EUROOPA NÕUKOGU

EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS

PUHK vs. EESTI

(Kaebus nr 55103/00)

KOHTUOTSUS

STRASBOURG

10. veebruar 2004

Käesolev kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud

tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.

Asjas Puhk vs. Eesti

on Euroopa Inimõiguste Kohus (neljas osakond) kojana, kuhu kuuluvad:

Sir Nicolas Bratza, esimees,

M. Pellonpää,

J. Casadevall,

R. Maruste,

S. Pavlovschi,

J. Borrego Borrego,

E. Fura-Sandström, kohtunikud,

ja M. O’Boyle, osakonnasekretär,

olles nõu pidanud kinnisel istungil 20. jaanuaril 2004,

teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.

MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuasi põhineb taotlusel (nr 55103/00) Eesti Vabariigi vastu, mille Eesti

kodanik Rain Puhk (“kaebaja”) esitas 23. novembril 1999 Euroopa Inimõiguste

Kohtule (EIÕK) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (“konventsioon”)

artikli 34 alusel.

2. Kaebajat esindas Tartus tegutsev jurist S. Must. Eesti riiki (“riik”) esindasid

tema esindajad M. Hion, Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo

direktor, ja E. Harremoes, Euroopa Nõukogu juures oleva Eesti Vabariigi esinduse

erinõunik.

3. Kaebaja väitis, et tema süüdimõistmine kriminaalõigusnormide alusel, mis

olid jõustunud 13. jaanuaril 1995 ja 20. juulil 1993, tegudes, mis olud toime pandud

enne nimetatud kuupäevi, kujutas endast kriminaalõiguse tagasiulatuvat kohaldamist,

mis on vastuolus konventsiooni artikli 7 lõikega 1.

4. Taotlus suunati EIÕK esimesele osakonnale (EIÕK reglemendi 52. reegli

punkt 1). Kõnealuses osakonnas moodustati asja läbivaatamiseks koda (konventsiooni

artikli 27 lõige 1) EIÕK reglemendi 26. reegli punkti 1 kohaselt.

5. 1. novembril 2001 muutis EIÕK oma osakondade koosseisu (EIÕK

reglemendi 25. reegli punkt 1). Käesolev kohtuasi suunati uues koosseisus olevale

neljandale osakonnale (EIÕK reglemendi 52. reegli punkt 1).

6. 2003. aasta 4. veebruari otsusega tunnistas EIÕK taotluse vastuvõetavaks.

7. Riik ja kaebaja esitasid kumbki asja sisu käsitlevaid seisukohti (EIÕK

reglemendi 59. reegli punkt 1).

ASJAOLUD

I. KOHTUASJA ASJAOLUD

8. Kaebaja sündis 1970. aastal ja elab Tartus. Asjakohasel ajal oli ta äriühingu

AS Maarja omanik ja juhataja.

9. 10. augustil 1995 algatas Tartu politsei kaebaja vastu kriminaalmenetluse

kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹lõike 7 alusel, süüdistades teda maksukuritegudes.

Eeluurimise käigus süüdistati kaebajat

veel raamatupidamise ebarahuldavas

korraldamises kriminaalkoodeksi paragrahvi 148⁴alusel ja dokumentide võltsimises.

10. 6. oktoobril 1997 kiitis Tartu prokurör süüdistuskokkuvõtte heaks ja asi

suunati Tartu Linnakohtusse arutamiseks. Kokkuvõttes esitatud süüdistused olid

seotud kaebaja tegevuse ja tegevusetusega ajavahemikul 1993. aasta aprill–1995.

aasta oktoober.

Täpsemalt olid kaebaja vastu esitatud süüdistuste sisuks olevad kaebaja teod

kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹lõike 7 kohaselt seotud sellega, et ta ei maksnud

nõutavaid makse, ei esitanud ettenähtud tähtpäevaks tuludeklaratsioone 1993. aasta

kohta, ei teatanud Maksuametile oma äriühingu asukoha muutumisest ega täitnud

Maksuameti 1995. aasta 16. oktoobri ettekirjutust nõutavate maksude tasumise kohta.

Kriminaalkoodeksi paragrahvi 148⁴alusel süüdistati kaebajat oma äriühingu

raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises, misläbi ta rikkus õigusnormides

sätestatud nõudeid. Olemasolevad raamatupidamisandmed olid ebatäielikud ja

paljusid dokumente ei oldud säilitatud, mistõttu oli võimatu äriühingu

tulemusnäitajaid kindlaks teha.

11. 1999. aasta 17. veebruari otsusega mõistis Tartu Linnakohus kaebaja süüdi

kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹lõike 7 kohastes õigusrikkumistes ja määras talle 4

aastat vabadusekaotust. Samuti mõistis linnakohus kaebaja süüdi kriminaalkoodeksi

paragrahvi 148⁴kohases õigusrikkumises ja määras talle 4 kuud vabadusekaotust.

Kuna viimasena nimetatud karistus loeti kaetuks esimesena nimetatuga, määrati

kaebajale karistuseks ühtekokku 4 aastat vabadusekaotust tingimisi kolmeaastase

katseajaga.

Linnakohus leidis, et kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹lõike 7, mis jõustus

13. jaanuaril 1995, kohaldamine kohtuasja suhtes oli õigustatud, kuna kaebaja

tahtlikult ja jätkuvalt ei maksnud nõutavaid makse ning tema kuriteod vältasid 1995.

aasta oktoobrini. Linnakohus mõistis kaebajalt linna maksuhaldurite kasuks välja 1

596 618,42 krooni laekumata maksudena.

Kriminaalkoodeksi paragrahvi 148⁴, mis jõustus 20. juulil 1993, kohases

raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises seisneva õigusrikkumise suhtes märkis

linnakohus, et kaebaja äriühing oli tegutsenud 5. maist 1993 1. oktoobrini 1993. Sel

ajavahemikul ei oldud äriühingu majandustegevust dokumenteeritud, mistõttu oli

võimatu täpselt kindlaks teha äriühingu tulemusnäitajaid, tulusid, kulusid, kasumit,

kahjumit, võlgu, maksejõulisust või varade mahtu. Kaebaja ei olnud täitnud kohustusi,

mis temal lasusid raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse

eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse kohaselt. See seadus jõustus 20. juulil

2003, s.o äriühingu tegutsemise ajal, ja kaebaja, olles selle omanik ja juhataja, pidi

täitma seaduse sätteid. Samuti ei kehtestanud kaebaja raamatupidamiseeskirju ja -

korda ega taganud asjakohaste dokumentide säilimist, nagu seda nõutakse valitsuse

1990. aasta 6. juuli seadlusega raamatupidamise korraldamise kohta.

12. 26. veebruaril 1999 esitas kaebaja otsuse peale kaebuse Tartu

Ringkonnakohtule. Ta väitis, et tema süüdimõistmisel kriminaalkoodeksi paragrahvi

148¹lõike 7 alusel tegudes, mis pandi toime enne kõnealuse lõike jõustumist 13.

jaanuaril 1995, oli linnakohus kohaldanud kriminaalõigust tagasiulatuvalt.

Paragrahvis 148¹määratletud õigusrikkumistes võis enne kõnealust kuupäeva süüdi

mõista üksnes juhul, kui asjaomase isiku suhtes oli varem kohaldatud halduskaristust

sarnase õigusrikkumise eest.

Lisaks sellele väitis kaebaja, et tema vastutusele võtmisel tema äriühingu

raamatupidamise ebarahuldava korraldamise eest kogu 1993. aasta 5. mai ja sama

aasta 1. oktoobri vahelise aja ulatuses oli linnakohus tagasiulatuvalt kohaldanud ka

kriminaalkoodeksi paragrahvi 148⁴, mis jõustus alles 20. juulil 1993.

13. 3. mail 1999 jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse jõusse, leides, et

teod, milles kaebajat süüdistati kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹lõike 7 alusel,

kujutasid endast kestvaid kuritegusid. Pärast oma esimest kuritegu 16. aprillil 1993 oli

kaebaja alustanud kuritegevust, mis kestis 26. oktoobrini 1995, mil Maksuamet

avastas rikkumised ja tegi oma ettekirjutuse. Seetõttu oli linnakohus õigesti

määratlenud, et kaebaja teod kuuluvad kõnealuse seaduse kohaldamisalasse.

Samuti leidis ringkonnakohus, et raamatupidamise ebarahuldava

korraldamisega seotud kaebaja tegude kestev laad õigustas tema süüdimõistmise

kriminaalkoodeksi paragrahvi 148⁴alusel.

14. 1. juunil 1999 esitas kaebaja õiguslikke küsimusi käsitleva kaebuse

Riigikohtule, esitades samad väited, millised ta esitas oma kaebuses

ringkonnakohtule.

15. 1999. aasta 7. septembri otsusega jättis Riigikohus tema kaebuse

rahuldamata. Riigikohus väitis, et Eesti kriminaalõiguse põhimõtete kohaselt loetakse

kuritegude suhtes kehtivaks neid õigusnorme, mis olid jõustunud enne kuritegevuse

lõppemist. Kuna kaebaja kuritegevus lõppes 26. oktoobril 1995, kuulusid tema teod

sel ajal kehtinud õigusnormide kohaldamisalasse, s.o kriminaalkoodeksi paragrahvi

148¹lõike 7 alla. Sama põhjendus kehtis ka kaebaja süüdimõistmise suhtes

raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises kriminaalkoodeksi paragrahvi 148⁴

alusel.

II. ASJAKOHASED SISERIIKLIKUD ÕIGUSNORMID JA KOHTUPRAKTIKA

16. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹tekst, mis kehtis 27. juunini 1993, on

järgmine:

“Tulude või muude maksustamisobjektide varjamine või tuludeklaratsiooni esitamisest

kõrvalehoidumine

1. Tulude või muude maksustamisobjektide varjamise või raamatupidamisaruannetes, maksuarvutustes,

tuludeklaratsioonides ning muudes maksude ja maksete arvutamisega ja eelarvesse kandmisega seotud

dokumentides teadvalt moonutatud andmete esitamise või tuludeklaratsiooni esitamisest

kõrvalehoidumise või deklaratsiooni õigeaegselt esitamata jätmise eest, kui samasuguse rikkumise eest

oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse

rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.

2. Sama tegevuse eest isiku poolt, kellel on karistatus käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud kuriteo

eest, karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.”

17. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹tekst, mis kehtis 27. juunist 1993 13.

jaanuarini 1995, on järgmine:

“Tuludeklaratsiooni või muude maksuarvutluste esitamisest kõrvalehoidumine, tulude või

muude maksustamisobjektide varjamine või maksude tasumisest kõrvalehoidumine

1. Tuludeklaratsiooni esitamisest kõrvalehoidumise või deklaratsiooni õigeaegselt esitamata jätmise või

selles moonutatud andmete esitamise eest tuludeklaratsiooni esitama kohustatud isiku poolt, kui

samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust [tekst pandud

esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.

2. Tulude või muude maksustamisobjektide varjamise, vähendamise või sel eesmärgil kulude

suurendamise, tuludeklaratsioonide, maksuarvutluste, raamatupidamisaruannete ja muude maksude

ning maksete arvutamise ja eelarvesse kandmisega seotud dokumentide mitteõigeaegse esitamise või

esitamata jätmise, maksude õigsuse määramiseks ja kontrolliks vajalike raamatupidamisdokumentide,

lepingute ja teiste dokumentide mitteõigeaegse esitamise või esitamata jätmise, maksuameti

ettekirjutuste mittetäitmise eest selleks kohustatud pädeva ametiisiku poolt, kui samasuguse rikkumise

eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja],

karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.

3. Maksude mittetähtaegse tasumise või tasumata jätmise ning panga poolt maksuameti esitatud

maksude sundsissenõudmise korralduse ebaõige täitmise või täitmata jätmise eest selleks kohustatud

pädeva ametiisiku poolt, kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust

[tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega

kuni kolme aastani.

4. Töötajate palgast (tulust) üksikisiku tulumaksu ebaõige kinnipidamise või kinni pidamata jätmise või

kinnipeetud maksete mittetäieliku või mitteõigeaegse eelarvesse kandmise eest selleks kohustatud

pädeva ametiisiku poolt, kui samasuguse tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust

[tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega

kuni kolme aastani.

5. Sama tegevuse eest isiku poolt, kellel on karistatus käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3 või 4

ettenähtud kuriteo eest, karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.

6. Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3 või 4 ettenähtud tegevuse eest suures ulatuses karistatakse

vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.”

18. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹tekst, mis kehtis 13. jaanuarist 1995,

on järgmine:

“Tuludeklaratsiooni või muude maksuarvutluste esitamisest kõrvalehoidumine, tulude või

muude maksustamisobjektide varjamine või maksude tasumisest kõrvalehoidumine

1. Tuludeklaratsiooni esitamisest kõrvalehoidumise või deklaratsiooni õigeaegselt esitamata jätmise või

selles moonutatud andmete esitamise eest tuludeklaratsiooni esitama kohustatud isiku poolt, kui see

toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust

[tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega

kuni ühe aastani.

2. Tulude või muude maksustamisobjektide varjamise, vähendamise või sel eesmärgil kulude

suurendamise, tuludeklaratsioonide, maksuarvutluste, raamatupidamisaruannete ja muude maksude

ning maksete arvutamise ja eelarvesse kandmisega seotud dokumentide mitteõigeaegse esitamise või

esitamata jätmise, maksude õigsuse määramiseks ja kontrolliks vajalike raamatupidamisdokumentide,

lepingute ja teiste dokumentide mitteõigeaegse esitamise või esitamata jätmise, maksuameti

ettekirjutuste mittetäitmise eest selleks kohustatud pädeva ametiisiku poolt, kui see toimus tahtlikult või

kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust [tekst pandud

esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme

aastani.

3. Maksude mittetähtaegse tasumise või tasumata jätmise ning panga poolt maksuameti esitatud

maksude sundsissenõudmise ettekirjutuse ebaõige täitmise või täitmata jätmise eest selleks kohustatud

pädeva ametiisiku poolt, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes

kohaldatud halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga

või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.

4. Töötajate palgast (tulust) üksikisiku tulumaksu ebaõige kinnipidamise või kinni pidamata jätmise või

kinnipeetud maksete mittetäieliku või mitteõigeaegse eelarvesse kandmise eest selleks kohustatud

pädeva ametiisiku poolt, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse tegevuse eest oli süüdlase suhtes

kohaldatud halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga

või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.

5. Maksuseaduse alusel kohustuslikul registreerimisel ebaõigete andmete või dokumentide esitamise,

elu-, töö-, või tegutsemiskoha maksuhalduri eest varjamise või muu maksukorralduse seaduses

sätestatud maksude tasumisest kõrvalehoidmise eest selleks kohustatud pädeva ametiisiku või füüsilise

isiku poolt, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud

halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või aresti või

vabadusekaotusega kuni kolme aastani.

6. Sama tegevuse eest isiku poolt, kellel on karistatus käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3, 4 või 5

ettenähtud kuriteo eest, karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.

7. Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3, 4 või 5 ettenähtud tegevuse eest suures ulatuses karistatakse

vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.”

19. Kriminaalkoodeksi paragrahvis 148⁴, mis kehtis 20. juulist 1993,

sätestatakse järgmist:

“Raamatupidamise ebarahuldav korraldamine

Majandusüksuste majandusalase, sealhulgas kaubandus- ja finantsalase tegevuse või vara kohta

peetavat raamatupidamisarvestust ja aruandlust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise

eest, kui selle tagajärjel pole võimalik õigesti kindlaks teha majandusüksuste tegevuse majanduslikke

tulemusi, tulusid, kulusid, kasumit, kahjumit, võlgnevust, maksevõimet või vara suurust, karistatakse

rahatrahviga või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse

äravõtmisega või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.”

20. Riigikohtu praktika kohaselt on nii, et kui maksude mittetasumine on

tahtlik ja pidev, kohaldatakse paragrahvi 148¹viimast sõnastust tegude suhtes, mis

pandi toime enne selle jõustumispäeva, tingimusel et osa kuritegudest toimus pärast

kõnealust päeva. Kriminaalvastutus tekib kahel teineteist välistaval alusel:

1) kui isik pani rikkumise toime tahtlikult või

2) kui isikut on varem samasuguse rikkumise eest halduskorras karistatud.

Paragrahvi 148¹lõige 7 ei sätesta eraldi rikkumist, vaid üksnes täpsustab lõigetes 1–5

loetletud tegusid. Seega võib isiku paragrahvi 148¹lõike 7 alusel süüdi mõista üksnes

juhul, kui tema teod sisaldavad lõigetes 1–5 sätestatud rikkumisi. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1997. aasta 8. aprilli otsus, Riigi Teataja III 1997, 14, 147, ja

1998. aasta 27. jaanuari otsus, Riigi Teataja III 1998, 10, 104).

Samuti leidis Riigikohus, et oma tuluallikate deklareerimise ja nõutavate

maksude tasumise kohustuste kestev rikkumine kujutas endast vältavat kuritegelikku

seisundit (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1998. aasta 8. aprilli otsus, kohtuasi nr 3-

1-1-50-98).

Riigikohus on jätnud jõusse süüdistatava süüdimõistmise kriminaalkoodeksi

paragrahvi 148⁴alusel seoses raamatupidamise ebarahuldava korraldamisega

ajavahemikul 1. jaanuari 1995–31. märts 1996 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1998. aasta 31. märtsi otsus, kohtuasi nr 3-1-1-48-98).

ÕIGUSKÜSIMUSED

I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 7 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE

1.1. Kaebaja süüdimõistmine 13. jaanuaril 1995 jõustunud õigusnormi alusel

21. Kaebaja väitis, et tema süüdimõistmisega 13. jaanuaril 1995 jõustunud

kriminaalõigusnormi alusel enne nimetatud kuupäeva toime pandud tegudes rikuti

konventsiooni artikli 7 lõiget 1, mis kaitseb kriminaalõiguse tagasiulatuva

kohaldamise eest ja mis sätestab, et:

“Kedagi ei või süüdi tunnistada kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal

kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada

raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu.”

A. Osaliste väited

22. Kaebaja väitis, et kriminaalkaristust võis määrata enne 13. jaanuari 1995

toime pandud tegude suhtes üksnes juhul, kui asjaomase isiku suhtes oli varem

kohaldatud halduskaristust sarnase õigusrikkumise eest. Teda aga ei oldud selliselt

varem karistatud. Kestva õigusrikkumise mõiste kohaldamine ei saanud olla ülimuslik

kriminaalõiguse tagasiulatuva kohaldamise keelu suhtes.

23. Riik väitis, et süüdistuskokkuvõttes esitati selgelt teod, milles kaebajat

süüdistati, ja nende õiguslik määratlus. Kaebaja süüdimõistmine kriminaalkoodeksi

paragrahvi 148¹lõike 7 alusel oli kooskõlas õigusrikkumise toimepanemise ajal

kehtinud kriminaalõigusnormidega ja kriminaalõigust ei kohaldatud tagasiulatuvalt.

Teod, milles kaebajat süüdistati, kujutasid endast kestvaid õigusrikkumisi, mis

lõppesid 26. oktoobril 1995 ehk pärast asjakohase kriminaalõigusnormi jõustumist 13.

jaanuaril 1995, mille kohaldamise tingimusteta eelduseks ei olnud varasem

halduskaristus. Kohtud põhjendasid üksikasjalikult süütegude arvamist nende

õigusnormide kohaldamisalasse. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹lõike 7

tõlgendamise ja kestva maksualase õigusrikkumise mõiste osas oli Riigikohus loonud

järjekindla pretsedendiõiguse, mis oli avaldatud ja kõigile juurdepääsetav. Seega võis

kaebaja ette näha, et tema tegudega kaasneb kriminaalvastutus. Kestva kuriteo mõiste

on Eesti kriminaalõiguses laialdaselt tuntud ja seda on kasutatud aastaid. Seega ei

toiminud siseriiklik kohus kaebajat süüdi mõistes ja kestva kuriteo mõistet kohaldades

meelevaldselt ega vastuolus artikliga 7.

B. EIÕK hinnang

24. EIÕK tuletab meelde, et artiklis 7 sätestatud kaitsel, mis on õigusriigi

põhimõtte lahutamatuks osaks, on konventsiooniga ettenähtud kaitsesüsteemis tähtis

koht, nagu seda rõhutab asjaolu, et artikli 15 kohaselt ei ole lubatud sellest erandeid

teha sõja ajal ega muus üldises hädaolukorras. Seda tuleb selle sisust ja eesmärgist

lähtuvalt tõlgendada ja kohaldada nii, et oleksid tagatud toimiv kaitse meelevaldse

vastutuselevõtmise, süüdimõistmise ja karistamise eest [vt 22. novembri 1995. aasta

kohtuotsuseid asjades S. W. vs. Ühendkuningriik ja C. R. vs. Ühendkuningriik

(vastavalt A-sari nr 335-B, lk 41–42, punkt 35 ja A-sari nr 335-C, lk 68–69, punkt

33)].

25. EIÕK loodud pretsedendiõiguse kohaselt ei piirdu konventsiooni artikkel 7

süüdistatava kahjuks kriminaalõiguse tagasiulatuva kohaldamise keelamisega:

üldisemalt sisaldab see põhimõtet, et üksnes seadusega saab määratleda kuriteo ja ette

näha karistuse (nullum crimen, nulla poena sine lege), ja põhimõtet, et

kriminaalõigust ei tohi laiaulatuslikult tõlgendada süüdistatava kahjuks. Nendest

põhimõtetest nähtub, et kuritegu peab olema õigusnormidega selgelt määratletud. See

nõue on täidetud, kui isik saab asjakohase sätte sõnastusest aru, vajaduse korral

kohtute sellele antud tõlgenduse abil, milliste tegude ja millise tegevusetuse eest on ta

kriminaalkorras vastutav (vt ka 25. mai 1993. aasta kohtuotsust asjas Kokkinakis vs.

Kreeka, A-sari nr 260-A, lk 22, punkt 52).

26. Algatuseks nendib EIÕK, et käesolev kohtuasi sarnaneb kohtuasjaga

Veeber vs. Eesti (nr 2) (taotlus nr 45771/99, EIÕK 2003-I), milles ta tuvastas

konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumise. EIÕK peab käesoleva kohtuasja olude

uurimisel silmas eespool kirjeldatud põhimõtete kohaldamist nimetatud kohtuasjas (vt

eespool nimetatud kohtuasjas tehtud otsuse punkte 31–37).

27. Käesoleva kohtuasja osas märgib EIÕK, et kaebaja mõisteti süüdi

kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹lõike 7 alusel maksukuritegudes, mis pandi toime

1993. aasta aprillist 1995. aasta oktoobrini.

EIÕK nendib, et 13. jaanuaril 1995 jõustunud kriminaalõigusnormi

kohaldamine ei ole käesolevas kohtuasjas vaatluse all. Küll aga tuleb kindlaks teha,

kas õigusnormi kohaldamisega enne kõnealust kuupäeva toimepandud tegude suhtes

rikuti konventsiooni artikliga 7 ette nähtud kaitset.

28. Seoses sellega tuletab EIÕK meelde, et tema ülesanne ei ole otsustada

kaebaja kriminaalvastutuse üle, mis on eelkõige siseriiklike kohtute ülesanne, vaid

hinnata, kas konventsiooni artikli 7 lõike 1 seisukohast kujutasid kaebaja teod nende

toimepanemise ajal endast rikkumisi, mis on siseriiklikus õiguses määratletud

piisavalt kättesaadavalt ja ettenähtavalt [vt kohtuotsust asjas Streletz, Kessler ja Krenz

vs. Saksamaa (suurkoda), punkt 51, EIÕK 2001-II (taotlused nr 34044/96, 35532/97

ja 44801/98)].

29. EIÕK märgib, et kriminaalkoodeksi artikli 148¹kohaselt oli maksudest

kõrvalehoidumine rikkumine ka enne 13. jaanuari 1995 ja seda eeskätt aastatel 1993–

1994, mil kaebaja pani toime osa süütegudest. Tollal kehtinud õigusnormid seadsid

kriminaalkorras süüdimõistmise eelduseks, et asjaomane isik on varem tunnistatud

vastutavaks samasuguse rikkumise eest ja tema suhtes on kohaldatud halduskaristust.

Kriminaalkoodeksi artikli 148¹sõnastuses, mis jõustus 13. jaanuaril 1995,

säilis varasem halduskaristus, kuid lisandus tahtluse tingimus. Need kaks tingimust

olid teineteist välistavad, muutes isiku kriminaalkorras vastutavaks juhul, kui üks

tingimustest on täidetud. Seega leidsid siseriiklikud kohtud kaebaja

süüditunnistamisel kõnealuse paragrahvi alusel, et asjaolu, et tal ei olnud varasemat

halduskaristust, ei takistanud tema süüdimõistmist kriminaalkorras.

Siiski kohaldasid siseriiklikud kohtud 1995. aastal jõustunud sõnastust kaebaja

käitumise suhtes ka kahe eelnenud aasta osas, leides, et see oli osa kestvast

kuritegevusest, mis vältas 1996. aasta oktoobrini.

30. EIÕK tuletab meelde, et määratluse järgi on “kestev õigusrikkumine”

sedalaadi kuritegu, mis on toime pandud teatava aja vältel [vt kohtuotsust asjas Ecer

ja Zeyrek vs. Türgi, punkt 33, EIÕK 2001-II (taotlused nr 29295/95 ja 29363/95)].

EIÕK märgib, et kaebajat süüdistati ja ta mõisteti süüdi tahtlikus ja pidevas nõutavate

maksude tasumatajätmises. Olgugi, et kaebaja tegevus algas enne nende õigusnormide

jõustumispäeva, mille alusel ta süüdi mõisteti, kestis tema tegevus ka pärast kõnealust

päeva.

31. EIÕK leiab, et kriminaalkoodeksi paragrahvi 148¹kohaselt enne selle

muutmist 1995. aastal võis isiku võtta kriminaalkorras vastutusele maksudest

kõrvalehoidumise eest üksnes juhul, “kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase

suhtes kohaldatud halduskaristust”. Järelikult eeldas maksudest kõrvalehoidumise eest

kriminaalkorras süüdimõistmine selle tingimuse täidetust.

Veel märgib EIÕK, et tegevus, milles kaebaja süüdi mõisteti, toimus enamikus

enne 1995. aasta 13. jaanuari ja et kaebajale määratud karistuses, milleks oli neli

aastat vabadusekaotust tingimisi katseajaga, võeti arvesse tema käitumist nii enne kui

ka pärast nimetatud kuupäeva. Neid asjaolusid arvestades on ilmne, et siseriiklike

kohtute lähenemisviis mõjutas ka karistuse raskust.

32. Riigi väite osas, et tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast paragrahvi

148¹lõike 7 tõlgendamise ja kohaldamise vallas oli süüdimõistmise oht kaebajale

ettenähtav, märgib EIÕK, et Riigikohtu otsused, millele riik viitas, tehti 8. aprillil

1997, 27. jaanuaril 1998 ja 8. aprillil 1998. Kaebaja esitatud kaebus käsitleb aga tema

tegevust 1993. ja 1994. aastal. Tollal ei saanud kaebaja eeldada, et oma tegevuse

esmakordsel ilmsikstulekul riskib ta kriminaalkorras süüdimõistmisega, arvestades

kõnealusel ajal kehtinud kriminaalõigusnorme.

33. Lähtudes eespool esitatust, leiab EIÕK, et siseriiklikud võimuorganid

kohaldasid 1995. aastal jõustunud õigusnormi tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis

varem ei olnud kuritegu.

34. Järelikult on konventsiooni artikli 7 lõiget 1 rikutud.

1.2. Kaebaja süüdimõistmine 20. juulil 1993 jõustunud õigusnormi alusel

35. Kaebaja kaebas, et tema süüdimõistmisel kriminaalkoodeksi paragrahvi

148⁴, mis olid jõustunud 20. juulil 1993, kohases õigusrikkumises olid siseriiklikud

kohtud kõnealus õigusnormi tagasiulatuvalt kohaldanud tegude suhtes, mis pandi

toime enne seda kuupäeva.

A. Osaliste väited

36. Kaebaja väitis, et teda ei saanud kriminaalkoodeksi paragrahvi 148⁴alusel

vastutusele võtta selle jõustumisele, mis toimus 20. juulil 1993, eelnenud ajavahemiku

suhtes. Kestva õigusrikkumise mõiste kohaldamine võimaldas kohtutel kõrvale hoida

konventsiooni artikli 7 kohasest kriminaalõiguse tagasiulatuva kohaldamise keelust.

37. Riik väitis, et konventsiooni artikli 7 ei ole rikutud. Kuigi kaebaja

äriühingul puudus igasugune raamatupidamine alates 5. maist 1993, kestis selline

olukord ka pärast kriminaalkoodeksi paragrahvi 148⁴jõustumist 20. juulil 1993.

Pealegi oli kaebaja kohustatud teostama nõuetekohast raamatupidamist ka enne seda

kuupäeva vastavalt valitsuse 1990. aasta 6. juuli seadlusele.

Lisaks sellele väideti, et käesolev kohtuasi erines eespool nimetatud

kohtuasjast Veeber vs. Eesti (nr 2), kuna enamik kaebaja tegudest toimus pärast 20.

juulit 1993, millest alates võis kaebaja kriminaalkaristuse ohtu selgelt ette näha.

Samuti viitas riik Riigikohtu praktikale asjakohaste õigusnormide ja kestva

kuriteo mõiste kohaldamise ja tõlgendamise vallas.

B. EIÕK hinnang

38. EIÕK märgib, et kaebaja mõisteti kriminaalkoodeksi paragrahvi 148⁴

alusel süüdi selles, et ta korraldas raamatupidamist ebarahuldavalt oma äriühingus,

mis tegutses 5. maist 1993 1. oktoobrini 1993.

EIÕK nendib, et valitsuse 1990. aasta 6. juuli seadluse kohaselt oli kaebaja

kohustatud tagama oma äriühingus nõuetekohase raamatupidamise äriühingu kogu

tegutsemisaja vältel (vt punkti 11 eespool). Siiski kehtestati kriminaalvastutus

asjakohaste eeskirjade rikkumise eest alles 20. juulil 1993, mil jõustus

kriminaalkoodeksi 148⁴.

Selle kriminaalõigusnormi kohaldamisel kaebaja käitumise suhtes asjakohase

kuupäeva eelse aja osas leidsid siseriiklikud kohtud, et see käitumine oli osa kestvast

õigusrikkumisest, mis vältas ka pärast seda kuupäeva.

39. Kuigi on tõsi, et kaebaja tegevus oli enamjaolt seotud 1993. aasta 20. juuli

järgse ajaga, ei ole selle ajavahemiku pikkus, mille suhtes õigusnormi kohaldati

tagasiulatuvalt, määravaks teguriks otsustades, kas konventsiooni artikliga 7 tagatud

kaitset on austatud.

40. Lõpetuseks märgib EIÕK, et kohtupraktika, millele riik viitab, on seotud

1997. ja 1998. aastaga, samas kui kaebaja esitatud kaebus käsitleb olukorda enne 20.

juulit 1993. Raamatupidamise ebarahuldava korraldamise eest kriminaalvastutust

kehtestava õigusnormi puudumisel ei saanud kaebaja ette näha, et teda võidakse

kõnealusele kuupäevale eelnenud tegevuse eest karistada kriminaalkorras.

41. Nendel asjaoludel leiab EIÕK, et siseriiklikud kohtud kohaldasid 1993.

aastal jõustunud õigusnormi tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis varem ei olnud

kuritegu.

42. Järelikult on konventsiooni artikli 7 lõiget 1 rikutud.

II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE

43. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:

“Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle protokolle on rikutud, ja kui kõrge lepinguosalise

siseriiklik õigus võimaldab üksnes osalist hüvitamist, võib kohus vajadusel määrata kahjustatud isikule

õiglase hüvituse.”

A. Rahaline kahju

44. Kaebaja väitis, et tema süüdimõistmisel oli temalt maksuhaldurite kasuks

ebaõiglaselt välja mõistetud 1 596 618,42 Eesti krooni. Ta nõudis 92 280 Eesti krooni

hüvitamist, mille ta oli juba tasunud halduritele.

45. Riik vaidlustas selle nõude.

46. EIÕK tuletab meelde, et ta määrab rahalise hüvitise artikli 41 alusel üksnes

juhul, kui ta on veendunud, et tegelikult põhjustas väidetava kahju tema tuvastatud

rikkumine. EIÕK märgib, et kaebaja nõue on seotud tema kohustusega tasuda

maksuvõlg, mis tulenes asjakohastest maksualasest õigusnormidest. Kuigi korralduse

tasuda nõutavad maksud andis kriminaalkohus, oli see kaebajale määratud tingimisi

katseajaga karistusest lahus ja sellega ei määratud ühtegi lisamakset ega trahvi (vt

punkti 11 eespool).

Kuna rahalise kahju eest nõutavate summade ja konventsiooni artikli 7 lõike 1

rikkumise vahel ei ole põhjuslikku seost, jätab EIÕK kaebaja nõude käesolevas

punktis rahuldamata [vt eespool osutatud kohtuotsust asjas Veeber vs. Eesti (nr 2),

punkt 42].

B. Mittevaraline kahju

47. Kaebaja nõudis 50 000 Eesti krooni (umbes 3196 eurot) vaimse kannatuse

ja tööpäevade kaotsimineku eest, mille põhjustasid kriminaalmenetlus ja tema

süüdimõistmine.

48. Riik väitis, et rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav õiglane hüvitus.

Valikuvõimalusena palusid nad EIÕKl välja mõista summa, mis ei üle 2000 eurot.

49. EIÕK leiab, et kaebaja kannatas vaimselt ja et seda ei saa hüvitada üksnes

rikkumise tuvastamisega. Õiglastel alustel mõistab EIÕK kaebaja kasuks välja 3000

eurot mittevaralise kahju eest.

C. Kulud

50. Kaebaja taotles 23 600 Eesti krooni (1508,31 eurot) hüvitamist, mille ta oli

maksnud õigusabi eest siseriiklikes kohtutes ja EIÕKs toimunud menetluse raames.

51. Riik seadis kahtluse alla, kas see summa kajastab kaebaja advokaadi

tehtud töö tegelikku mahtu, ja pidas nõuet liiga suureks. Riik palus EIÕKl määrata

mõistlik summa.

52. EIÕK leiab, et kaebaja on summa nõuetekohaselt dokumenteerinud, ja

mõistab selle täies ulatuses välja.

D. Viivis

53. EIÕK leiab, et viivis peaks põhinema Euroopa Keskpanga laenuintressi

piirmääral, mida tuleks suurendada kolme protsendi võrra.

SELLEST LÄHTUVALT EIÕK:

1) leiab, et konventsiooni artikli 7 lõiget 1 on rikutud sellega, et 13. jaanuaril 1995

jõustunud kriminaalõigusnormi on kohaldatud tagasiulatuvalt;

2) leiab, et konventsiooni artikli 7 lõiget 1 on rikutud sellega, et 20. juulil 1993

jõustunud kriminaalõigusnormi on kohaldatud tagasiulatuvalt;

3) leiab, et:

a) kostjariik peab kaebajale kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44

lõike 2 kohast kohtuotsuse lõplikuks muutumist tasuma kaebajale järgmised summad,

mis arvestatakse ümber kostjariigi vääringusse maksmispäeval kehtiva kursi alusel:

i) 3000 eurot (kolm tuhat eurot) mittevaralise kahju eest,

ii) 1508,31 eurot (üks tuhat viissada kaheksa eurot ja kolmkümmend

üks senti) kulude eest,

iii) võimalikud maksud, mida võidakse võtta;

b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja eest

tuleb eespool nimetatud summadelt maksta lihtviivist määra järgi, mis vastab viivise

arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale, suurendatuna

kolme protsendi võrra;

4) jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja nõudest õiglase hüvituse saamiseks.

Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 10. veebruaril 2004 EIÕK

reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.

Michael O’Boyle

sekretär

Nicolas Bratza

esimees