorras kahju hüvitamise nõude esitamine oleks olnud

tõhus vahend, märgib kohus, et vaadeldavaks ajaks polnud kahju hüvitamiseks

tsiviilkorras kohtusse pöördumise kord piisavalt selgelt välja kujundatud.

74. Arvestades eeltoodud tingimusi, märgib kohus kokkuvõtteks, et kaebajal puudus

vastupidiselt artikli 6 lõike 1 nõuetele tegelik võimalus kohtusse pöördumiseks.

22

75. Järelikult on rikutud artikli 6 lõike 1 sätteid.

III.

KONVENTSIOONI ARTIKLI 13 VÄIDETAV RIKKUMINE

76. Edasi väitis kaebaja, et tal ei olnud politseipoolse läbiotsimise ja dokumentide

äravõtmise osas võimalust tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees, nagu

näeb ette konventsiooni artikkel 13, mis sätestab:

“Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale

menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik.”

77. Arvestades, et kohus jõudis järeldusele, et on rikutud artikli 6 lõiget 1, ei pea kohus

vajalikuks selle kaebuse osa suhtes otsust teha. Kohus tuletab meelde, et artikli 13

nõuded on vähem ranged kui artikli 6 nõuded, ning on sellega hõlmatud (vt, muuhulgas

28. oktoobri 1998 kohtuotsust: Osman v Ühendkuningriik - Reports 1998-VIII, lk 3172,

punkt 158).

IV.

KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE

78. Konventsiooni artikkel 41 sätestab, et:

“Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud ja Kõrge

Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajadusel määrata kahjustatud

poolele õiglase hüvitise.

A. Rahaline kahju

79. Kaebaja väitis, et dokumentide äravõtmise tulemusena sai tema äriühing kahju

summas 4 286 000 Eesti krooni (EEK).

23

80. Vabariigi Valitsus vaidles nõudele vastu, väites, et nimetatud nõue puudutab kaebaja

äriühingu, mitte kaebaja isiku väidetavat kahju. Edasi hindas valitsus nõuet üleliia

suureks ja põhjendamatuks.

81. Kohus märgib, et väidetava kahju ja tuvastatud rikkumise vahel ei eksisteeri

põhjuslikku seost.

Järelikult jätab kohus kaebaja nõude selles osas rahuldamata.

B. Mittevaraline kahju

82. Kaebaja nõudis 500 000 Eesti krooni hüvitiseks pinge ja kurnatuse eest, mida

põhjustasid viljatud katsed leida oma õigustele kohtulikku kaitset.

83. Kohus nõustub Vabariigi Valitsusega, et rikkumise tunnistamine on kaebaja poolt

väidetavalt kantud mittevaralise kahju osas juba iseenesest kohane hüvitis.

C. Kohtu- ja muud kulud

84. Kaebaja taotles siseriiklikes kohtutes ja Strasbourg`i kohtus kantud õigusabikulude

hüvitiseks 54 960 Eesti krooni.

85. Vabariigi Valitsus ei vaielnud sellele summale vastu.

86. Kohus tuletab meelde, et kohtu- ja muude kulude arvamiseks artiklis 41 alusel

makstava hüvitise hulka peab olema tõendatud, et kulutusi tegelikult ka kanti ja need olid

vajalikud, et tõkestada tegevust, mis on leitud olevat konventsiooni rikkumine, või saada

selle eest hüvitist, ning mis on mõistliku suurusega (vt näiteks Nielsen ja Johnson v

Norra - [GC], nr 23118/93, § 43, ECHR 1999-VIII).

24

Arvestades kaebaja esitatud kulutuste üksikasjalikku loetelu ja nentides, et kõik kantud

kulud ei olnud seotud konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumisega, peab kohus mõistlikuks

määrata kaebajale kaebuse selles osas hüvitiseks 1600 EUR suurune summa.

D. Intressid

87. Kohus on seisukohal, et kohustuse mittetäitmisel kohaldatav intressimäär tuleks

kindlaks määrata aastase koefitsiendina, mis on võrdne Euroopa Keskpanga marginaalse

laenuintressiga, pluss kolm protsendipunkti.

EELTOODUD PÕHJUSTEL KOHUS:

1. leiab ühehäälselt, et konventsiooni artikkel 8 alusel esitatud kaebus ei kuulu osas,

milles see puudutab politseipoolset läbiotsimist ja dokumentide äravõtmist, EIÕK

kohtualluvusse ratione temporis;

2. leiab ühehäälselt, et osas, milles konventsiooni artikkel 8 alusel esitatud kaebus

puudutab dokumentide kinnipidamist, ei ole kaebaja ammendanud siseriiklikke

õiguskaitsevahendeid;

3. leiab kuue poolthäälega ühe vastu, et rikutud on konventsiooni artikli 6 lõiget 1;

4. leiab ühehäälselt, et konventsiooni artikkel 13 alusel esitatud kaebust ei ole vaja

läbi vaadata;

5. leiab ühehäälselt, et artikli 6 lõike 1 rikkumise tunnistamine on kaebaja poolt

väidetavalt kantud mittevaralise kahju osas juba iseenesest kohane hüvitis;

6. leiab ühehäälselt, et:

(a) kostjaks olev riik peab maksma kaebajale kohtu- ja muude kulude katteks

1600 EUR (üks tuhat kuussada eurot), ümber arvutatuna kostjariigi

rahvuslikku vääringusse maksmise päeval kehtiva vahetuskursi alusel,

ning tehingu juurde kuuluvad maksud, kolme kuu jooksul arvates päevast,

mil kohtuotsus konventsiooni artikli 44 lõike 2 kohaselt jõustub;

(b) ülalnimetatud kolme kuu möödumise päevast kuni maksmise päevani

tuleb maksta lihtintressi, mis on kindlaks määratud aastase koefitsiendina,

25

mis on võrdne Euroopa Keskpanga marginaalse laenuintressiga, pluss

kolm protsendipunkti;

7. jätab ühehäälselt rahuldamata kaebaja ülejäänud nõude õiglase hüvitise

saamiseks.

Koostatud inglise keeles ning kuulutatud 7. novembril 2002 kooskõlas kohtu

menetlusreeglite reegli 77 lõigetega 2 ja 3.

/allkiri/

Vincent BERGER

kohtusekretär

Georg RESS

president

Kooskõlas konventsiooni artikli 45 lõikega 2 ja kohtu menetlusreeglite reegli 74

lõikega 2 on käesolevale kohtuotsusele lisatud Hr Türmen`i eriarvamus.

G.R. /initsiaalid/

V.B. /initsiaalid/

KOHTUNIK TÜRMEN`i ERIARVAMUS

Nõustun enamusega, et konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi ei ole rikutud, kuna

kaebus ei kuulu Kohtu kohtualluvusse ratione temporis ning kaebaja ei ole

ammendanud siseriiklikke õiguskaitsevahendeid.

Siiski ei saa ma nõustuda enamuse arvamusega selle kohta, et rikutud on

konventsiooni artikli 6 lõikega 1 tagatud õigusi.

On tõsi, et halduskohus keeldus kaebaja äriühingu kaebust politseipoolse läbiotsimise

ja dokumentide äravõtmise kohta menetlusse võtmast põhjusel, et politsei tegevus

kujutas endast eeluurimismeetmete rakendamist ning nende meetmete seaduslikkust

ei saa haldusmenetluses hinnata. Kohus toetus halduskohtumenetluse seadustiku

26

artikli 3 lõike 2 punktile 3, mille kohaselt halduskohus ei lahenda asju, mis

lahendatakse tsiviil- või kriminaalkorras.

Siiski, kaebaja ei püüdnud konventsiooni artikliga 8 tagatud õiguste väidetava

rikkumise osas kohtusse tsiviilkorras hagi esitada. Eesti õigus, täpsemalt põhiseadus

ja tsiviilseadustiku üldosa seadus nägid ette võimaluse esitada isiklike õiguste

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue tsiviilkorras. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse artikkel 112 kohaselt kuulub kohtute pädevusse tsiviilasjades teha otsus

rikkumise kõrvaldamise, rikkumiseelse olukorra ennistamise ja kahju hüvitamise

kohta. Mitte miski ei viita sellele, et tsiviilasja algatamine sõltuks vaieldavate

meetmete teiste organite poolt teostatud seaduslikkuse kontrolli tulemusest.

Seoses kaebaja väitega, et tsiviilõiguslik kaitse ei hõlma töökoha kaitset, kuna vastav

osa tsiviilseadustiku üldosa seadusest reguleerib ainult füüsiliste isikute õigusi, tuleb

märkida, et kaebaja esitas konventsiooni artikli 8 alusel kaebuse, väites, et

politseipoolsed meetmed puudutasid teda isiklikult. Veelgi enam, põhiseaduse

paragrahviga 33 tagatud kodu puutumatuse kaitse hõlmab selgesõnaliselt ka töökohta.

On õige, et Vabariigi Valitsuse esitatud näited pretsedendiõigusest pärinevad

hilisemast ajast kui käesolev ning ei puudutanud tööalast või äritegevust või töö- või

äritegevuse kohta. Sellegipoolest pole see küllaldane alus järeldamiseks, et

tsiviilkorras hagi esitamisel poleks olnud mitte mingisugust võiduvõimalust.

Nimetatud politseimeetmete rakendamise ajal kehtisid asjakohased põhiseaduse ning

muud seadusesätted. Kui esineb kahtlus mõne siseriikliku õiguskaitsevahendi

tõhususe suhtes, tuleb selles osas hagi esitada (vt mutatis mutandis, Komisjoni

26. juuni 1995 otsus Raif v Kreeka, nr 21782/93, DR 82, lk 5).

Teisest küljest on Kohus Niemietz v Saksamaa kohtuasjas väitnud, et ”kaebaja

kontori läbiotsimine kujutas endast artikliga 8 tagatud õiguste rikkumist”

(16. detsembri 1992 kohtuotsus: Niemietz v Saksamaa - Seeria A, nr 251-B, lk 33-34,

punktid 29-31).

Antud olukorras oli kaebajal minu arvates võimalik nõuda kahju hüvitamist

tsiviilkorras.

Veelgi enam, kaebaja poolt politsei toimingute peale esitatud kaebuse vaatas kohus

järgnevalt läbi kriminaalasjas ning kohtul oli võimalus hinnata dokumentide

27

äravõtmise seaduslikkust ning selle mõju kaebaja suhtes algatatud kriminaalasja

erapooletusele ning kohus seda ka tegi.

Järelikult polnud kaebajalt talle artikli 6 lõikega 1 tagatud kohtusse pöördumise

võimalust ära võetud. Järelikult ei ole minu arvates toimunud konventsiooni artikli 6

lõike 1 rikkumist.

28