VIIES OSAKOND

KOCHETKOV versus EESTI

Kaebus nr 41653/05

KOHTUOTSUS

STRASBOURG

2. juuli 2009

Kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud

tingimustel. Kohtuotsust võib keeleliselt toimetada.

KOCHETKOV vs EESTI

1

Kohtuasjas Kochetkov versus Eesti

Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond) kojana, kuhu kuuluvad:

Peer Lorenzen, esimees,

Rait Maruste,

Karel Jungwiert,

Renate Jaeger,

Mark Villiger,

Mirjana Lazarova Trajkovska,

Zdravka Kalaydjieva, kohtunikud,

ja Claudia Westerdiek, osakonna sekretär,

pidanud nõu kinnisel istungil 9. juunil 2009,

on teinud nimetatud kuupäeval järgmise otsuse.

MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuasi põhineb inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(„konventsioon“) artikli 34 alusel Eesti Vabariigi vastu kohtule

27. oktoobril 2005 Vene kodanik Mikhail Kochetkovi („kaebaja“) esitatud

kaebusel (nr 41653/05).

2. Eesti valitsust (valitsus) esindasid M. Hion ja seejärel M. Kuurberg

Välisministeeriumist. Vene Föderatsiooni valitsus ei kasutanud oma

konventsiooni artikli 36 lõike 1 kohast õigust sekkuda.

3. Kaebaja väitis, et tema kinnipidamise tingimused Narva arestimajas

kujutasid endast artikli 3 rikkumist ja et riigi ametivõimud ei pakkunud

piisavat hüvitist kõnealuse rikkumise eest.

4. 30. augustil 2007 otsustas viienda osakonna esimees teavitada

valitsust esitatud kaebusest. Kohus otsustas teha üheaegselt otsuse nii

kaebuse vastuvõetavuse kui ka selle sisu kohta. (artikkel 29 lõige 3).

ASJAOLUD

I. KOHTUASJA ASJAOLUD

5. Kaebaja sündis 1979. aastal ja kannab hetkel karistust Viru Vanglas

Jõhvis.

A. Kaebaja kinnipidamine Narva arestimajas

1. Kaebaja seisukohad asjaolude kohta

6. 19. aprillil 2005 viidi kaebaja Tallinna Vanglast Narva sealse

linnakohtu istungile. Ta paigutati Narva arestimajja, kus kaebaja viibis kuni

2. maini 2005.

KOCHETKOV vs EESTI

2

7. Arestimajja saabumisel otsiti kaebaja läbi ja temalt võeti ära mitmed

isiklikud hügieenitarbed (habemenuga, habemeajamisvaht, kamm, küünte

lõikamise komplekt jne.). Kaebaja vaatas läbi õde, kellele ta kurtis, et

tunneb end haigena ning kaebas kurguvalu üle. Õde ei võtnud tarvitusele

mingeid meetmeid.

8. Pärast

seda

viidi

kaebaja

neljale

inimesele

mõeldud

kinnipidamiskambrisse. Sellele vaatamata oli kaebaja kõnealuses kambris

kaheksas kinnipeetav ning pidi magama külmal ja puhastamata põrandal.

Talle võimaldati voodilinad ja padjapüür, kuid madratsit, patja ega tekki

kaebajale ei antud. Veelgi enam, kaebaja oli sunnitud pidevalt istuma, sest

jalutamiseks või enda sirutamiseks ei olnud ruumi, kuna tualetinurk,

kraanikauss, laud, pingid ja kinnipeetavate isiklike asjade jaoks mõeldud

panipaik hõivasid osa põrandapinnast. Kambris olid ebasanitaarsed

tingimused – seintelt tilkus kondensatsioonivett ja valitses hapnikupuudus,

kuna kamber oli täis sigaretisuitsu. Puudus riiete pesemise või kuivatamise

võimalus. Kolme kinnipeetava kohta oli üks taldrik ja üks lusikas; tee või

vee joomiseks pidi tassi asemel kasutama plastikust jogurtitopse. Pidevalt

tuli seista kas kraanikausi või tualeti kasutamise järjekorras. Tualett ei olnud

ülejäänud kambrist eraldatud. Nimetatud tingimustes kujunes kaebaja

tavalisest külmetusest pikaajaline haigus.

9. 20. aprillil 2005 vaatas õde kaebaja läbi ja avastas tal kurgupaistetuse.

Kaebajale anti Biseptoli tabletid. Kaebaja palvele saada konsultatsiooni ka

vanglaväliselt arstilt vastati eitavalt, põhjendades seda kulukuse ja pikkade

arsti vastuvõtujärjekordadega.

10. Kaebaja esitas Narva arestimaja direktorile kinnipidamise tingimuste

kohta mitu kaebust, kuid ei saanud mingit vastust. Ta kirjutas samuti

Justiitsministeeriumile ja Politseiametile, kes vastasid kaebajale, et nad on

olukorrast teadlikud.

2. Valitsuse esitatud seisukohad asjaolude kohta

11. Narva arestimaja asub piirkondliku politsei peamaja kolmandal

(kõige ülemisel) korrusel. Kõnealune hoone ehitati kahes etapis, vanem osa

valmis 1960ndatel ja uuem osa 1970ndatel aastatel. 2004. aastast alates, s.t.

pärast Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa komitee (CPT) külaskäiku ja soovitusi, on arestimajas

teostatud järgmised parandustööd: kambritesse on paigaldatud uus valgustus,

ventilatsioonisüsteem on täielikult renoveeritud, duširuumid on täielikult

renoveeritud ja kinnipeetavatele on tagatud üleriigiliste päevalehtede

lugemise võimalus.

12. Kambrites nr 3 ja 11, milles kaebajat hoiti, on klaasplokkaknad

mõõtmetega 1.5 m x 1 m, metallraamidega narid, keskkütteradiaator, päeva-

ja öölambid, eraldi nurk tualeti jaoks ning külm vesi igapäevaste

hügieeninõuete täitmiseks. Kinnipeetavatel on ka sooja vee kasutamise

võimalus.

KOCHETKOV vs EESTI

3

13. 19. aprillil 2005 paigutati kaebaja kambrisse nr 11, mis oli mõeldud

kuuele inimesele. Kambri suurus oli 12.5 m²ja seal viibis seitse

kinnipeetavat.

14. 23. aprillil 2005 paigutati kaebaja 12 m²-suurusesse kambrisse nr 3,

mis oli mõeldud neljale inimesele. Mitmel päeval viibis kambris kuus kuni

kaheksa inimest.

15. Seoses kaebajalt ära võetud esemetega märkis valitsus, et need

tagastati kaebajale 3. mail 2005.

16. Seoses kaebaja tervisliku seisundiga märkis valitsus, et vastavalt

kaebaja tervisekontrolli dokumentidele, oli ta haigestunud enne Narva

arestimajja paigutamist. Kaebaja tervist kontrolliti korduvalt ja talle osutati

arstiabi. Ajavahemikul 5. detsembrist 15. detsembrini 2005 viibis kaebaja

haiglaravil, tal diagnoositi kilpnäärme suurenemine ja kirjutati välja Polivit

ning tuvastati, et ta ei vaja eriarstiabi.

B. Kaebaja kinnipidamise tingimustega seonduv kohtumenetlus

17. 16. mail 2005 esitas kaebaja Jõhvi Halduskohtule kaebuse, nõudes

250 000 Eesti krooni (Eesti kroon - vastab ligikaudu 16 000 eurole) suurust

hüvitist talle Narva arestimajas osaks saanud alandava kohtlemisega

tekitatud tervisekahjustuste ja vaimsete kannatuste eest.

18. Halduskohus arutas kõnealust kohtuasja 5. juulil 2005 kaebaja ja Ida

Politseiprefektuuri esindaja juuresolekul. Arestimaja õde andis tunnistajana

ütlusi. Tema tunnistuse kohaselt anti kinnipeetavatele madratsid ja tekid

nende arestimajja saabumisel.

19. 19. juuli 2005. aasta otsusega jättis kohus kõnealuse kaebuse

rahuldamata. Kohus tuvastas, et Narva arestimaja tingimused ei vastanud

kohaldatavates õigusaktides kehtestatud nõuetele. Kaebajat hoiti kahes

erinevas kambris, mis olid mõeldud vastavalt kuuele ja neljale inimesele,

kuid nendes kambrites viibis tegelikult seitse või kaheksa inimest.

20. Kohus arvas siiski, et mittevaralise kahju eest saab määrata hüvitise

ainult siis, kui on tuvastatud, et konkreetsed ametnikud on süüliselt

paigutanud kaebaja alandavatesse tingimustesse või piinanud kaebajat või

rakendanud meetmeid alandamise eesmärgil. Kohtu arvates ei olnud see

tõendatud, kuna puudusid tõendid selle kohta, et politseiametnikud oleksid

tahtnud kaebajat piinata või alandada või et Narva arestimaja

mitterahuldavad tingimused olid spetsiaalselt kaebaja jaoks loodud.

21. Mis puutub kaebaja tervislikku seisundisse, siis oli kaebaja kohtu

arvates haige juba arestimajja saabumisel. Ta sai arestimajas viibimise ajal

arstiabi. Kohtu arvates ei anna asjaolu, et kaebaja vajas täiendavat ravi

Tallinna Vanglas, alust järelduseks, et kaebajale Narvas osutatud arstiabi

oleks olnud halva kvaliteediga või et kaebaja oleks tulnud haiglasse

toimetada. Ei olnud alust arvata, et tema lühikese viibimise ajal Narvas

oleks talle saanud osutada arstiabi, mis oleks andnud tunduvalt paremaid

tulemusi.

KOCHETKOV vs EESTI

4

22. Tartu Ringkonnakohus jättis oma 16. novembri 2005. aasta otsusega

kaebaja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus nõustus

madalama astme kohtu väitega selle kohta, et ülerahvastatusest tingitud

ebamugavus ei tähendanud seda, et arestimaja juhtkond oleks kaebaja

inimväärikust alandanud ja seega talle kahju tekitanud. Lisaks oli

halduskohus õigesti tuvastanud kaebaja suutmatuse tõendada asjaolu, et

tema tervisele tekitatud mistahes kahju oli seotud tema viibimisega Narva

arestimajas.

23. 18. jaanuaril 2006

ei

andnud

Riigikohus

kaebaja

kassatsioonkaebusele menetlusluba.

II. PIINAMISE JA EBAINIMLIKU VÕI ALANDAVA KOHTLEMISE

VÕI KARISTAMISE TÕKESTAMISE EUROOPA KOMITEE (CPT)

SEISUKOHAD

24. 2003. aasta septembris külastas Eestit Piinamise ja ebainimliku või

alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT).

27. aprillil 2005 avaldas CPT oma visiidi kohta aruande (CPT/Inf (2005) 6),

mis sisaldas alljärgnevaid seisukohti:

“26. Olmetingimused, milles kinnipeetud isikud (politsei järelevalve all, vahistatud

või süüdimõistetud) viibisid teatavates politsei arestimajades, kaasa arvatud Kohtla-

Järve ja Narva, olid kohutavad; samuti olid tingimused väga kehvad Jõgeva

Arestimajas. Vahialuseid hoiti ööpäevaringselt (võimaluseta viibida värskes õhus)

lukustatud kambrites, mis olid räpased, hämarad (puudus päevavalgus ja kunstlik

valgustus oli kehv) ja liialt ülekoormatud (kuni 15 inimest 15 m²suuruses kambris).

Vaheseintega eraldamata käimlad, kus isikud olid sunnitud ennast kergendama otse

kambrikaaslaste silme all, halvendasid veelgi väga kehva õhuvahetust, muutes juba

niigi ebameeldivalt rõske õhu iiveldamapanevaks. Paljudel juhtudel ei antud

inimestele madratseid ega tekke ning neil puudusid elementaarsed isikliku hügieeni

tarbed. Jäledate materiaalsete tingimuste ja tegevusvaeguse kumulatiivne toime on

käsitletav kui ebainimlik ja alandav kohtlemine. Olukorra muutis veelgi hullemaks

asjaolu, et isikuid hoiti kirjeldatud tingimustes pikema aja vältel (st kuni kolm kuud ja

vahel isegi kauem). Konkreetselt Narva Arestimaja osas tegi õiguskantsleri kantselei

vahistatute avalduste alusel kontrollkäigu asutusse 2003. aasta veebruaris.

Sellele järgnenud kirjas siseministrile tegi õiguskantsler muuhulgas ettepaneku

parandada valgustust ning võimaldada vahialustele iga päev vähemalt üks tund

liikumist vabas õhus; samuti osutas ta, et sisekorraeeskirjad on vastuolus

Vangistusseaduse (2000) § 45 lõikega 1, mis käsitleb „ehitustehnilisi, tervisekaitse- ja

hügieeninõudeid”, samuti valgustust. Delegatsiooni vaatlustulemused kinnitavad, et

õiguskantsleri ettepanekute osas ei ole midagi ette võetud.

28. Kurnavalt üksluine režiim – ööpäevaringselt lukustatud kambris – kehtis

ühtemoodi kõikidele arestimajas kinnipeetud isikutele. Delegatsiooni poolt külastatud

kuuest arestimajast oli Jõgeva ainus, kus vahialustele võimaldati viibimist värskes

õhus, sedagi vaid kaks korda nädalas. Isegi kui arestimajas oli jalutushoov, põhjendati

vahialuste õue mitteviimist personali puudusega.

[...]

30. [...] [T]egi delegatsioon 30. septembril 2003 toimunud külastuse lõppvestlusel

vahetuid tähelepanekuid Kohtla-Järve ja Narva arestimajade kohta, samuti teiste

KOCHETKOV vs EESTI

5

arestimajade kohta, kus eksisteerivad sarnased kinnipidamistingimused. Delegatsioon

nõudis Eesti ametivõimudelt viivitamatut tegutsemist, et parandada

kinnipidamistingimusi politsei arestimajades ning tagada, et:

(i) kõikidele isikutele, kes peavad ööseks arestimajja vahi alla jääma, antakse

otsekohe puhas madrats ja puhtad tekid, samuti isikliku hügieeni tarbed (tualettpaber,

seep, hambahari ja pasta, rätik, hügieenisidemed, jms.);

(ii) kõikidele isikutele, keda peetakse vahi all pikema aja vältel, võimaldatakse

päevas vähemalt üks tund liikumist värskes õhus;

(iii) kõikides kambrites on normikohane kunstlik valgustus.

31. Vastuseks ülalkirjeldatud tähelepanekule tõdesid Eesti ametivõimud, et olukord

on mitterahuldav, tunnistades, et nad on jätkuvalt mures arestimajades valitsevate

tingimuste pärast ning et „olukorra parandamine jätkub”.

Oma vastulauses alampunktile (i) teatasid ametivõimud, et arestimajades

„võimaldatakse piisav kogus voodipesukomplekte [...]; voodilinu vahetatakse

regulaarselt”. Veel teatati, et isikutele võimaldatakse „vajaduse korral põhilised

tualett-tarbed“. CPT soovib saada kinnitust, et „voodipesukomplekti” kuuluvad

puhtad madratsid ja puhtad tekid.

Vastuseks alampunktile (ii) kinnitati, et Eestis asuvast 17 arestimajast on ainult

neljas „sobivad jalutushoovid”, kus „isikutel on võimalus viibida vabas õhus üks tund

päevas”; ülejäänud 13 asutuses on jalutushoovide rajamine või renoveerimine

kavandatud aastaks 2004.

Alampunkti (iii) osas teatasid ametivõimud, et „kunstlik valgustus ja ventilatsioon

on juba uuendatud” kuues arestimajas ning ülejäänud arestimajades „tehakse nõuetele

vastavaks” aastal 2004.

[...]

53. CPT on arvutanud, et keskmiselt tuleb Eestis eelvangistuses viibiva isiku kohta

3m²elamispinda. Selline keskmine ei võimalda rahuldava suurusega eluruumi;

komitee soovitab Eesti ametivõimudel püüda tagada vähemalt 4 m² suurune eluruum

vahistatu kohta mitmekohalises kambris ning sellest lähtuvalt arvutada ametlik

kohtade arv kinnipidamisasutustes.“

25. Valitsus esitas oma vastustes CPT aruandele, mis avaldati

27. aprillil 2005 (CPT/Inf (2005) 7), järgmised seisukohad, mis puudutab

käesolevat kohtuasja:

“2003. aasta lõpuks olid politseivõimud lahendanud järgmised CPT poolt välja

toodud probleemid: osteti puuduvad voodipesu komplektid ja tualetitarbed, et anda

need kinnipeetavatele, kellel eelnimetatud asjad veel puudusid.

[...]

Pärast

CPT

delegatsiooni

2003. aasta

septembris

toimunud

visiiti

kinnipidamisasutustesse ja arestimajadesse andis Politseiamet 18. novembril 2003

välja korralduse nr PA12-1.4/249 politseiprefektidele „Majutuse ja tervishoiu

tingimuste parandamine arestimajades“, millega sätestati, et politseiprefektuurid

peavad ostma piisava hulga voodipesukomplekte (madrats, tekk, lina, padi, padjapüür)

ja korraldama nende regulaarse vahetamise ja puhastamise. Puhas voodipesu tuleb

anda kõikidele arestimajas kinnipeetavatele isikutele, välja arvatud neile, kes on

toodud arestimajja kainenema.

Kõik politseiasutused on kõnealust korraldust rakendanud.

[...]

KOCHETKOV vs EESTI

6

Politseiamet on koostanud juhised esialgse meditsiinilise läbivaatuse teostamiseks

isiku arestimajja saabumisel ning samuti sanitaarmeetmete jaoks. Pärast eelmainitud

juhiste jõustumist tehakse kõikidele arestimajja saabunud isikutele mõistliku aja

jooksul arstlik läbivaatus. Läbivaatuse viib läbi arst või meditsiiniõde. Hiljemalt

1. jaanuaril 2005 peavad kõikidel politseiasutustel olema sõlmitud allkirjastatud

kokkulepped arsti või meditsiiniõega esialgse arstliku läbivaatuse teostamise kohta.“

III. ASJAKOHASED SISERIIKLIKUD ÕIGUSNORMID JA PRAKTIKA

26. Kehtinud riigivastutuse seaduse paragrahv 9 sätestab järgmist:

“(1) Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

(2) Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega,

võttes arvesse süü vormi ja raskust.”

27. Riigikohtu halduskolleegium tühistas oma 22. märtsi 2006. aasta

otsusega (kohtuasi nr 3-3-1-2-06) Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri

2005. aasta otsuse ja jättis jõusse Tartu Halduskohtu 19. mai 2005. aasta

otsuse (kohtuasi nr 3-637/04), millega määrati kaebajale hüvitisena 10 000

Eesti krooni (640 eurot) suurune summa mittevaralise kahju eest. Kohtuasi

puudutas kartserisse pandud vangi kaebust. Riigikohus leidis, et kaebaja

kartserisse panemisega ja samuti kambris valitsevate tingimuste tõttu

alandati tema inimväärikust. Riigikohus rõhutas, et vangla juhatuse üheks

kohustuseks oli tagada, et vangla tingimused vastaksid kohaldatavatele

nõuetele ja seega olid vanglavõimud vastutavad kaebajale tekitatud kahju

eest. Riigikohus toetus riigivastutuse seaduse §le 9.

28. Riigikohtu halduskolleegium tühistas oma 28. märtsi 2006. aasta

otsusega (kohtuasi nr 3-3-1-14-06) Tartu Halduskohtu 8. juuni 2005. aasta

otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 9. novembri 2005. aasta otsuse leides, et

vangi ebaseadusliku kartseris hoidmisega alandati tema inimväärikust ja

seega tekitati talle mittevaralist kahju. Tuginedes riigivastutuse seaduse

§le 9, määras Riigikohus kaebajale hüvitise summas 3000 Eesti krooni (190

eurot).

29. 26. mai 2006. aasta otsusega määras Tallinna Halduskohus (kohtuasi

nr 3-167/2004) kahele kaebajale kummalegi hüvitise summas 8000 Eesti

krooni (510 eurot) mittevaralise kahju eest, mis oli neile tekitatud nende

inimväärikuse alandamisega viletsate kinnipidamistingimuste tõttu. Kohus

viitas muuhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele Alver vs Eesti

(nr 64812/01, 8. november 2005). Üks kaebajatest esitas kohtuotsuse peale

apellatsioonkaebuse

ja

25. jaanuaril 2007

suurendas

Tallinna

Ringkonnakohus kaebaja hüvitist summani 15 000 Eesti krooni (960 eurot).

KOCHETKOV vs EESTI

7

ÕIGUSKÜSIMUSED

I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 3 VÄIDETAV RIKKUMINE

30. Kaebaja leidis, et tema kinnipidamise tingimused Narva arestimajas

olid vastuolus konventsiooni artikliga 3, mis sätestab:

“Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada.“

31. Valitsus vaidlustas kõnealuse väite.

A. Vastuvõetavus

32. Kohus märgib, et kõnealune kaebus ei ole selgelt põhjendamatu

konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Kohus märgib samuti, et kaebus

ei ole vastuvõetamatu mis tahes muudel alustel. Seega tuleb kaebus lugeda

vastuvõetavaks.

B. Kohtuasja sisu

1. Poolte seisukohad

33. Valitsus möönis, et mitmetes arestimajades valitsesid rasked

tingimused, ent rõhutas, et ametivõimud on astunud märkimisväärseid

samme kinnipeetavate arvu vähendamiseks ja on samuti ehitanud uusi

vanglaid – 2001. aastal avati uus Tartu Vangla ja 2008. aastal uus Viru

Vangla. Jõhvis asuva Viru Vangla juurde kuulub ka arestimaja

mahutavusega 150 kinnipeetavat.

34. Valitsus märkis, et kaebaja arestimajja paigutamine ei olnud

iseenesest ebaseaduslik ja ametivõimudel ei olnud mingit kavatsust kohelda

teda ebainimlikult ja alavääristavalt. Arestimaja tingimused tulenesid ainult

selle üldistest halbadest olmetingimustest. Mis puutub kaebaja tervislikku

seisundisse, märkis valitsus, et kaebajal esinesid terviseprobleemid juba

enne tema kinnipidamist; 14-päevase arestimajas viibimise jooksul oli tal

kolmel korral võimalik arstiga konsulteerida ning ta sai arstiabi. Puudusid

tõendid selle kohta, et kaebaja tervis oleks halvenenud tema arestimajas

kinnipidamise ajal, et arstiabi oleks olnud ebapiisava kvaliteediga või et

kaebaja oleks tulnud haiglasse paigutada. Valitsus rõhutas, et ehkki

halduskohus leidis, et kaebaja kinnipidamise tingimused ei vastanud

seaduses sätestatud nõuetele, ei ole tõendatud asjaolu, et kaebaja tervisele

oleks tekitatud mis tahes kahju tema arestimajas viibimise ajal. See oli

oluline põhjus, miks kaebajale ei määratud rahalist hüvitist.

35. Valitsus rõhutas samuti, et kaebaja arestimajas viibimise aeg oli

suhteliselt lühike. Valitsuse arvates ei olnud kaebajale tekitatud

ebamugavused piisavalt tõsised, et kuuluda artikli 3 kaitsealasse.

KOCHETKOV vs EESTI

8

36. Kaebaja jäi oma kaebuse juurde. Kinnipidamistingimuste osas

vaidlustas kaebaja valitsuse väite, et tualetinurk oli eraldatud ja väitis, et

tema jaoks oli alandav kasutada tualetti, mis ei olnud ülejäänud ruumist

eraldatud. Peale selle ei olnud tal reaalset võimalust kaevata kambris

suitsetamise peale, kuna enamik kaebaja kambrikaaslastest suitsetasid ja

tema arvamust ei oleks kuulda võetud. Ta rõhutas samuti, et puudus

võimalus jalutuskäikudeks õues.

37. Mis puutub kaebaja tervislikku seisundisse, möönis kaebaja, et ei

tundnud end Narva arestimajja saabumisel hästi. Ta leidis, et see asjaolu

üksnes suurendas ametivõimude vastutust tema paigutamisel sedavõrd

halbadesse tingimustesse. Ta ei jäänud rahule talle osutatud arstiabiga ja

asjaoluga, et teda ei paigutatud haiglasse. Eeltoodust tulenevalt tekkis

kaebajal krooniline kurguvalu, mis kestis rohkem kui kuus kuud. Ta väitis,

et siseriiklikud kohtud ei suutnud nõuetekohaselt tuvastada tema tervislikku

seisundit puudutavaid asjaolusid.

38. Mis puutub kaebaja viibimisse Narva arestimajas, märkis ta, et

kohtlemine ei pea olema pikaajaline, et seda saaks alavääristavaks pidada.

Peale selle olid tema terviseprobleemid kestnud pool aastat.

2. Kohtu hinnang

39. Kohus kordab, et konventsiooni artikkel

3

kaitseb ühte

demokraatliku ühiskonna kõige põhilisemat väärtust. Kõnealune artikkel

keelab igasuguse piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise, sõltumata asjaoludest ja kannatanu käitumisest (vt Labita

vs. Itaalia (suurkoda), nr 26772/95, punkt 119, EIÕK 2000-IV). Halb

kohtlemine peab siiski saavutama minimaalse tõsidusastme, et selle suhtes

oleks võimalik kohaldada artiklit 3. Kõnealuse minimaalse tõsidusastme

hindamine on suhteline; see sõltub kõikidest konkreetse juhtumi asjaoludest,

nagu näiteks halva kohtlemise kestus, selle füüsiline ja vaimne mõju ja

mõnel juhul ohvri sugu, vanus ja tervislik seisund (vt Valašinas vs. Leedu,

nr 44558/98, punkt 101, EIÕK 2001 VIII).

40. Kohus on korduvalt rõhutanud, et kaasnenud kannatused ja alandus

peavad olema igal juhul suuremad kui vastava seadusliku kohtlemise või

karistamisega paratamatult kaasnev kohtlemine või alandus. Isikult

vabaduse võtmisega võib sageli selline kohtlemine või alandus kaasneda.

Siiski ei saa öelda, et vahi all pidamine iseenesest oleks vastuolus

konventsiooni artikliga 3. Ka ei saa seda artiklit tõlgendada selliselt, nagu

kehtestataks sellega üldine kohustus kinnipeetav tervislikel põhjustel

vabastada või paigutada ta tsiviilhaiglasse, kus ta võiks saada spetsiaalset

ravi. Kuid selle sätte kohaselt peab riik tagama, et isiku vahi all pidamise

tingimused austaksid inimväärikust ning et selle meetme rakendamise viis ei

põhjustaks talle kannatusi ega raskusi määral, mis ületaks kinnipidamisega

paratamatult kaasneva kannatuse määra, ning et vangistuse ajal hoolitsetaks

kinnipidamise erisusi silmas pidades piisavalt tema tervise ja heaolu eest (vt

Kudła vs. Poola (suurkoda), nr 30210/96, punktid 92-94, EIÕK 2000-XI).

KOCHETKOV vs EESTI

9

Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kõnealuste

tingimuste kumulatiivset mõju ning samuti kaebaja esitatud konkreetseid

väiteid (vt Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46, EIÕK 2001 II).

Arvesse tuleb võtta ka ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes

tingimustes kinni peeti (vt Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99,

punkt 102, EIÕK 2002 VI, ja Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64,

18. jaanuar 2005).

41. Käesoleva kohtuasja puhul märgib kohus, et kaebaja esitas kaebuse

tingimuste peale, milles teda hoiti Narva arestimajas ajavahemikul

19. aprillist 2. maini 2005. Pooled ei vaielnud vastu sellele, et kaebajat hoiti

kahes erinevas kambris mõõtmetega 12.5 m²ja 12 m²ja et need kambrid

olid mõeldud vastavalt kuuele ja neljale inimesele, ehkki tegelikult paigutati

nendesse kambritesse kõnealusel ajal kuni kaheksa inimest. Seega märgib

kohus, et mõnikord piirdus ühele inimesele ettenähtud põrandapind 1.5 m²-

ga. Veelgi enam, osa kambri põranda pinnast hõivasid lisaks naridele ka

tualetinurk ja kraanikauss; kaebaja kaebuses on mainitud ka lauda ja pinke.

Kohtu arvates ei saa sellist majutust pidada nõutavatele standarditele

vastavaks. Tõsine ülerahvastatus on juba iseenesest olukord, mis on

vastuolus konventsiooni artikliga 3 (vt eelpool viidatud kohtuasi

Kalashnikov, punkt 97). Peale selle, erinevalt Valašinase kohtuasjast, ei

kompenseeritud käesoleva kohtuasja puhul kinnipeetavatele ruumikitsikust

piisavate liikumisvõimaluste pakkumisega väljaspool kambrit (vt eelpool

viidatud kohtuasi Valašinas, punkt 107). CPT aruande kohaselt hoiti

kinnipeetavaid tõepoolest ööpäevaringselt luku taga ilma väljas liikumise

võimaluseta (vt ülaltoodud punkti 24).

42. Lisaks märgib kohus, et kaebaja väitel anti talle ainult voodilinad ja

padjapüür, madratsit, patja või tekki aga ei antud. Kõnealune kirjeldus ühtib

CPT tähelepanekuga, et paljudel juhtudel ei antud kinnipeetavatele

madratseid ja tekke. Eeltoodust tulenevalt ja võttes arvesse asjaolu, et

kambrisse paigutatud isikute arv ületas kambri jaoks ettenähtud isikute arvu,

järeldab kohus, et kambrisolijatel ei olnud eraldi magamiskohti ja seega

tundub olevat usutav kaebaja väide, et ta pidi põrandal magama.

43. Kohus märgib veel, et valitsus ei vaidlustanud kaebaja väidet

söögiriistade nappuse kohta.

44. Kohus täheldab, et poolte seisukohad erinevad selles osas, kas

tualetinurk oli ülejäänud kambrist eraldatud. Nende seisukohad lahknevad

samuti kambriõhu kvaliteedi osas: kaebaja väitel olid kambrid täis

sigaretisuitsu ja valitses hapnikupuudus, sellal kui valitsus väidab, et pärast

CPT visiiti renoveeriti Narva arestimaja ventilatsioonisüsteem täielikult.

Kohtul ei ole põhjust seada kahtluse alla valitsuse edastatud väiteid

arestimajas teostatud renoveerimistööde kohta. Kohus märgib siiski, et

vastavalt CPT aruandele olid 2003. aastal tualetid eraldamata ja

ventilatsioon väga halb, muutes juba niigi ebameeldivalt rõske õhu

iiveldamapanevaks (vt ülaltoodud punkti 24). Kuna kohtule ei esitatud

renoveerimistööde teostamise täpseid kuupäevi, võib kohtu arvates

KOCHETKOV vs EESTI

10

õigustatult järeldada, et valitsuse kirjeldatud parandustööd viidi läbi pärast

kaebaja arestimajas kinnipidamist.

45. Mis puutub kaebaja tervislikku seisundisse, märgib kohus, et pooled

olid ühel nõul küsimuses, et kaebaja ei tundnud end Narva arestimajja

saabumisel hästi ning õde vaatas ta läbi ja andis ravimeid. Kohtul ei ole

olemasolevate tõendite põhjal võimalik järeldada, et kaebaja seisund oleks

nõudnud tema paigutamist haiglasse või et tema tervislik seisund halvenes

kinnipidamistingimuste tõttu.

46. Lõpuks, mis puutub valitsuse väidetesse selle kohta, et

ametivõimudel puudus kavatsus põhjustada kaebajale füüsilisi või vaimseid

kannatusi, kordab kohus, et ehkki arvesse peab võtma asjaolu, kas

kohtlemise eesmärgiks oli ohvri häbistamine või alandamine, ei välista

kõnealuse eesmärgi puudumine artikli 3 rikkumist (vt Peers vs. Kreeka,

nr 28524/95, punkt 74, EIÕK 2001-III, ja eelpool viidatud

kohtuasi

Kalashnikov, punkt 101).

47. Eeltoodud kaalutlused võimaldavad kohtul järeldada, et kaebaja

kinnipidamise tingimused, iseäranis ülerahvastatus, ebapiisav ventilatsioon,

üksluine režiim ja halvad hügieenitingimused, olid piisavad, põhjustamaks

sellise tõsidusastmega kannatusi ja raskusi, mis ületasid kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kohtu arvates olid kaebaja

kinnipidamise tingimused käesolevas kohtuasjas sellised, et ülaltoodud

järeldust ei mõjuta kaebaja arestimajas viibimise suhteliselt lühike aeg.

Siiski võtab kohus kinnipidamise kestust arvesse kaebaja õiglase hüvitise

nõude küsimuse arutamisel.

48. Eeltoodust tulenevalt on seoses kaebaja kinnipidamistingimustega

Narva arestimajas rikutud konventsiooni artiklit 3.

II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 13 VÄIDETAV RIKKUMINE

49. Kaebaja kaebas, et kohtud ei olnud erapooletud ja hindasid tõendeid

valesti. Ta ei olnud rahul ei sellega, et talle ei määratud hüvitist ega

menetluse üldise lõpptulemusega. Ta tugines artikli 6 lõikele 1. Kohtu

arvates peaks kõnealuse kaebuse siiski läbi vaatama konventsiooni artikli 13

alusel, mis sätestab järgmist:

“Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja

vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks

riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik.“

50. Valitsus kaebaja väitega ei nõustunud.

KOCHETKOV vs EESTI

11

A. Vastuvõetavus

51. Kohus märgib, et kõnealune kaebus ei ole selgelt põhjendamatu

konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Kohus märgib samuti, et kaebus

ei ole vastuvõetamatu mis tahes muudel alustel. Seega tuleb kaebus lugeda

vastuvõetavaks.

B. Kohtuasja sisu

1. Poolte seisukohad

52. Valitsus märkis, et kaebaja oli pöördunud oma kaebusega

halduskohtusse. Valitsus rõhutas, et selleks, et õiguskaitsevahend oleks

tõhus, ei pea see ilmtingimata tooma kaebajale konkreetsel juhul edu.

Käesoleva kohtuasja puhul olid riigisisesed kohtud arvamusel, et

kinnipidamise tingimused arestimajas olid sobimatud ja ei vastanud

seaduses sätestatud nõuetele. Asjaolul, et kaebajale ei määratud hüvitist, ei

olnud otsustavat tähtsust järelduse tegemiseks selle kohta, kas tõhus

kaitsevahend oli olemas või mitte. Kaebaja hüvitise nõude aluseks oli tema

tervise väidetav halvenemine arestimajas, ent see jäi kohtus tõendamata.

Valitsus viitas samuti sellistele riigisisestes kohtutes arutatud kohtuasjadele,

kus kinnipidamisasutuste tingimuste peale esitatud kaebused olid olnud

edukad ja kaebajatele määrati rahaline hüvitis.

53. Kaebaja arvates ei omanud tähtsust, kas ametivõimud olid sihilikult

loonud kaebaja jaoks alavääristavad tingimused, kuna kaebaja puhul oli

tegemist isikuga, kes oli kannatanud ebainimliku kohtlemise all ja tema

tervisele oli tekitatud kahju.

2. Kohtu hinnang

54. Kohus kordab, et konventsiooni artikkel 13 tagab riigi tasandil

sellise õiguskaitsevahendi kättesaadavuse, mis hõlmaks konventsioonis

sätestatud õiguste ja vabaduste sisu, olenemata sellest, millises vormis see

riigisiseses õiguskorras on tagatud. Artikli 13 mõte on seega nõuda, et

selline riiklik õiguskaitsevahend käsitleks konventsiooni alusel

„põhjendatud kaebuse“ sisu ja näeks ette sobiva hüvitise (vt teiste allikate

hulgas eelpool viidatud kohtuasi Kudła, punkt 157).

55. Kohus on leidnud, et konventsiooni osalisriikide artiklist 13

tulenevate kohustuste ulatus varieerub sõltuvalt kaebaja esitatud kaebuse

sisust; artiklis 13 sätestatud õiguskaitsevahend peab siiski olema “tõhus“ nii

praktikas kui ka seadusandluses (vt näit İlhan vs. Türgi (suurkoda),

nr 22277/93, punkt 97, EIÕK 2000-VII). Kohus on samuti arvamusel, et

„õiguskaitsevahendi“ „tõhusus“ artikli 13 tähenduses ei sõltu kaebajale

soodsa tulemuse saavutamise tõenäosusest (vt eelpool viidatud kohtuasi

Kudła, punkt 157).

56. Konventsiooni artiklite 2 ja 3 rikkumise puhul, mida peetakse

konventsiooni kõige olulisemateks säteteks, peab mittevaralise kahju eest

KOCHETKOV vs EESTI

12

määratav

hüvitis

reeglina

moodustama

osa

pakutavatest

õiguskaitsevahenditest (vt McGlinchey ja teised vs Ühendkuningriik,

nr 50390/99, punktid 63 ja 66, EIÕK 2003-V; ja Z ja teised vs

Ühendkuningriik (suurkoda), nr 29392/95, punkt 109, EIÕK 2001-V).

57. Käesoleva kohtuasja puhul märgib kohus, et kaebaja esitas

pädevatele halduskohtutele kaebuse seoses oma kinnipidamise tingimustega

ja nõudis hüvitist talle tekitatud mittevaralise kahju eest, mis seisnes kaebaja

tervisliku seisundi halvenemises ja vaimsetes kannatustes, tingituna kaebaja

alandavast kohtlemisest Narva arestimajas. Riigisisesed kohtud tuvastasid,

et arestimaja tingimused ei vastanud kohaldatavates õigusaktides

kehtestatud nõuetele. Siiski leidsid nad, et riigivastutuse seaduse kohaselt

saab mittevaralise kahju eest mõista rahalise hüvitise välja ainult juhul, kui

on tehtud kindlaks, et konkreetsed ametnikud on süüliselt paigutanud

kaebaja alandavatesse tingimustesse või rakendanud meetmeid alandamise

või piinamise eesmärgil.

58. Analüüsides kinnipidamise tingimusi üldiselt – ja mitte kaebaja

tervisliku seisundi väidetavat halvenemist – ning jättes kõrvale küsimuse,

kas on võimalik väita, et riigisisesed kohtud teadvustasid asjaolu, et kaebaja

kinnipidamise tingimused kujutasid endast kaebaja artiklis 3 tagatud õiguste

rikkumist, leiab kohus, et riigisisesed kohtud asusid käesoleva kohtuasjas

seadust tõlgendades ja kohaldades sellisele seisukohale, mis ei võimaldanud

neil kaebajale tõhusat õiguskaitsevahendit pakkuda. Kohtud leidsid

sisuliselt, et kaebajale ei ole võimalik hüvitist välja mõista, kuna

asjaomastel ametnikel puudus igasugune süü või tahtlus kaebajat alandada.

Kohtu arvates on selline lähenemine liiga piirav. Kohus kordab selles

kontekstis, et ehkki peab arvesse võtma asjaolu, kas ohvri häbistamine või

alandamine oli kohtlemise eesmärk, ei välista kõnealuse eesmärgi

puudumine artikli 3 rikkumist (vt eelpool viidatud kohtuasi Peers, punkt 74;

ja eelpool viidatud kohtuasi Kalashnikov, punkt 101).

59. Kohus võtab arvesse valitsuse viiteid riigisisestele kohtuasjadele,

milles halduskohtud mõistsid kaebajaga sarnastes olukordades

kinnipeetavatele mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise. Vastava

kohtupraktika olemasolu ei muuda siiski asjaolu, et käesolevas kohtuasjas

järgisid kohtud nõuet, mille kohaselt hüvitist on võimalik mõista ainult

juhul, kui on tuvastatud kellegi süü asjaomase isiku alandamises.

60. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas kohtuasjas on

rikutud konventsiooni artiklit 13.

KOCHETKOV vs EESTI

13

III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE

61. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:

“Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud

ja Kõrge Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus

vajadusel määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”

A. Kahjutasu

62. Kaebaja esitas nõude summas 250 000 Eesti krooni (16 000 eurot)

mittevaralise kahju eest, mis tekitati talle tema alandavates tingimustes

kinnipidamisega ning tema tervisele tekitatud kahju eest.

63. Valitsus palus kohtul mõista kaebajale mõistlik summa mittevaralise

kahju eest juhul, kui kohus tuvastab artikli 3 rikkumise ja on seisukohal, et

riigisiseste kohtute järeldus, et kaebaja kinnipidamise tingimused ei

vastanud seaduses sätestatud nõuetele, ei kujutanud endast piisavat hüvitust.

Valitsuse arvates oli kaebaja nõutud summa ülemäära suur.

64. Kohtu arvates tekitati kaebajale tuvastatud rikkumiste tulemusena

mittevaralist kahju. Lähtudes õigluse põhimõttest ja võttes arvesse

käesoleva kohtuasja konkreetseid asjaolusid, mis hõlmasid kinnipidamist

alandavates tingimustes suhteliselt lühikesel ajavahemikul, mõistab kohus

kaebajale mittevaralise kahju eest hüvitise suuruses 1000 eurot, millele

lisanduvad kõik sellelt summalt tasumisele kuuluvad maksud.

B. Viivis

65. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga

laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.

EELTOODUST LÄHTUDES KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:

1. Tunnistab kaebuse vastuvõetavaks;

2. Leiab, et konventsiooni artiklit 3 on rikutud;

3. Leiab, et konventsiooni artiklit 13 on rikutud;

4. Leiab, et

(a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44

lõike 2 kohast kohtuotsuse jõustumist maksma kaebajale 1 000 (üks

tuhat) eurot mittevaralise kahju eest, millele lisanduvad kõik sellelt

summalt tasumisele kuuluvad maksud, mis arvutatakse ümber Eesti

kroonidesse maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel;

KOCHETKOV vs EESTI

14

(b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelisel

ajal kuulub ülal nimetatud summalt tasumisele lihtviivis määra järgi, mis

vastab Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale, suurendatuna

kolme protsendi võrra;

5. Jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja õiglase hüvitise nõudest.

Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 2. juulil 2009

kohtu reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.

Claudia Westerdiek

Sekretär

Peer Lorenzen

Esimees