NELJAS OSAKOND  
HARKMANN vs. EESTI  
(Kaebus nr 2192/03)  
KOHTUOTSUS  
STRASBOURG  
11. juuli 2006  
Kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud tingimustel.  
Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.  
Asjas Harkmann vs. Eesti  
on Euroopa Inimõiguste Kohus (neljas osakond) kojana, kuhu kuuluvad:  
Sir Nicolas Bratza, esimees,  
J. Casadevall,  
M. Pellonpää,  
S. Pavlovschi,  
L. Mijović,  
J. Šikuta, kohtunikud,  
J. Laffranque, erakorraline kohtunik,  
ja T. L. Early, osakonnasekretär,  
olles nõu pidanud kinnisel istungil 20. juunil 2006,  
teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.  
MENETLUSE KÄIK  
1. Kohtuasi põhineb kaebusel (nr 2192/02) Eesti Vabariigi vastu, mille Allar  
Harkmann (“kaebaja”) esitas 10. jaanuaril 2003 Euroopa Inimõiguste Kohtule (“EIÕK“)  
inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (“konventsioon”) artikli 34 alusel.  
2. Eesti valitsust (“valitsus“) esindas M. Hion, Välisministeeriumi juriidilise osakonna  
inimõiguste büroo direktor.  
3. 1. märtsil 2005 tunnistas EIÕK kaebuse osaliselt vastuvõetamatuks ning otsustas  
kaebaja kinnipidamist käsitleva kaebuse kohta küsida valitsuse arvamust. Konventsiooni  
artikli 29 lõike 3 alusel otsustas EIÕK kaebuse viimase osa põhjendatuse läbi vaadata  
ühel ajal selle vastuvõetavuse küsimusega.  
ASJAOLUD  
I. KOHTUASJA OLUD  
4. Kaebaja on sündinud 1955. aastal Eestis ja elab Tartus.  
A. Kriminaalmenetlus kaebaja vastu  
5. 1995. või 1996. aastal esitas kaebaja Riigiprokuratuurile avalduse, milles ta nõudis  
kriminaalmenetluse algatamist nelja isiku vastu, kaasa arvatud kaks politseinikku.  
Väidetavalt peksid nimetatud isikud kaebajat. Prokurör keeldus kriminaalmenetluse  
algatamisest.  
6. Seejärel tegid ülalmainitud neli isikut ettekande õigusrikkumise kohta, mille oli  
väidetavalt toime pannud kaebaja. Nad väitsid, et kaebaja oli esitanud valekaebuse seoses  
peksmisega. 8. oktoobril 1996 algatati kaebaja suhtes kriminaalkohtumenetlus  
kriminaalkoodeksi paragrahvi 174 lõike 1 alusel (teadvalt vale kaebuse esitamine kuriteo  
toimepanemise kohta teise isiku poolt).  
7. Järgnevatel aastatel ei ilmunud kaebaja kutse peale korduvalt politseiprefektuuri.  
Mitmel korral osutus tema sundtoomine võimatuks, kuna ta ei viibinud tema viidatud  
aadressil ning tema asukoht ei olnud teada. Mõnel juhul, kui võimud ta üles leidsid,  
keeldus ta tutvumast talle esitatud süüdistustega, ütluste andmisest või allkirja andmisest  
elukohast mittelahkumise kohta.  
8. Kohtupsühhiaatria eksperdi 2000. aastal uurija taotlusel esitatud arvamuse kohaselt  
ei olnud kaebaja vaimuhaige, vaid paranoiliste psüühikahäiretega. Arvamuse kohaselt oli  
ta võimeline andma ütlusi, osa võtma asja kohtulikust arutamisest ning kandma karistust.  
9. 2000. aastal algatati kaebaja suhtes ka uus kriminaalasi taas kriminaalkoodeksi  
paragrahvi 174 lõike 1 alusel. Kõnealune asi liideti 1996. aastal algatatud asjaga.  
10. Aastal 2000 ja 2001 pikendati eeluurimistähtaega kaebaja väidetava haiguse tõttu  
korduvalt. 28. novembril 2001 kohaldas politsei tema suhtes sundtoomist  
politseiprefektuuri. Järgmisel päeval esitati talle süüdistus kriminaalkoodeksi paragrahvi  
174 lõike 1 alusel. Ta keeldus ütluste andmisest, dokumentidega tutvumisest või neile  
allakirjutamisest.  
11. 15. jaanuaril 2002 kinnitas prokurör süüdistuskokkuvõtte ning kriminaalasja  
toimik saadeti Tartu Maakohtule.  
12. 17. jaanuaril 2002 andis maakohus ta kohtu alla ning jättis muutmata tõkendi –  
allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Kohtuistung määrati 26. märtsiks 2002.  
Oma kirjas 24. märtsist 2002 teatas kaebaja kohtule, et ta ei saa haiguse tõttu istungil  
osaleda. Ta taotles istungi edasilükkamist.  
26. märtsil 2002 lükati kohtuistung edasi kaebaja puudumise tõttu ning uus  
kohtuistung määrati 13. juuniks 2002.  
Kohus otsustas selleks, et kaebaja ilmuks sel kuupäeval istungile, kohaldada tema  
suhtes sundtoomist.  
Kuna politsei kaebajat ei leidnud ning ei olnud võimeline tema osavõttu kohtuistungist  
13. juunil 2002 tagama, lükati istung edasi 30. septembrile 2002.  
Kohus otsustas uuesti kohaldada kaebaja suhtes sundtoomist.  
B. Kaebaja vahi alla võtmisega seotud menetlus  
13. 30. septembril 2002 kaebaja kohtusse ei ilmunud. Politsei ei olnud võimeline  
tagama tema istungist osavõttu, kuna korduva kontrollimise käigus ei avanud ta oma  
elukohas ust. Kohtusse ilmusid kaebaja advokaat, prokurör ja üks kannatanu. Maakohus  
otsustas arutamise edasi lükata ning kuulutada kaebaja tagaotsitavaks. Kohus otsustas, et  
tema tabamisel tuleb ta vahi alla võtta ning siis määratakse uus kohtuistung. Kohus  
tugines kriminaalmenetluse koodeksi §-dele 66 ja 68, § 73 lg-le 1 ning §-dele 209, 218 ja  
223.  
14. Kaebaja võeti vahi alla 2. oktoobril 2002 Tallinnas.  
15. Seejärel esitas ta kaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Nagu ta väidab oma kaebuses,  
“anti see üle 5. oktoobril 2002 tunnistajate juuresolekul Tallinna Politseiprefektuuri  
arestimaja vastutavale ametnikule üle andmiseks Tartu Ringkonnakohtule”.  
Valitsuse poolt EIÕKle esitatud kaebuse koopia kannab käsitsi kirjutatud märkust  
“Kaebus vastu võetud. Tartu Maakohus. 10.10.02” ning pitserit ja maakohtu kohtuniku  
allkirja.  
Kaebuse kohaselt oli kaebajalt vabadus võetud ebaseaduslikult, kuna talle ei esitatud  
vahistamise aluseks olnud maakohtu määrust. Lisaks sellele oli maakohus teinud  
kõnealuse määruse tema juuresolekuta. Ta väitis, et tühistatud oli tema elukoha  
registreerimine aadressil, kuhu linnakohus oli kohtukutsed saatnud. Ta märkis, et  
tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt loetakse isiku elukohaks igakordne  
viibimiskoht, kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata. 2. oktoobril 2002 viibis ta  
Tallinnas ning enne seda Tartus. Ent kohtukutseid ei olnud ta kätte saanud. Ta nõudis  
enda viivitamatut vahi alt vabastamist ning tema vahistamise kohta tehtud maakohtu  
määruse kehtetuks tunnistamist.  
16. Kaebajat hoiti vahi all 17. oktoobrini 2002. Sel kuupäeval toimus Tartu Maakohtu  
istung kaebaja, tema advokaadi ja prokuröri osavõtul. Kohus otsustas, et kuna kaebaja  
ega tema advokaat ei olnud tutvunud asja toimikuga, lükatakse asja arutamine edasi.  
Kuna kaebaja väitis, et ta ei olnud kohtukutset 30. septembri 2002 istungile kätte saanud  
ning ta lubas edaspidi kohtusse ilmuda, vabastati ta vahi alt. Kohus kohaldas kaebaja  
suhtes kergemat tõkendit – allkiri elukohast mittelahkumise kohta.  
17. 5. novembril 2002 lükkas Tartu Ringkonnakohus kaebaja maakohtu 30. septembri  
2002 otsuse peale esitatud kaebuse arutamise edasi, kuna kaebaja advokaat ei ilmunud  
kohtusse.  
Samal päeval jõudsid ringkonnakohtusse kaebaja esitatud kaebuse muudatused. Ta  
väitis muu hulgas, et ta ei olnud kunagi andnud allkirja elukohast mittelahkumise kohta,  
ning nõudis hüvitist ebaseadusliku kinnipidamise eest.  
18. 11. novembril 2002 toimunud ringkonnakohtu istungil jäeti kaebus rahuldamata.  
Kohus märkis, et kriminaalmenetluse koodeksi § 73 lg 1 kohaselt võib kohtualuse suhtes  
kohaldada tõkendina vahi alla võtmist kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või uue  
kuriteo toimepanemise vältimiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtul oli põhjendatud  
alus arvata, et kaebealune hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale ning et ta rikub tõkendit  
allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Ta ei olnud reageerinud kohtukutsetele, mis olid  
saadetud tema elukohta ning ta ei olnud vastanud telefonikõnedele. Asjaolu, et kaebaja  
oli võetud vahi alla, tegi võimalikuks istungi pidamise 17. oktoobril 2002, pärast mida  
kaebaja vabastati. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta ei olnud kunagi andnud allkirja  
elukohast mittelahkumise kohta, tuvastas ringkonnakohus, toetudes kohtuasja toimikule,  
et kaebajale oli tutvustatud määrust, millega määrati tõkendiks allkiri elukohast  
mittelahkumise kohta. Asjaolu, et kaebaja oli keeldunud sellele alla kirjutamast, ei saanud  
tõlgendada tõkendi kohaldamata jätmisena. Tõkendi allkiri elukohast mittelahkumise  
kohta eesmärk ei olnud isiku liikumisvabaduse piiramine; sellega taheti pigem kohut  
teavitada isiku asukohast, et kriminaalmenetlust oleks võimalik läbi viia viivituseta.  
Käesoleval juhul ei olnud võimalik kriminaalmenetluse läbiviimine viivitusteta, kuna  
kaebaja rikkus talle kriminaalmenetluse koodeksi § 69 lg 1 alusel kohaldatud tõkendit.  
Ringkonnakohus märkis, et menetluses, mis käsitles kaebust maakohtu otsuse peale, ei  
olnud võimalik otsustada kahju hüvitamise nõude üle.  
Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt oli ringkonnakohtu otsus lõplik.  
C. Kriminaalasja edasine kulg  
19. 2003. aasta lõpus ning 2004. aastal lükati kriminaalasja arutamist korduvalt edasi,  
peamiselt kaebaja kohtusse ilmumata jätmise ning kohtu selliste korralduste täitmata  
jätmise tõttu, mis käsitlesid tema kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Samal ajal esitas kaebaja  
hulga kaebusi ja avaldusi erinevate asutuste vastu.  
20. 3. augusti 2005 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt ei võimaldanud kaebaja  
vaimne seisund aru saada oma tegudest ja neid juhtida. Ekspertiisi akti kohaselt ei olnud  
ta võimeline andma kohtus ütlusi ega kandma karistust. Leiti, et sundravi rakendamine  
tema suhtes ei ole vajalik, kuna ta ei olnud ohtlik endale ega ühiskonnale.  
21. Maakohtu 21. septembri 2005 otsuses leidis tuvastamist asjaolu, et kaebaja oli  
toime pannud teod, mille kohta talle oli esitatud süüdistus. Kuna tema vaimne seisund oli  
aga halvenenud, mida tõendas kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt, ning ta ei olnud  
võimeline andma kohtus ütlusi ega kandma karistust, kriminaalmenetlus lõpetati. Otsuse  
peale võis kaevata kümne päeva jooksul.  
22. 27. septembri 2005 otsusega lükkas Riigikohus tagasi kaebaja kassatsioonikaebuse  
madalama astme kohtute määruste peale, kaasa arvatud 11. novembri 2002  
ringkonnakohtu määruse peale. Riigikohus leidis, et apellatsioonikohtu määruse peale  
võib kaebuse esitada advokaat, mitte kaebaja isiklikult. Lisaks sellele oli ringkonnakohtu  
määrus kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt lõplik.  
23. 22. oktoobril 2005 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse maakohtu 21. septembri  
2005 otsuse peale.  
II. ASJAKOHASED SISERIIKLIKUD ÕIGUSNORMID  
24. Sel ajal kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi asjakohased sätted nägid ette:  
§ 66  
“(1) Kui on küllaldane alus arvata, et vabaduses viibiv süüdistatav või kohtualune hoiab uurimisest  
või kohtust kõrvale, takistab tõe tuvastamist kriminaalasjas või jätkab kuritegude toimepanemist,  
samuti kohtuotsuse täitmise tagamiseks võidakse tema suhtes kohaldada ühte järgmistest tõkenditest:  
1) allkiri elukohast mittelahkumise kohta;  
...  
3) vahi alla võtmine;  
...”  
§ 68  
“(1) Tõkendi valikul tuleb arvestada toimepandud kuriteo ohtlikkust ja kahtlustatava, süüdistatava  
või kohtualuse isiksust, kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse poolt uurimisest või kohtust  
kõrvalehoidumise või tõe tuvastamise takistamise võimalikkust, samuti kahtlustatava, süüdistatava või  
kohtualuse tervislikku seisundit, vanust, perekonnaseisu ja teisi asjaolusid, millel võib tõkendi  
kohaldamisel olla tähtsust.  
...”  
§ 69  
“(1) Allkiri elukohast mittelahkumise kohta seisneb selles, et kahtlustatavalt, süüdistatavalt või  
kohtualuselt võetakse kirjalik kohustus mitte lahkuda oma alatisest või ajutisest elukohast uurija,  
prokuröri või kohtu loata.  
(2) Kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune seda kohustust rikub, võib tema suhtes kohaldada  
raskemat tõkendit, millest allkirja võtmisel hoiatatakse.”  
§ 73  
“(1) Vahi alla võtmist tõkendina võib kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse suhtes kohaldada  
kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või uue kuriteo toimepanemise vältimiseks, samuti kohtuotsuse  
täitmise tagamiseks.  
...  
(4) ... Vahistataval on õigus taotleda enda küsitlemist kaitsja osavõtul maa- või linnakohtuniku  
poolt, mille kohta koostatakse protokoll… Nimetatud nõudeid ei rakendata, kui vahistatav on  
tagaotsitav või tema asukoht on teadmata.  
(5) Vahi alla võtmise … või sellest keeldumise vormistab maa- või linnakohtunik põhistatud  
määrusega. ...”  
§ 77 -1  
“Vahi alla võtmise peale võib isik, kelle suhtes tõkendit kohaldati, esitada viie päeva jooksul  
erikaebuse …”  
§ 78  
“...  
(3) Kohtualuse suhtes valitud tõkendit võib muuta või tühistada kohus, kelle menetluses  
kriminaalasi on, või kõrgemalseisev kohus.  
...”  
§ 78 -1  
“(1) Väljakutsutud isik … peab viivituseta teatama … kohtule, kui kutsel märgitud tähtajaks  
ilmumine ei ole võimalik.  
...”  
§ 78 -3  
“(1) …kohtu määruse alusel võib kohaldada … süüdistatava … sundtoomist, kui ta on jätnud …  
kohtusse ilmumata ja kutses on märgitud, et mitteilmumise korral võib isiku suhtes kohaldada  
sundtoomist.  
...  
(2) Sundtoomist teostab politsei.  
(3) Sundtoomisele määratud isiku, kes asub … kohtuga samas asulas, võib kinni pidada kuni  
kaheksateist tundi enne … kohtuistungi algust. Sundtoomisel teisest asulast ei tohi kinnipidamise  
tähtaeg ületada neljakümmend kaheksat tundi.  
...”  
§ 208  
“(1) Kriminaalasja arutamine esimese astme kohtu istungil toimub kohtualuse osavõtul, kelle  
ilmumine kohtusse on kohustuslik.  
...”  
§ 209  
“Kohtualuse mitteilmumisel kohtuistungile peab kohus kriminaalasja arutamise edasi lükkama ...  
Kohus trahvib mitteilmunud kohtualust … ning otsustab sundtoomise kohaldamise või kohtualuse  
suhtes muu tõkendi kohaldamise.”  
§ 222  
“Kohtul on õigus kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal … valida, muuta või tühistada kohtualuse  
suhtes varem valitud tõkendit.”  
25. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu  
kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud  
kahju hüvitamist.  
26. Eriseadus – riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju  
hüvitamise seadus – mis jõustus 1. jaanuaril 1998, tegeleb alusetult vabaduse võtmisega  
tekitatud kahju hüvitamise küsimustega. Selle seaduse § 1 lg 3 p 2 kohaselt ei hüvitata  
alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes hoidus kriminaalasja kohtulikust  
menetlusest kõrvale või rikkus tõkendist tulenevat kohustust mitte lahkuda kohtu loata  
oma elukohast või põgenes või läks pakku.  
ÕIGUSKÜSIMUSED  
I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 3 VÄIDETAV RIKKUMINE  
27. Kaebaja kaebas, et teda ei toimetatud kohtusse viivitamata pärast vahistamist, nagu  
nõuab konventsiooni artikli 5 lõige 3. Artikkel 5, käesolevat kohtuasja silmas pidades,  
sätestab järgmist:  
“1. Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja  
arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:  
...  
(b) seaduslik vahistamine või kinnipidamine kohtu seadusliku korralduse täitmatajätmise eest või  
seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks;  
(c) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua ta pädeva õigusvõimu ette põhjendatult  
kahtlustatuna õiguserikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õiguserikkumise  
toimepanekut või põgenemist pärast seda;  
...  
3. Iga käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata  
kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule  
arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamise eeldusena  
võidakse nõuda tagatisi asja arutamisele ilmumise osas.  
...”  
28. Valitsus vaidlustas selle väite.  
A. Vastuvõetavus  
29. EIÕK märgib, et kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu konventsiooni artikli 35  
lõike 3 tähenduses. EIÕK märgib lisaks, et see ei ole vastuvõetamatu ka muudel  
põhjustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada vastuvõetuks.  
B. Põhjendatus  
1. Kas vabaduse võtmine oli õigustatud artikli 5 lõike 1 punkti b või c alusel  
30. Valitsus oli arvamusel, et kaebaja kinnipidamine oli õigustatud konventsiooni  
artikli 5 lõike 1 punkti b alusel. Valitsus väitis, et selles kohtuasjas ei seisnenud  
kinnipidamise põhjus mitte niivõrd põhjendatud kahtluses, et kaebaja oli kuriteo toime  
pannud, mille korral kohaldatakse artikli 5 lõike 1 punkti c, kuivõrd kohtu seaduslike  
korralduste pidevas täitmata jätmises ja seaduses ettenähtud kohustuse täitmise  
tagamises. Valitsus rõhutas, et süüdistatava ilmumine kohtuistungitele oli kohustuslik.  
Süüdistatava ilmumiseks oli kolm võimalust: esiteks, süüdistatavale saadetaks kohtukutse  
ning ta ilmub kohtuistungile vabatahtlikult; teiseks, süüdistatava suhtes rakendatakse  
sundtoomist, et tagada tema kohalolek kohtuistungil; kolmandaks oli võimalik  
süüdistatav vahi alla võtta. Nimetatud kohtuasjas oli kohus kasutanud kahte esimest  
võimalust tulutult. Kaebaja kinnipidamine vastavalt kriminaalmenetluse koodeksi §-le 73  
oli seega ainsaks järelejäänud võimaluseks, et tagada tema ilmumine kohtuistungile.  
Valitsus juhtis tähelepanu sellele, et kohus oli kohustatud kriminaalasja arutama  
mõistliku aja jooksul ning kuna süüdistatav hoidus menetlusest kõrvale, pidi kohus võtma  
meetmed, et tagada asja kohtulik arutamine ning süüdistatava kohalolek. Vastasel korral  
oleks tekkinud küsimus seoses vastavusega konventsiooni artikli 6 lõikele 1.  
Valitsus märkis, et riiklikud kohtud leidsid, et kohtuliku arutamise huvi kaalus üles  
kaebajalt lühiajalise vabaduse võtmise.  
31. Kohus märgib, et kohtu registriosakond saatis valitsuse seisukohad edasi kaebaja  
viidatud postkontoritesse kolmel korral. Postiteenistus saatis kirjad tagasi, kuna kaebaja  
ei tulnud neile järele. Samuti ei ole kaebaja teinud ühtki asjakohast märkust kohtule  
esitatud seisukohtades pärast valitsuse seisukohtade esitamist. Nii ei ole kohus saanud  
kaebaja seisukohti vastuseks valitsuse omadele. Kaebaja osutas siiski sellele, et ta soovib  
oma kaebuse menetlemise jätkumist kohtus. Seega ei näe EIÕK põhjust, miks peaks  
kaebuse menetlusnimistust kõrvaldama konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti a kohaselt.  
32. EIÕK kordab, et konventsiooni artikli 5 lõige 1 nõuab, et kinnipidamine oleks  
seaduslik, mis tähendab muu hulgas, et see on vastavuses seaduses kindlaksmääratud  
korraga. Konventsioon viitab siinkohal põhiliselt siseriiklikule õigusele ning sätestab  
kohustuse toimida kooskõlas selle materiaalõiguse ja protsessiõiguse normidega, kuid  
nõuab lisaks, et vabaduse võtmine peab vastama artikli 5 eesmärgile, et kaitsta  
üksikisikuid omavoli eest. Eeskätt on ametivõimude, eriti aga kohtute ülesanne  
tõlgendada ja rakendada siseriiklikku õigust (vt otsust kohtuasjas Benham vs.  
Ühendkuningriik, 10. juuni 1996, kohtuotsuste ja lahendite kogumik 1996-III, lk 752–  
753, punktid 40–41).  
Artikli 5 lõige 1 sisaldab ammendava nimekirja vabaduse võtmise lubatavate aluste  
kohta. Ühe aluse kohaldatavus ei pruugi siiski välistada teise aluse kohaldatavust;  
vastavalt asjaoludele võib kinnipidamine olla õigustatud enam kui ühe punkti alusel (vt  
näiteks otsust kohtuasjas Eriksen vs. Norra, 27. mai 1997, kohtuotsuste ja lahendite  
kogumik 1997-III, lk 861–862, punkt 76 ning Enhorn vs. Rootsi, nr 56529/00, § 34, EIÕK  
2005-...). Võttes arvesse asjaolu, et artikli 5 lõike 1 punkti c kohaldatavus toob kaasa  
artikli 5 lõike 3 kohaldatavuse, mis annab olulise lisatagatise vahistatud isikule, on EIÕK  
arvates asjakohane analüüsida esmalt, kas nimetatud punkt on kohaldatav selles  
kohtuasjas.  
33. Kohus märgib, et selles asjas oli kaebaja kohustatud siseriikliku õiguse kohaselt  
ilmuma Tartu Maakohtusse, kus pidid tulema arutusele tema vastu esitatud  
kriminaalsüüdistused. Siiski ei järginud ta mitmel korral temale saadetud kohtukutseid  
ning kohtuorganid olid suurtes raskustes tema ülesleidmisega. Järgnevalt andis maakohus  
30. septembril 2002 välja määruse tema vahi alla võtmiseks kriminaalmenetluse koodeksi  
asjaomaste sätete alusel. Miski ei viita sellele, et siseriiklikus õiguses ettenähtud  
menetlust ei järgitud.  
34. Kohus tuletab meelde, et maakohus saatis kaebajale kohtukutse seoses tema vastu  
algatatud kriminaalmenetlusega. Lisaks sellele võeti ta vahi alla kriminaalmenetluse  
koodeksi nende sätete alusel, mis lubavad kohtualust vahi alla võtta. Ta vabastati pärast  
kriminaalasjas kohtuistungi toimumist. Kohtuorganitel ei olnud tegelikult muud põhjust  
kaebaja kohtusse ilmuma sundimiseks kui tema vastu algatatud kriminaalmenetlus.  
Kohus järeldab, et kaebaja kinnipidamine kuulub konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti c  
reguleerimisalasse.  
35. Kohus ei näe põhjust mitte nõustuda riigi väitega, et artikli 5 lõike 1 punkti b tuleb  
selles asjas samuti kohaldada. Olles tuvastanud punkti c kohaldatavuse, jätkab kohus  
siiski asjaolu kindlakstegemist, kas järgiti artikli 5 lõikes 3 sätestatud rangemaid tagatisi.  
2. Kas järgiti artikli 5 lõikes 3 sätestatud tagatisi  
36. Kohus kordab, et konventsiooni artikli 5 lõige 3 näeb ette isikutele, kes on  
vahistatud või kinni peetud kuriteo toimepanemise kahtlusega, tagatise omavolilise või  
põhjendamatu vabaduse võtmise vastu (vt näiteks otsust kohtuasjas Aquilina vs. Malta  
[suurkoda], nr 25642/94, § 47, EIÕK 1999-III).  
Artikli 5 lõike 3 eesmärk on tagada viivitamatu ja automaatne kohtulik kontroll sellise  
kinnipidamise üle, mille politsei või haldusorgan on läbi viinud artikli 5 lõike 1 punkti c  
alusel (vt otsust kohtuasjas De Jong, Baljet ja Van den Brink vs. Madalmaad, 22. mai  
1984, A-sari nr 77, lk 24, § 51 ning Aquilina, osundatud eespool, §-d 48–49).  
Kohus on juhtinud tähelepanu sellele, et artikli 5 lõikes 3 sisaldub nii menetlusõiguslik  
kui ka materiaalõiguslik nõue. Menetlusõiguslik nõue asetab ametiisikule kohustuse  
kuulata ära tema ette toodud isik; materiaalõiguslik nõue paneb talle kohustuse vaadata  
läbi kinnipidamise poolt ja vastu rääkivad asjaolud, otsustada, viidates õiguslikele  
kriteeriumitele, kas kinnipidamine neil alustel on õigustatud, ning isik vabastada, kui  
sellised alused puuduvad (vt otsust kohtuasjas Schiesser vs. Šveits, 4. detsember 1979, A-  
sari nr 34, lk 13–14, § 31, koos edasiste viidetega).  
37. Erinevalt paljudest kohtu käsitletud juhtumitest andis selles kohtuasjas alguses  
kaebaja kinnipidamiseks loa kohus. Seega peab kohus kindlaks tegema, kas kohtulik  
sekkumine kaebaja vahistamisse oli küllaldane, et vastata artikli 5 lõikes 3 sätestatud  
nõuetele.  
38. Kohus märgib, esiteks, et artikli 5 lõike 3 kohaselt tuleb isik kohtuniku või muu  
õigusmõistmise pädevusega ametiisiku ette tuua viivitamata pärast vahistamist või  
kinnipidamist. See säte ei näe ette võimalikke erandeid nimetatud nõude kohaldamisest,  
isegi mitte eelneva kohtuliku sekkumise alustel. Vastasel juhul läheks see vastuollu sätte  
mõttega.  
Lisaks sellele tuletab kohus meelde, et EIÕK kohtupraktika kohaselt peab artikli 5  
lõikes 3 ettenähtud kohtulik kontroll vastama teatud nõuetele, üheks nõudeks on  
kohtuametniku kohustus enne asjakohase otsuse tegemist ise kinnipeetud isik ära kuulata  
(vt otsust kohtuasjas De Jong, Baljet ja Van den Brink, osundatud eespool, lk 24, § 51  
ning Aquilina, osundatud eespool, § 50). Kohus märgib, et käesolevas asjas otsustas  
kaebaja, erinevalt oma advokaadist, jätta kohtusse ilmumata, kui võeti vastu otsus tema  
vahistamise kohta. See asjaolu iseenesest ei tõstata küsimust artikli 5 lõike 3 all, kuna  
konventsioonist ei saa tuletada nõuet selle kohta, et isik, kes hoidub kõrvale  
kohtumenetlusest, peaks olema kohal kohtulikul arutamisel, millel arutatakse kohtu luba  
tema vahistamiseks (vt Harkmann vs. Eesti (otsus), nr 2192/03, 1. märts 2005). Kohus  
märgib siiski, et kaebajal puudus võimalus esitada kohtule võimalikke isiklikke  
põhjendusi enda kinnipidamisele vasturääkivate asjaolude kohta pärast tema vahistamist  
2. oktoobril 2002, hoolimata ametivõimude kohustusest vastavalt artikli 5 lõikele 3 anda  
kaebajale võimalus olla ära kuulatud.  
39. Kohus märgib, et kaebaja vabastati pärast tema kriminaalasja arutamist 17.  
oktoobril 2002, s.o enne tema kinnipidamise õiguspärasuse läbivaatamist. Enne seda hoiti  
teda vahi all viisteist päeva. Kohus leiab, et selline ajavahemik on vastuolus “viivitamata”  
nõudega vastavalt artikli 5 lõikele 3 (vt näiteks otsust kohtuasjas Brogan ja teised vs.  
Ühendkuningriik, 29. november 1988, A-sari nr 145-B, lk 33–34, § 62).  
40. Järelikult on rikutud konventsiooni artikli 5 lõiget 3.  
II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 4 VÄIDETAV RIKKUMINE  
41. Kaebaja kaebas, et tema kinnipidamise seaduslikkuse üle ei otsustatud kiires  
korras. Ta toetus konventsiooni artikli 5 lõikele 4, mis sätestab:  
Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus taotleda menetlust,  
millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks tema  
vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks.  
42. Valitsus vaidlustas selle väite.  
Vastuvõetavus  
43. Kohus kordab, et konventsiooni artikli 5 lõige 4, mis tagab kinnipeetud isikutele  
õiguse algatada menetlus nendelt vabaduse võtmise seaduslikkuse vaidlustamiseks,  
kinnitab samuti nende õigust, et kohus otsustaks sellise menetluse algatamise järel kiires  
korras kinnipidamise seaduslikkuse üle ning otsustaks selle lõpetamise, kui  
kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks. See, kas isiku õigust on artikli 5 lõike 4 kohaselt  
austatud, tuleb kindlaks teha vastavalt iga kohtuasja asjaoludele (vt otsust kohtuasjas  
Rehbock vs. Sloveenia, nr 29462/95, § 84, EIÕK 2000-XII, koos edasiste viidetega).  
Lisaks sellele tuletab kohus meelde, et pärast isiku vabastamist ei kohaldata enam  
artikli 5 lõiget 4, välja arvatud juhul, kui ta kaebab riigisisese kohtu poolt kinnipidamise  
seaduslikkuse üle otsustamiseks läbi viidud menetluse kiiruse peale (vt komisjoni otsust  
Tyrrell vs. Ühendkuningriik, nr 28188/95, 4. september 1996, avaldamata).  
44. Kohus märgib, et selles kohtuasjas algatas kaebaja menetluse, et vaidlustada 5.  
oktoobril 2002 toimunud kinnipidamise seaduslikkust, kaevates kinnipidamise määruse  
peale. Ehkki ringkonnakohus tegi kaebuse suhtes otsuse alles 11. novembril 2002, andis  
maakohus välja määruse kaebaja viivitamatuks vabastamiseks juba 17. oktoobril 2002.  
Kohus on arvamusel, et kaebaja vabastati enne, kui vaidlusküsimus oleks võinud  
artikli 5 lõike 4 tähenduses tekkida (vt, võrdluseks ja vajalike kohandustega, otsust  
kohtuasjas Letellier vs. Prantsusmaa, 26. juuni 1991, A-sari nr 207, lk 22, § 56).  
45. EIÕK leiab, et asjaomane kaebus on ilmselgelt põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata  
kooskõlas konventsiooni artikli 35 lõigetega 3 ja 4.  
III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 5 VÄIDETAV RIKKUMINE  
46. Viimaseks kaebas kaebaja, et rikuti tema õigust saada hüvitist ebaseadusliku  
kinnipidamise eest. Ta tugines konventsiooni artikli 5 lõikele 5, mis sätestab:  
“Igaühel, kes on osutunud käesoleva artikli sätetega vastuolus oleva vahistamise või kinnipidamise  
ohvriks, on täitmisele kuuluv õigus kompensatsioonile.”  
47. Valitsus vaidlustas selle väite.  
A. Vastuvõetavus  
48. EIÕK märgib, et asjaomane kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu konventsiooni  
artikli 35 lõike 3 tähenduses. EIÕK märgib lisaks, et see ei ole vastuvõetamatu ka muudel  
põhjustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada vastuvõetuks.  
B. Põhjendatus  
49. Valitsus väitis, et ehkki kaebaja ei saanud toetuda riigi poolt isikule alusetult  
vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele enne kriminaalmenetluse  
lõppemist, oli võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid ametnike väidetavate  
ebaseaduslike toimingutega tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks. Valitsus viitas  
asjaolule, et isik, kelle õigusi on rikutud avaliku võimu ebaseaduslike toimingute  
tagajärjel, võib nõuda kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse alusel.  
50. Kohus kordab, et artikli 5 lõige 5 viitab vahistamisele või kinnipidamisele, “mis on  
vastuolus käesoleva artikli sätetega”. Vahistamine ja kinnipidamine võib olla seaduslik  
siseriikliku õiguse kohaselt, kuid siiski vastuolus artikli 5 lõikega 3, mille korral tuleb  
kohaldada artikli 5 lõiget 5 (vt, vajalike kohandustega, otsust kohtuasjas Brogan ja teised,  
osundatud eespool, lk 35, § 67). Lõikes 5 sätestatud õigus saada hüvitist eeldab seega, et  
rikkumise artikli 5 ühe eelneva lõike suhtes on tuvastanud kas siseriiklik ametiasutus või  
EIÕK (vt otsust kohtuasjas Stoichkov vs. Bulgaaria, nr 9808/02, § 72, 24. märts 2005).  
51. Kohus märgib, et käesolevas asjas tuvastati artikli 5 lõike 3 rikkumine (vt punkti  
39 eespool). Seega on kohaldatav artikli 5 lõige 5. Kohus peab seega kindlaks tegema,  
kas Eesti seadus tagab kaebajale täitmisele kuuluva õiguse nõuda kompensatsiooni  
artikli 5 rikkumise tõttu.  
52. Kohus tuletab meelde, et käesolevas asjas lubas maakohus kaebaja kinnipidamist  
põhjusel, et ta hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale. Ringkonnakohus jättis maakohtu  
otsuse kui seadusliku muutmata. Kohus ei leia põhjust kahelda kaebaja kinnipidamise  
seaduslikkuses Eesti õiguse kohaselt. Asjaolude põhjal ei ilmne, et kaebaja esitatud  
hüvitisnõue riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise  
seaduse kohaselt leiaks rahuldamist. Eesti seadus ei taga eraldi õigust saada hüvitist  
kinnipidamise eest, mis on toimunud konventsiooni artiklit 5 rikkudes.  
53. Kohus leiab sellest tulenevalt, et selle kohtuasja puhul on tegemist konventsiooni  
artikli 5 lõike 5 rikkumisega.  
IV. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE  
54. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:  
“Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud ja Kõrge  
Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajadusel määrata  
kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”  
A. Kahjutasu  
55. Kaebaja ei taotlenud rahalise kahju hüvitamist, vaid nõudis 30 000 eurot  
mittevaralise kahju eest, nimelt 15 000 eurot kinnipidamise eest ajavahemikus 2.–17.  
oktoobrini 2002 ning ülejäänud 15 000 eurot Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2002  
määruse eest.  
56. Valitsus ei esitanud nõude kohta märkusi.  
57. Kohus leiab, et kaebajale põhjustati ängistust ja kannatusi konventsiooni  
formaalsete rikkumiste tulemusel, mille hüvitamiseks ei piisa kohtu järeldustest. Õiglastel  
alustel mõistab EIÕK kaebaja kasuks välja 2 000 eurot mittevaralise kahju eest.  
B. Kohtukulud  
58. Kaebaja ei nõudnud mingisugust summat kohtukulude eest.  
C. Viivis  
59. Kohtu arvates tuleb sobivaks viivisemääraks arvestada Euroopa Keskpanga  
laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.  
SELLEST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:  
1) tunnistab kaebused konventsiooni artikli 5 lõigete 3 ja 5 alusel vastuvõetuks ning  
tunnistab ülejäänud osa kaebusest vastuvõetamatuks;  
2) leiab, et rikutud on konventsiooni artikli 5 lõiget 3;  
3) leiab, et rikutud on konventsiooni artikli 5 lõiget 5;  
4) leiab, et:  
a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44 lõike 2 kohast  
kohtuotsuse lõplikuks muutumist maksma kaebajale 2000 (kaks tuhat) eurot  
mittevaralise kahju eest, mis arvutatakse ümber Eesti kroonidesse maksmispäeval  
kehtiva vahetuskursi alusel, lisaks võimalikud maksud, mida võidakse sellelt summalt  
võtta;  
b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja eest tuleb  
eespool nimetatud summalt maksta lihtviivist määra järgi, mis vastab viivise  
arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale,  
suurendatuna kolme protsendi võrra;  
5) jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja õiglase hüvitise nõudest.  
Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 11. juulil 2006 EIÕK  
reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.  
T.L. Early  
sekretär  
Nicolas Bratza  
esimees