OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI

1

Kohtuasjas Dorozhko ja Pozharskiy versus Eesti,

Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond), olles kokku tulnud kojana,

kuhu kuuluvad:

Peer Lorenzen, esimees,

Volodymyr Butkevych,

Rait Maruste,

Renate Jaeger,

Mark Villiger,

Isabelle Berro-Lefèvre,

Mirjana Lazarova Trajkovska, kohtunikud,

ja Claudia Westerdiek, osakonna sekretär,

pidanud nõu kinnisel istungil 25. märtsil 2008,

on teinud nimetatud kuupäeval järgmise otsuse.

MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuasi põhineb kahel kaebusel (nr 14659/04 ja nr 16855/04) Eesti

Vabariigi vastu, mille esitasid kohtule kodakondsuseta isik Aleksandr

Dorozhko ja Eesti kodanik Vyacheslav Pozharskiy (kaebajad) vastavalt 12.

aprillil ja 7. aprillil 2004 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(konventsioon) artikli 34 alusel.

2. Kaebajaid, kellele anti riigi õigusabi, esindas Tallinnas praktiseeriv

advokaat M. Männik. Eesti valitsust (valitsus) esindas M. Hion,

Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo direktor.

3. 22. veebruaril 2007 tunnistas kohus kaebused osaliselt

vastuvõetamatuks ja otsustas edastada valitsusele kaebused, mis puudutasid

linnakohtu kohtuniku erapooletust. Konventsiooni artikli 29 lõike 3 alusel

otsustas kohus teha otsuse kaebuste põhjendatuse kohta samal ajal nende

vastuvõetavuse üle otsustamisega.

ASJAOLUD

I. KOHTUASJA ASJAOLUD

4. Aleksandr Dorozhko, kaebaja kaebuses nr 14659/04 (esimene

kaebaja), on sündinud 1960. aastal, Vyacheslav Pozharskiy, kaebaja

kaebuses nr 16855/04 (teine kaebaja), on sündinud 1981. aastal. Mõlemad

kannavad praegu vangistust.

5. Kaebajad vahistati südaöö paiku 8. novembri öösel vastu 9. novembrit

2002. Esialgu kahtlustati neid raskete kehavigastuste tekitamises ja teiste

isikute vallasvara (autode) ajutises omavolilises kasutamises. Seejärel esitati

neile süüdistus ka röövimises.

2

DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus

6. 20. novembril 2002 keeldus Tallinna Linnakohus kaebajate vahi all

pidamist pikendamast. Teine kaebaja vabastati. Esimest kaebajat politsei

siiski ei vabastanud, teda peeti vahi all edasi ja tunnistati kahtlustatavaks

tapmisega ähvardamises. 22. novembril 2002 andis linnakohus loa tema

edasiseks vahi all hoidmiseks.

7. Vahepeal, 20. novembril 2002, andis politseijuhtivinspektor I. P.

korralduse luua asjaomase kriminaalasja uurimiseks uurimisgrupp.

Uurimisgruppi kuulusid I. P. ise uurimisgrupi vanemana ning kolm

politseivaneminspektorit: L., G. ja K.

8. Valitsuse edastatud informatsiooni kohaselt viis edasise

kriminaaluurimise läbi uurija L. praktiliselt üksinda; uurijad G. ja K. tegid

vaid mõne üksiku menetlustoimingu. Kriminaalasja materjalides ei viidanud

miski sellele, et I. P. isiklikult oleks teinud uurimistoiminguid või andnud

uurimisgrupi liikmetele juhiseid või korraldusi.

9. Sellest hoolimata teavitasid Tallinna Politseiprefektuur ja

Riigiprokuratuur kohtueelse uurimise käigus esimest kaebajat vastuseks

tema kaebustele, et I. P. oli asjaomase kriminaalasja jaoks loodud

uurimisgrupi liige ja tal oli pädevus teha kõiki uurimistoiminguid.

10. 14. märtsil 2003 andis Lääne Maakohus loa teise kaebaja

kinnipidamiseks kuni 14. maini 2003 seoses teise kriminaalmenetlusega,

mis ei olnud seotud käesoleva asjaga.

11. Vahepealsel ajal, 3. veebruaril ning siis 29. aprillil 2003, pärast seda

kui Riigiprokuratuur oli süüdistusi muutnud, anti kaebajad kohtu alla

Tallinna Linnakohtus. Kohtuasja vaatas läbi kohus koosseisus, mis koosnes

ühest kohtunikust, kelleks oli E.P., ja kahest rahvakohtunikust. Linnakohtu

istungid toimusid mitmel päeval.

12. Linnakohtu 30. mai 2003 istungil märkis esimene kaebaja oma

lõppsõnas, et kuna ta oli keeldunud tegemast koostööd uurijatega B., I. P. ja

K., siis muudeti tema vastu esitatud süüdistusi. Ta väitis ka, et kuigi

kohtunik oli andnud korralduse tema vabastamiseks, ei olnud uurijad I. P. ja

K. teda vahi alt vabastanud, vaid pidasid ta uuesti kinni seoses kahtlustusega

tapmisega ähvardamises.

13. 30. mail 2003 mõistis linnakohus kaebajad süüdi röövimises ja teiste

isikute vallasvara ajutises omavolilises kasutamises. Esimene kaebaja

mõisteti süüdi ka tapmisega ähvardamises. Esimesele kaebajale mõisteti

üheksaaastane ning teisele seitsmeaastane vangistus.

14. Kaebajad ja esimese kaebaja advokaat kaebasid kohtuotsuse edasi.

Kaebajad vaidlustasid oma apellatsioonkaebustes muu hulgas linnakohtu

kohtuniku E. P. erapooletuse, kuna tema abikaasa I. P. oli olnud asjaomase

kriminaalasja uurimiseks loodud uurimisgrupi vanem. Teine kaebaja

märkis, et see küsimus oli tõstatatud ka linnakohtu istungil, kuid kohtunik

E. P. ei olnud end kohtuasjast taandanud.

15. 6. juunil 2003 esitas ka esimese kaebaja abikaasa ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse, väites muu hulgas, et kohtunik E. P. oleks pidanud end

taandama, sest tema abikaasa oli olnud seotud kohtueelse uurimisega.

OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI

3

16. Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2003 istungil tõstatas esimene kaebaja

linnakohtu kohtuniku E. P. erapooletuse küsimuse. Istungi protokolli

kohaselt teatas ta järgmist:

“Eesistujaks oli [E. P.].Tema abikaasa oli see, kes viis läbi eeluurimist. Mina sain

sellest teada pärast kohtuistungit. See fakt mõjutas kohtuniku erapooletust. Seda võis

ka näha [kohtuistungi] protokollist, kuna see on ebatäpne. ... See mõjutas kohtulikku

uurimist. Kohtunik ei rahuldanud mu taotluseid ja kõik toimus väga kiiresti. Tal oli

kindel soov mind kinni panna. Ma ei taotlenud kohtuniku taandamist. Ma ei teadnud

sel ajal, et tema mees oli eeluurimise juht. ”

17. Prokuröri väitel ei olnud kaebajad teadlikud, et E. P. ja I. P. olid

omavahel abielus, kui linnakohus kohtuasja arutama hakkas. Tema sõnul

olid nad saanud seda teada hiljem, järgmiste istungite ajaks. Sellest

hoolimata taotlusi kohtuniku taandamiseks ei esitatud.

18. Ringkonnakohtu istungi lõpus ütles teine kaebaja, et I. P. oli teda üle

kuulanud. Ta lisas: “[I. P.] ähvardas mind [ja ütles] et kui ma üles

tunnistan, siis ei panda mind vangi.”

19. 9. oktoobril 2003 mõistis ringkonnakohus kaebajad õigeks teises

punktis, mis puudutas teise isiku vallasasja ajutist omavolilist kasutamist.

Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.

20. Viidates kriminaalmenetluse koodeksi § 20 lõikele 1, mis käsitles

kohtuniku taandamise aluseid, leidis ringkonnakohus, et kaebajate väited ei

andnud alust linnakohtu otsuse tühistamiseks ja kohtuasja tagasisaatmiseks

esimese astme kohtusse uueks arutamiseks. Lisaks sellele märkis kohus, et

ükski menetlusosaline ei olnud esitanud taotlust kohtuniku E. P.

taandamiseks asja menetlemise käigus linnakohtus, samuti ei olnud

kohtuniku

ega

kohtu

erapooletust

seatud

kahtluse

alla

apellatsioonkaebustes. Esimene kaebaja oli ringkonnakohtu istungil

kinnitanud, et sellest, et I. P. oli kohtuniku abikaasa, sai ta teada kohtuliku

uurimise käigus. Ringkonnakohus leidis siiski, et kohtuniku võimalik suhe

kohtueelses uurimises osalenud ametnikuga ei kinnita kohtuniku

erapoolikust. Kohus märkis, et kuigi I. P. oli selle kriminaalasja uurimiseks

moodustatud uurimisgrupi vanem, viis uurimist tegelikult läbi teine uurija.

Kriminaalasja toimikus polnud ühtegi I. P. koostatud uurimistoimingu

protokolli. Lisaks oli peale kohtunik E. P. kohtuasja arutamises osalenud

kaks kohtu rahvakohtunikku. Ringkonnakohus pidas asjaomast väidet

otsituks ja leidis, et see oli esitatud menetluse edasise viivitamise eesmärgil.

21. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses väitis esimene kaebaja, et

kohtunik E. P-le ei saanud olla teadmata tõsiasi, et tema abikaasa oli olnud

uurimisgrupi vanem ja et kaebaja oli eeluurimise jooksul esitanud

Riigiprokuratuurile mitu kaebust uurijate, sealhulgas I. P. vastu. Ta kinnitas,

et kohtunik E. P. oleks pidanud end kohtuasjast taandama. Tema arvates ei

olnud linnakohtus toimunud kohtulik uurimine erapooletu, mida kinnitas

määratud karistuse rangus. Kaebaja ei olnud taotlenud E. P. taandamist, sest

ta oli asjaolust, et kohtunik oli abielus I. P-ga, saanud teada liiga hilja ja

mitteametlikest allikatest. Siiski oli ta arvamusel, et asjaolu, et ta ei olnud

4

DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus

taotlenud kohtuniku taandamist, ei tohiks võtta temalt õigust talle esitatud

süüdistuse erapooletule läbivaatamisele.

22. Teine kaebaja väitis oma kassatsioonkaebuses Riigikohtule, et

kohtunik E. P-l ei olnud õigust tema kohtuasja arutada, kuna ta oli

uurimisgrupi vanema abikaasa.

23. 21. jaanuaril 2004 otsustas riigikohus mitte võtta kaebajate

kassatsioonkaebusi menetlusse.

II. ASJAKOHANE RIIGISISENE ÕIGUS

24. Kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 20 lõike 1 kohaselt

ei tohti kohtunik kriminaalmenetlusest osa võtta ja ta tuleb taandada, kui ta

on isiklikult otseselt või kaudselt sellest kriminaalasjast huvitatud või kui

muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. KrMK § 20 lõige 3

sätestab, et kriminaalasja menetlusest ei tohi osa võtta eksperdina,

spetsialistina, kaitsjana, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja

esindajatena ja tõlgina isikud, kes on sugulusvahekorras kriminaalasjas

kohtueelset uurimist või kohtulikku menetlust teostavate ametiisikutega.

25. KrMK § 26 lõike 1 punkt 2 kohaselt ei või kriminaalasja arutamisel

kohtu koosseisu kuuluda isik, kelle abikaasa oli menetlusosaline antud

kriminaalasjas. Sama puudutab isikut, kelle suhtes esitati asjaolud, mis

äratasid kahtlust tema erapooletuses (§ 26 lõike 1 punkt 4).

26. KrMK § 34 lõige 1 kohaselt on kriminaalmenetluse osalised

kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune ja nende kaitsja, prokurör kohtulikus

menetluses ja kannatanu, tsiviilhageja, tsiviilkostja ja nende esindaja.

27. KrMK § 107¹lõikes 1 on loetletud uurimisjuhi õigused ja

kohustused. Ta võib teostada kontrolli uurija toimingute üle ja anda talle

juhendeid; moodustada uurimisgruppe; tühistada uurijate ebaseaduslikke ja

põhjendamatuid määrusi; võtta osa uurija toimingutest või isiklikult

teostada toiminguid kriminaalasjas.

28. KrMK § 178 alusel võib uurimisjuhi määrusega moodustada

uurimisgrupi. Määruses nimetatakse uurimisgrupi vanem. Viimane peab

kooskõlastama uurimisgrupi tegevuse.

29. KrMK § 231 kohaselt pärast kohtu koosseisu teatavaks tegemist

selgitab kohtunik menetlusosalistele nende õigust esitada kohtuniku või

rahvakohtunike vastu taandust.

30. KrMK § 232 kohaselt on kohtunik ja rahvakohtunik kohustatud

koodeksi §-des 20 või 26 märgitud asjaoludel taanduma ning

menetlusosalistel oli samadel alustel õigus avaldada nende suhtes taandust.

OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI

5

ÕIGUSNORMID

I. KAEBUSTE LIITMINE

31. Kohus leiab, et reglemendi reegli 42 lõike 1 kohaselt tuleb kaebused

liita, pidades silmas nende ühist faktilist ja õiguslikku tausta.

II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE

32. Kaebajad kaebasid, et neile ei olnud tagatud õigust asja arutamisele

erapooletus õigusemõistmise institutsioonis, nagu nõuab konventsiooni

artikli 6 lõige 1, mis sätestab järgmist:

“Igaühel on […] temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus

õiglasele […] asja arutamisele […] sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel

moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis.”

A. Vastuvõetavus

33. Kohus leiab, et kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu konventsiooni

artikli 35 lõike 3 mõistes. Kohus märgib samuti, et kaebus ei ole

vastuvõetamatu ka muudel põhjustel. Seepärast tuleb kaebus tunnistada

vastuvõetavaks.

B. Põhjendatus

1. Poolte kohtule esitatud seisukohad

a) Valitsus

34. Valitsus väitis, et kaebajad ei olnud taotlenud kohtunik E. P.

taandamist ja olid sellega oma vastavast õigusest loobunud. Valitsuse

kinnitusel olid kaebajad linnakohtu menetluse ajal, ehkki mitte kohe

esimesel istungil, teadlikud, et kohtunik E. P. ja uurija I. P. olid omavahel

abielus. Sellegipoolest oleksid nad võinud nõuda kohtuniku taandamist ka

menetluse hilisemas faasis, kuid nad ei teinud seda. Viidates 29. aprilli ja

27. mai 2003 kohtuistungite protokollidele, millest nähtub, et kaebajad ei

taotlenud kohtuniku taandamist, väitis valitsus, et kaebajad olid vähemalt

vaikimisi loobunud mis tahes õigusest, mis neil seoses kohtuniku

erapooletusega oleks artikli 6 mõistes võinud olla.

35. Valitsus kordas, et subjektiivsuse testi kohaselt peab eeldama

kohtuniku isiklikku erapooletust, kuni puuduvad vastupidised tõendid.

Käesolevas kohtuasjas ei esitatud kohtule mingeid tõendeid, mis oleksid

seadnud linnakohtu kohtuniku erapooletuse kahtluse alla.

6

DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus

36. Objektiivseid kriteeriume arvesse võttes leidis valitsus, et kaebajate

hirmu kohtuniku erapooletuse puudumise suhtes ei saa pidada objektiivselt

õigustatuks. Valitsus märkis, et miski ei anna alust järeldada, et I. P-l oleks

olnud otsene seos selle kriminaalasja eeluurimise läbiviimisega.

Moodustatud uurimisgrupp koosnes neljast uurijast, kellest igaühel oli

pädevus teha uurimistoiminguid. Tegelikult viis uurimist peamiselt läbi

uurija L. ning uurijad G. ja K. olid samuti teinud mõne toimingu. Valitsus

märgib oma vastuväidetes, et I. P. ei olnud isiklikult eeluurimisega seotud,

kuigi ametlikult oli ta uurimisgrupi vanem. Ta ei olnud allkirjastanud

ühtegi määrust ega muud menetlusdokumenti ja puudusid viited, et ta oleks

andnud teistele uurijatele korraldusi või juhiseid. Ainuke dokument selle

kriminaalasja toimikus, millele I. P. alla oli kirjutanud, oli uurimisgrupi

moodustamise määrus.

37. Valitsus leidis, et sellises väikses riigis nagu Eesti oleks automaatne

kohtuniku taandamise nõue üksnes alusel, et ta on uurijaga abielus, liiga

äärmuslik. Lisaks ei olnud E. P. selle kohtuasja arutamisel ainuke kohtunik -

kriminaalasja läbivaatamisel osalesid ka kaks rahvakohtunikku. Lõpetuseks

osutas valitsus sellele, et pärast linnakohtu menetlust vaatas kohtuasja läbi

ka ringkonnakohus, kes arutas kaebajate väiteid linnakohtu kohtuniku

erapoolikuse kohta ja lahendas kohtuasja sisuliselt, vabastades kaebajad

osaliselt süüdistusest.

b) Kaebajad

38. Kaebajad vaidlesid vastu valitsuse väitele, et pärast uurimisgrupi

loomist ei teinud I. P. mingeid uurimistoiminguid. Nad rõhutasid, et

Tallinna Politseiprefektuur ja Riigiprokuratuur olid esimest kaebajat

teavitanud, et I. P. oli asjaomase kriminaalasja raames loodud uurimisgrupi

liige ja tal oli pädevus teha kõiki uurimistoiminguid. Nad teatasid, et

uurimisgrupi juhina oli tal olnud kriminaalmenetluse koodeksi § 107¹alusel

pädevus kontrollida teiste uurijate tegevust ja ta oli seda pädevust ka

reaalselt kasutanud. Seda kinnitas kaudselt esimese kaebaja 30. mail 2003

linnakohtus antud ütlus, mille kohaselt tema vastu esitatud süüdistust

muudeti, kuna ta oli keeldunud koostööst I. P-ga ja et I. P. ei vabastanud

teda vahi alt. Sellest tulenevalt jäid kaebajad oma ütluse juurde, et ainuüksi

tõsiasi, et I. P. uurimistegevuse kohta puudusid kirjalikud andmed või et

tema tegevus piirdus suuliste juhiste andmisega teistele uurijatele, ei teinud

olematuks tõsiasja, et ta tegelikult juhtis kaebajate kriminaalasja uurimist.

39. Kaebajad vaidlustasid samuti valitsuse väite, et nad olid olnud

linnakohtu menetluse ajal teadlikud kohtuniku ja uurija abielust. Teisel

kaebajal oli tekkinud kahtlus, et I. P. ja E. P. võisid olla abielus, kuid

linnakohus ei olnud tema sellekohastele märkusele vastanud. Kaebajad

rõhutasid, et P. on Eestis levinud perekonnanimi.

40. Kaebajad väitsid, et nad ei ole kunagi loobunud ühestki

konventsiooni artiklis 6 sätestatud õigusest. Selline õigustest loobumine

oleks pealegi vastuolus olulise avaliku huviga – nõudega, et kohtud peavad

tekitama avalikkuses ja süüdistatavas usaldust.

OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI

7

41. Kaebajad märkisid, et kohtuniku erapooletuse puudumisele viitas

tõsiasi, et ta oli jätnud rahuldamata taotlused kutsuda ekspert kohtusse ning

esimese kaebaja vastuväited istungiprotokollidele. Seega oli kohtunik

subjektiivsete kriteeriumide alusel olnud erapoolik.

42. Mis puutub objektiivsetesse kriteeriumidesse, kordasid kaebajad, et I.

P. oli uurimisgrupi vanem ja kaebajad teadsid, et tema oli seotud asjaomase

kriminaalasjaga, sõltumata sellest, kas ta oli või ei olnud mingeid

dokumente allkirjastanud. Nad väitsid, et ei ole tõenäoline, et kohtunik ei

tutvunud I. P. allkirjastatud määrusega või ei arutanud oma abikaasaga

tööasju. Kaebajate väite kohaselt on selge, et kohtunik ei saanud olla

objektiivne, kuna kaebajaid õigeksmõistev kohtuotsus ei oleks olnud tema

abikaasa karjääri huvides.

43. Kaebajad leidsid, et ringkonnakohus ei kõrvaldanud esimese astme

menetluses esinenud puudust.

44. Kaebajad rõhutasid, et lepinguosalised riigid on kohustatud

korraldama oma õigussüsteemid nii, et oleks tagatud vastavus artikli 6

lõikes 1 sätestatud nõuetele, millest erapooletus on kahtlemata üks

olulisemaid. Rahvakohtunikega seonduvalt märkisid kaebajad, et

rahvakohtunikel puudus juriidiline kvalifikatsioon ja nad ei olnud pädevad

lahendama õigusküsimusi. Tegelikkuses oli menetluse läbi viinud ja otsuse

koostanud kohtunik E. P., rahvakohtunike juuresolek oli üksnes formaalne.

2. Kohtu hinnang

a) Kas kaebajad loobusid oma õigusest konventsiooni artikli 6 lõike 1 mõistes

45. Kõigepealt täheldab kohus, et valitsuse esitatud informatsiooni

kohaselt ei olnud kaebajad taotlenud kohtuniku E. P. taandamist ja olid

seega loobunud oma konventsiooni artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigusest.

Kaebajad sellega ei nõustunud.

46. Kohus märgib, et kohus on oma praktikas tunnistanud, et isikul on

võimalik loobuda oma konventsiooniga tagatud õigusest. Siiski peab selline

loobumine toimuma selgesõnaliselt ega tohi olla vastuolus mis tahes olulise

avaliku huviga (vt näiteks Håkansson and Sturesson v. Sweden, 21.

veebruari 1990 otsus, seeria A nr 171-A, lk. 20, § 66, ja Mikolenko v.

Estonia (otsus), nr 16944/03, 5. jaanuar 2006).

47. Käesolevas kohtuasjas on kaebajad ja valitsus eriarvamusel, millal

täpselt said kaebajad teada, et linnakohtu kohtunik ja uurija on omavahel

abielus. Valitsus möönis, et kaebajad ei olnud sellest asjaolust teadlikud

tingimata kohe asja kohtuliku uurimise alguses. Valitsuse väide tugines

prokuröri ringkonnakohtus antud ütlustele (vt punkt 17 ülal) ja tõsiasjale, et

kuna esimese kaebaja abikaasa oli esitanud kaebuse E. P. menetluses

osalemise peale vahetult pärast seda, kui linnakohus oli oma otsuse

teatavaks teinud (vt punkt 15 ülal), pidid kaebajad olema saanud nende

abielust teada enne linnakohtus toimunud menetluse lõppemist. Kaebajate

väite kohaselt ei olnud nad sel ajal kohtuniku ja uurija abielust teadlikud.

8

DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus

Teine kaebaja tunnistas, et tal olid olnud selles suhtes mõningad kahtlused.

Esimene kaebaja väitis ringkonnakohtus, et ta oli saanud teada nende

abielust pärast linnakohtu istungi lõppemist.

48. Kohus märgib, et talle esitatud tõendid ei võimalda kohtul kindlalt

järeldada, millal kaebajad täpselt kohtuniku ja uurija abielust teada said.

Tundub tõenäoline, et neil olid sellekohased kahtlused linnakohtu menetluse

ajal ning et need kahtlused leidsid seejärel ühel või teisel viisil kinnitust.

Kohus võtab arvesse, et esimene kaebaja oli vahi all kogu

kriminaalmenetluse aja ja et teine kaebaja oli samuti teatud aja vahi all,

mistõttu oli neil ilmselt raskusi usaldusväärse – või ka ametliku –

informatsiooni saamisega nende kahtluste põhjendatuse kohta.

49. Kohus märgib, et igal juhul andis teine kaebaja oma kahtlusest

linnakohtu istungil teada ja kaebajad tõstatasid selle küsimuse oma

apellatsioonkaebustes peagi pärast linnakohtu menetluse lõppemist. Sellise

info põhjal ei ole kohtul alust järeldada, et kaebajad oleksid sõnaselgelt

loobunud oma õigusest taotleda kohtuniku taandamist. Lisaks märgib

kohus, et ringkonnakohus arutas seda kaebust ka sisuliselt ega jätnud seda

vorminõuete rikkumisele tuginedes rahuldamata kui kaebust, mis esitati

liiga hilja.

b) Kas esines artikli 6 lõike 1 rikkumine

50. Kohus kordab, et demokraatlikus ühiskonnas on äärmiselt tähtis, et

kohtud tekitaksid avalikkuses, ning kriminaalmenetluse puhul eelkõige just

süüdistatavas, usaldust (vt Padovani v. Italy, 26. veebruari 1993 otsus,

seeria A nr 257-B, lk 20, § 27). Konventsiooni artikkel 6 nõuab, et kohus

peab olema erapooletu. Üldiselt tähendab erapooletus eelarvamuste või

kallutatuse puudumist. Kohus teeb otsuse kohtuniku erapooletuse või selle

puudumise kohta hinnates subjektiivseid kriteeriume, mis tähendab hinnates

kohtuniku isiklikke veendumusi või huvisid, mis seonduvad konkreetse

kohtuasjaga; samuti hinnates objektiivseid kriteeriume, mis tähendab, et

kohus teeb kindlaks, kas kohtunik pakkus piisavaid tagatisi, et välistada

selles osas mis tahes põhjendatud kahtlus (vt näiteks Kyprianou v. Cyprus

[GC], nr 73797/01, § 118, ECHR 2005-...; Pétur Thór Sigurðsson v.

Iceland, nr 39731/98, § 37, ECHR 2003-IV ja Piersack v. Belgium, 1.

oktoobri 1982 kohtuotsus, seeria A nr 53, lk 14-15, § 30).

51. Subjektiivsete kriteeriumite puhul tuleb eeldada kohtuniku isiklikku

erapooletust, kuni vastupidine on tõendatud (vt Kyprianou, ülal, § 119, ja

lisaviiteid).

52. Objektiivsete kriteeriumite puhul peab selgitama, kas peale

kohtuniku tegevuse on kindlaks tehtavaid asjaolusid, mis võiksid tekitada

põhjendatud kahtluse tema erapooletuses. See tähendab, et otsustades, kas

konkreetses kohtuasjas on põhjendatud arvata, et konkreetne kohtunik ei ole

erapooletu, on asjaomase isiku seisukoht oluline, kuid mitte määrav.

Määrav on see, kas sellist kartust saab pidada objektiivselt põhjendatuks (vt

Malta, nr 17056/06, § 74, 15. jaanuar 2008; Wettstein v. Switzerland,

nr 33958/96, § 44, ECHR 2000-XII; ja Ferrantelli and Santangelo v. Italy,

OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI

9

7. augusti 1996 otsus, Reports 1996-III, lk 951-52, § 58). Selles küsimuses

võivad teatud tähtsust omada ka näilised asjaolud ehk teisisõnu: “õigust ei

tule üksnes mõista, vaid tuleb ka näidata, et seda mõistetakse” (vt Micallef,

tsitaat ülal, § 75; ja De Cubber v.Belgium, 26. oktoobri 1984 otsus, seeria A

nr 86, lk 14, § 26).

53. Siinkohal arvestab kohus valitsuse väitega, et Eesti on väike riik ja et

valitsuse arvates oleks kohtuniku automaatne taandamine üksnes selle

alusel, et ta on abielus uurijaga, liiga äärmuslik. Individuaalkaebuse alusel

alustatud menetluses peab kohus siiski piirduma nii palju kui võimalik

konkreetse kohtuasja läbivaatamisega (vt Wettstein, tsitaat ülal, § 41).

Lisaks kordab kohus, et lepinguosalised riigid on kohustatud korraldama

oma õigussüsteemid nii, et oleks täidetud artikli 6 lõikes 1 sätestatud

nõuded, millest erapooletus on kahtlemata üks olulisemaid. Kohtu ülesanne

on otsustada, kas lepinguosalised riigid on konventsioonis seatud eesmärgi

saavutanud (vt De Cubber, tsiteeritud ülal, lk 20, § 35).

54. Käesolevas kohtuasjas täheldab kohus, et kaebajad viitasid kohtuniku

erapooletuse puudumisele subjektiivsete kriteeriumide alusel, kuna ta oli

jätnud rahuldamata mitu kaebajate taotlust (vt lõige 41, ülal). Valitsus

sellega ei nõustunud.

55. Kuigi kohus on teadlik, et subjektiivse erapooletuse eelduste

ümberlükkamine on keeruline, ei ole kohtul siiski võimalik tema käsutuses

olevate tõendite põhjal järeldada, et kohtunik E. P. oleks näidanud isiklikel

põhjustel üles sellist vaenulikkust või pahatahtlikkust, et võttes arvesse

subjektiivseid kriteeriume, tekitaks see kahtlusi tema erapooletuses (vt

Micallef, tsitaat ülal, § 72).

56. Kohus leiab, et objektiivseid kriteeriume arvesse võttes on olukord

aga teistsugune. Tundub tõenäoline, et kohtunik E. P. oli teadlik asjaolust, et

tema abikaasa oli kaebajate kriminaalasja uurimisgrupi vanem - kui mitte

algusest peale, siis vähemalt alates ajast, mil teine kaebaja teatas oma

sellekohastest kahtlustest.

57. Mis puutub valitsuse väitesse, et uurimisgrupi juhtimise ülesanne oli

vaid formaalne, märgib kohus, et uurimigrupp oli loodud konkreetselt

kaebajate kriminaalasja uurimiseks. Kohus leiab, et see tähendab, et I. P.

seos kaebajate kriminaalasjaga pidi olema märkimisväärselt lähedasem kui

näiteks politseijaoskonna ülemal, kes oleks formaalselt vastutanud kõikide

mis tahes ajal uurimise all olnud kriminaalasjade eest. Lisaks teavitasid

Tallinna Politseiprefektuur ja Riigiprokuratuur esimest kaebajat sellest, et I.

P. oli asjaomase kriminaalasja jaoks loodud uurimisgrupi liige ja et tema

pädevuses oli kõikide uurimistoimingute tegemine. On mõistetav, et

esimene kaebaja pidas I. P-d uurimise eest isiklikult vastutavaks. Lisaks ei

saa kohus jätta tähelepanuta esimese kaebaja linnakohtus antud ütlusi, mille

kohaselt oli I. P. tegelikult ka uurimises osalenud (vt punkt 12 ülal).

58. Kohus on seisukohal, et ülaltoodust piisab järeldamaks, et esines

kindlaks määratavaid asjaolusid, mis võiksid tekitada põhjendatud kahtluse

kohtuniku erapooletuses. Seega kohtunik E.P. vähemalt näib olevat

erapoolik, kuna tema abikaasa osales käesoleva kriminaalasja kohtueelses

10

DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus

uurimises. Kohus ei pea määravaks, et kohtu koosseisu kuulus ka kaks

rahvakohtunikku või et kohtuasja vaatas läbi ka ringkonnakohus. Tundub

ilmne, et kohtuniku roll kohtumenetluses oli rahvakohtunike rollist tähtsam.

Ringkonnakohus aga ei suutnud samuti olukorda heastada. Kohus märgib, et

erapooletuse küsimus tõstatati ka Riigikohtus, kelle kasutuses olid samuti

kõik võimalused olukorra heastamiseks, kuid Riigikohus otsustas jätta

kaebajate kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

59. Seega on tegemist konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumisega.

III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE

60. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:

“Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud

ja Kõrge Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus

vajadusel määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”

A. Kahju

61. Esimene kaebaja ei taotlenud varalise või mittevaralise kahju

hüvitamist. Seetõttu kohus talle hüvitist ei määra (kohtu reglemendi reegel

60).

62. Teine kaebaja ei taotlenud varalise kahju hüvitamist, kuid nõudis 40

000 eurot mittevaralise kahju eest. Ta väitis, et tema ebaseaduslik

süüdimõistmine ja vangistus põhjustasid talle vaimseid ja füüsilisi

kannatusi. Lisaks oli ta saanud vanglas noahaava, mille tagajärjel vajas ta

arstiabi ning mistõttu halvenes tema tervis.

63. Valitsus ei esitanud teise kaebaja nõude kohta märkusi.

64. Kohus kordab, et ta saa spekuleerida teemal, kas menetluse tulemus

oleks olnud teistsugune, kui konventsiooni ei oleks rikutud (vt Van

Mechelen ja teised vs. Madalmaad (artikkel 50), 30. oktoobri 1997 otsus,

Reports of Judgments and Decisions 1997-VII, lk 2432, § 18). Siiski tuleb

arvestada tõsiasjaga, et kaebajate suhtes ei viidud kriminaalmenetlust läbi

konventsiooniga kooskõlas.

65. Teise kaebaja osas leiab kohus, et kaebajale on põhjustatud kahju,

mille hüvitamiseks ei piisa rikkumise tuvastamisest. Lähtudes õigluse

põhimõttest mõistab kohus kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest

hüvitise 1500 eurot.

B. Kohtukulud

66. Kaebajad, kellele anti riigi õigusabi, ei esitanud kohtukulude

väljamõistmise nõuet.

OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI

11

C. Viivis

67. Kohtu arvates tuleb sobivaks viivisemääraks arvestada Euroopa

Keskpanga laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.

EELTOODUST TULENEVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:

1. otsustab kaebused liita;

2. tunnistab kaebused ülejäänud osas vastuvõetavaks;

3. leiab, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud;

4. leiab, et:

a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44

lõike 2 kohast kohtuotsuse jõustumist maksma teisele kaebajale 1500

(tuhat viissada) eurot mittevaralise kahju eest, mis arvutatakse ümber

Eesti kroonidesse maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel, ja lisaks

võimalikud maksud, mida võidakse sellelt summalt arvestada;

b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja

eest tuleb eespool nimetatud summalt maksta lihtviivist määra järgi, mis

vastab viivise arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga

laenuintressi piirmäärale, suurendatuna kolme protsendi võrra;

5. jätab rahuldamata muus osas teise kaebaja õiglase hüvitise nõude.

Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 24. aprillil 2008

kohtu reglemendi reegli 77 lõigete 2 ja 3 kohaselt.

Claudia Westerdiek

sekretär

Peer Lorenzen

esimees