NELJAS OSAKOND  
ALVER vs. EESTI  
(kaebus nr 64812/01)  
KOHTUOTSUS  
STRASBOURG  
8. november 2005  
Käesolev kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud  
tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.  
1
Kohtuasjas Alver vs. Eesti  
on Euroopa Inimõiguste Kohus (neljas osakond) kojana, kuhu kuuluvad:  
Nicolas Bratza, esimees,  
J. Casadevall,  
G. Bonello,  
R. Maruste,  
S. Pavlovschi,  
L. Garlicki,  
J. Borrego Borrego, kohtunikud,  
ja M. O’Boyle, osakonnasekretär,  
olles pidanud nõu kinnisel istungil 11. oktoobril 2005,  
teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval:  
MENETLUSE KÄIK  
1. Kohtuasi põhineb avaldusel (nr 64812/01) Eesti Vabariigi vastu, mille Eesti  
kodanik Rein Alver („kaebaja“) esitas 5. juunil 2000 Euroopa Inimõiguste Kohtule  
(„EIÕK“) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni („konventsioon“) artikli  
34 alusel.  
2. Kaebajat esindas kohtus Jõgeval tegutsev jurist I. Kütt. Eesti Vabariigi valitsust  
(„valitsus“) esindasid tema esindajad M. Hion, välisministeeriumi juriidilise osakonna  
inimõiguste büroo direktor, ja E. Harremoes, Euroopa Nõukogu juures asuva Eesti  
Vabariigi esinduse erinõunik.  
3. Kaebaja väitis, et tema eelvangistuses pidamise halbade tingimustega rikuti  
konventsiooni artiklit 3.  
4. Taotlus suunati EIÕK neljandale osakonnale (EIÕK reglemendi 52. reegli punkt  
1). Kõnealuses osakonnas moodustati asja läbivaatamiseks koda (konventsiooni artikli  
27 lõige 1) EIÕK reglemendi 26. reegli punkti 1 kohaselt.  
5. Oma 2004. aasta 9. märtsi otsusega tunnistas EIÕK taotluse osaliselt  
vastuvõetavaks.  
6. 1. novembril 2004 muutis EIÕK oma osakondade koosseisu (25. reegli punkt 1),  
ning asi suunati EIÕK neljanda osakonna uuele koosseisule.  
7. Nii kaebaja kui valitsus esitasid seisukohti kohtuasja sisu kohta (EIÕK  
reglemendi 59. reegli punkt 1).  
ASJAOLUD  
I. KOHTUASJA OLUD  
8. Kaebaja sündis 1969. aastal.  
A. Kriminaalmenetlus  
9. 22. mail 1996 vahistas Jõgeva politsei kaebaja kahtlustatuna sissemurdmises.  
10. 8. novembril 1996 esitati kaebajale süüdistus pettuses ja kolme sissemurdmise  
toimepanemises.  
11. 19. mail 1997 mõistis Jõgeva Maakohus kaebaja süüdi ja määras talle 4-aastase  
vabadusekaotuse.  
2
12. 8. oktoobril 1997 tühistas Tartu Ringkonnakohus Maakohtu otsuse ja saatis  
kriminaalasja Jõgeva Maakohtule uueks arutamiseks teises koosseisus. Kohus jättis  
kaebaja vahi alla.  
13. 1998.a. novembris algatati kaebaja vastu seoses vanglas huligaanitsemisega  
uus kriminaalasi, mis hiljem liideti enne kohtuistungit kõnealuste süüdistustega.  
14. 28. septembril 1999 mõistis Maakohus kaebaja kõigis süüdistuspunktides süüdi  
ja määras talle karistuseks vabadusekaotuse tähtajaga 4 aastat ja 6 kuud.  
15. 29. novembril 1999 mõistis Ringkonnakohus kaebaja huligaansuses õigeks,  
toetades kõigi teiste süüdistuste osas Maakohtu otsust.  
16. 19. jaanuaril 2000 keeldus Riigikohus andmast kaebajale menetlusluba.  
B. Kaebaja kinnipidamine  
17. Eelvangistuse ajal alates 22. maist 1996 hoiti kaebajat peamiselt Tallinna  
Keskvanglas. Lisaks mitmetele lühiajalistele viibimistele vangla haiglas, kokku  
umbes kolm kuud, viibis kaebaja haiglaravil 17. maist 1999 kuni 22. detsembrini  
1999.  
18. Kaebaja veetis 14 lühikest, 5 kuni 15 päeva pikkust perioodi Jõgeva  
Politseiprefektuuri arestimajas, kuhu ta saadeti Keskvanglast seoses oma  
kohtuistungiga. Kokku veetis ta arestimajas 139 päeva.  
19. 22. detsembril 1999 saadeti ta karistust kandma Murru Vanglasse. Ta vabanes  
2000.a. novembris.  
1. Kaebaja väited asjaolude kohta  
(a) Jõgeva arestimaja  
20. Seoses Jõgeva arestimajaga väidab kaebaja, et tema kambri suurus oli 9 m2 (või  
3,5 m korda 3 m). Selles puudus ventilatsioon ja oli ainult üks väike aken (25 cm  
korda 25 cm). Ventilatsioon paigaldati 2000. aastal. Kambris ei olnud tooli, lauda ega  
korralikku voodit. Kinnipeetavad jagasid platvormi, millel magas neli või viis inimest.  
Kambris oli vähe ruumi liikumiseks kuna 60% sellest võttis enda alla suur laudvoodi.  
6. novembrist kuni 9. novembrini 1998 jagas kaebaja kambrit R. J.-ga, kes põdes  
lahtist tuberkuloosi.  
Kinnipeetavatele anti süüa vaid kord päevas. Nad pidid toitu hoidma põrandal kuna  
puudusid kapid. Pisikeses ruumis asusid ka tualett (auk) ja kraanikauss. Kambris  
valitses äärmiselt ebasanitaarne olukord.  
(b) Keskvangla  
21. Tallinna Keskvangla üldtingimused olid samamoodi mitterahuldavad. Kaebaja  
kambris jäi vajaka värskest õhust ja seal puudus loomulik valgus kuna kambriakna  
ette olid kinnitatud metall-liistud. Kaebajal lubati jalutada oma kambrist väljaspool  
üks tund päevas. Toit kinnipidamisasutuses oli halva kvaliteediga.  
22. Kõik tavalised kinnipidamiskambrid, kus kaebajat Keskvanglas hoiti, olid  
suurusega 14 m korda 3 m. Teda hoiti järgmistes kambrites:  
1996. aasta juulist septembrini hoiti teda kambris nr 89. Selles oli neliteist  
kinnipeetavat.  
1996. aasta oktoobrist detsembrini viibis ta kambris nr 141. Selles oli neli  
kinnipeetavat.  
1996. aasta detsembris oli ta kambris nr 78. Selles kambris oli kinnipeetavaid  
üksteist.  
3
1996. aasta detsembrist 1997. aasta aprillini hoiti teda kambris nr 67. Selles oli  
viisteist kinnipeetavat.  
1997. aasta aprillist maini oli ta kambris nr 50. Selles viibis seitseteist inimest.  
1997. aasta maist 1998. aasta aprillini hoiti teda kambris nr 67. Selles oli viisteist  
kinnipeetavat.  
1998. aasta maist septembrini viibis ta kambris nr 73. Selles oli neliteist  
kinnipeetavat.  
1998. aasta septembris veetis ta ühe nädala kambris nr 72, milles oli kaheksa  
kinnipeetavat.  
1998. aasta septembrist 1999. aasta aprillini oli ta kambris nr 58. Selles oli  
kaksteist kinnipeetavat.  
1999. aasta mais hoiti teda kambris nr 95, milles viibis kaksteist kinnipeetavat.  
1999. aasta maist detsembrini oli ta vangla haigla kambris nr 168. Selle kambri  
suurus oli 5 m korda 2,5 m ja selles viibis neli kinnipeetavat.  
Üheksal juhul hoiti kaebajat üksikkambris. Selle ruumi suurus oli 2 m korda 2,5 m.  
See oli külm ja niiske. Tualetipoti asemel oli põrandas auk, millest öösiti ronisid välja  
rotid.  
2. Valitsuse väited asjaolude kohta  
(a) Jõgeva arestimaja  
23. Jõgeva arestimaja ehitati 1984. aastal ja see asub piirkonna politsei peakorteri  
teisel korrusel, lõunasse avanevate akendega. Arestimajas asus kaheksa  
kinnipidamiskambrit suurusega vahemikus 7,55 m2 ja 11.32 m2. Ühes kambris oli  
keskmiselt kaks kuni neli kinnipeetavat. Klaasblokkidest akende algsuurus oli olnud  
1,10 m korda 3 m. Suuremas osas kambritest olid aknad turvalisuse eesmärgil kinni  
müüritud. Klaasaknad olid alles jäetud kambrites nr 7 ja 8. Igas kambris oli üks  
elektrivalgusti. Kambrites asusid suured narivoodid ning igal kinnipeetaval oli oma  
magamisase. Tualeti jaoks oli kambrites eraldatud nurk ning igapäevase hügieeni  
jaoks oli olemas  
külm vesi. 1999. aastal asendati keskkütteradiaatorid  
põrandaküttega. 2000. aastal renoveeriti ventilatsioonisüsteemi. Olemas oli siseõu  
jalutamiseks ja võimaluse korral võisid kinnipeetavad iga päev tund aega jalutada.  
Kord nädalas võisid kinnipeetavad duši all käia. Kord nädalas võisid kinnipeetavad  
saada pakke ning kord kuus vastu võtta külalisi. Arstiabi vajamise korral saadi seda  
linna haiglast.  
Kambritesse toodi kolm einet päevas, kaks neist sooja toiduga. Vajaduse korral  
pakuti kinnipeetavatele dieettoitu.  
Kinnipeetavad olid korralikult varustatud voodiriiete ning hügieenitoodetega (seep,  
tualettpaber). Voodiriideid vahetati kord nädalas ja vajaduse korral sagedamini.  
24. Kõik andmed kaebaja viibimise kohta Jõgeva arestimajas erinevatel  
ajavahemikel ei ole säilinud. Nii palju, kui on teada olemasolevate andmete põhjal,  
hoiti kaebajat järgmistes kinnipidamiskambrites:  
5. maist 20. maini 1997 hoiti teda kambris nr 4 suurusega 10,7 m2. Kambris viibis  
üks kuni neli kinnipeetavat.  
5. oktoobrist 10. oktoobrini 1997 oli ta kambris nr 5. Kambri suurus oli 10,9 m2 ja  
seal viibis neli kuni kuus inimest.  
27. veebruarist 13. märtsini 1998 oli ta uuesti kambris nr 4. Kambris viibis kuni  
neli kinnipeetavat.  
6. novembrist 13. novembrini 1998 hoiti teda kambris nr 6. Selle pindala oli 10,9  
m2 ja selles viibis kaks kuni neli kinnipeetavat.  
4
21. jaanuarist 29. jaanuarini 1999 hoiti teda samas kambris. Selles viibis kolm kuni  
viis kinnipeetavat.  
12. veebruarist 26. veebruarini 1999 oli ta jälle kambris nr 5. Selles viibis kolm  
kuni viis inimest.  
9. aprillist 20. aprillini 1999 oli ta kambris nr 6. Selles viibis kolm kuni viis  
kinnipeetavat.  
10. augustist 13. augustini 1999 oli ta kambris nr 5. Selles viibis kolm  
kinnipeetavat.  
17. septembrist 1. oktoobrini 1999 oli ta samas kambris. Kambris viibis kolm kuni  
viis inimest.  
26. novembrist 3. detsembrini 1999 oli ta uuesti samas kambris. Selles viibis kolm  
kuni neli inimest.  
Ei leidunud kinnitust selle kohta, et kaebaja oleks viibinud samas kambris lahtist  
tuberkuloosi põdenud arestialusega. Sellist haigust põdevaid kinnipeetavaid hoiti  
Keskvangla haiglas.  
(b) Keskvangla  
25. 1994. aastani oli Keskvangla Eestis ainus eeluurimisvangla peale politsei  
arestimajade. 1994. aastal ehitati Maardusse uus vangla majutamaks alaealisi  
meesvange. 1996. ja 1997. aastal ehitati Tallinna Vanglasse kaks osakonda  
eelvangistuses peetavate isikute jaoks, kuhu viidi Keskvanglast üle 650 kinnipeetavat,  
võimaldades sel moel parandada tingimusi Keskvanglas.  
Keskvangla asus 1840. aastal ehitatud merekindluse hoones. 1914. aastal muudeti  
hoone vanglaks. Vangla kambrid ehitati ümber endistest suurtükikambritest ja olid  
mõeldud kahele kuni kuueteistkümnele inimesele. Kindluse välimine sein oli ehitatud  
paekivist ja umbes 1,5 meetri paksune. Vangla aknad ehitati kohtadesse, kus varem  
olid asunud suurtükkide laskeavad. Ei akende suurus ega neist paistva loomuliku  
valguse hulk ei vastanud eluruumidele esitatud nõudmistele. Kõiki aknaid oli siiski  
võimalik avada ja värske õhu saamine ei olnud probleemiks. Kunstlik valgustus  
kambrites oli piisav. 1997.–1998. aastal oli renoveeritud küttesüsteemi suuremas osas  
kambritest.  
Igas kambris oli olemas eraldatud tualetinurk ning külm joogivesi, millega oli  
vajaduse korral võimalik end pesta. Vähemalt kord nädalas käisid kõik kinnipeetavad  
saunas või võisid käia duši all. Kinnipeetavatele anti voodiriided, mida vahetati kord  
nädalas ja vajaduse korral ka sagedamini. Soovijatele anti vangla poolt seepi,  
pesupulbrit ja tualettpaberit. Iga päev jalutati vähemalt tund aega värskes õhus.  
Kinnipeetavatel oli piiramatu õigus leppida kokku kohtumisi vangla kaplani,  
sotsiaaltöötajate, arstide ja vangla juhatusega.  
Magamiseks olid kambrites kahekordsed narid. Kambris oli vähemalt üks suur laud  
ning toolid, mille arv sõltus kambri suurusest ja kinnipeetavate arvust. Iga  
kinnipeetava isiklike asjade jaoks oli kambris olemas kapp. Ka kartseris olid olemas  
laud ja taburet. Magamisasemed pandi kartserites päeval kokku ja lukustati.  
Kambrites said vangid kolm korda päevas sooja toitu. Toidu kvaliteeti kontrollisid  
regulaarselt vangla arst ja juhatus. Terviseprobleemidega inimesed võisid olla  
spetsiaalsel arsti poolt ettekirjutatud dieedil. Kõigil kinnipeetavatel oli õigus osta  
vangla poest lisatoiduaineid, tubakatooteid ja esmatarbekaupu ning saada külastajatelt  
pakke.  
Vangid võisid laenutada raamatuid vangla raamatukogust. Lisaks paarile vanglasse  
tellitud ajalehele võisid kinnipeetavad oma raha eest ajalehti ja ajakirju tellida.  
Üldiselt oli vangidel lubatud kambris kasutada raadiot ja televiisorit.  
5
26. Vangla haigla asus ühes Keskvangla maapoolses tiivas, kus seinad ei olnud nii  
paksud ja aknad olid suuremad. Ka loomulik valgus oli haiglas parem.  
Aktiivse tuberkuloosiga kinnipeetavaid raviti haigla eraldiseisvas palatis, mis  
renoveeriti 1997.–1998. aastal. Selle haigusega patsientidele võimaldati kaks tundi  
majavälist liikumist iga päev.  
27. Kõik vahialused pidid vanglasse saabumisel läbi tegema tervisekontrolli, mis  
sisaldas röntgenuuringut. Meditsiinitöötajate poolt läbiviidud uuringutest selgus, et  
enam kui pooled patsientidest olid nakatunud enne vangistust.  
28. 1998. aastal otsustas valitsus, et vangla tuleks kõlbmatuks tunnistada, kuna  
hoone ei olnud selleks otstarbeks sobilik, ja et uus vangla tuleks ehitada Tartusse. Uue  
hoone valmides lõpetas Keskvangla 2002. aastal tegevuse.  
29. Kaebaja viibimise jooksul Keskvanglas oli ta ühtekokku neljateistkümnes  
erinevas kambris, samuti neljas erinevas haiglapalatis ja viies kartseris.  
(i) Kinnipidamiskambrid, milles kaebajat Keskvanglas hoiti  
30. 25. juunist 2. septembrini 1996 oli ta kambris nr 89. Kambri pindala oli 36,4  
m2 ja kõnealusel perioodil viibis selles kaksteist kuni neliteist kinnipeetavat. Kambril  
oli aken mõõtmetega 97 cm korda 175 cm.  
2. septembrist 17. oktoobrini 1996 oli ta kambris nr 141. Kambri pindala oli 7,4 m2  
ja selles viibis kolm kinnipeetavat. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda 175  
cm.  
17. oktoobrist 22. oktoobrini 1996 hoiti kaebajat kambris nr 125. Selle pindala oli  
samuti 7,4 m2. Kinnipeetavate arv jäi ühe ja kolme vahele. Kambril oli aken  
mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.  
22. oktoobrist 22. novembrini 1996 ja 25. novembrist 1997 kuni 28. novembrini  
1997 oli kaebaja kambris nr 78. Kambri pindala oli 37,6 m2 ja kinnipeetavate arv oli  
kümme kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.  
Kambris nr 67 viibis kaebaja mitmel ajavahemikul: 22. novembrist 20. detsembrini  
1996, 25. detsembrist 1996 2. veebruarini 1997, 11. veebruarist 10. aprillini 1997, 20.  
maist 28. oktoobrini 1997, 1. detsembrist 1997 11. veebruarini 1998, 25. veebruarist  
30. aprillini 1998 ja 13. juulist 14. juulini 1998. Kambri suurus oli 37,6 m2 ja  
kinnipeetavate arv oli kuus kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda  
175 cm.  
8. veebruarist 11. veebruarini 1997 oli kaebaja kambris nr 58. Selle suurus oli 34,9  
m2 ja kinnipeetavate arv oli üksteist kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95  
cm korda 175 cm.  
20. aprillist 20. maini 1997 oli ta kambris nr 50. Kambri suurus oli 35,5 m2 ja  
kinnipeetavate arv oli kaheksa kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm  
korda 175 cm.  
23. oktoobrist 25. oktoobrini 1997 ja 20. novembrist 25. novembrini 1997 oli  
kaebaja kambris nr 131. Selle suurus oli 7,4 m2 ja kinnipeetavate arv kaks kuni kolm.  
Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.  
25. oktoobrist 6. novembrini 1997 viibis ta kambris nr 87. Selle suurus oli 36,1 m2  
ja kinnipeetavate arv kaksteist kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm  
korda 175 cm .  
2. maist 26. maini 1998 hoiti kaebajat kambris nr 64a. Kambri suurus oli 35,8 m2 ja  
selles oli kaheksa kuni kaksteist kinnipeetavat. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm  
korda 175 cm.  
6
26. maist 13. juulini 1998 oli kaebaja kambris nr 71. Selle suurus oli 38,2 m2 ja  
selles viibis kümme kuni neliteist kinnipeetavat. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm  
korda 175 cm.  
14. juulist 1. septembrini 1998 ja 1. oktoobrist 2. oktoobrini 1998 viibis kaebaja  
kambris nr 73. Kambri pindala oli 37,6 m2 ja selles viibis kaksteist kuni neliteist  
kinnipeetavat. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.  
2. oktoobrist 1998 5. veebruarini 1999 hoiti kaebajat kambris nr 72. Kambri suurus  
oli 37,9 m2. Kambris viibis kaheksa kuni neliteist kinnipeetavat. Kambril oli aken  
mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.  
Kambris nr 95 hoiti kaebajat mitmel ajavahemikul: 5. veebruarist 8. veebruarini  
1999, 20. aprillist 6. maini 1999 ja 14. maist 17. maini 1999. Kambri pindala oli 33,1  
m2 ja selles viibis kuus kuni neliteist kinnipeetavat. Selle akna suurus oli 95 cm korda  
175 cm.  
(ii) Kartserid, milles kaebajat Keskvanglas hoiti  
31. 20. detsembrist 25. detsembrini 1996 distsiplinaarkaristust kandes viibis  
kaebaja üksi kartseris nr N-5. Kartseril oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.  
10. aprillist 20. aprillini 1997 viibis kaebaja üksi kartseris nr N-8. Selle suurus oli  
7,4 m2 ja sel oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.  
28. novembrist 1. detsembrini 1997 oli kaebaja üksi kartseris nr N-4. Kartseri  
suurus oli 7,4 m2 ja sel oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.  
30. aprillist 2. maini 1998 viibis kaebaja üksi kartseris nr 1. Selle suurus oli 7,4 m2  
ja sel oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.  
3. septembrist 9. septembrini 1999 hoiti teda üksi kartseris nr N-7. Selle pindala oli  
7,4 m2 ja sel oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.  
(iii) Palatid, milles kaebaja viibis Keskvangla haiglas  
32. 6. novembril 1997 määrati kaebaja haiglaravile. Ta viibis vangla haigla palatis  
nr 153, mille suuruseks oli 29,4 m2. Palatis oli viis patsienti. Palatil oli aken suurusega  
230 cm korda 165 cm.  
Kaebaja veetis mitu ajavahemikku haigla palatis nr 154: 6. novembrist 20.  
novembrini 1997, 14. septembrist 1. oktoobrini 1998, 8. veebruarist 20. aprillini 1999  
ja 6. maist 14. maini 1999. Palati pindala oli 29.4 m2 ja selles viibis viis patsienti.  
Palatil oli aken suurusega 230 cm korda 165 cm.  
11. veebruarist 25. veebruarini 1998 oli kaebaja palatis nr 177. Selle pindala oli 26  
m2 ja selles viibis neli patsienti. Palatil oli aken suurusega 230 cm korda 165 cm.  
17. maist 3. septembrini 1999 ja 9. septembrist 1999 9. märtsini 2000 oli ta palatis  
nr 168. Selle palati suurus oli 15.5 m2 ja selles viibis kaks või kolm patsienti. Palatil  
oli aken suurusega 230 cm korda 165 cm.  
C. Meditsiinilised andmed ja eksperdi järeldused  
33. Vastavalt kaebaja meditsiinilistele andmetele oli ta märtsis 1997 terve.  
34. 1997. aasta novembris tekkis tal 1994. aastal põetud B- ja C-hepatiidi  
komplikatsioonina maksatsirroos. Kaebaja viibis maksakahjustusega Tallinna  
Keskvangla haiglas 6. novembrist 20. novembrini 1997.  
11. veebruaril 1998 määrati kaebaja taas haiglaravile ja tal diagnoositi B- ja C-  
hepatiit. Ta jäi haiglasse 25. veebruarini 1998.  
7
Tema järgmised haiglasviibimise perioodid kestsid 14. septembrist 1. oktoobrini  
1998, teadmata kuupäevast oktoobris 6. novembrini 1998 ja 7. maist 14. maini 1999.  
35. 1999. aasta mais diagnoositi kaebajal tuberkuloos, mis viis haiglaravini 17.  
maist 22. detsembrini 1999. Arstitõendi järgi kannatas ta lisaks ka tsirroosi ning B- ja  
C-hepatiidi käes.  
36. 2000. aasta märtsis ja septembris läbiviidud uuringud näitasid, et kaebaja ei  
vajanud enam eriravi.  
37. Pärast kaebaja vabanemist 2000. aasta novembris Murru Vanglast, kus ta oli  
karistust kandnud, tegi Tartu Maakonna Vaegurluse Ekspertiisi Komisjon oma 2001.  
aasta 28. veebruari otsuses teatavaks, et kaebaja töövõime on langenud 80% võrra.  
Töövõimetuse põhjuseks oli üldine haigestumine. Eksperdid hindasid ta teise grupi  
invaliidiks. Otsus kehtis kuni 31. märtsini 2002 ja uus eksperthinnang määrati 6.  
märtsile 2002.  
Otsuse tegemisel tuginesid eksperdid kaebaja tervislikku seisundit puudutavale  
informatsioonile, mis pärines kaebaja perearstilt ja Keskvangla haigla poolt esitatud  
meditsiinilistest andmetest.  
II. PIINAMISE JA EBAINIMLIKU VÕI ALANDAVA KOHTLEMISE VÕI  
KARISTAMISE  
JÄRELDUSED  
TÕKESTAMISE  
EUROOPA  
KOMITEE  
(”PTK”)  
38. 1997. juulis toimus PTK esimene külaskäik Eestisse. 30. oktoobril 2002 avaldas  
komitee oma külastuse aruande, mis sisaldab järgmisi järeldusi Jõgeva  
Politseiprefektuuri arestimaja ja Keskvangla kohta.  
“ ...  
26. PTK delegatsioon külastas kaheksat politsei arestimaja. Peaaegu kõigis neist valitsesid  
äärmiselt halvad kinnipidamistingimused.  
...  
30. Väga halvad kinnipidamistingimused ... leiti olevat Jõgeva arestimajades ... Siin olid  
kambrid sageli ka ülerahvastatud ja eranditult halvasti varustatud, loomulikku valgust oli vähe või  
see puudus üldse ja kunstlik valgus ja ventilatsioon olid sageli murettekitavalt ebapiisavad. ...  
Siiski tuleks lisada, et Jõgeva arestimajas kohatud kinnipeetavad väitsid, et selle asutuse  
personal teeb kinnipidamistingimuste parandamiseks kõik, mis nende võimuses; näiteks võisid  
pereliikmed tuua pakke ükskõik mis ajal (mitte ainult kord nädalas nagu mujal tavaks) ja ilma  
seebi või tualettpaberita kinnipeetavaid varustati nende esemetega.  
...  
33. Kõigis külastatud arestimajades pani delegatsioon tähele, et riigi poolt kinnipeetavatele  
antava toidu kogus on väga kasin. Eranditult oli päevas vaid üks söögikord; see serveeriti  
keskpäeval ja koosnes tavaliselt leivast ja supist, millega mõnel juhul kaasnes muna või tükk  
vorsti. Hommiku- ja õhtusöök koosnes ainult teest, mida ei serveeritud alati suhkruga ... Mitmes  
arestimajas väljendas personal muret ebapiisava toidukoguse üle, kuid lisas, et väga madal  
toiduraha ühe kinnipeetava kohta (eeldatavalt 19 krooni Tallinnas ja Tartus, langedes 12 kroonini  
Narvas) teeb olukorra parandamise keeruliseks. Ei tulnud üllatusena, et mitmed kinnipeetavad  
väitsid, et elavad suuresti pereliikmete toodavast toidust.  
...  
37 ... PTK oli ka mures leides, et mitmed Keskvanglast arestimajja tagasi saadetud  
kinnipeetavad väitsid, et nende tuberkuloosiravi katkestati, neid väiteid toetasid mõnes  
arestimajas ka meditsiinitöötajad. Selline olukord on äärmiselt ohtlik nii vangidele endile kui ka  
ühiskonnale.  
8
38. Kellegi tema vabadusest ilma jätmine toob kaasa vastutuse pidada teda kinni tingimustel,  
mis on kooskõlas inimese sünnipärase väärikusega. PTK külastuse jooksul tuvastatud andmed  
näitavad, et mis puutub politsei arestimajades hoitavatesse inimestesse, siis Eesti võimud ei täida  
seda vastutust. Peaaegu eranditult võib külastatud arestimajades valitsevaid tingimusi kirjeldada  
kui ebainimlikke ja alandavaid.  
...  
60. PTK delegatsioon uuris lähemalt olukorda Tallinna Keskvanglas, mida peetakse üldiselt  
Eesti vanglasüsteemi kõige problemaatilisemaks asutuseks. Vanglate Ameti vanemametnikud  
viitasid sellele kui ‘kivile meie kaelas’.  
...  
61. Keskvangla täidab peamiselt eeluurimisasutuse funktsiooni terve Eesti jaoks ning selle  
juurde kuulub ka riikliku funktsiooniga vanglahaigla. Vangla kolis oma praegusesse asupaika –  
vanasse merekindlusesse – kui ajutise lahendusena 1914. aastal. Delegatsiooni informeeriti, et  
külastuse hetkel oli selle ametlik mahutavus 1100 (kaasa arvatud 90 haiglavoodit). Külastuse  
esimesel päeval viibis asutuses 1271 vangi (nende seas 60 naisvangi, 104 statsionaarset patsienti  
haiglas ja 107 süüdimõistetud vangi, kes olid asutusse tööle määratud).  
...  
64. Külastuse alguses nimetasid Vanglate Ameti liikmed kolm tõsist probleemi, millega Eesti  
vanglasüsteem silmitsi seisab: kasvav kinnipeetavate arv, mis on viinud ülerahvastamiseni;  
vangidele mõeldud töö puudus, umbkaudu 80% neist olid töötud; ja probleemid  
vanglapersonaliga.  
...  
73. Lõpetuseks, kuigi Keskvangla olukorda käsitletakse selles aruandes eraldiseisvana, peab  
PTK juba siinkohal rõhutama, et paljud selles asutuses viibivad vangid kannatavad hulga  
negatiivsete faktorite käes – ülerahvastatus, halvad hügieenitingimused, vaesunud režiim – mida  
võib kindlasti kirjeldada kui ebainimlikku ja alandavat kohtlemist.  
74. Eeluurimisvangide tingimused Keskvanglas olid talumatud.  
Kõigepealt, vange hoiti kohutavalt ülerahvastatud tingimustes; enamiku eeluurimisvangidepuhul  
ei järgitud isegi seda tagasihoidlikku Eestis kehtivat standardit, mille kohaselt tuleb igale  
kinnipeetavale võimaldada 2,5 m² suurune. Näiteks kasutati 35 m² suuruseid kambreid 18 või  
rohkem vangi kinnipidamiseks; ühes säärases vastuvõtuosakonna kambris viibis 28 hiljuti  
vanglasse saabunud vangi. Delegatsioon leidis ka, et 15 m² suurustes kambrites hoitakse korraga  
kuute vangi (naisteosakonnas). Ära tuleb märkida ka vangla 7. osakonnas asuvad 12 kambrit,  
millest igaühe pindala on 3,3 m². Enamikus neist oli vaid üks elanik, kuid mõnes oli kaks  
kinnipeetavat. PTK arvates ei ole nii väike kamber sobilik isegi ühe vangi majutamiseks,  
rääkimata siis veel kahest.  
Paljudes kambrites oli peale narivoodite vähe ruumi muu mööbli jaoks; parimal juhul olid  
olemas laud ja taburetid. Tõepoolest, eluruumiga oli nii kitsas, et mõnes kambris ei olnud  
kinnipeetavatel isiklikku voodit ja pidid seetõttu kordamööda magama. Kõigis kambrites oli  
olemas tualettruum ja kraanikauss. Siiski ei olnud tualettruum eraldatud ja vangid pidid leppima  
ajutiste kardinatega, et tagada kasvõi vähenegi privaatsus; enamgi veel, kambrites asuvad käimlad  
olid sageli väga halvas olukorras ja mustad, täpselt nagu ka kambrid ise.  
Enamusse kambreist pääses ainult piiratud hulgal loomulikku valgust – kambrite aknad olid tihti  
väikesed ja/või varjatud või kaetud – ja ventilatsioon oli halb. Mis puutub 3,3 m² kambritesse 7.  
osakonnas, siis nendes ei olnud üldse aknaid; järelikult puudus seal ka ligipääs loomulikule  
valgusele ja ventilatsioonile. Enamgi, oli kuulda väiteid, et vangla küttesüsteem ei ole Eesti  
talvedele vastav.  
75. PTK-le valmistas muret ka tähelepanek, et paljudele eeluurimisvangidele valmistas raskust  
isikliku hügieeni eest hoolitsemine. Sellise olukorra põhjustasid kaks faktorit: vangid olid ise tihti  
vaesed ning nad ei saanud peaaegu mingisugust abi vanglalt.  
Pesupulber oli ainus toode, mida vangidele kambris võimaldati ning seep oli kättesaadaval vaid  
iganädalase duši ajal. Ilma raha ja oma perekondade abita vangid pidid lootma kaasvangide  
lahkusele saamaks selliseid tooteid nagu tualettpaber, seep ja hambapasta. Seda olukorda panid  
9
eriti pahaks Keskvangla naisvangid, kes kaebasid, et pidid isegi hügieenisidemeid ise kaltsudest  
tegema.  
Vangidele, kel polnud endal korralikke riideid, ei osutatud mingisugust abi.  
76. Ülalkirjeldatud laiduväärseid materiaalseid tingimusi raskendas kõige puudumine, mis  
kasvõi veidi režiimi meenutaks. Peamine – praktiliselt ainus – kambriväline tegevus koosnes  
ühest tunnist väljas viibimisest päevas. Kinnipeetavad tegid harjutusi väikeste rühmadena,  
ruumides, mis ei olnud piisavalt suured, et võimaldada neil end füüsiliselt rakendada. Harjutuste  
tegemise ajal mängiti valju muusikat, ilmselt selleks, et takistada erinevatesse aedadesse  
paigutatud kinnipeetavate omavahelist suhtlemist. Ainus teine regulaarne kambriväline tegevus  
oli iganädalane 20-minutiline duši all käimine. Sugulaste või sõprade külastuseks oli vajalik  
vastava uurimisorgani luba ning neid tuli ilmselt ette väga harva.  
Mis puutub kambrisisesesse tegevusse, siis see piirdus ajalehtede ja raamatute lugemisega.  
Lühidalt öeldes elasid Keskvanglas kinnipeetavad eeluurimisvangid monotoonset ja eesmärgitut  
elu, olukord, mis võis kesta kuid ja kohati ka aastaid.  
...  
99. Keskvangla meditsiinitöötajad väljendasid muret sagenevate tuberkuloosijuhtumite pärast.  
Võttes arvesse olemasolevat informatsiooni tuberkuloosi sagedase esinemise kohta Eesti  
vanglates, kaldub PTK nõustuma, et on põhjust tõsiselt mures olla. Ravimata tuberkuloos on  
tõsine eluohtlik haigus; vangla juhtkonnal lasub selge kohustus tagada haiguse avastamiseks  
vajalikud vahendid ning võimaldada ravi.  
Praegu kasutusel olevad sõeluuringu protseduurid (s.t kopsupiirkonna röntgenuuring vanglasse  
saabumisel ja iga kuue kuu tagant) on tõhusad kopsutuberkuloosi juhtumite avastamisel. Siiski,  
arvestades tuberkuloosijuhtude esinemise sagenemist, oleks kasulik mõelda tundlikuma  
avastamistehnika  
kasutuselevõtule;  
kasutades  
lisaks  
röntgenuuringule  
tuberkuliini  
nahatundlikkustesti (nagu näiteks Mantoux test). Nende kahe tehnika kombineerimine aitaks  
avastada rohkem tuberkuloosijuhtumeid, eriti haiguse algstaadiumis. Enamgi, pidades silmas  
suurt nakatumise riski kinnipidamise ajal politsei arestimajades (kus tingimused on soodsad õhus  
edasi kanduvale nakkusele), oleks väga soovitav läbi viia tuberkuloosi avastamise protseduur  
kinnipeetava vabadusekaotuse algstaadiumis.  
...  
101. B-hepatiidi edasikandumine kinnipeetavate seas valmistas samuti Keskvangla  
meditsiinitöötajatele muret; nad väitsid, et nende meelest toimub nakatumine mittesteriilsete  
tätoveerimissüstalde kasutamise või kinnipeetavate vahelise suguühte kaudu.  
...  
103 Vangla haigla tagab haiglaravi, sealhulgas mitmete kirurgiliste ja mittekirurgiliste  
protseduuride teostamise, kõikide Eesti vanglate kinnipeetavatele.  
Haiglal oli piisavalt tervishoiupersonali, koosnedes neljateistkümnest arstist ja kahekümne  
kuuest meditsiiniõest; nad kõik töötasid haiglas täiskohaga ja vahetustega süsteem aitas neil  
tagada 24-tunnilist hädaabiteenistust. Enamgi, meditsiinitöötajad olid vajalikult koolitatud ja  
näisid olevat pühendunud patsientidele ebasoodsates tingimustes parima võimaliku ravi  
tagamisele. Lisada tuleb, et arstitoimikuid ja patsientide ravikaarte hoiti hästi.  
...  
105. Vaatamata meditsiinitöötajate jõupingutustele oli haigla materiaalne olukord selline, et ravi  
oli tõsiselt ebakvaliteetne. Haigla oli ülekoormatud (150 patsienti teoreetiliselt 90 koha peal) ja  
halvas seisukorras.  
Näiteks viibis 27 m² tubades kuni kaheksa patsienti, loomulik valgus peaaegu puudus ja  
ventilatsioon oli ebapiisav. Üldisemalt, hoone tervikuna oli lagunevas olukorras (kooruv krohv ja  
värv, katkised aknad, vildakad uksed katkiste pealispindadega ning potentsiaalselt ohtlikud  
elektrijuhtmed- ja seadmed), mistõttu oli seda peaaegu ilmvõimatu puhastada ja desinfitseerida  
vastavalt haiglastandarditele.  
Patsientide tubades puudus kutsungisüsteem; vanglaametnikud hoidsid tube lukus, takistades sel  
moel tervishoiupersonali ligipääsu haigetele.  
10  
106. Ülalkirjeldatud olukorra negatiivseid mõjusid patsientide eludele halvendas veelgi asjaolu,  
et patsientidel, väljaarvatud tuberkuloosihaiged, ei võimaldatud mingit välist liikumist või muid  
tegevusi (lugemine, mängud, lõõgastus).  
107. Mis puutub kopsutuberkuloosi ravi vajavatesse kinnipeetavatesse, siis neid hoiti ja nende  
eest hoolitseti sarnastel tingimustel kui need, mida on kirjeldatud ülal 105. punktis.  
Konkreetsemalt, neid hoiti ülerahvastatud halvasti ventileeritud tubades. Nende olukord erines  
teiste patsientide omadest vaid selle poolest, et neile võimaldati iga päev kaks tundi väljas  
liikumist ja nad olid täiendaval dieedil.  
PTK on märkinud, et külastuse ajal oli tuberkuloosipatsientide majutamiseks valmis seatud neli  
lisaruumi, kuid neid ei olnud veel kasutusse võetud. Tundus, et need pakuksid palju paremat  
ravikeskkonda: nad olid avarad ja neil oli hea juurdepääs loomulikule valgusele ja  
ventilatsioonile.”  
39. Oma vastuses PTK 1998. aasta juunis esitatud aruandele väitis riik Keskvangla  
üldtingimuste ja selle tulevikuga seoses järgmist:  
“Eeluurimisvangide arvu Keskvanglas saab vähendada ainult nende üleviimisega Tallinna  
Vanglasse, mis on ehitatud vastavalt kaasaegsetele standarditele. Seda saab teha vaid teatud  
ulatuses. Tallinna Vangla eeluurimisosakonnas hoitakse ühes kambris ruumipuuduse tõttu kuni  
viit inimest.  
Keskvangla kambrid, millest kinnipeetavad Tallinna Vanglasse üle viiakse, jäävad kasutusse ja  
selle tulemusena väheneb ülerahvastatus teistes kambrites. Plaanis on väiksemate kui 6 m²  
suuruste kambrite lõhkumine ja nende kasutamine lõpetatakse peagi.  
Keskvanglas valitsevaid üldtingimusi parendatakse sammhaaval vastavalt ressurssidele, mida  
hetkel napib.  
• Käesoleval hetkel on igal kinnipeetaval oma madrats;  
• Ajavahemikus 1997. aasta augustist 1998. aasta aprillini remonditi 19 kambrit. Eelmiseks  
talveks valmistumise käigus parandati küttesüsteemi 27 kambris;  
• 1997. aasta juulis avati haigla tuberkuloosiosakonnas 4 uut palatit; hetkel (vastavalt plaanile)  
remonditakse ülejäänud tuberkuloosipalateid ja kirurgiaosakondi;  
• 1997. aasta neljandas kvartalis avati tuberkuloosiosakonnas saun ja ehitati ruum pikaajalisteks  
kokkusaamisteks. Samuti avati kinnipeetavatele sisevõimla;  
• 1998. aastal remonditi desinfektsioonikambrit, kööki ja abiruume (nõudepesuruumi, laoruumi  
ja koridori).  
...  
Eesti Vanglate Amet on seisukohal, et Keskvangla tuleks sulgeda, kuna hoone ei sobi selleks  
otstarbeks. See ehitati merekindluseks ja võeti vanglana kasutusele 1914. aastal. Samuti on  
kindlaks tehtud, et majanduslikult ei too Keskvangla käigushoidmine mingit kasumit. Selle  
põhjused on:  
• hoone arhitektuuriline asetus on ebapraktiline (suured kambrid, ebapiisav valgustus kambrites,  
jne)  
• tehnilised vahendid (veevärk, kanalisatsioon ja keskküttetorustik) on hooletusse jäetud ja  
nende asendamine oleks liiga kulukas  
• puudub korralik ventilatsioon  
• hoones valitseb pidev niiskus ja rõskus kuna vangla asub mere ääres.  
Vajalik on praegu Keskvanglas kinnipeetavate vangide ümberasustamine. Sel põhjusel on kavas  
ehitada uus vangla Tartusse. Riik otsustas 12. mail 1998 leida selleks vajalikud vahendid ja ehitus  
algab peagi.”  
40. 2003. aasta septembris tegi PTK oma viimase külaskäigu Eestisse ja selle  
jooksul inspekteeriti ka Jõgeva arestimaja. 27. aprillil 2005 avaldas PTK selle  
külastuse kohta käiva ettekande. Ettekanne sisaldab järgmisi olulisi järeldusi:  
“ ...  
11  
26. Materiaalsed tingimused, milles kinnipeetavaid (politseivalve all, eeluurimisvange või  
süüdimõistetuid) hoiti teatud arestimajades, sealhulgas Kohtla-Järve ja Narva arestimajades, olid  
kohutavad; tingimused olid endiselt väga kehvad ka Jõgeval.  
Kinnipeetavaid hoiti luku taga 24 tundi päevas – ilma mingisuguse väljas liikumiseta –  
kambrites, mis olid räpased, halvasti valgustatud (ilma mingi ligipääsuta loomulikult valgusele ja  
halva kunstliku valgusega) ja tõsiselt ülerahvastatud (kuni 15 inimest 15 m² suuruses kambris).  
[Joonealune märkus nr 18: Paljudel juhtudel ületas arestimajade ülerahvastatuse tase 2003. aasta  
septembris tegelikult seda taset, mille PTK tuvastas 1997. ja 1999. aastal.] Eraldamata  
tualettruumid – kus inimesed pidid kasutama käimlat oma kambrikaaslaste juuresolekul –  
halvendasid juba niigi väga halba ventilatsiooni, muutes niigi rõske õhu iiveldamaajavaks.  
Paljudel juhtudel ei olnud inimestele antud madratseid ja tekke ning neil puudusid isiklikud  
esmased hügieenitarbed. Viletsate materiaalsete tingimuste ja vaese režiimi kogumõju võib vabalt  
kirjeldada kui ebainimlikku ja alandavat. Sellist olukorda halvendas asjaolu, et inimesi hoiti  
säärastes tingimustes pikkade perioodide vältel (s.t kuni kolm kuud ja kohati isegi kauem).  
...  
28. Kehv olukord – 24-tunnine kambrisse lukustatus – oli standardiks iga arestimajas  
kinnipeetava puhul. Kuuest delegatsiooni poolt külastatud arestimajast oli Jõgeva arestimaja  
ainus, kus kinnipeetavatele pakuti võimalust õues liikuda, kuigi ainult umbes kaks korda nädalas.  
Isegi kui vastav asutus oli varustatud hooviga, toodi põhjuseks personalinappust, miks  
kinnipeetavatele ei võimaldata õues viibimist. Tartu arestimaja 6 m² suuruste ‘hoovide’ lubatud  
laiendamine polnud aset leidud ning need seisid kasutamata.  
Mis puutub kontakti välismaailmaga, siis Tallinna arestimaja kodukord lubas ühe kahetunnise  
külastuse nädalas. Siiski, paljud kinnipeetavad teistes arestimajades kaebasid, et neile lubati vaid  
üks 15-minutiline külastus kuus.  
...  
53. Üldisemalt on PTK tähele pannud, et Eestis on ühele eeluurimisvangile mõeldud kogupind 3  
m². Selline keskmine ei kujuta endast rahuldavat eluruumi; komisjon soovitab Eesti võimudel  
püüda saavutada vähemalt 4 m² suurune ruumipinna standard ühe vangi kohta mitme  
kinnipeetavaga kambris ning selleks võimaluste arvutamine sellest lähtuvalt.  
...”  
ÕIGUSKÜSIMUSED  
I VÄIDETAV KONVENTSIOONI ARTIKLI 3 RIKKUMINE  
41. Kaebaja kaebas, et tema kauakestev kinnipidamine eeluurimisvangla halbades  
tingimustes, mis põhjustasid maksahaigust ja tuberkuloosi, kujutab enesest  
kohtlemisviisi, mis on vastuolus konventsiooni artikliga 3. Enne vanglasse karistust  
kandma saatmist oli teda umbes kolm aastat ja seitse kuud hoitud eeluurimisvanglas.  
Teda oli peaaegu viis kuud hoitud Jõgeva arestimajas ja 38 kuud Keskvanglas (kaasa  
arvatud kümme kuud Keskvangla haiglas).  
A. Poolte väited  
1. Valitsus  
42. Valitsus väitis, et Keskvangla ja Jõgeva arestimaja tingimusi ei saa võtta kui  
ebainimlikku või alandavat kohtlemist. Valitsus tunnistas, et olud olid majanduslikel  
põhjustel problemaatilised, aga kinnitas, et riik on olukorra parandamiseks teinud  
kõik, mis võimalik. Kindlasti polnud eesmärgiks põhjustada kaebajale füüsilisi ega  
vaimseid kannatusi.  
Valitsus märkis, et Keskvangla kambrid olid kavandatud mahutama kuni kuusteist  
inimest. Siiski, vaatamata Keskvangla suurele kinnipeetavate hulgale, ei olnud neid  
kambreid, millele kaebaja viitas, kunagi maksimaalselt täidetud – kõige rohkem oli  
12  
kambris olnud neliteist kinnipeetavat ja igal ajal oli kinnipeetavatele tagatud seaduses  
sätestatud ruum (2 m2).  
Igas kambris, milles kaebaja viibis, oli olemas aken; kambrid olid ventileeritud ja  
aknaid oli võimalik avada.  
43. Valitsus väitis, et pärast PTK külastust 1997. aastal on olukord Keskvanglas  
märgatavalt paranenud. Läbi on viidud laialdane remont, suurem osa küttesüstemist  
on välja vahetatud ja vangide arvu vähendatud. Vangla haigla, kus kaebaja oli veetnud  
märkimisväärse osa oma karistusajast ja kus olud olid märgatavalt paremad kui  
ülejäänud vanglas, oli remonditud 1997.-1998. aastal ja 1999. aastal lisati uued  
ruumid 50 lisavoodikohaga. Rõhutati, et 1992. aastal alanud ja uute hoonete ehitamist  
hõlmavat vanglasüsteemi reformi ei ole võimalik teostada üleöö ja see nõuab  
märkimisväärsete ressursside olemasolu.  
44. Mis puutub kaebaja tervislikku olukorda, siis väitis Valitsus, et kaebajal oli  
olnud ligipääs professionaalsele arstiabile ravimaks maksahaigusi ja tuberkuloosi,  
millest ta on edukalt paranenud. Vastavalt meditsiinilistele andmetele olid kaebajal  
maksaprobleemid juba enne vangistust. Tervise nõrgenemine selle tulemusena muutis  
ta tõenäoliselt vastuvõtlikumaks tuberkuloosile. Ei ole siiski tõenäoline, et kaebaja sai  
nakkuse mõnelt kaaskinnipeetavalt, kuna kõik Keskvangla kinnipeetavad läbivad  
vanglasse tulles röntgenuuringu, mida hiljem korratakse kaks korda aastas.  
45. Valitsus väitis ka, et kinnipidamistingimused ei saanud mingil moel põhjustada  
kaebaja terviseprobleeme. Kaebajal oli tervisega probleeme olnud alates 1994. aastast,  
kui ta nakatus B- ja C-hepatiiti. Ühtki põhjendatud seost tema kinnipidamise või  
vangla olukorra ja tema haiguse vahel ei eksisteeri. Vanglas oli ta saanud head ravi,  
mis oli tema tervislikku seisundit parandanud.  
Isegi eeldusel, et kaebaja kinnipidamine kahjustas tõsiselt tema tervist. oli Valitsus  
seisukohal, et haiguste levimine kinnipeetavate hulgas oli olnud teatud ulatuses  
vältimatu, olenemata sellest, kui head olid kinnipidamistingimused või milliseid  
ennetusmeetmeid rakendati. Igal juhul oli vangla juhtkond võtnud tarvitusele  
mõistlikud ja piisavad meetmed ennetamaks tuberkuloosi levimist kinnipeetavate  
hulgas; nende hulka kuulusid ka röntgenuuringud ja vajaduse korral kohene ravi  
vangla haiglas.  
Enamgi, Valitsus märkis, et kaebaja invaliidsust tunnistav tõend kehtis 28.  
veebruarist 2001 31. märtsini 2002 ning et ei eksisteerinud mingisugust  
informatsiooni tema võimetuse kohta töötada pärast viimatinimetatud kuupäeva.  
46. Samuti väitis Valitsus, et kaebajale on kahel varasemal juhul mõistetud  
vanglakaristus. Oma teist karistust oli ta kandnud 1992. aastast 1996. aasta märtsini.  
2. Kaebaja  
47. Kaebaja väitis, et Valitsuse seisukohad kajastasid pigem vangistusasutuste  
teoreetilisi kui tegelikke kinnipidamistingimusi, mis olid olnud talumatud nii  
Keskvanglas kui ka Jõgeva arestimajas. Teda hoiti nendes tingimustes kolm aastat ja  
seitse kuud, mille jooksul tekkisid tal suured probleemid tervisega. Kuni 1997. aasta  
novembrini oli ta olnud suhteliselt terve. Eksisteeris otsene põhjuslik seos  
kinnipidamistingimuste ja tema terviseprobleemide vahel.  
48. Kaebaja väitis, et tal ei olnud võimalik uuendada talle pärast vanglast  
vabanemist antud invaliidsustõendit, kuna kokkulepitud uue uuringu kuupäevaks oli  
ta jälle vahi alla võetud.  
B. Kohtu hinnang  
13  
49. Nagu kohus on mitmel korral märkinud, rõhutab konventsiooni artikkel 3 üht  
demokraatliku ühiskonna kõige põhilisemat väärtust. See keelab mistahes tingimusel  
piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse, olenemata  
asjaoludest ja kannatanu käitumisest (vt Labita vs. Itaalia [suurkoda], nr 26772/95,  
punkt 119, EIÕK 2000-IV). Siiski, väärkohtlemine peab olema minimaalse  
tõsidusastmega, et kuuluda artikli 3 kehtivusalasse. Selle minimaalse tõsidusastme  
hindamine on suhteline; see sõltub kõikidest kohtuasja oludest, nagu halva kohtlemise  
kestus, selle füüsiline ja vaimne mõju. Mõningatel juhtudel sõltub see kannatanu  
soost, vanusest ja tervislikust seisundist (vt Valašinas vs. Leedu, nr 44558/98, punkt  
101, EIÕK 2001-VIII).  
50. Kohus on järjekindlalt rõhutanud, et kaasnenud kannatused ja alandus peavad  
igal juhul ületama selle kannatuste ja alanduse astme, mida seostatakse seadusliku  
ravi või karistusega. Isiku tema vabadusest ilmajätmise meetmed võivad sageli  
sisaldada sellist faktorit. Siiski ei saa öelda, et eeluurimisvangistus iseenesest tõstatab  
küsimuse konventsiooni artikli 3 raames. Samuti ei saa kõnealust artiklit tõlgendada  
kui üldiste kohustuste sätestamist kinnipeetava vabastamiseks tervislikel põhjustel või  
tema paigutamiseks tsiviilhaiglasse, et võimaldada tal saada teatud liiki arstiabi.  
Sellele vaatamata peab riik garanteerima, et isikut peetaks kinni inimväärikust  
austavates tingimustes, et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle  
kannatusi ega raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasneva vältimatu  
kannatustaseme ja et, võttes arvesse vangistuse praktilisi nõudeid, oleksid tema tervis  
ja heaolu piisavalt kindlustatud (vt Kudła vs. Poola [suurkoda], nr 30210/96, punktid  
92–94, EIÕK 2000-XI). Kinnipidamisolude hindamisel tuleb arvesse võtta nende  
olude ja kaebaja poolt esitatud süüdistuste kogumõjusid (vt Dougoz vs. Kreeka, nr  
40907/98, punkt 46, EIÕK 2001-II). Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille  
vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti (vt Kalashnikov vs. Venemaa, nr  
47095/99, punkt 102, EIÕK 2002-VI ja Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt  
64, 18. jaanuar 2005).  
51. Käesoleva juhtumi puhul märgib kohus esiteks, et enne kui kaebaja saadeti  
Murru Vanglasse karistust kandma, hoiti teda vahi all umbes kolm aastat ja seitse  
kuud. Sellest peaaegu viis kuud hoiti teda Jõgeva arestimajas. Ta veetis umbkaudu 38  
kuud Keskvanglas, sealhulgas umbes kümme kuud Keskvangla haiglas (vt punktid  
17–19 eespool). Tema kaebused puudutavad tema kinnipidamist Keskvanglas ja  
Jõgeva arestimajas.  
52. Kohus palus osapooltel esitada lisainformatsiooni kinnipidamiskambrite  
suuruse ja neis kaebaja kinnipidamise ajal hoitud kinnipeetavate hulga kohta. Kohus  
märgib, et Jõgeva arestimajas elas umbkaudu 11 m2 suuruses kambris keskmiselt neli  
või viis kinnipeetavat (vt punktid 20 ja 24 eespool).  
Nende kambrite asustustihedus, kus kaebaja Keskvanglas olles viibis, varieerus  
märgatavalt. Valitsuse väidete kohaselt jäi nende kambrite suurus, kus kaebajat  
Keskvanglas viibimise ajal hoiti, tavaliselt 33 m2 ja 39 m2 vahele. Kaebaja väidete  
kohaselt elas tema kambris kaks kuud seitseteist kinnipeetavat. Seitsmeteistkümne  
kuu jooksul oli see arv viisteist ja seitsme kuu jooksul neliteist (vt punkt 22 eespool).  
Kuigi Valitsuse poolt esitatud andmed kambrite suuruse ja kaebaja ühes või teises  
kambris viibimise aja kohta olid väga täpsed, esitasid nad siiski ainult piirid, mille  
vahele kinnipeetavate arv erinevates kambrites jäi (tavaliselt umbes kuus, kaheksa,  
kümme või kaksteist ja neliteist) ja ei viidanud, kui kaua oli kinnipeetavaid kambris  
neliteist ja millistel ajavahemikel oli see arv vähem kui neliteist (vt punkt 30 eespool).  
Kohus leiab, et Valitsuse võimetusest esitada antud asjaolu kohta täpsemat  
informatsiooni, võib õigustatult teha järeldusi. Kuigi ei ole võimalik määratleda täpset  
14  
ruumi hulka, mis antud kambrites iga kinnipeetava kohta kogu selle aja jooksul oli,  
märgib kohus, et isegi Valitsuse andmetele tuginedes esines perioode, mil vastava  
ruumi suurus oli vaid 1,81 m2 Jõgeval ja 2,36 m2 Keskvanglas (vt punktid 24 ja 30  
eespool). Peale selle võtab kohus arvesse PTK ettekandes toodud järeldusi, mille  
kohaselt olid Jõgeva arestimaja ja Keskvangla kambrid tihti ülerahvastatud (vt punkt  
38 eespool). Eeltoodu taustal leiab kohus, et on „väljaspool kahtlust”, et kaebajat hoiti  
ülerahvastatud tingimustes suurema osa tema eeluurimisvangistuse perioodist  
Keskvanglas ja Jõgeva arestimajas.  
Pealegi, vastupidiselt Valašinase juhtumile, ei kompenseeritud kõnealusel juhul  
kinnipeetavatele nappi ruumipinda võimalusega nautida vabadust või liikumist  
päevasel ajal magamisruumidest väljaspool (vt Valašinas, viidatud eespool, punkt  
107). Käesoleval juhul hoiti kaebajat lukustatud kambris ja teda ei lubatud kambrist  
välja rohkem kui üheks tunniks päevas (vt punktid 21, 23, 25 ja 38 eespool).  
Kohus leiab, et ruumipuudus kambrites koos piiratud liikumisvabadusega  
väljaspool kambrit ja selle ajavahemiku pikkusega, mil kaebaja neis tingimustes elas,  
kujutab endast tõsist faktorit, mida tuleks arvesse võtta määratlemaks, kas  
vaidlusalused kinnipidamisolud olid artikli 3 seisukohast “alandavad” (vt kohtuotsust  
asjas Karalevičius vs. Leedu, nr 53254/99, punktid 36-39, 7. aprill 2005, koos edasiste  
viidetega).  
53. Kohus märgib, et ülalmainitud faktor tekkis halbade tingimuste tagajärjel neis  
kinnipidamisasutustes, kus kaebajat hoiti.  
Kaebaja väitis, et kambrid Jõgeva arestimajas olid äärmiselt mittesanitaarsed, neis  
puudus ventilatsioon ja neil oli vaid üks väike aken; puudus korralik mööbel. Süüa  
anti vaid 1 kord päevas. Keskvanglaga seoses väitis ta, et kambrites ei olnud värsket  
õhku ja loomulikku valgust; toit oli olnud halva kvaliteediga. Kartserid olid olnud  
külmad ja niisked ja rotid olid tualetina kasutatavast august välja roninud (vt punktid  
20–22 eespool).  
Valitsus lükkas kaebaja väited selles osas vaid osaliselt ümber. Täpsemalt, Valitsus  
väitis, et Jõgeva arestimaja kambritel olid suured klaasaknad, kuigi enamikus  
kambritest olid need turvalisuse eesmärgil kinni müüritud, ning et iga päev oli kolm  
söögikorda, millest kahel serveeriti sooja toitu. Mis puutub Keskvanglas valitsenud  
oludesse, siis möönis Valitsus, et loomulik valgustus oli olnud ebapiisav, kuigi  
värskest õhust ei olnud puudust ja küttesüsteemi oli enamikus kambritest remonditud  
1997.-1998. aastal. Toidu kvaliteeti kontrollisid regulaarselt meditsiinitöötajad ja  
haigla juhtkond (vt punktid 23 ja 25 eespool).  
Kohus peab võtma arvesse PTK 1997. aasta ettekandes sisalduvat Jõgeva  
arestimaja ja Keskvangla kambrite tingimuste hinnangut. Vastavalt ettekandele olid  
kambrid Jõgeva arestimajas halvasti varustatud, oli vähe loomulikku valgust või see  
puudus üldse ning kunstlik valgustus ja ventilatsioon olid sageli “murettekitavalt  
ebapiisavad”. Toidukogused olid kasinad. Keskvangla suhtes, kus kaebaja veetis  
suurema osa oma eeluurimisvangistusest, toodi ettekandes esile, et  
hügieenitingimused olid halvad, kambrite seadmed olid väga halvas olukorras ja  
mustad, juurdepääs loomulikul valgusele piiratud ja ventilatsioon ebapiisav. Valitses  
kehv olukord. PTK kirjeldas tingimusi Eesti politsei arestimajades ja Keskvanglas kui  
ebainimlikke ja alandavaid (vt punkt 38 eespool). Selles kontekstis võtab kohus  
arvesse Valitsuse selgituse, et kinnipidamistingimused olid problemaatilised  
majanduslikel põhjustel ning et Keskvangla lõpetas 2002. aastal tegevuse, kuna  
hoonet ei peetud vanglale sobivaks (vt punktid 28 ja 42 eespool).  
54. Lisaks märgib kohus, et kaebajal diagnoositi tuberkuloos rohkem kui kaks  
aastat peale vahi alla võtmist ja seetõttu tundub väga tõenäoline, et ta nakatus  
15  
kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Kuigi see asjaolu iseenesest ei viita artikli 3  
rikkumisele, arvestades eriti, et kaebaja sai ravi (vt, vajalike kohandustega, Khokhlich  
vs. Ukraina nr 41707/98, 29. aprill 2003), peab kohus seda siiski kaebaja üldiste  
kinnipidamisolude iseloomulikuks faktoriks.  
55. Lõpetuseks, mis puudutab Valitsuse väiteid, et riigiorganitel ei olnud kavas  
kaebajale ei füüsilisi ega vaimseid kannatusi põhjustada, kordab kohus, et kuigi  
küsimus, kas kohtlemise eesmärk oli kannatanu häbistamine või alandamine on  
asjaolu, mida tuleb arvesse võtta, ei saa taolise eesmärgi puudumine välistada artikli 3  
rikkumist (vt Peers vs. Kreeka, nr 28524/95, punkt 74, EIÕK 2001-III ja Kalashnikov,  
viidatud eespool, punkt 101).  
56. Eelmainitu valguses võtab kohus arvesse, et eespool kirjeldatud kaebaja  
kinnipidamise asjaolud, eriti ülerahvastamine, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon,  
üldine kehv olukord, halvad hügieenitingimused ja kambrite halb seisukord,  
kombineerituna kaebaja tervisliku seisundi ja ajavahemikuga, mille kestel teda  
säärastes tingimustes hoiti, olid piisavad põhjustamaks kannatusi ja raskusi, mis  
ületasid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme.  
57. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et tegemist on konventsiooni artikli 3  
rikkumisega.  
II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE  
58. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:  
„Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud ja Kõrge  
Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajadusel määrata  
kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”  
A. Kahjutasu  
59. Kaebaja ei esitanud mingisugust nõuet kulude hüvitamiseks, kuid nõudis üks  
miljon eurot hüvituseks kinnipidamistingimuste põhjustatud kannatuste ja hädade  
eest, mis rikkusid ta tervise.  
60. Valitsus ei esitanud nõude kohta märkusi.  
61. Kohus leiab, et kaebaja on konventsiooni artikli 3 rikkumise tulemusena  
kannatanud mittevaralist kahju. Otsustades õiglastel alustel ja võttes arvesse  
käesoleva kohtuasja olusid, mis hõlmavad suhteliselt pikka kinnipidamisperioodi  
alandavates tingimustes, mõistab kohus kaebajale 3000 eurot mittevaralise kahju eest,  
lisaks võimalikud maksud, mida võidakse sellelt summalt võtta.  
B. Viivis  
62. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga laenuintressi  
piirmäär, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra.  
SELLEST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:  
1) leiab, et konventsiooni artiklit 3 on rikutud;  
2) leiab, et:  
a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44 lõike 2 kohast  
kohtuotsuse lõplikuks muutumist maksma kaebajale 3000 (kolm tuhat) eurot  
mittevaralise kahju eest, mis arvutatakse ümber Eesti kroonidesse maksmispäeval  
kehtiva vahetuskursi alusel, lisaks võimalikud maksud, mida võidakse sellelt  
summalt võtta,  
16  
b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja eest tuleb  
maksta lihtviivist eespool nimetatud summalt määra järgi, mis vastab Euroopa  
Keskpanga laenuintressi piirmäärale, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra  
3) jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja nõudest õiglase hüvituse saamiseks.  
Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 8. novembril 2005 EIÕK  
reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.  
Michael O’Boyle  
sekretär  
Nicolas Bratza  
esimees  
17