Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
1
EUROOPA NÕUKOGU  
EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS  
TREIAL vs. EESTI  
(Kaebus nr 48129/99)  
KOHTUOTSUS  
STRASBOURG  
2. detsember 2003  
Käesolev kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud  
tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
2
Asjas Treial vs. Eesti  
on Euroopa Inimõiguste Kohus (neljas osakond) kojana, kuhu kuuluvad:  
M. Pellonpää, esimees,  
V. Strážnická,  
M. Fischbach,  
J. Casadevall,  
R. Maruste,  
L. Garlicki,  
S. Pavlovschi, kohtunikud,  
ja M. O’Boyle, osakonnasekretär,  
olles nõu pidanud kinnisel istungil 13. novembril 2003,  
teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.  
MENETLUSE KÄIK  
1. Kohtuasi põhineb taotlusel (nr 48129/99) Eesti Vabariigi vastu, mille Eesti  
kodanik Arnold Treial (“kaebaja”) esitas 9. detsembril 1998 Euroopa Inimõiguste  
Kohtule (EIÕK) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (“konventsioon”)  
artikli 34 alusel.  
2. Kaebajat esindas Tartus tegutsev jurist M. Ploom. Eesti riiki (“riik”) esindasid  
tema esindajad M. Hion, Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo  
direktor, ja E. Harremoes, Euroopa Nõukogu juures oleva Eesti Vabariigi esinduse  
erinõunik.  
3. Kaebaja väitis eelkõige, et tema abielulahutust ja vara jagamist käsitleva  
tsiviilmenetluse kestus ei olnud mõistlik.  
4. Taotlus suunati EIÕK esimesele osakonnale (kohtu reglemendi 52. reegli punkt  
1). Kõnealuses osakonnas moodustati asja läbivaatamiseks koda (konventsiooni artikli 27  
lõige 1) EIÕK reglemendi 26. reegli punkti 1 kohaselt.  
5. 1. novembril 2001 muutis EIÕK oma osakondade koosseisu (EIÕK reglemendi  
25. reegli punkt 1). Käesolev kohtuasi suunati uues koosseisus olevale neljandale  
osakonnale (EIÕK reglemendi 52. reegli punkt 1).  
6. 2002. aasta 3. detsembri otsusega tunnistas EIÕK taotluse osaliselt  
vastuvõetavaks.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
3
7. Riik esitas asja sisu käsitlevaid seisukohti (EIÕK reglemendi 59. reegli punkt  
1), kuid kaebaja seda ei teinud.  
ASJAOLUD  
8. Kaebaja sündis 1932. aastal ja elab Otepääl.  
9. 2. septembril 1977 abiellus ta naisega, kellega tal oli juba poeg, kes sündis  
1962. aastal. 3. veebruaril 1993 nende poeg suri.  
A. Abielulahutust ja vara jagamist käsitlev menetlus  
10. 3. veebruaril 1994 esitas kaebaja naine Valga Maakohtule abielulahutust ja  
abieluvara, mille hulka kuulus ka põllumajanduslik vara, jagamist käsitleva hagi.  
11. 23. veebruaril 1994 esitas kaebaja naise vastu hagi nende poja pärandvara  
jagamise tõttu. Pärandvara koosnes majast üheskoos külgnevate hoonetega ja kahest  
autost.  
12. 12. aprillil 1994 ühendas maakohus hagid.  
13. 21. aprillil 1994 arutas maakohus asja ja määras täiendava arutelu 24. maiks  
1994.  
14. 9. mail 1994 andis maakohus kaebaja naise palvel korralduse vara arestida, et  
tagada selle säilimine tema tsiviilhagi lahendamise ajal.  
Kohtutäiturid teostasid arestimise 10. ja 26. mail 1994.  
15. 24. mail 1994 võeti kaebaja vahi alla seoses tema vastu algatatud  
kriminaalmenetlusega (vt allpool).  
16. Kaebaja vabastati vahi alt 20. detsembril 1994 ja 5. aprillil 1995 esitas ta  
maakohtule taotluse, milles nõudis oma tsiviilasja üleandmist mõnele muule kohtule,  
väites, et kohtunik ja kohus ei ole erapooletud.  
17. 25. aprillil 1995 määras maakohus kaebaja trahvi selle eest, et ta oli kohtu  
kohta kasutanud solvavaid väljendeid nii oma üleandmistaotluses kui ka kohtuistungitel.  
18. 28. aprillil 1995 palus kaebaja enda vabastamist trahvist. 3. mail 1995 taandas  
asja arutanud kohtunik enda. 26. mail 1995 teatas kaebaja kohtule, et ta on kaotanud  
usalduse kohtu vastu, ja palus kõikidel kohtu liikmetel tagasi astuda.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
4
19. 1995. aasta 30. mai otsusega jättis maakohus mõlemad tema palved  
rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus kinnitas seda otsust. 13. märtsil 1996 keeldus  
Riigikohus menetlusloa andmisest.  
20. 3. juunil 1996 esitas kaebaja abielulahutushagi.  
21. Vastavalt 12. märtsil 1997 ja 30. septembril 1997 loobusid Valga Maakohtu  
kohtunikud kaebaja ja tema naise tsiviilhagide läbivaatamisest. Nende otsustes märgiti, et  
kaebaja kirjalikes avaldustes, eeskätt nendes, mis esitati 1995. aasta aprillis, väljendati  
lugupidamatust kohtu vastu ja et need avaldused takistavad kohtuasjade erapooletut  
läbivaatamist.  
22. 29. novembril 1997 andis kõrgema astme kohus kohtuasjad üle Viljandi  
Maakohtule, kes 3. novembril 1997 määras arutelu 10. veebruariks 1998.  
Kõnealusel päeval lükati asja arutamine edasi, kuna osalised ei ilmunud kohtusse.  
Kaebaja ei olnud teatanud kohtule oma mitteilmumise põhjustest. Tema naine ei saanud  
kohtusse ilmuda, kuna viibis ajavahemikul 19. jaanuar–6. veebruar 1998 haiglaravil.  
23. 4. märtsil 1998 palus kaebaja kohtul määrata kohtuistungi kuupäev.  
24. 24. augustil 1998 lükati asja arutamine edasi, kuna kohtule esitatud arstitõendi  
kohaselt ei võimaldanud kaebaja naise tervislik seisund tal kohtuistungil osaleda ja kuna  
abielu lahutamise taotluse suhtes ei olnud võimalik tema kohalviibimiseta otsust teha.  
25. 29. septembril 1998 palus kaebaja kohtul asja arutada tema naise  
juuresolekuta ja uurida, kas naine sellega nõustub.  
Vastusena kohtu 1998. aasta 8. oktoobri järelepärimisele kaebaja naise tervisliku seisundi  
kohta teatati kohtule, et teda tuleb veel ravida.  
26. 30. novembril 1998 palus kaebaja advokaat kohtul määrata kohtuistungi  
kuupäev.  
27. 16. veebruaril 1999 palus kaebaja naine 22. veebruariks 1999 määratud  
kohtuistung edasi lükata, kuna tema tervislik seisund oli halvenenud ja ta tuli suunata  
haiglaravile.  
1999. aasta 22. veebruari kohtuistungil otsustas kohus, hoolimata kaebaja soovist asja  
arutamist jätkata, et kaebaja naise kohalviibimine on vajalik. Seega lükkas kohus  
arutamise edasi.  
28. 16. märtsil 1999 palus kaebaja naine kõrgema astme kohtul anda kohtuasi üle  
Tartu Maakohtule, kuna ilmselt oli nimetatud maakohus tema elukohale lähemal. Tema  
palve lükati 1999. aasta aprillis tagasi.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
5
29. 1999. aasta 1. detsembri otsusega lahutas Viljandi Maakohus kaebaja ja tema  
naise vahelise abielu. Kaebaja palvel võimaldas maakohus talle lisaaega oma varalise  
nõude muutmiseks ja täpsustamiseks, mille ta esitas maakohtule 21. jaanuaril 2000.  
30. Jätkunud menetluses, mis käsitles vara jagamist, lükati 4. septembriks 2000  
määratud kohtuistung mõlema osalise palvel edasi, sest nad tahtsid kutsuda teatavaid  
tunnistajaid.  
2000. aasta 20. septembri kohtuistung lükati samuti edasi, kuna osalised taotlesid  
täiendavate tunnistajate ülekuulamist.  
31. 14. novembril 2000 taotles kaebaja edutult kohtuniku taandamist.  
32. Kohtuistung toimus 20. novembril 2000.  
33. 2000. aasta 4. detsembri otsusega lükkas Viljandi Maakohus tagasi kaebaja  
endise naise hagi, mis käsitles abieluvara jaotamist, kuna puudusid tõendid, et selline  
vara on olemas, ja rahuldas osaliselt kaebaja nõude, mis käsitles nende poja pärandvara.  
Pärandvara jagati nii, et kaebaja sai ühe autodest ja tema endine naine ülejäänud vara.  
34. Kuna kaebaja ei olnud rahul sellega, kuidas maakohus pärandvara jagas, esitas  
ta 20. detsembril 2000 esitas kaebuse kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule, kes 30.  
aprillil 2001 tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja saatis pärandvara jagamist käsitleva  
nõude maakohtule tagasi uuesti läbi vaatamiseks.  
4. detsembril 2001 esitas kaebaja endine naine vastuhagi, nõudes nende pojast järele  
jäänud maja osalist omandiõigust. Samuti palus ta maakohtul rakendada ajutist meedet  
ehk anda kaebajale korraldus vara mitte käsutada menetluse lõpptulemuse selgumiseni.  
2002. aasta 18. märtsi otsusega rahuldas maakohus palve.  
25. märtsil 2002 vastas kaebaja kirjalikult oma endise naise nõudele.  
35. 27. märtsil 2002 toimus maakohtus eelistung. Maakohus palus osalistel  
esitada täiendavad tõendid 20. maiks 2002 ja määras täiendava kohtuistungi 20. juuniks  
2002.  
Kuna kaebaja endine naine ei saanud palutud tõendeid määratud kuupäevaks esitada  
tervislikel põhjustel, palus ta tähtaega pikendada.  
23. ja 28. mail 2002 esitas kaebaja täiendavaid märkusi.  
36. 19. juunil 2002 palus kaebaja endine naine järgnevaks päevaks määratud  
kohtuistungi oma haiguse tõttu ühe kuu võrra edasi lükata.  
37. 20. juunil 2002 otsustas kohus asja arutamise määramata aja võrra edasi  
lükata.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
6
38. 2002. aasta septembris esitasid kaebaja ja tema endine naine täiendavaid  
märkusi.  
39. 2. detsembril 2002 toimus maakohtus veel üks eelistung, kus kuulati ära 7  
tunnistajat. Kuna osalised taotlesid täiendavate tunnistajate ülekuulamist, määras kohus 2.  
aprilliks 2003 täiendava istungi.  
40. 2003. aasta 2. aprilli istungil kuulas maakohus ära veel 3 tunnistajat. Siiski  
taotles kumbki osaline veel ühe omapoolse tunnistaja ülekuulamist, kusjuures need  
tunnistajad elasid erinevates linnades, nende tervis oli kehv ja nad olid kõrges eas.  
Maakohus rahuldas nende taotluse ja lükkas asja läbivaatamise edasi nende tunnistaja  
ülekuulamiseni.  
41. Kaebaja endise naise tunnistaja ülekuulamine pidi toimuma 25. aprillil 2003  
Otepääl. Kuid kuupäev ei sobinud tunnistajale ja tema küsitlemine lükati edasi.  
15. mail 2003 palus Viljandi Maakohus Tallinna Linnakohtul kaebaja tunnistaja üle  
kuulata, kuna tunnistaja elas Tallinnas. Oma palves märkis maakohus, et kohtuasja teeb  
keerukaks tõik, et teatavad asjaolud ilmnesid aastakümneid tagasi, mis raskendab tõendite  
kogumist.  
B. Kriminaalmenetlus  
42. Kaebaja naise taotluse põhjal, milles naine väitis, et tema abikaasa on teda  
halvasti kohelnud, algatas Valga politsei 20. mail 1994 kaebaja vastu kriminaalmenetluse  
oma naisele raskete kehavigastuste tekitamise tõttu.  
43. 24. mail 1994 võeti kaebaja kohtu korralduse kohaselt vahi alla.  
1. juunil 1994 esitati kaebajale täiendav süüdistus, mille kohaselt süüdistati teda veel  
kahele inimesele kallale tungimises ja tulirelva ebaseaduslikuks omamises.  
44. 2. juulil 1994 anti korraldus suunata kaebaja psühhiaatrilisele läbivaatusele ja  
saata ta haiglasse. Läbivaatus toimus ajavahemikul 1. september–2. november 1994  
Tallinna Psühhiaatriahaiglas, kus ta tunnistati vaimselt terveks.  
45. Kaebaja vabastati vahi alt 20. detsembril 1994 ja 15. mail 1995 lõpetati tema  
vastu algatatud kriminaalmenetlus, kuna tema toimepandud teod ei kujutanud endast  
kuritegu ja kuna kallaletungide ohvrid ei soovinud esitada süüdistust.  
C. Mitmesugused kahjutasumenetlused  
46. Pärast vahi alt vabanemist 1994. aasta detsembris avastas kaebaja, et osa tema  
varast, mis oli usaldatud 1994. aasta 9. mail antud kohtu korraldusega tema naise hoolde,  
on kaduma läinud.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
7
30. novembril 1995 esitas kaebaja Tartu Linnakohtule tsiviilhagi riigi vastu, nõudes  
hüvitist tema ebaseadusliku kinnipidamise tulemusena kantud kahju eest. Eelkõige nõudis  
ta hüvitist mitteainelise kahju eest, mis tulenes tema kinnipidamisest ja tema  
paigutamisest psühhiaatriahaiglasse, ja kahjutasu kadumaläinud vara eest ja samuti oma  
põllumajanduslikust tegevusest saamata jäänud tulu eest.  
47. 1997. aasta 2. mai otsusega rahuldas linnakohus kaebaja hagi osaliselt.  
Linnakohus jättis rahuldamata kaebaja nõude, mis käsitles vara kaotsiminekut, kuna  
puudusid tõendid, et vara läks kaduma võimuorganite tegevuse või tegevusetuse tõttu.  
Linnakohus märkis, et ühisvara jäi kaebaja naise käsutusse ja et menetlus selle  
jagamiseks oli veel pooleli. Samuti jättis linnakohus rahuldamata saamatajäänud tulu  
käsitleva nõude.  
48. 27. jaanuaril 1998 toetas Tartu Ringkonnakohus esimese astme kohtu otsust  
vara kaotsimineku osas. Ringkonnakohus tühistas otsuse selle osa, mis käsitles  
saamatajäänud tulu käsitlevat nõuet, ja saatis selle linnakohtule tagasi uuesti kaalumiseks.  
Samuti vähendas ringkonnakohus kaebajale maksmisele kuuluvat hüvitist mitteainelise  
kahju eest.  
22. aprillil 1998 keeldus Riigikohus andmast kaebajale menetlusluba.  
49. Seejärel esitas kaebaja riigi vastu uued kahjutasunõuded seoses tema  
kinnipidamise ja vara kaotsiminekuga. Kõik neid nõudeid käsitlevad menetlused lõpetati  
põhjendusega, et asjas on juba tehtud lõplik kohtuotsus.  
50. Samuti algatas kaebaja tsiviilmenetluse kohtuniku vastu, kes andis 9. mail  
1994 loa tema vara arestimiseks, samuti tema kriminaalasjas osalenud politseiuurija ja  
oma naise vastu, nõudes nende ebaseadusliku tegevuse läbi varale põhjustatud kahju eest  
hüvitist. 18. detsembril 2000 peatas Võru Maakohus kaebaja vara loendi koostamiseks ja  
võimaliku kahju ulatuse kindlaksmääramiseks menetluse seni, kuni jõustub Viljandi  
Maakohtu otsus, mis käsitleb abielu- ja pärandvara jagamist kaebaja ja tema naise vahel.  
ÕIGUSKÜSIMUSED  
I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE  
51. Kaebaja väitis, et abielulahutust ja vara jagamist käsitlevat menetlust ei viidud  
mõistliku aja jooksul lõpule, nagu seda nõutakse konventsiooni artikli 6 lõikega 1, mille  
asjakohane osa on sõnastatud järgmiselt:  
“Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste… üle otsustamise korral õigus… asja arutamisele  
mõistliku aja jooksul… kohtus…”  
52. Riik vaidlustas selle väite.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
8
A. Arvessevõetav ajavahemik  
53. Riik väitis, et menetluse kestust tuleks iga nõude puhul eraldi vaadelda. Seega  
kestis abielulahutusmenetlus 3. veebruarist 1993, mil kaebaja naine esitas oma hagi, 1.  
detsembrini 1999, mil Viljandi Maakohus tegi osaotsuse, millega lahutati kaebaja abielu.  
Abieluvara jagamise menetlus kestis 3. veebruarist 1994 4. detsembrini 2000, mil  
maakohus tegi nõude suhtes otsuse. Riik väitis, et muid tsiviilmenetluse käigus esitatud  
nõudeid, kuigi need kuuluvad sama asja koosseisu, ei tohiks arvesse võtta, kuna kaebaja  
ei kaevanud neid nõudeid käsitleva kohtuliku arutamise kestuse üle.  
54. EIÕK märgib, et menetlus algas 3. veebruaril 1994, mil kaebaja naine esitas  
abielulahutust ja abieluvara jagamist käsitleva hagi. 23. veebruaril 1994 esitas kaebaja  
hagi oma surnud pojast järele jäänud pärandvara jagamiseks. 12. aprillil 1994 ühendas  
menetlev kohus need nõuded, et need ühe kohtuasja raames läbi vaadata.  
EIÕK märgib, et konventsiooni artikli 6 alusel kaebaja esitatud kaebus käsitles just neid  
menetlusi ja et EIÕK tunnistas selle kaebuse vastuvõetavaks.  
Abielu lahutamise nõue otsustati 1. detsembril 1999, mil Viljandi Maakohus tegi  
osaotsuse. Jätkunud vaidlus vara, mis koosnes nii abielu- kui ka pärandvarast, jagamise  
üle otsustati osaliselt 4. detsembril 2000. Menetlus, mis käsitleb ülejäänud osa pärandvara  
jagamise nõudest, on esimese astme kohtus veel pooleli.  
Seega on 1994. aasta veebruaris algatatud menetlus kestnud ühtekokku rohkem kui  
üheksa aastat ja üheksa kuud.  
Kuna konventsioon jõustus Eesti suhtes 16. aprillil 1996, ei kuulu sellele kuupäevale  
eelnenud ajavahemik siiski EIÕK pädevusse ajalise kehtivuse tõttu. Seega saab EIÕK  
vaadelda üksnes pärast 16. aprilli 1996 möödunud seitsme aasta ja seitsme kuu pikkust  
ajavahemikku, kuigi ta võtab arvesse seda, millisesse järku menetlused olid selleks  
kuupäevaks jõudnud (vt muu hulgas, vajalike muudatustega, 1995. aasta 8. juuni  
kohtuotsust asjas Yagci ja Sargin vs. Türgi, A-sari nr 319-A, lk 16, punkt 40).  
B. Menetluse kestuse mõistlikkus  
55. Menetluse kestuse mõistlikkust hinnatakse kohtuasja eripärast lähtuvalt, võttes  
arvesse EIÕK loodud pretsedendiõiguses sätestatud tingimusi, eeskätt kohtuasja  
keerukust, kaebaja tegevust ja pädevate võimuorganite tegevust [vt muu hulgas  
kohtuotsust asjas Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa (suurkoda), punkt 67, EIÕK 1999-II  
(taotlus nr 25444/94)].  
1. Osaliste avaldused  
56. Riik väitis, et kohtuasi tervikuna oli keerukas, kuna menetluse käigus olid  
osalised pidevalt esitanud uusi ja täiendavaid nõudeid. Samuti oli kaebaja pöördunud  
üksteisest sõltuvate ja mõningatel juhtudel ühesuguste nõuetega erinevatesse kohtutesse.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
9
Pealegi oli abieluvara loend üsna pikk ja hõlmas põllumajanduslikku vara, mille  
jaotamine oli raskem kui harilike majapidamisesemete puhul.  
57. Väideti, et osalised aitasid oluliselt kaasa menetluse pikaajalisusele. Kaebaja  
ei kasutanud oma menetlusõigusi heas usus, kuritarvitades neid. Tema ebasünnis  
käitumine, mille eest ta sai trahvi, põhjustas kohtunike taandamise ja kohtuasja  
üleandmise teisele kohtule 1997. aasta oktoobris. 1998. ja 1999. aastal ei saanud kohus  
asja arutada kaebaja naise pikaajalise haiguse tõttu, mis ei võimaldanud tal kohal viibida.  
Tundlikke ja isiklikke küsimusi hõlmavat kohtuasja ei olnud võimalik menetleda mõlema  
osalise juuresolekuta. Kohus tegi kindlaks kaebaja naise esitatud edasilükkamispalvete  
põhjuste tõelevastavuse, esitades järelepärimise tema tervisliku seisundi ja tema  
menetluses osalemise võimelisuse kohta. Niipea kui tema tervis paranes, otsustas kohus  
abielulahutuse esimesel istungil 1. detsembril 1999. Varaga seotud küsimuste arutamine  
lükati 2000. aasta septembris osaliste palvel edasi. Väideti, et menetluse viibimisele aitas  
kaasa mõlema osalise õigusliku esinduse puudumine.  
58. Võimuorganite tegevuse osas möönis riik, et Valga Maakohtus viibis menetlus  
teatavatel juhtudel, millest mõningate põhjuseks oli kohtunike taandamine. Siiski ilmnes  
enamik viivitusi enne konventsiooni jõustumist Eesti suhtes, mis toimus 16. aprillil 1996.  
Edasisi viivitusi, mis ilmnesid pärast seda, kui kohtuasi anti 1997. aasta oktoobris üle  
Viljandi Maakohtule, ei saa lugeda kohtute põhjustatuks.  
59. Kokkuvõttes leidis riik, et menetluste kogukestus asjakohasel ajavahemikul jäi  
mõistlikkuse piiresse, kuna põhilised viivitused menetlustes olid tingitud osaliste  
tegevusest.  
60. Kaebaja väitis, et kohtuasi seiskus esimese astme kohtus märkimisväärseks  
ajaks ja et tema ei takistanud menetlust.  
2. EIÕK hinnang  
61. EIÕK leiab, et kohtuasi oli teataval määral keerukas seetõttu, et esines ilmseid  
raskusi asjaolude kindlakstegemisel ja tõendi kogumisel osaliste nõuete kohta, mida nad  
muutsid ja täiendasid menetluse käigus. Siiski ei saa ainuüksi sellega õigustada menetluse  
pikaajalisust.  
62. Kaebaja tegevuse osas märgib EIÕK, et mitmel korral, eeskätt 1995. aasta  
aprillis ja mais ning 2000. aasta novembris, taotles kaebaja asja menetleva kohtu  
kohtunike taandamist. Tema käitumist 1995. aastal peeti sedavõrd teotavaks, et  
kohtunikud tundsid vajadust end asja arutamisest kõrvaldada, mis põhjustas menetluses  
viivituse.  
1998. ja 1999. aastal lükkas asja menetlev kohus edasi kolm istungit kaebaja naise  
pikaajalise haiguse tõttu, mis ei võimaldanud tal istungitel osaleda. 2000. aasta  
septembris lükkas asja menetlev kohus edasi kaks määratud istungit mõlema osalise  
palvel, kes soovisid kutsuda täiendavaid tunnistajaid. 2002. aasta juunis lükati asja  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
10  
arutamine jälle edasi kaebaja endise naise kehva tervise tõttu. 2003. aastal põhjustasid  
osaliste palved üle kuulata täiendavaid tunnistajaid mitme täiendava kohtuistungi  
määramise.  
Kuigi on tõsi, et osaliste tegevus aitas oluliselt kaasa menetluse pikaajalisusele, kordab  
EIÕK, et isegi õigussüsteemides, kus kehtib põhimõte, et menetluslik algatusõigus on  
osalistel, ei vabasta osaliste suhtumine kohtuid kohustusest tagada asja kiire arutamine,  
nagu seda nõutakse artikli 6 lõikes 1 (vt 1998. aasta 26. veebruari kohtuotsust asjas  
Patifis ja teised vs. Kreeka, kohtuotsuste ja lahendite kogumik 1998-I, lk 458, punkt 93).  
63. Võimuorganite tegevuse osas märgib EIÕK, et osa kohtuasjast on veel pooleli  
esimese astme kohtus pärast selle algatamist 1994. aasta veebruaris.  
EIÕK märgib, et riik võtab omaks, et enne 16. aprilli 1996 ehk kuupäeva, mil  
konventsioon jõustus Eesti suhtes, esines kohtute põhjustatud viivitusi. EIÕK ei leia  
põhjust olla teistsugusel seisukohal.  
Samuti tuleb ka järgnenud ajavahemiku suhtes teha arvustavaid märkusi. Pärast seda, kui  
kaebaja nõudis 1995. aasta mais kohtunike taandamist, mis tingis lisamenetluse, mis  
lõppes 13. märtsil 1996, ei toimunud kohtuasjas mingit edasiminekut selle üleandmiseni  
29. oktoobril 1997 Viljandi Maakohtule, kes määras istungi 10. veebruariks 1998.  
Maakohus kuulutas abielulahutuse küsimuses tehtud otsuse välja 1. detsembril 1999,  
olles enne seda määranud 1998. ja 1999. aastaks üksnes kolm istungit, mis kõik lükati  
edasi kaebaja naise haiguse tõttu.  
EIÕK kordab siiski, et perekonnaseisuga seotud kohtuasjades tuleb asjakohaselt arvesse  
võtta ka kaebaja huve ja näidata üles erilist töökust, pidades silmas menetluste ülemäära  
suure kestuse võimalikke tagajärgi, eeskätt õiguse austusele perekonnaelu vastu  
kasutamise osas [vt näiteks 1999. aasta 18. veebruari kohtuotsust asjas Laino vs. Itaalia  
(suurkoda), punkt 18, EIÕK 1999-I (taotlus nr 33158/96)]. Käesoleval juhul kulus  
esimese astme kohtul abielulahutusnõude otsustamiseks ligi viis aastat ja kümme kuud,  
millest kolm aastat, seitse kuud ja viisteist päeva jäävad otse EIÕK pädevusse ajalise  
kehtivuse põhjal.  
Pärast abielulahutuse suhtes osaotsuse tegemist 1. detsembril 1999 määrati järgmine  
kohtuistung järgnenud menetluses alles 2000. aasta septembriks. Teise otsuse, mis tehti  
kohtuasjas 20. detsembril 2000, tühistas ringkonnakohus 30. aprillil 2001. Kohtuasja uus  
läbivaatamine algas aga alles 11 kuud hiljem, 27. märtsil 2002.  
Riigi väite kohase seose osas kaebaja algatatud erinevate menetluste vahel ei leia EIÕK  
mingit märki sellest, et kõnealuste menetluste viibimine ja edasilükkumine oleks tingitud  
menetlustest, mis käsitlesid kahjutasu vara väidetava kaotsimineku eest, või et esimesena  
nimetatud menetlused oleksid mingil viisil sõltunud viimati nimetatute lõpptulemusest.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
11  
64. Eespool esitatut silmas pidades leiab EIÕK, et võimuorganid mitte üksnes ei  
jätnud võtmata meetmeid menetluste kiirendamiseks, vaid vastutasid ka pärast 16. aprilli  
1996 ilmnenud märkimisväärsete viivituste eest.  
Võttes arvesse ka menetluste kogukestust, mis on EIÕK pädevusse ajalise kehtivuse  
põhjal jääval ajavahemikul seitse aastat ja seitse kuud, leiab EIÕK, et kaebaja kohtuasja  
ei arutatud mõistliku aja jooksul.  
65. Seega on konventsiooni artikli 6 lõiget 1 rikutud.  
II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE  
66. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:  
“Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud ja kõrge  
lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajadusel määrata  
kahjukannatajale õiglase hüvituse.”  
A. Kahjutasu  
67. Kaebaja nõudis 720 708 Eesti krooni rahalise kahju eest ja 1 500 000 Eesti  
krooni mitterahalise kahju eest (vastavalt 46 199 ja 96 156 eurot), mida ta kandis seoses  
vara arestimisega.  
68. Riik vaidlustas mõlemad nõuded, väites, et need ei olnud seotud vaadeldava  
kohtuasjaga. Riik väitis, et menetluste kestuse osas oleks rikkumise tuvastamine  
iseenesest õiglane hüvitus.  
69. Rahalise kahju osas leiab EIÕK, et kaebaja ei ole suutnud tõendada, et  
väidetav kahju tulenes tegelikult vaidlusaluste menetluste ebamõistlikult suurest  
kestusest. Seega ei ole mingit põhjust talle selles osas midagi välja mõista [vt, vajalike  
muudatustega, 2000. aasta 26. oktoobri kohtuotsust asjas Kudla vs. Poola (suurkoda),  
punkt 164, EIÕK 2000-XI (taotlus nr 30210/96)].  
70. EIÕK leiab, et kaebaja kandis mitterahalist laadi kahju, milleks on menetluste  
pikalevenimisest tulenevad kurnatus ja pingeseisund. Arvestades asjaolusid ja tuginedes  
oma hinnangu andmisel õiglastele alustele, mõistab EIÕK kaebajale välja 3000 eurot.  
B. Kulud  
71. Kaebaja taotles mitmesuguste siseriiklike menetluste ja EIÕKs toimunud  
menetluse raames kantud kulude hüvitamist 23 800 Eesti krooni (1521 eurot) ulatuses.  
72. Riik väitis, et see summa on liiga suur, ja palus EIÕKl määrata õiglane  
summa.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
12  
73. EIÕK tuletab meelde, et selleks, et kulude suhtes artikli 41 kohaselt hüvitist  
välja mõista, peab olema kindlaks tehtud, et need ka tegelikult kanti ja et need olid  
hädavajalikud endast konventsiooni rikkumist kujutavas asjas hüvituse vältimiseks või  
saamiseks ning et need olid oma suuruse poolest mõistlikud [vt näiteks kohtuotsust asjas  
Nielsen ja Johnson vs. Norra (suurkoda), punkt 43, EIÕK 1999-VIII (taotlus nr  
23118/93)].  
EIÕK märgib, et kaebaja nõutav summa on sisuliselt seotud kahjutasumenetlustega, mis  
on toimunud nii siseriiklikes võimuorganites kui ka EIÕKs. EIÕK tuletab meelde, et  
2002. aasta 3. detsembri otsusega tunnistas ta vastuvõetamatuks kaebaja kaebuse, mis  
käsitles vara arestimist ja tema nõuet saada hüvitist protokolli nr 1 artikli 1 alusel.  
Enda käsutuses olevast teabest ja eespool esitatud alustest lähtuvalt mõistab kohus  
kaebajale selles osas välja 300 eurot.  
C. Viivis  
74. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga laenuintressi  
piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.  
SELLEST LÄHTUVALT EIÕK:  
1) leiab ühehäälselt, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud;  
2) leiab ühehäälselt, et:  
a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44 lõike 2 kohast  
kohtuotsuse lõplikuks muutumist maksma kaebajale järgmised summad, mis arvestatakse  
ümber kostjariigi vääringusse maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel:  
i) 3000 (kolm tuhat) eurot mittevaralise kahju eest,  
ii) 300 (kolmsada) eurot kulude eest,  
iii) võimalikud maksud, mida võidakse võtta;  
b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja eest tuleb  
maksta lihtviivist määra järgi, mis vastab Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale,  
suurendatuna kolme protsendi võrra;  
3) jätab ühehäälselt rahuldamata ülejäänud osa kaebaja nõudest õiglase hüvituse  
saamiseks.  
Treial_otsus_est(2.12.2003).doc  
13  
Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 2. detsembril 2003 EIÕK  
reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.  
Michael O’Boyle  
sekretär  
Matti Pellonpää  
esimees