OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI

1

Kohtuasjas Bergmann versus Eesti

Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond), olles kokku tulnud kojana,

kuhu kuuluvad:

Peer Lorenzen, esimees,

Rait Maruste,

Volodymyr Butkevych,

Mark Villiger,

Isabelle Berro-Lefèvre,

Mirjana Lazarova Trajkovska,

Zdravka Kalaydjieva, kohtunikud,

ja Claudia Westerdiek, osakonna sekretär,

pidanud nõu kinnisel istungil 6. mail 2008,

on teinud nimetatud kuupäeval järgmise otsuse.

MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuasi põhineb kaebusel (nr 38241/04) Eesti Vabariigi vastu, mille

esitas kohtule Eesti kodanik Andres Bergmann (kaebaja) 8. oktoobril 2004

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 34

alusel.

2. Kaebajat esindas Tallinnas praktiseeriv advokaat J. Leppik. Eesti

Valitsust (valitsus) esindas M. Hion, Välisministeeriumi juriidilise osakonna

inimõiguste büroo direktor.

3. Kaebaja väitis, et ta peeti kinni ja võeti vahi alla konventsiooni artikli

5 nõudeid rikkudes.

4. 11. mail 2007 otsustas kohus teavitada kaebusest valitsust.

Konventsiooni artikli 29 lõike 3 alusel otsustas kohus vaadata kaebuse

sisuliselt läbi samal ajal selle vastuvõetavuse küsimuse otsustamisega.

ASJAOLUD

I. KOHTUASJA ASJAOLUD

5. Kaebaja on sündinud 1959. aastal ja elab Tõrvas.

6. Kaebajale esitati süüdistus majandusalastes süütegudes, mis olid

pandud toime ajavahemikus 1995-2001 ja millega tekitati kahju rohkem kui

190 miljoni Eesti krooni (ligikaudu 12 miljoni euro) ulatuses.

7. 13. detsembril 2001 andis Tartu Maakohus (maakohus) loa kaebaja

vahi all pidamiseks kuni 3. märtsini 2002.

2

KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI

8. 25. jaanuaril 2002 nõustus maakohus vabastama kaebaja 1 000 000

Eesti krooni (64 000 euro) suuruse kautsjoni vastu. Kohtuotsuse kohaselt

keelati kaebajal oma alalisest või ajutisest elukohast lahkuda ilma uurija,

prokuröri või kohtu loata (kriminaalmenetluse koodeksi paragrahv 71¹lõige

5). 5. veebruaril 2002 jättis Tartu Ringkonnakohus rahuldamata prokuröri

protesti kaebaja vabastamise peale.

9. Maakohus alustas kaebaja vastu esitatud süüdistuste läbivaatamist

septembris 2002.

10. 15. oktoobril 2003 taotles prokurör maakohtult kautsjoni tühistamist

ja kaebaja vahi alla võtmist. Ilmneb, et kaebaja, kes oli saanud peavigastuse,

ei ilmunud kohtuistungile ja tema kaitsja esitas kohtule selle kohta

arstitõendi. Arstitõendi kohaselt oli kaebaja peahaav paranenud. Kuigi

kaebajat vaevas peapõrutusejärgne valu peas ja kaelas, oli arsti sõnul

keeruline hinnata, kas kaebaja oleks võimeline kohtuistungil osalema.

Maakohus jättis prokuröri taotluse kaebaja vahi alla võtmiseks rahuldamata.

11. 29. märtsil 2004 ei ilmunud kaebaja selleks kuupäevaks määratud

kohtuistungile. Tema kaitsja esitas kohtule arstitõendi, mille kohaselt oli

kaebaja käinud samal hommikul kell 8.30 arsti vastuvõtul. Kaebaja oli

esitanud arstile teise arstitõendi, mis oli väljastatud 24. märtsil 2004

Saksamaal ja mille kohaselt oli tal diagnoositud peapõrutus ja peahaav, mis

vajas õmblemist. Arst oli käskinud kaebajal vältida pingutusi ning viibida

kaks nädalat kodus. Samuti oli arst kinnitanud, et kaebaja ei ole võimeline

osalema 29. märtsil 2004 toimuval kohtuistungil.

12. Prokurör esitas kohtule koopia faksist, mille kohaselt kaebaja oli

lahkunud Eestist 24. märtsil 2004 ja saabunud tagasi 27. märtsil 2004.

Prokurör oli seisukohal, et lahkudes riigist ilma loata, rikkus kaebaja

kautsjoni tingimusi ja seetõttu tuli ta vahi alla võtta.

13. Kaitsja vaidles vahi alla võtmisele vastu. Kaitsja möönis, et kaebaja

oli viibinud Saksamaal – kus elasid tema vanemad – kolm päeva. Kuid kuna

tema suhtes ei kohaldatud koduaresti, ei olnud ta kautsjoni tingimusi

rikkunud.

14. 30. märtsi 2004 määrusega rahuldas maakohus prokuröri taotluse ja

andis loa kaebaja vahi alla võtmiseks. Kohus märkis, et lisaks ülalpool

viidatud perioodile oli kaebaja lahkunud riigist vahemikus 25–28.

oktoobrini 2002 ja 17. jaanuaril 2004. Kohus otsustas, et kautsjon ei olnud

piisav meede tema kohtuistungitel kohaoleku tagamiseks ja seepärast tuli ta

kohe vahi alla võtta.

15. 31. märtsil 2004 võeti kaebaja tema kodus kinni ja võeti vahi alla.

16. 2. aprillil 2004 esitasid nii kaebaja kui tema kaitsja maakohtu

määrusele erikaebuse. Nad väitsid, et kaebaja ei järginud

kriminaalmenetluse koodeksi paragrahvi 71¹lõiget

5

ja jättis

kohtuistungitele ilmumata tervisliku seisundi tõttu ning tegemist ei olnud

kautsjonitingimuste rikkumisega. Lisaks ei olnud maakohus esitanud

kaebajalt vabaduse võtmise aluseid – nagu kuriteo vältimine, kohtualuse

OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI

3

istungile ilmumise tagamine või tema kohtust kõrvalehoidumise

ärahoidmine.

17. 6. aprilli 2004 määrusega määras Tartu Ringkonnakohtu kohtunik

kohtuistungi 16. aprilliks 2004. Kohtuotsuse kohaselt tuli asja arutamisest

teavitada prokuröri, kaebajat ja tema kaitsjat, samas märgiti, et kohtusse

ilmumata jätmine ei takista kohtuasja arutamist. Samal kuupäeval saatis

ringkonnakohus kohtukutsed kaebajale ja tema kaitsjale.

18. Tartu Ringkonnakohtu istung toimus 16. aprillil 2004. Istungi

protokolli kohaselt teavitati kaebajat ja tema kaitsjat kohtuistungi ajast ja

kohast märkega, et nende osavõtt istungist ei ole kohustuslik. Kohtuistungil

viibisid prokurör ja kaitsja. Kohtunik küsis nende arvamust kohtuasja

arutamise võimalikkuse kohta, nii prokurör kui ka kaitsja olid kohtuasja

arutamisega nõus.

19. Kaebaja väidab oma kaebuses, et vanglaametnikud olid keeldunud

teda ringkonnakohtusse viimast ning ringkonnakohtu kohtunik oli tema

kaitsjale öelnud, et kohtu praktika kohaselt on tavaline arutada sellelaadseid

kohtuasju ilma süüdistatava juuresolekuta. Kohtuistungi protokollis

sellekohaseid märkusi ei sisaldu.

20. 16. aprilli 2004 määrusega jättis ringkonnakohus erikaebused

rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja oli rikkunud kautsjoni tingimusi.

Lisaks oli kohtule esitatud tõendid, mille kohaselt oli kaebaja 30. märtsi

2004 keskpäeval viibinud Tallinnas pubis, samas kui tema arst oli

soovitanud tal kodus viibida ja pingeid vältida. Kohus märkis, et kautsjon

on tõkend, mida kasutatakse tõkendi vahi all pidamine asendamiseks.

Seega, nii kaua kuni kohaldati kautsjoni, esinesid ka kaebajalt vabaduse

võtmise alused ja kohtul ei olnud selliste aluste uuesti tuvastamise

kohustust. Kohus ütles, et kautsjoni tagastamise küsimus lahendatakse

kaebaja süüküsimuse otsustamisel. See otsus oli lõplik.

21. 5. mail 2004 otsustas Riigikohus jätta menetlusse võtmata

kohtuvigade parandamise avalduse maakohtu 30. märtsi 2004 määruse ja

ringkonnakohtu 16. aprilli 2004 määruse peale.

22. 26. aprillil 2004 taotles kaebaja maakohtu istungil taas enda

vabastamist kautsjoni vastu. Ta leidis, et kui ta oleks olnud kohal ja tal oleks

olnud võimalus esitada oma argumendid istungitel, kus tema kautsjoni

tühistamine otsustati, siis ei oleks kohtud rahuldanud prokuröri taotlust tema

vahi alla võtmiseks.

23. 27. aprilli 2004 määrusega jättis maakohus rahuldamata kaebaja

taotluse tema vabastamiseks. Kohus viitas suures osas maakohtu 30. märtsi

2004 määruses toodud põhjendustele.

24. 27. detsembri 2004 otsusega mõistis maakohus kaebaja lihtmenetluse

korras süüdi, lähtudes kaebaja ja prokuröri kokkuleppest. Teda karistati

kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega ning karistusaja hulka

arvestati eelvangistuses viibitud aeg. Kautsjon kuulus tagastamisele pärast

kohtuotsuse jõustumist.

4

KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI

II. ASJAKOHASED RIIGISISESED ÕIGUSNORMID

Kriminaalmenetluse koodeksi asjakohased sätted nägid ette:

§ 66

“(1) Kui on küllaldane alus arvata, et vabaduses viibiv süüdistatav või

kohtualune hoiab uurimisest või kohtust kõrvale, takistab tõe

tuvastamist kriminaalasjas või jätkab kuritegude toimepanemist, samuti

kohtuotsuse täitmise tagamiseks võidakse tema suhtes kohaldada ühte

järgmistest tõkenditest:

1) allkiri elukohast mittelahkumise kohta;

[...]

3) vahi alla võtmine

;

4) kautsjon

;

[...]”

§ 68

“(1) Tõkendi valikul tuleb arvestada toimepandud kuriteo ohtlikkust ja

kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse isiksust, kahtlustatava,

süüdistatava või kohtualuse poolt uurimisest või kohtust

kõrvalehoidumise või tõe tuvastamise takistamise võimalikkust, samuti

kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse tervislikku seisundit, vanust,

perekonnaseisu ja teisi asjaolusid, millel võib tõkendi kohaldamisel olla

tähtsust

.

[...]”

§ 71¹

“(1) Maa- või linnakohtunik võib kahtlustatava, süüdistatava või

kohtualuse taotlusel asendada tõkendi vahi alla võtmine tõkendiga

kautsjon. [...]

[...]

(5) Kautsjoni vastu vabadusse jäetud kahtlustatav, süüdistatav või

kohtualune on kohustatud mitte lahkuma oma alatisest või ajutisest

elukohast uurija, prokuröri või kohtu loata

.

OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI

5

(5¹) Tõkendit kautsjon võib uurija või prokuröri ettepanekul muuta või

tühistada ainult maa- või linnakohtunik

.

(6) Kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune hoidub mõjuva

põhjuseta kohtueelsest uurimisest või kohtust kõrvale või paneb

tahtlikult toime uue kuriteo, kantakse kautsjon pärast tsiviilhagi

rahuldamiseks ja kohtukulude hüvitamiseks vajaliku summa

mahaarvamist kohtuotsusega või kriminaalmenetluse lõpetamise

määrusega riigituludesse

.

(7) Kautsjon tagastatakse, kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune

ei riku kutse peale ilmumise kohustust [...].”

§ 73

“(1) Vahi alla võtmist tõkendina võib kahtlustatava, süüdistatava või

kohtualuse suhtes kohaldada kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või

uue kuriteo toimepanemise vältimiseks, samuti kohtuotsuse täitmise

tagamiseks

.

[...]”

§ 209

“Kohtualuse mitteilmumisel kohtuistungile peab kohus kriminaalasja

arutamise edasi lükkama… Kohus trahvib mitteilmunud kohtualust…

ning otsustab sundtoomise kohaldamise või kohtualuse suhtes muu

tõkendi kohaldamise.”

§ 222

“Kohtul on õigus kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal oma

määrusega valida, muuta või tühistada kohtualuse suhtes varem valitud

tõkendit.”

26. Kehtinud apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse

seadustiku § 74 sätestas, et erikaebus või -protest saadetakse määruse teinud

kohtu poolt ringkonnakohtule kaebuse esitamisele järgneval päeval.

Ringkonnakohus pidi hiljemalt erikaebuse või -protesti saabumisele

järgneval päeval otsustama selle kohtuistungil arutamisele määramise;

erikaebus või -protest tuli ringkonnakohtus läbi vaadata 10 päeva jooksul

asja arutamisele määramise päevast alates. Menetlusosalisi, kelle huvisid

esitatud erikaebus või -protest puudutab, pidi kohtuistungi toimumisest

6

KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI

teavitama, kuid menetlusosaliste ilmumata jätmine ei takistanud asja

arutamist.

ÕIGUSKÜSIMUSED

I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 3 VÄIDETAV RIKKUMINE

27. Kaebaja väitis, et tema vahi alla võtmisega rikuti konventsiooni

artikli 5 lõiget 3. Artikkel 5, asjakohases osas, sätestab:

“1. Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema

vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:

[...]

b) seaduslik vahistamine või kinnipidamine kohtu seadusliku korralduse

täitmatajätmise eest või seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks;

c) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua ta pädeva õigusvõimu ette

põhjendatult kahtlustatuna õiguserikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks

takistada õiguserikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda;

[...]

3. Iga käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu

toimetatakse viivitamata kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga

ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või

vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamist võidakse seostada tagatistega

ilmuda asja arutamisele.

[...]”

28. Valitsus vaidles sellele väitele vastu.

A. Vastuvõetavus

29. Kohus märgib, et esimene kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu

konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Kohus märgib lisaks, et see ei

ole vastuvõetamatu ka muudel põhjustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada

vastuvõetavaks.

OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI

7

B. Põhjendatus

1. Poolte kohtule esitatud väited

30. Kaebaja kaebas selle peale, et ta ta võeti vahi alla, kuigi ta ei ole

ühelegi istungile mõjuva põhjuseta ilmumata jätnud. Seega tõlgendasid

kohtud kautsjoni olemust vastuolus konventsiooni artikli 5 lõikega 3. Lisaks

leidis kaebaja, et talt võeti vabadus ilma, et maakohus või ringkonnakohus

oleks ta ära kuulanud.

31. Valitsus märkis, et kaebaja võeti vahi alla 13. detsembril 2001 ja

vabastati seejärel kautsjoni vastu. 2004. aastal ei võetud ta uuesti vahi alla

mitte kuriteo toimepanemise kahtluse tõttu, vaid sellepärast, et ta oli

rikkunud talle pandud kohustust oma elukohast mitte lahkuda. Seetõttu

kohaldus kaebaja kinnipidamisele pärast kautsjoni asendamist

konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkt b, mitte artikli 5 lõige 3.

32. Alternatiivina, oletades, et artikli 5 lõige 3 oli kohaldatav, möönis

valitsus, et ajaperiood kaebaja vahi alla võtmisest 31. märtsil 2004 kuni

tema ilmumiseni maakohtu istungile 26. aprillil 2004, kus tema vahi all

pidamist arutati, oli tõepoolest olnud pikk. Siiski osutas valitsus, et kaebaja

ja tema kaitsja ei olnud teinud midagi tagamaks kaebaja ilmumine

ringkonnakohtu istungile 16. aprillil 2004, hoolimata sellest, et neid oli

teavitatud kohtuistungi toimumisest ja tõsiasjast, et kaebaja ilmumata

jätmine ei takista kohut asja arutamast.

33. Valitsus osutas, et artikli 5 lõige 3 võimaldas sõnaselgelt seostada

vahi all peetava isiku vabastamise asja arutamisele ilmumise tagatisega.

Õigus vabastamisele kautsjoni vastu ei ole absoluutne ning artikli 5 lõige 3

ei täpsusta, kuidas ja missugustel tingimustel sellist tagatist peaks

kohaldama või sellise tagatise kasutamise lõpetama. Seega tuli asjakohaste

küsimuste otsustamisel võtta aluseks riigisisene õigus. Selles kohtuasjas

vabastati kaebaja kautsjoni vastu 2002. aastal, kuid kuna ta rikkus kautsjoni

tingimusi, võeti ta kooskõlas riigisisese õigusega uuesti vahi alla.

2. Kohtu hinnang

a) Artikli 5 lõike 3 kohaldatavus

34. Artikli 5 lõige 1 sisaldab ammendavat loetelu vabaduse võtmise

lubatavate aluste kohta. Võttes arvesse asjaolu, et artikli 5 lõike 1 punkti c

kohaldatavus toob kaasa artikli 5 lõikes 3 sätestatud kaitse kohaldatavuse,

mis annab olulise lisatagatise vahistatud isikule, peab EIÕK esmalt

asjakohaseks analüüsida, kas nimetatud punkt on selles kohtuasjas

kohaldatav (vt Harkmann vs Estonia, nr 2192/03, § 32, 11. juuli 2006).

35. Kohus märgib, et käesolevas kohtuasjas võeti kaebaja vahi alla 13.

detsembril 2001 kahtlustatuna majanduskuritegude toimepanemises.

8

KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI

Poolteist kuud hiljem vabastati ta kautsjoni vastu. Riigisiseses õiguses

sätestatud kautsjoni tingimuste kohaselt keelati tal lahkuda oma alalisest

elukohast ilma uurija, prokuröri või kohtu loata ning tal oli kohustus kutse

peale kohtusse ilmuda.

36. Kohus märgib samuti, et kaebaja kutsuti maakohtusse tema

kriminaalasja arutamisele 29. märtsil 2004. Kaebaja istungile ei ilmunud,

selle asemel esitas tema kaitsja kohtule arstitõendi. Seejärel andis kohus 30.

märtsil 2004 korralduse võtta kaebaja vahi alla kautsjonitingimuste

rikkumise tõttu, kuna ta oli kolmel korral lahkunud riigist ilma selleks luba

küsimata.

37. Asjaolusid arvestades leiab kohus, et kaebaja suhtes võeti meetmed –

tema esialgne vahistamine 13. detsembril 2001, vabastamine 25. jaanuaril

2002 ja uuesti vahi alla võtmine 31. märtsil 2004 – selleks, et tagada tema

tõhus osalus tema enda kriminaalasja arutamisel, ja kohus märgib, et

ülaltoodud piirangute kehtestamise õiguslik alus tulenes kriminaalmenetluse

koodeksist.

38. Kohus järeldab, et kaebaja vahi alla võtmine jäi konventsiooni artikli

5 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse. Olles tuvastanud punkti c

kohaldatavuse, on kohaldatav ka artikli 5 lõige 3 ja kohus teeb järgmisena

kindlaks, kas artikli 5 lõikes 3 sätestatud rangemaid tagatisi on järgitud (vt

Harkmann, op. cit, § 35).

b) Kas järgiti artikli 5 lõikes 3 ette nähtud tagatisi

39. Kohus kordab, et konventsiooni artikli 5 lõige 3 annab isikutele, kes

on vahistatud või kinnipeetud kahtlustatuna kriminaalkuriteos, tagatise mis

tahes omavolilise või ebaõiglase vabaduse äravõtmise vastu (vt Aquilina vs

Malta [GC], nr 25642/94, § 47, ECHR 1999-III).

40. Artikli 5 lõike 3 eesmärk on tagada viivitamatu ja süsteemne kohtulik

kontroll artikli 5 lõike 1 punkti c alusel tehtud vahistamise või haldusaresti

üle (vt De Jong, Baljet ja Van den Brink vs the Netherlands, otsus 22. mai

1984, seeria A nr 77, lk 24, § 51; Aquilina, ülalpool, §-d 48 ja 49 ning

McKay vs the United Kingdom [GC], nr 543/03, § 34, ECHR 2006-...)

41. Kohus märgib, et artikli 5 lõige 3 sisaldab nii menetluslikku kui ka

materiaalõiguslikku nõuet. Menetluslik nõue tähendab, et ametiisikul on

kohustus isiklikult tema ette toodud isik ära kuulata. Materiaalõiguslik nõue

kohustab ametiisikut hindama vahi all pidamist õigustavaid ja seda mitte

toetavaid asjaolusid ning tuginedes õiguslikele alustele otsustama, kas isiku

vahi all pidamine on õigustatud, vastasel juhul andma korralduse isik vahi

alt vabastada (vt McKay, ülalpool, §-d 35-38 ja edasised viited).

42. Kohus märgib, et samamoodi nagu Harkmanni kohtuasjas andis ka

selles asjas korralduse kaebaja vahi alla võtta kohus. Seega asub kohus

selgitama, kas kohtulik kaasatus kaebaja vahi alla võtmisel oli piisav, et

artikli 5 lõikes 3 sätestatud nõuded oleksid täidetud.

OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI

9

43. Selles kontekstis viitab kohus valitsuse väitele, et kohus võttis

kaebaja esmakordselt vahi alla juba 13. detsembril 2001 ning et ta vabastati

seejärel kautsjoni vastu, kuid samal ajal ei ole konventsioonis sätestatud,

kuidas ja millistel tingimustel võiks kautsjoni tühistada ning kaebaja uuesti

vahi alla võtta. Kohus viitab samuti kaebaja väitele, et tema ilmumata

jätmine maakohtusse asja arutamisele oli seotud tema terviseprobleemidega,

mitte sellega, et kaebaja oli kolmel korral riigist lahkunud, mis oli olnud

kautsjon tühistamise põhialuseks.

44. Kohus leiab, et kohtu otsust kaebaja vahi alla võtmise vajalikkuse

kohta, mis tehti rohkem kui kaks aastat enne kaebaja vahistamist 31. märtsil

2004, ei saa pidada kohtuasja arutamise ajal piisavaks. Kaebaja vahi all

pidamist õigustavad või seda mitte toetavad asjaolud võisid selle aja jooksul

muutuda ja vahi alla võtmist õigustavad asjaolud vajasid uut läbivaatamist,

et artikli 5 lõike 3 menetluslikud ja materiaalõiguslikud nõuded oleksid

täidetud (vt punkt 41 ülal). Käesolevas asjas aga ei kuulatud kaebajat

isiklikult üle võimalike vastuväidete osas 30. märtsi 2004 vahi alla võtmise

määrusele ja kaebaja vahi alla võtmisele pärast tema vahistamist 31. märtsil

2004.

45. Kohus nõustub valitsusega, et artikli 5 lõige 3 ei määra lõike

viimases lauses toodud kohtulikule arutamisele ilmumise tagatiste

kohaldamise tingimusi ega selliste tagatiste kasutamise lõpetamise

tingimusi. Sellest tulenevalt ei anna kohus hinnangut, kas kautsjoni

tühistamise põhjused olid käesolevas kohtuasjas piisavad või mitte. Kuid

artikli 5 lõige 3 nõuab, et isik toimetatakse pärast tema vahistamist või

kinnipidamist viivitamatult kohtuniku või muu seadusjärgse õigusvõimuga

ametiisiku ette. See säte ei näe ette võimalikke erandeid nimetatud nõude

kohaldamisele, isegi mitte sel alusel, et kohus on varem sekkunud.

Teistsugune järeldus läheks vastuollu sätte mõttega (vt Harkmann, ülal, §

38).

46. Kohus märgib lisaks, et kaebajat ei toimetatud pärast tema

vahistamist ja erikaebuse esitamist ka ringkonnakohtusse. Esimene

võimalus kohtule isiklikult oma vabastamise kohta väiteid esitada oli

kaebajal alles 26. aprillil 2004, seega 26 päeva pärast tema vahistamist.

Kohus leiab, et selline ajavahemik on vastuolus artikli 5 lõikes 3 sätestatud

„viivitamatuse“ nõudega (vt Brogan and Others vs the United Kingdom,

otsus 29. november 1988, Series A nr 145-B, lk 33-34, § 62).

47. Seega on rikutud konventsiooni artikli 5 lõiget 3.

II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 4 VÄIDETAV RIKKUMINE

48. Kaebaja kaebas, et ringkonnakohtu menetlusega on rikutud tema

konventsiooniga tagatud õigusi. Kohus leiab, et kaebajalt vabaduse võtmise

menetluse küsimus kuulub läbivaatamisele artikli 5 lõike 4 alusel, mille

kohaselt:

10

KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI

“Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus

taotleda menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise

seaduslikkuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub

ebaseaduslikuks.”

49. Valitsus vaidles sellele väitele vastu.

A. Vastuvõetavus

50. Kohus märgib, et teine kaebus on seotud kaebaja esimese kaebusega

selle kohta, et teda ei toimetatud viivitamatult kohtuniku ette, ja seepärast

tuleb kaebus tunnistada vastuvõetavaks.

B. Põhjendatus

51. Pidades silmas, et käesolevas kohtuasjas on leitud konventsiooni

artikli 5 lõike 3 rikkumine, leiab kohus, et kaebaja ringkonnakohtu ette

toimetamata jätmisega jätkati sisuliselt ülalpool käsitletud olukorda: nimelt,

et teda ei toimetatud viivitamatult pärast vahistamist kohtuniku ette. Sellest

tulenevalt ei pea kohus vajalikuks arutada kaebaja artikli 5 lõike 4 alusel

esitatud kaebust.

III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE

52. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:

“Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud

ja Kõrge Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus

vajadusel määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”

A. Kahjutasu

53. Kaebaja taotles kohtult õiglast hüvitust, mis oleks vastavuses

rikkumise tõsidusega. Konkreetset summat kaebaja ei nõudnud.

54. Valitsus nõustus, et juhul kui kohus tuvastab rikkumise, peaks kohus

määrama kaebajale õiglase hüvituse.

55. Kohus leiab, et kaebajale põhjustati konventsiooni rikkumisega muret

ja kannatusi, mille hüvitamiseks ei piisa kohtu järeldustest. Lähtudes õigluse

põhimõttest mõistab EIÕK kaebaja kasuks välja 3000 eurot mittevaralise

kahju eest.

B. Kohtukulud

56. Kaebaja ei esitanud nõuet EIÕK menetluses kantud kohtukulude

väljamõistmiseks.

OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI

11

C. Viivis

57. Kohtu arvates tuleb sobivaks viivisemääraks arvestada Euroopa

Keskpanga laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.

SELLEST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:

1) tunnistab kaebuse vastuvõetavaks;

2) leiab, et konventsiooni artikli 5 lõiget 3 on rikutud;

3) leiab, et kaebaja konventsiooni artikli 5 lõike 4 alusel esitatud kaebust ei

ole vaja arutada;

4) leiab, et:

a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44

lõike 2 kohast kohtuotsuse jõustumist maksma kaebajale 3000 (kolm

tuhat) eurot mittevaralise kahju eest, mis arvutatakse ümber Eesti

kroonidesse maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel, lisaks sellelt

summalt võtta võidavad maksud;

b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja

eest tuleb eespool nimetatud summalt maksta lihtviivist määra järgi, mis

vastab viivise arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga

laenuintressi piirmäärale, suurendatuna kolme protsendi võrra.

Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 29. mail 2008

EIÕK reglemendi 77. reegli lõigete 2 ja 3 kohaselt.

Claudia Westerdiek

sekretär

Peer Lorenzen

esimees