OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

1

Kohtuasjas Missenjov vs. Eesti

Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond) kojana, kuhu kuuluvad:

Peer Lorenzen, esimees,

Rait Maruste,

Karel Jungwiert,

Renate Jaeger,

Isabelle Berro-Lefèvre,

Mirjana Lazarova Trajkovska,

Zdravka Kalaydjieva, kohtunikud,

ja Claudia Westerdiek, osakonna sekretär,

olles pidanud nõu kinnisel istungil 6. jaanuaril 2009,

on teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.

MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuasi põhineb 13. oktoobril 2006 Eesti kodanik Sergei Missenjovi

(„kaebaja”) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(„konventsioon”) artikli 34 alusel Eesti Vabariigi vastu Euroopa

Inimõiguste Kohtule („EIÕK”) esitatud kaebusel (nr 43276/06).

2. Kaebajat esindasid kohtus Tallinnas tegutsevad juristid M. Aavik ja

hiljem M. Arvisto. Eesti Valitsust („valitsus”) esindas M. Hion,

Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo direktor.

3. 6. detsembril 2007 otsustas viienda osakonna esimees teatada

kaebusest valitsusele. EIÕK otsustas teha üheaegselt otsuse nii kaebuse

vastuvõetavuse kui ka selle sisu kohta (artikkel 29 lõige 3).

ASJAOLUD

I. KOHTUASJA ASJAOLUD

4. Kaebaja sündis 1959. aastal ja elab Narvas.

5. Asjaosaliste esitatud kohtuasja asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.

6. 19. oktoobril 1999 esitas AS Eesti Maapank Narva Linnakohtule

kaebaja vastu peaaegu nelja miljoni krooni (EEK – vastab umbes 255 000

eurole (EUR)) suuruse nõude. Nõue põhines väidetaval laenul, mille

kaebaja oli jätnud tagasi maksmata.

7. 14. detsembril 2000 esitas AS Eesti Maapank hagi tagamise taotluse.

15. detsembril 2000 rahuldas linnakohus hageja taotluse ja arestis kaebaja

vara (neli kinnisasja ja neli sõidukit). Pooled otsust edasi ei kaevanud.

2

OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

8. 2. jaanuaril 2001 taotles aga kaebaja linnakohtult ühe kinnisasja

arestimise tühistamist, sest kinnisasjale oli juba seatud hüpoteek panga

kasuks. 19. jaanuaril 2001 tühistas linnakohus arestimise vastavalt

taotlusele.

9. 23. oktoobril 2001 tühistas Viru Ringkonnakohus hageja erikaebuse

alusel arestimise osalise tühistamise määruse, kuna sellel puudus õiguslik

alus.

10. 27. veebruaril 2003 esitas hageja linnakohtule taotluse vaadata asi

võimalikult kiiresti läbi.

11. 27. oktoobri 2003 kirjas selgitas linnakohus pooltele, et menetluse

kiirendamiseks on poolte omavahelisel kokkuleppel võimalik kohtualluvust

muuta. Kohus pooltelt vastust ei saanud.

12. Kaebaja väitel oli ta mingis menetluse staadiumis olnud nõus

kohtualluvust muutma nii, et asja oleks menetletud Tallinna Linnakohtus.

Hageja ei olnud sellega aga nõustunud.

13. 12. juulil 2004 edastas Narva Linnakohus hagiavalduse kaebajale

vastamiseks. 6. augustil 2004 teatas kaebaja kohtule, et ta ei tunnista hagi.

14. 1. aprilli 2005 linnakohtu otsusega asendati hageja AS Eesti

Maapank OÜga Trenton Invest, kuna viimane oli nõustunud võtma üle

nõude kaebaja vastu.

15. 18. mail 2005 toimus linnakohtu eelistung. Kohus lükkas istungi

edasi, et hageja saaks esitada teatud dokumentide originaalid ja et oleks

võimalik küsida eksperdi arvamust kaebaja allkirja ehtsuse kohta

dokumentidel. Hageja esitas dokumendid kohtule 25. mail 2005. Seejärel

nõudis kohus kaebaja palvel hagejalt teatud lisadokumente, mida viimasel ei

olnud võimalik esitada.

16. 2006. aasta aprillis sai kaebaja teada, et kohus ei olnud dokumente

eksperdile saatnud.

17. 16. mail 2006 sõlmisid kaebaja ja OÜ Trenton Invest

kompromisslepingu. Kaebaja kohustus menetluse lõpetamiseks maksma

hagejale 450 000 krooni (umbes 29 000 eurot).

18. 29. mail 2006 kinnitas Viru Maakohus (Narva Linnakohtu

õigusjärglane) kompromissi.

19. 21. juulil 2006 tühistas maakohus 15. detsembril 2000 kohaldatud

hagi tagamise abinõud.

II. ASJAKOHASED

KOHTUPRAKTIKA

RIIGISISESED

ÕIGUSNORMID

JA

20. Asjakohased riigisisesed õigusnormid ja kohtupraktika on põhiosas

kokku võetud otsuses kohtuasjas Saarekallas OÜ vs. Eesti (8. november

2007, nr 11548/04, punktid 31-36).

21. Lisaks ülaltoodule leidis Riigikohtu halduskolleegium oma

6. veebruari 2006. aasta otsuses (asi nr 3-3-1-4-06), et kaebus madalama

OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

3

astme kohtu määruse peale, millega lükati asja arutamine ülemäära pikaks

ajaks edasi, on tõhus vahend. Riigikohus rõhutas, et tähtsust ei oma see, kas

madalama astme kohus vormistas istungi edasilükkamise eraldi kirjaliku

määrusega või mitte. Kohus märkis, et kõrgema astme kohus ei saa määrata

uut madalama astme kohtu istungi aega, kuid võib kohustada madalama

astme kohut küsimust uuesti otsustama. Kõrgemal kohtul on võimalik

hinnata edasilükkamist tinginud objektiivsete asjaolude esinemist ja

asjassepuutuvust ning kontrollida halduskohtu poolt kaalutlusreeglitest

kinnipidamist kohtuistungi uue aja kindlaksmääramisel. Asja läbivaatamise

edasilükkamise kestuse põhjendatuse hindamisel tuleb kõrgema astme

kohtul arvestada ka seda, milliseid seisukohti avaldasid menetlusosalised

edasilükkamise kohta madalama astme kohtus.

ÕIGUSNORMID

I. VALITSUSE TAOTLUS KUSTUTADA KAEBUS KONVENTSIOONI

ARTIKLI 37 ALUSEL MENETLUSNIMISTUST

22. 31. märtsil 2008 esitas valitsus ühepoolse deklaratsiooni, mis

sarnanes kohtuasjas Tahsin Acar vs. Türgi esitatud deklaratsioonile

[(esialgne vastuväide) (suurkoda), kaebus nr 26307/95, EIÕK 2003-VI],

ning informeeris EIÕKi, et valitsus tunnistab, et kaebaja õigusi on rikutud

konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel kaebaja kohtuasja menetluse

ebamõistliku pikkuse tõttu. Varalise ja mittevaralise kahju ja kulude

hüvitamiseks tegi valitsus ettepaneku maksta kaebajale 3500 eurot. Valitsus

tegi kohtule ettepaneku kaebus konventsiooni artikli 37 alusel

menetlusnimistust kustutada.

23. Kaebaja valitsuse ettepanekuga ei nõustunud ja palus EIÕKil

kaebuse menetlemist jätkata. Ta väitis, et valitsuse deklaratsioon käsitles

ainult tema kaebust konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel, kuid mitte tema

kaebust tõhusate õiguskaitsevahendite puudumise kohta artikli 13 alusel.

Lisaks leidis ta, et pakutud summa on liiga väike.

24. Kohus tuletab meelde, et teatud asjaoludel võib kohus kaebuse

menetlusnimistust kustutada artikli 37 lõike 1 punkti c alusel kostjariigi

valitsuse esitatud ühepoolse deklaratsiooni alusel, ka juhul, kui kaebaja

soovib kohtuasja menetlemise jätkamist. Selleks tutvub kohus põhjalikult

deklaratsiooniga, lähtudes kohtupraktikas sisalduvatest põhimõtetest, eriti

Tahsin Acari kohtuotsusest (vt Tahsin Acar, viidatud eespool,

punktid 75-77; vt ka 2008. aasta 18. märtsi otsus kohtuasjas Treial vs. Eesti

(nr 2), nr 42496/05).

4

OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

25. Kohus märgib, et valitsus tunnistas oma ühepoolses deklaratsioonis,

et riigisisese menetluse pikkus ei olnud kooskõlas artikli 6 lõikes 1

sätestatud „mõistliku aja” nõudega, ning tegi ettepaneku maksta kaebajale

hüvitisena 3 500 eurot. Samas märgib EIÕK, et valitsus ei tunnistanud

deklaratsioonis kaebaja teise kaebuse aluseks oleva artikli 13 rikkumist.

Tulenevalt eeltoodust ja kuna artikli 6 lõikele 1 ja artiklile 13 tuginevad

kaebused on lahutamatult seotud ning esimest ei ole võimalik eraldi

menetlusnimistust kustutada, leiab EIÕK, et valitsus ei ole suutnud piisavalt

tõendada, et on alus, millele toetudes kohus võiks otsustada, et asja

menetlemise jätkamine ei ole konventsioonis ja selle protokollides

sätestatud inimõiguste järgimiseks vajalik.

26. Seetõttu jätab EIÕK rahuldamata valitsuse taotluse kaebus

konventsiooni artikli 37 alusel menetlusnimistust kustutada ja jätkab

vastavalt kaebuse vastuvõetavuse ja sisu läbivaatamist.

II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE

27. Kaebaja kaebas, et menetluse pikkus oli vastuolus konventsiooni

artikli 6 lõikes 1 sätestatud „mõistliku aja” nõudega, mis sätestab:

„Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste … üle otsustamise korral õigus ... asja

arutamisele mõistliku aja jooksul… õigusemõistmise volitustega institutsioonis.”

28. Valitsus vaidles sellele väitele vastu.

29. Arvessevõetav ajavahemik algas 19. oktoobril 1999 ja lõppes

29. mail 2006. Seega kestis menetlus ühes kohtuastmes kuus aastat, seitse

kuud ja 20 päeva.

A. Vastuvõetavus

30. EIÕK märgib, et kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu

konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Samuti märgib EIÕK, et see ei

ole vastuvõetamatu ühelgi teisel alusel. Seetõttu tuleb tunnistada kaebus

vastuvõetavaks.

B. Sisu

31. EIÕK kordab, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata

kohtuasja asjaolude valguses, võttes arvesse järgmisi kriteeriume: kohtuasja

keerukus, kaebaja ja asjaomaste ametivõimude tegevus ning kaebaja huvi

vaidluses (vt, paljude muude allikate hulgas, Frydlender vs. Prantsusmaa

[suurkoda], nr 30979/96, punkt 43, EIÕK 2000-VII).

32. EIÕK on sageli tuvastanud konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumisi

kohtuasjades, kus on tõusetunud samasugused küsimused kui käesolevas

asjas (vt Frydlender, viidatud eespool, ning ka Saarekallas, viidatud eespool,

OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

5

Shchiglitsov vs. Eesti, 18. jaanuar 2007 nr 35062/03; Treial vs. Eesti,

2. detsember 2003, nr 48129/99).

33. Olles läbi vaadanud kogu kohtule esitatud materjali, leiab EIÕK, et

valitsus ei ole esitanud ühtegi fakti või argumenti, mis veenaks kohut

jõudma käesolevas asjas teistsugusele järeldusele. Võttes arvesse kohtu

asjakohast praktikat, leiab EIÕK, et menetlus käesolevas asjas oli liiga pikk

ja vastuolus „mõistliku aja” nõudega.

Seega on rikutud artikli 6 lõiget 1.

III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 13 VÄIDETAV RIKKUMINE

34. Kaebaja kaebas samuti, et Eestis puudub kohus, kuhu oleks võimalik

esitada kaebus menetluse ülemäärase pikkuse peale. Ta tugines

konventsiooni artiklile 13, mis sätestab järgmist:

„Igaühel, kelle käesolevas konventsiooni sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on

õigus tegelikule õiguskaitsele riigi võimuorganite ees, isegi kui rikkumise pani toime

ametiisik.”

A. Vastuvõetavus

35. EIÕK märgib, et kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu

konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Samuti märgib EIÕK, et see ei

ole vastuvõetamatu ühelgi teisel alusel. Seetõttu tuleb tunnistada kaebus

vastuvõetavaks.

B. Sisu

1. Poolte väited

36. Valitsus väitis, et riigisisesel tasandil olid seoses kaebusega

konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel kaebaja kasutuses tõhusad

õiguskaitsevahendid. Valitsus esitas peamiselt sarnaseid argumente nagu

ülalviidatud Saarekallas OÜ kohtuasjas, rõhutades tsiviilmenetluse osalise

võimalust esitada erikaebus kohtu määruse peale, kui istung lükatakse edasi

rohkem kui kolm kuud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 177

lõige 5). Viidates Riigikohtu 6. veebruari 2006 otsusele, kinnitas valitsus, et

kaebaja oleks võinud esitada kaebuse, isegi kui puudus eraldi kirjalik

määrus istungi edasilükkamise kohta. Valitsus väitis ka, et kaebaja oleks

võinud esitada vastuväite istungi aja määramata jätmisel ja esitada kaebuse

kohtu tegevusetuse peale, mis kestis rohkem kui kolm kuud.

37. Valitsus märkis, et vastavalt kohtute seadusele võib algatada

distsiplinaarmenetluse

kohtunike

vastu,

kes

jätavad

täitmata

ametikohustused või täidavad neid mittekohasel viisil ning neid vastavalt

6

OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

karistada. Kaebaja ei olnud aga esitanud ühtegi sellist kaebust asjaomaste

kohtunike peale.

38. Valitsus märkis ka, et kohus oli teinud menetlusosalistele ettepaneku

anda kohtuasi arutamiseks üle teisele, väiksema töökoormusega kohtule, aga

pooled ei kasutanud seda võimalust.

39. Hüvituslike õiguskaitsevahenditega seonduvalt viitas valitsus

Riigikohtu praktikale, mis on kokku võetud eespool viidatud kohtuasjas

Saarekallas vs Eesti.

40. Kaebaja arvates ei suutnud valitsus tõendada, kuidas ennetavad

meetmed oleksid saanud menetlust käesolevas asjas kiirendada. Ta rõhutas,

et istungi edasilükkamise peale on võimalik esitada kaebus ainult siis, kui

on toimunud vähemalt üks istung. Käesolevas asjas toimus aga esimene

eelistung 18. mail 2005, viis aastat ja seitse kuud pärast tsiviilmenetluse

algatamist. Lisaks lükkas linnakohus istungi edasi, ilma et oleks määranud

uut istungi aega, kuna see sõltus eksperdiarvamuse saamiseks vajalikust

ajast. Kaebaja arvas, et edasised viivitused põhjustas ekspert, kuid tegelikult

ei olnud kohus pikka aega eksperdiarvamust isegi küsinud.

41. Kaebaja väitel ei ole riigisisese menetluse osalisel subjektiivset

õigust taotleda kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist. Mis

puutub kohtualluvuse muutmist, märkis ta, et see on võimalik ainult poolte

omavahelisel kokkuleppel. Käesolevas kohtuasjas oli hageja aga sellised

ettepanekud tagasi lükanud. Kaebaja vaidlustas ka hüvituslike

õiguskaitsevahendite olemasolu.

2. EIÕK hinnang

42. EIÕK kordab, et konventsiooni artikkel 13 tagab tõhusa õiguskaitse

riigi võimuorganite ees artikli 6 lõikes 1 sätestatud asja mõistliku aja

jooksul arutamise nõude rikkumise korral (vt Kudła vs. Poola [suurkoda],

nr 30210/96, punkt 156, EIÕK 2000-XI).

43. Menetlusosalise käsutuses olevad riigisisesed õiguskaitsevahendid

menetluse pikkust puudutava kaebuse esitamiseks on konventsiooni

artikli 13 tähenduses „tõhusad”, kui need hoiavad ära väidetava rikkumise

või selle jätkumise või tagavad kohase hüvitise juba toimunud rikkumise

eest. Seega on õiguskaitsevahend tõhus juhul, kui seda saab kasutada kas

asja menetleva kohtu otsuse vastuvõtmise kiirendamiseks või

menetlusosalisele kohase hüvitise võimaldamiseks juba ilmnenud viivituste

eest (vt Sürmeli vs. Saksamaa [suurkoda], nr 75529/01, punkt 99,

EIÕK 2006-VII; ja otsus kohtuasjas Mifsud vs. Prantsusmaa [suurkoda],

nr 57220/00, punkt 17, EIÕK 2002-VIII).

44. Kohus on rõhutanud, et parim lahendus on vaieldamatult, nagu

paljudes valdkondades, ennetamine. Kus õigussüsteem on konventsiooni

artikli 6 lõikes 1 sätestatud mõistliku aja nõuet arvestades puudulik, on

kõige tõhusamaks lahenduseks õiguskaitsevahendi loomine, mille eesmärk

on kiirendada menetlust, vältimaks selle muutumist ülemäära pikaks.

OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

7

Sellisel õiguskaitsevahendil on vaieldamatu eelis ainult hüvitist võimaldava

õiguskaitsevahendi ees, kuna see takistab ka järgnevate rikkumiste

tuvastamist sama menetluse osas ega heasta ainult rikkumist a posteriori

nagu hüvituslikud õiguskaitsevahendid. Mõned riigid on olukorda hästi

mõistnud

ning

otsustanud

omavahel

kombineerida

kaks

õiguskaitsevahendit, millest ühe eesmärk on kiirendada menetlust ja teise

eesmärk pakkuda hüvitist (vt Sürmeli, viidatud eespool, punkt 100;

Scordino vs. Itaalia (nr 1) [suurkoda], nr 36813/97, punktid 183 ja 186,

EIÕK 2006-V ning Cocchiarella vs. Itaalia [suurkoda], nr 64886/01,

punktid 74 ja 77, EIÕK 2006-V).

45. Kohus leidis näiteks, et tõhus ennetav õiguskaitsevahend on

Austrias, kus menetlusosalised võivad esitada taotluse menetluse

kiirendamiseks, kui kohus viivitab menetlustoimingutega. Kõrgem kohus

võib seejärel määrata kõnealuse menetlustoimingu läbiviimiseks kohase

tähtaja (vt Holzinger vs. Austria (nr 1), nr 23459/94, EIÕK 2001-I). Kohus

leidis, et tõhus õiguskaitsevahend on ka Poolas, kus menetlusosaline võib

esitada kaebuse menetluses esineva ebamõistliku viivituse peale kõrgemale

kohtule, mis võib kohustada kohtuasja sisuliselt arutavat kohut rakendama

teatud meetmeid konkreetseks tähtajaks (vt otsus kohtuasjas Charzyński

vs. Poola, nr 15212/03, ECHR 2005-V ja 2005. aasta 1. märtsi otsus

kohtuasjas

Michalak

vs.

Poola,

nr 24549/03).

Ennetavad

õiguskaitsevahendid menetluse pikkuse osas on olemas ka näiteks Šveitsis

(vt 2005. aasta 21. juuni otsus kohtuasjas Kunz vs. Šveits, nr 623/02) ja

Portugalis (vt otsus kohtuasjas Tomé Mota vs. Portugal, nr 32082/96,

EIÕK 1999-IX). Kohus on mitmel korral tunnistanud, et sellist tüüpi

õiguskaitsevahend on „tõhus” niivõrd, kuivõrd see kiirendab otsuse tegemist

asjaomases kohtus (vt Scordino (nr 1), viidatud eespool, punkt 184, ja seal

viidatu).

46. Käesolevas asjas märgib EIÕK, et peamine ennetav

õiguskaitsevahend, millele valitsus viitas, oli tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 177 lõikest 5 tulenev võimalus esitada erikaebus kohtu

määruse peale, millega lükatakse istung edasi rohkem kui kolm kuud.

Kohus märgib, et valitsuse viidatud Riigikohtu 6. veebruari 2006 otsuses

käsitletud menetluses oli esimese astme kohus lükanud istungi edasi viis

kuud, samas kui apellatsioonikohus tegi otsuse kaebaja esitatud kaebuses

edasilükkamise peale kahe kuu ja üheksa päeva pärast, olgugi et antud juhul

mitte kaebaja kasuks. Seega esmapilgul tundub, et mõnel juhul on sellisel

erikaebusel teatud positiivne mõju ülemäära pika viivituse ärahoidmisel.

47. Kohus märgib aga siiski, et vastavalt ülalviidatud Riigikohtu

otsusele sai apellatsioonikohus vaid tühistada madalama astme kohtu otsuse,

millega istungi edasi lükati, ja kohustada madalama astme kohut asja uuesti

läbi vaatama, mis oleks kahtlemata võtnud veel rohkem aega. Riigikohus

kinnitas selgelt, et kõrgema astme kohus ei saa uut istungiaega määrata.

Samuti ei ilmne Riigikohtu otsusest, et kõrgema astme kohus saaks

8

OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

kohustada madalama astme kohut menetluses olevat asja lahendama – või

konkreetseid menetlustoiminguid läbi viima – teatud tähtaja jooksul. Samuti

ei nähtu sellest, et kõrgema astme kohus saaks anda madalama astme

kohtule menetluse kiirendamiseks muid siduvaid juhiseid.

48. Lisaks tundub, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt, nagu

seda on tõlgendanud Riigikohus, võib erikaebuse esitada ainult istungi

otsese edasilükkamise peale kauemaks kui kolmeks kuuks, sõltumata

sellest, kas see otsustati eraldi kirjaliku määrusega või mitte. EIÕK leiab

aga, et istungite edasilükkamine ei ole ilmtingimata – ja käesolevas asjas ei

olnudki – peamine viivituste põhjus menetlustes. Käesolevas asjas toimus

esimene eelistung 18. mail 2005, viis aastat ja seitse kuud pärast menetluse

algust. Enne seda ei toimunud ega lükatud edasi ühtegi istungit. Lisaks ei

määranud linnakohus edasilükatud istungile uut aega ja seega on kaheldav,

kas

edasilükkamise

peale

oleks

saanud

esitada

erikaebuse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 177 alusel. Igal juhul oli see,

vastavalt EIÕKile esitatud informatsioonile, vaidlusaluse menetluse jooksul

ainus istungi edasilükkamine. EIÕK ei leia, et see ainus edasilükkamine oli

menetluse ülemäära pika kestuse põhjuseks, ja ei mõista, kuidas erikaebuse

esitamine edasilükkamise peale, isegi kui see oli võimalik, oleks oluliselt

mõjutanud menetluse pikkust tervikuna.

49. Valitsuse väite osas, et kaebaja oleks saanud vaidlustada

kohtuistungi aja määramata jätmise ja esitada kaebuse kohtu tegevusetuse

peale, märgib EIÕK, et kohtule ei ole esitatud näiteid riigisisese õiguse või

kohtupraktika kohta, et need õiguskaitsevahendid on tõesti kättesaadavad ja

tõhusad.

50. Mis puutub võimalusse esitada kaebus kohtunike suhtes

distsiplinaarmenetluse algatamiseks, ei mõista EIÕK, kuidas see oleks

menetlust kiirendanud (vt Kormacheva vs. Venemaa, nr 53084/99, punkt 62,

29. jaanuar 2004). Kohtualluvuse muutmise osas märgib EIÕK, et see

võimalus eeldanuks teise poole nõusolekut, mida käesolevas asjas ilmselt ei

antud. Seega leiab EIÕK, et need võimalused ei kujutanud endast tõhusaid

õiguskaitsevahendeid artikli 13 tähenduses.

51. Hüvituslikke õiguskaitsevahendeid silmas pidades märgib EIÕK, et

valitsuse esitatud argumendid on tagasi lükatud varasemas kohtuasjas (vt

Saarekallas, viidatud eespool, punkt 66), ja ta ei näe ühtki põhjust jõuda

käesolevas kohtuasjas teistsugusele järeldusele.

52. Sellest lähtuvalt leiab EIÕK, et käesolevas asjas on rikutud

konventsiooni

artiklit 13,

kuna

riigisiseses

õiguses

puudub

õiguskaitsevahend, mille alusel oleks kaebajal olnud võimalus saada

kohtulahend, mis oleks taganud tema konventsiooni artikli 6 lõikes 1

sätestatud õiguse kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul.

OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

9

IV. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE

53. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:

„Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud

ja kõrge lepinguosalise riigisisene õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus

vajadusel määrata kahjukannatajale õiglase hüvituse.”

A. Kahjutasu

54. Kaebaja nõudis varalise kahju eest 47 934 eurot. Tema väitel oli

tema sõidukite väärtus pikaleveninud kohtumenetluse ajal vähenenud ja ta

ei saanud müüa ega üürida sõidukeid ega kinnisasju, mille kohus oli hagi

tagamise käigus arestinud. Samuti leidis ta, et summa, mis ta pidi vastavalt

kompromissleppele asja lahendamiseks hagejale maksma, moodustas osa

talle tekkinud varalisest kahjust. Lisaks nõudis kaebaja 25 565 eurot

mittevaralist kahju.

55. Valitsus vaidles neile nõuetele vastu, märkides, et väidetavate

konventsiooni rikkumiste ja kaebaja kantud väidetava varalise kahju vahel

puudub põhjuslik seos. Mis puutub mittevaralisse kahjusse, pidas valitsus

kaebaja nõuet liiga suureks ja palus EIÕKil mõista kaebajale välja mõistlik

summa, kui kohus peaks rikkumise tuvastama.

56. Kohus märgib, et kaebaja ei esitanud kaebust linnakohtu otsuse

peale, mille alusel tema vara arestiti. Kuigi ta taotles hagi tagamise

tühistamist ühe kinnisasja suhtes põhjendusega, et sellele kinnisasjale oli

juba seatud hüpoteek, ei palunud ta kohtul asendada kohaldatud abinõusid

leebematega, mis oleksid tal näiteks võimaldanud kinnisasju välja üürida.

Lisaks põhines hagejale kaebaja poolt tehtud makse tsiviilasja poolte vahel

asja lahendamiseks sõlmitud kompromisslepingule ja seda ei saa EIÕK

arvates pidada kohtumenetluse pikkuse tõttu tekkinud varaliseks kahjuks.

EIÕK ei näe mingisugust põhjuslikku seost tuvastatud rikkumise ja

väidetava varalise kahju vahel, mistõttu jätab ta selle nõude rahuldamata.

Teiselt poolt leiab ta, et kaebaja kannatas ilmselt mittevaralist kahju. Sellest

tulenevalt mõistab kohus õiglasel alusel kaebajale 3 600 eurot.

B. Kohtukulud

57. Kaebaja nõudis 1 754 eurot EIÕKis toimunud menetlusega seotud

kulude eest. Ta esitas advokaadibüroo arve koopia.

58. Valitsus pidas seda summat liiga suureks ja palus EIÕKil mõista

kaebajale kulude eest välja mõistlik summa, kui ta peaks tuvastama

rikkumise.

59. Oma praktikast lähtudes leiab EIÕK, et kaebajal on õigus kulude

hüvitamisele üksnes niivõrd, kuivõrd on tõendanud, et kulutused on olnud

10

OTSUS MISSENJOV vs. EESTI

tegelikud ja hädavajalikud ning oma suuruse poolest mõistlikud. Võttes

arvesse tema kasutuses oleva teabe ja eespool esitatud kriteeriumid, peab

EIÕK käesolevas asjas mõistlikuks mõista EIÕKis toimunud menetlusega

seotud kulude eest välja 1 200 eurot.

C. Viivis

60. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga

laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.

EELTOODUST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:

1. jätab rahuldamata valitsuse taotluse kaebus menetlusnimistust kustutada;

2. tunnistab kaebuse vastuvõetavaks;

3. leiab, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud;

4. leiab, et konventsiooni artiklit 13 on rikutud;

5. leiab, et

a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44

lõike 2 kohast kohtuotsuse lõplikku jõustumist maksma kaebajale 4 800

(neli tuhat kaheksasada) eurot mittevaralise kahju ja kohtukulude eest,

mis arvutatakse ümber Eesti kroonidesse maksmispäeval kehtiva

vahetuskursi alusel, lisaks võimalikud maksud, mida võidakse arvestada;

b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja

eest tuleb maksta lihtviivist eespool nimetatud summalt määra järgi, mis

vastab Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale, suurendatuna

kolme protsendi võrra;

6. jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja õiglase hüvitise nõudest.

Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 29. jaanuaril 2009

kohtu reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.

Claudia Westerdiek

sekretär

Peer Lorenzen

esimees