VIIES OSAKOND  
SHCHIGLITSOV vs. EESTI  
(Kaebus nr 35062/03)  
KOHTUOTSUS  
STRASBOURG  
18. jaanuar 2007  
Käesolev kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2  
sätestatud tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.  
SHCHIGLITSOV vs EESTI  
Asjas Shchiglitsov vs. Eesti  
on Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond) kojana, kuhu kuuluvad:  
P. LORENZEN, esimees,  
S. BOTOUCHAROVA  
K. JUNGWIERT  
V. BUTKEVYCH  
M. TSATSA-NIKOLOVSKA  
R. MARUSTE  
,
,
,
,
,
M. VILLIGER, kohtunikud,  
ja C. WESTERDIEK, osakonnasekretär,  
olles nõu pidanud kinnisel istungil 11. detsembril 2006,  
teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.  
MENETLUS  
1. Kohtuasi põhineb kaebusel (nr 35062/03) Eesti Vabariigi vastu, mille  
Eesti kodanik Aleksandr Shchiglitsov (“kaebaja”) esitas 15. oktoobril 2003  
Euroopa Inimõiguste Kohtule („EIÕK“) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse  
konventsiooni (“konventsioon”) artikli 34 alusel.  
2. Eesti Vabariigi valitsust („valitsus“) esindas M. Hion,  
Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo direktor.  
3. 6. oktoobril 2005 otsustas EIÕK teavitada valitsust esitatud kaebusest.  
Kohaldades konventsiooni artikli 29 lõiget 3, otsustas EIÕK uurida asja  
vastuvõetavust ja sisu üheskoos.  
ASJAOLUD  
KOHTUASJA OLUD  
4. Kaebaja sündis 1956. aastal ja elab Narvas.  
5. 1983. aastal abiellus kaebaja N.-iga. Abielu lahutati 7. veebruaril  
1997.  
6. 26. mail 1997 esitas N. Narva Linnakohtule ühisvara, sealhulgas  
korteri, jagamist käsitleva hagi.  
7. 30. jaanuaril 1998 määras Narva Linnakohus eelistungi 12.  
veebruariks 1998. 11. veebruaril 1998 palus kaebaja istungi edasi lükata  
seoses tema advokaadi osalemisega kriminaalasja arutamisel samal ajal.  
Linnakohus lükkas kohtuistungi edasi.  
SHCHIGLITSOV vs EESTI  
Uus eelistung määrati 19. augustile 1998. Samal päeval palus N. istungi  
edasilükkamist tema advokaadi puudumise tõttu. Ta palus istungi määrata  
10. septembrist 1998 hilisemale kuupäevale.  
Kolmas eelistung toimus 13. oktoobril 1999 ja põhiistung 31. augustil  
2000. 11. septembril 2000 tegi kohus otsuse abieluvara jagamise kohta.  
Linnakohus leidis, et korteri omanikuks oli korteriühistu. Kaebaja ja N olid  
omandanud osaku korteriühistus. Linnakohus käsitles ühisvara osana  
summat, mida nad olid osaku eest maksnud.  
8. 5. juunil 2001, pärast N.-i apellatsioonkaebuse arutamist, tühistas Viru  
Ringkonnakohus Linnakohtu otsuse ning saatis asja tagasi Linnakohtule.  
Muu hulgas märkis Ringkonnakohus, et vara väärtuse kindlaksmääramisel  
oleks tulnud arvesse võtta korteri tegelikku turuväärtust vara jagamise ajal  
(mitte ehitusmaksumust).  
9. 13. juunile 2002 määratud istung Narva Linnakohtus lükati edasi,  
võimaldamaks pooltel esitada täiendavaid tõendeid. Septembris esitasid  
pooled täiendavaid dokumente.  
Pärast asja arutamist 10. oktoobril 2002 tegi Narva Linnakohus otsuse.  
Kohus leidis, et kaebaja ja N. ei olnud nende abielu ajal korteri omanikud.  
Neil oli osak korteriühistus. Linnakohus otsustas, et kõnealune osak kuulus  
jagamisele kaebaja ja N.-i vahel.  
10. N. esitas apellatsioonkaebuse Viru Ringkonnakohtule, kes 28.  
jaanuaril 2003 tühistas Linnakohtu otsuse. Ringkonnakohus leidis, et  
kaebaja ja N. olid korteri soetanud ühiselt oma abielu kestel. Tuginedes  
ekspertarvamusele oli korteri hetkeväärtuseks 119 337 krooni (umbes 7700  
eurot). Ringkonnakohus jagas vara eelnevat arvesse võttes. Otsuse kohaselt  
pidi kaebaja maksma N.-ile 61 698,50 krooni (umbes 3900 eurot).  
11. 16. aprillil 2003 keeldus Riigikohus kaebajale menetlusluba andmast.  
ÕIGUSKÜSIMUSED  
I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE  
KOHTUMENETLUSE ÜLEMÄÄRASE PIKKUSE TÕTTU  
12. Kaebaja väitis, et kohtumenetluse pikkus on vastuolus konventsiooni  
artikli 6 lõikes 1 ette nähtud „mõistliku aja” nõudega, mis sätestab:  
“Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste … üle otsustamise korral õigus … asja  
arutamisele mõistliku aja jooksul … õigusemõistmise volitustega institutsioonis.”  
13. Valitsus vaidlustas selle väite. Valitsus väitis, et Narva Linnakohtus  
oli kõnealusel ajal täitmata mitu kohtuniku ametikohta ning et selle kohtu  
kohtunikel oli väga suur töökoormus.  
14. Arvesse võetav ajavahemik algas 26. mail 1997 ja lõppes 16. aprillil  
2003. Asja arutamine kolmes menetlusastmes kestis seega kauem kui viis  
SHCHIGLITSOV vs EESTI  
aastat ja kümme kuud, kusjuures mõlemad alama astme kohtud vaatasid asja  
läbi kaks korda.  
A. Vastuvõetavus  
15. EIÕK leiab, et kõnealune kaebus ei ole selgelt põhjendamatu  
konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Lisaks märgib EIÕK, et kaebus  
ei ole vastuvõetamatu ka muudel alustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada  
vastuvõetavaks.  
B. Sisu  
16. EIÕK kordab, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata  
lähtuvalt kohtuasja oludest, tuginedes järgmistele kriteeriumidele: asja  
keerukus, kaebaja ja asjaomaste asutuste käitumine ning kaebaja kaalulolev  
huvi vaidluses (vt muude allikate hulgas otsust kohtuasjas Frydlender vs.  
Prantsusmaa [suurkoda], nr 30979/96, punkt 43, EIÕK 2000-VII).  
17. Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis märgib EIÕK, et see käsitles  
poolte ühisvara, sealhulgas korteri, jagamist. Seetõttu oli kaebajal  
märkimisväärne huvi vaidluse kiireks lahendamiseks. Lisaks on EIÕK  
arvamusel, et ühelt poolt muutis kohtuasja teatud määral keerukaks  
riigisisese- õiguse tõlgendamine, eriti asjaolu, kas poolte ühisvara hulka  
kuulus korter või korteriühistu osak. Teiselt poolt, kohtuasja olud ja  
vaidluse põhisisu – ühisvara jagamine – ei olnud iseenesest keerukad. EIÕK  
on arvamusel, et menetluse pikkust ei saa käesolevas asjas õigustada asja  
keerukusega.  
18. Kaebaja käitumisega seoses märgib EIÕK, et kaebaja nõudis  
kohtuistungi edasilükkamist üks kord, s.o 11. veebruaril 1998, kui tema  
advokaat osales samal ajal kriminaalasja arutamisel. Teisel korral lükati  
istung edasi 1999. aastal samal põhjusel N.-i palvel. 2002. aastal lükkas  
Linnakohus istungi edasi, võimaldamaks pooltel esitada täiendavaid  
tõendeid.  
EIÕK märgib, et Linnakohus määras kahe esimese edasilükatud istungi  
ajad märkimisväärse viivitusega (vastavalt kuus kuud ning üks aasta ja kaks  
kuud). Lisaks määrati esimene eelistungi aeg üheksa kuud pärast N.-i hagi  
esitamist ning viimase eelistungi ja põhiistungi vahele jäi enam kui kümme  
kuud. EIÕK võtab teadmiseks valitsuse väite, et nimetatud viivitused olid  
põhjustatud Narva Linnakohtu raskest olukorrast kõnealusel ajal. EIÕK  
tuletab siiski meelde, et konventsiooni artikli 6 lõige 1 kohustab osalisriike  
korraldama oma õigusmõistmise nii, et kohtud suudaksid täita kõik  
nimetatud sättega seatud tingimused. (vt muu hulgas 1992. aasta 27.  
veebruari otsust kohtuasjas Tusa vs. Itaalia, A-sari nr 206-C, lk 32, punkt  
17).  
SHCHIGLITSOV vs EESTI  
EIÕK leiab, et ajavahemikul 1997 - 2000 tuli riigisisese kohtumenetluse  
kestel ette märkimisväärseid võimudepoolse tegevusetuse perioode. Ehkki  
seejärel käsitlesid Ringkonnakohus ja Riigikohus asja kiiresti, leiab EIÕK,  
et käesoleva asja olusid silmas pidades ei korva see eelnevaid viivitusi.  
Samas tulenes kohtumenetluse pikkus vaid minimaalses osas kaebaja  
tegevusest.  
19. Tuginedes eespool öeldule, leiab EIÕK, et kaebaja kohtuasja ei  
arutatud mõistliku aja jooksul.  
Järelikult on rikutud konventsiooni artikli 6 lõiget 1.  
II. KONVENTSIOONI MUUD VÄIDETAVAD RIKKUMISED  
A. Konventsiooni artikli 6 lõike 1 väidetav rikkumine ebaõiglase  
kohtumenetluse tõttu  
20. Samuti kaebas kaebaja konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel, et tema  
kohtuasja arutamine ei olnud õiglane, sest Ringkonnakohtu 28. jaanuari  
2003 otsus oli ebaõiglane ning ei olnud piisavalt põhjendatud.  
21. EIÕK on arvamusel, et miski kohtuasja materjalides ei anna alust  
kahelda kohtu erapooletuses või selles, et kohtumenetlus, mis ei olnud  
meelevaldne, oleks muul viisil olnud ebaõiglane. Ringkonnakohtu  
vaidlusalune otsus oli piisavalt põhjendatud. Kohus leiab, et kaebaja  
esitatud informatsioonist ei nähtu, et rikutud oleks tema õigusi  
konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel. Kohus lisab, et taotluse nimetatud osa  
on selgelt põhjendamatu artikli 35 lõike 3 tähenduses ning tuleb vastavalt  
konventsiooni artikli 35 lõikele 4 tagasi lükata.  
B. Konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 väidetav rikkumine  
22. Lisaks kaebas kaebaja konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 alusel,  
et kohtuotsustega rikuti tema omandiõigust, kuna ta oli kohustatud maksma  
oma endisele abikaasale hüvitist korteri eest, mis ei olnud abikaasade  
omandis nende abielu lahutamise ajal. Samuti kaebas ta, et abikaasale  
makstava hüvitise summa oli Ringkonnakohus ebaõigesti arvutatud.  
23. EIÕK tuletab meelde, et kohtu ülesanne ei ole asendada riigisisest  
õigusemõistmist. Riigisisese õiguse tõlgendamisega seotud küsimuste  
lahendamine on eeskätt riigiasutuste, eriti aga kohtute ülesanne (vt muude  
allikate hulgas otsust kohtuasjas Waite ja Kennedy vs. Saksamaa  
[suurkoda], nr 26083/94, punkt 54, EIÕK 1999-I). Käesolevas kohtuasjas  
leiab EIÕK, et kohtuasjas ei osunda miski sellele, et Ringkonnakohus jõudis  
kaebaja ja N. omandiõiguse vahel tasakaalu leidmisel meelevaldsete  
järeldusteni. EIÕK leiab, et käesolev kaebus on selgelt põhjendamatu ning  
tuleb vastavalt konventsiooni artikli 35 lõigetele 3 ja 4 tagasi lükata.  
SHCHIGLITSOV vs EESTI  
C. Konventsiooni artikli 8 väidetav rikkumine  
24. Lõpuks väidab kaebaja, et kuna tema uus abikaasa otsustas  
kohtumenetluse pikkusest ja korraliku elukoha puudumisest tingitud  
pikaajalise ebakindluse mõjul lasta ennast steriliseerida, ei ole neil võimalik  
enam lapsi saada. Ta väidab, et sellega on rikutud tema õigust  
perekonnaelule konventsiooni artikli 8 alusel.  
25. Kohus leiab, et kaebaja esitatud informatsioonist ei nähtu, et rikutud  
oleks tema õigust perekonnaelule konventsiooni artikli 8 alusel (vt, mutatis  
mutandis, 1995. aasta 21. novembri otsust kohtuasjas Velosa Barreto vs.  
Portugal, A-sari nr 334, lk 10-12, punktid 21 ja 29-30). EIÕK leiab, et  
käesolev kaebus on selgelt põhjendamatu ja tuleb vastavalt konventsiooni  
artikli 35 lõigetele 3 ja 4 tagasi lükata .  
III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE  
26. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:  
„Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud  
ja Kõrge Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus  
vajadusel määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”  
A. Kahjutasu  
27. Kaebaja taotles 151 898,95 krooni suuruse varalise kahju (u 9700  
eurot) ning 1 600 000 krooni suuruse mittevaralise kahju (us 100 000 eurot)  
hüvitamist.  
28. Valitsus vaidlustas kõnealused väited.  
29. EIÕK ei täheldanud põhjuslikku seost leitud rikkumise ja väidetava  
rahalise kahju vahel, mistõttu lükkab kõnealuse taotluse tagasi. EIÕK leiab  
siiski, et kaebaja on kandnud teatud mittevaralist kahju. Õiglastel alustel  
mõistab EIÕK kaebaja kasuks välja 900 eurot.  
B. Kulud  
30. Lisaks nõudis kaebaja 100 000 krooni (umbes 6400 eurot) hüvitist  
siseriikliku kohtumenetlusega seotud kohtukulude katmiseks ja 70 000  
krooni (umbes 4500 eurot) hüvitist kohtukulude katmiseks Euroopa  
Inimõiguste Kohtus läbiviidud menetluse eest.  
31. Valitsus vaidlustas kõnealused väited.  
32. Oma praktikast lähtuvalt leiab EIÕK, et kaebajal on õigus  
kohtukulude hüvitamiseks üksnes niivõrd, kuivõrd on tõestatud, et  
kulutused on olnud tegelikud ja hädavajalikud ning oma suuruse poolest  
mõistlikud. Käesolevas asjas, võttes arvesse Kohtu käsutuses olevat teavet  
ja eespool nimetatud kriteeriume, lükkab Kohus tagasi kohtukulude nõude  
SHCHIGLITSOV vs EESTI  
siseriiklikes kohtutes läbiviidud menetluse osas ning peab mõistlikuks  
määrata kaebajale hüvitist 300 euro suuruses summas seoses  
kohtumenetlusega Euroopa Inimõiguste Kohtus.  
C. Viivis  
33. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga  
laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra.  
SELLEST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:  
1. tunnistab kohtumenetluse ülemäärast pikkust käsitleva kaebuse  
vastuvõetavaks ning taotluse ülejäänud osa vastuvõetamatuks;  
2. leiab, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud;  
3. leiab, et:  
a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44  
lõike 2 kohast kohtuotsuse lõplikuks muutumist maksma kaebajale 900  
(üheksasada) eurot mittevaralise kahju eest ja 300 (kolmsada) eurot  
kohtukulude eest, mis arvutatakse ümber kostjariigi vääringusse  
maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel, lisaks võimalikud maksud,  
mida võidakse kinni pidada;  
b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja  
eest tuleb eespool nimetatud summadelt maksta lihtviivist määra järgi,  
mis vastab viivise arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga  
laenuintressi piirmäärale, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra;  
4. jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja õiglase hüvitise nõudest.  
Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 18. jaanuaril 2007  
EIÕK reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.  
Claudia WESTERDIEK  
sekretär  
Peer LORENZEN  
esimees