Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

Z versus SOOME

25. veebruari 1997. aasta kohtuotsus

A. Põhifaktid

Konventsioonile tuginevate kaebuste aluseks olnud sündmuste ajal oli kaebaja abielus X-ga.

Abielu lahutati septembris 1995. Mõlemad abikaasad on nakatunud HIV-ga.

Ajavahemikul detsembrist 1991 kuni septembrini 1992 pani hr X toime mitu seksuaalkuritegu.

Pärast esimest vägistamise eest langetatud süüdimõistvat kohtuotsust 10. märtsil 1992, millega

määrati vangistus tingimisi, esitati hr X-le muude kuritegude hulgas süüdistus tapmiskatse eest,

sest ta oli teadvalt seadnud oma ohvrid HIV-ga nakatumise ohtu. 19. märtsil 1992 teatati talle

vereanalüüsi tulemused, mis näitasid nakatatust HIV-ga.

Järgneva kriminaalmenetluse käigus Helsingi linnakohtus sunniti kaebajat ravinud arste ja

psühhiaatrit nende protestist hoolimata esinema tunnistajana ja avalikustama informatsiooni

kaebaja kohta. Pr Z ise oli keeldunud tunnistajana esinemast. Arstide ütlusi taotleti selleks, et teha

kindlaks kuupäev, millal hr X sai esmakordselt teada või millal tal oli alust kahtlustada, et ta on

nakatunud HIV-ga. Politsei korraldatud läbiotsimise ajal konfiskeeriti ka hr X ja pr Z haiguslood

haiglast, kus neid mõlemaid raviti, ning haiguslugude fotokoopiad lisati kriminaaltoimikusse. Ehkki

kohtumenetlus oli kinnine, ilmus selle ülevaade suuremates ajalehtedes vähemalt kahel korral.

19. mail 1993 mõistis Helsingi linnakohus hr X süüdi muu hulgas kolme tapmiskatse ja

vägistamise eest ning mõistis talle kokku seitse aastat vangistust. Vastavad seadussätted,

kohtuotsuse resolutsioon ja kokkuvõte kohtuotsuse põhistusest avalikustati. Kohtu korraldusel

pidid täielik kohtuotsus ja asjaga seotud dokumendid jääma salastatuks kümneks aastaks,

hoolimata sellest, et hr X ja tema ohvrid palusid määrata pikema salastatustähtaja.

Apellatsioonkaebuse esitasid nii süüdistaja, hr X kui ka ohvrid ning nõudsid apellatsioonikohtu

istungil 14. septembril 1993 kümnest aastast pikemat salastatustähtaega.

10. detsembri 1993. aasta otsusega jättis apellatsioonikohus jõusse hr X süüdimõistmise kolme

tapmiskatse eest ja mõistis ta süüdi veel kahe sellise katse eest. Sellega pikenes karistuse

tähtaeg, olles kokku üle 11 aasta. Kohtuotsus, milles olid märgitud pr Z ja hr X täisnimed ja nende

HIV-ga nakatatuse fakt, tehti ajakirjandusele kättesaadavaks. Apellatsioonikohus ei pikendanud

esimese astme kohtu määratud salastatustähtaega. Kohtuotsust kajastati laialdaselt

ajakirjanduses.

26. septembril 1994 ei andnud ülemkohus hr X-le menetlusluba.

1. septembril 1995 keeldus ülemkohus vastu võtmast kaebaja avaldust, millega taotleti

kohtumäärust, mis tühistaks või muudaks apellatsioonikohtu otsust selles osas, mis puudutab

kümneaastast salastatustähtaega. Asja kohtudokumendid muutuvad avalikuks aastal 2002.

B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis

21. mail 1993 esitatud kaebuse tunnistas Komisjon 28. veebruaril 1995 vastuvõetavaks.

Oma 2. detsembri 1995. aasta ettekandes sedastas Komisjon faktid ja väljendas ühehäälselt

arvamust, et artiklit 8 on rikutud ning puudub vajadus uurida, kas on rikutud ka artiklit 13.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (1 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST

ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

1. KONVENTSIOONI ARTIKLI 8 VÄIDETAV RIKKUMINE

60. Kaebaja väitis, et tema suhtes on rikutud konventsiooni artiklit 8, mis sätestab:

"1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi

saladust.

2. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on

demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku

heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste

ja vabaduste kaitseks."

61. Valitsus vaidlustas selle väite, kuid Komisjon oli seisukohal, et nimetatud sätet on rikutud.

A. Kohtus arutatud küsimuste ulatus

1. Meditsiiniliste andmete lekkimise väide

62. Komisjonile esitatud kaebuses avaldas selle esitaja muu hulgas rahulolematust Soome

ametiasutuste suutmatuse üle vältida tema isikuandmete ja tema tervislikku seisundit

HIV-kandjana puudutavate andmete avaldamist ajakirjanduses ning tema töölepingu lõpetamist.

Pärast Komisjoni otsust, millega kaebus tunnistati vastuvõetavaks, täpsustas kaebaja neid väiteid

menetluse käigus saadud uue informatsiooni valguses, leides, et kõnealused andmed lekitas

politsei või muu ametiasutus.

Kohtule esitatud märgukirjas soovis kaebaja neid väiteid selgitada. Ta ei olnud kavatsenud

kaevata ajalehes ilmunu või vallandamise pärast, vaid üksnes väidetava lekkimise pärast, mille

eest oli vastutav vastustav riik. Kaebaja meelest oli ainuüksi nimetatud fakti tõttu tegemist artikli 8

rikkumisega.

63. Osutades eespool esitatud selgitusele leidis valitsus, et nõudel puudub igasugune reaalne

sisu.

64. Komisjon ei pidanud vajalikuks küsimust sisuliselt uurida ja Komisjoni esindaja lisas

kohtuistungil, et esitatud tõendid olid selles küsimuses puudulikud.

65. Ka Kohus ei pea tõendatuks kaebajat puudutavate konfidentsiaalsete meditsiiniliste andmete

lekkimist, mille eest võiks artikli 8 alusel lugeda vastutavaks vastustavat riiki.

2. Diskrimineerimise väide

66. Kaebaja väitis Kohtus veel, et apellatsioonikohtu põhistus oli erapoolik ja seda mitte üksnes

tema abikaasa vastu rassi alusel, vaid ka tema enda vastu soo alusel. Sekkumist tema õigusesse,

et austataks tema era- ja perekonnaelu, põhjendati asjaoluga, et ta on naine, kes on abielus

Aafrikast pärit musta mehega.

67. Valitsus vaidlustas eespool esitatud väited. Kaebaja ei osutanud artiklile 14 Komisjonis

toimunud menetluses ning Komisjon ei uurinud selliseid väiteid. Selliste kaebaja nõuete esitamine

Kohtus peaks olema välistatud.

68. Komisjoni esindaja ei esitanud küsimuse kohta mingit seisukohta.

69. Kohus leiab, et kaebaja väide tema diskrimineeriva kohtlemise kohta ei tundu täpsustavat

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (2 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

tema kaebusi, mille Komisjon vastuvõetavaks tunnistas; pigem on tegemist eraldiseisva uue

kaebusega, mida Komisjoni otsus vastuvõetavuse kohta ei hõlma. Seega ei ole Kohus pädev seda

arutama (vt näiteks 27. novembri 1992. a kohtuotsus: Olsson v. Rootsi (nr 2). – Seeria A, nr 250,

lk 30–31, punkt 75, ja 24. juuni 1993. a kohtuotsus: Schuler-Zgraggen v. Šveits. – Seeria A, nr

263, lk 20, punkt 60).

3. Järeldus

70. Seetõttu piirdus Kohus teiste küsimuste uurimisega, mille kohta kaebaja esitas kaebuse,

nimelt: 1) määrus, millega nõuti kaebaja arstidelt tunnistajana esinemist tema abikaasa vastu

algatatud kriminaalasjas, 2) tema haigusloo konfiskeerimine ja selle lisamine kriminaaltoimikusse,

3) otsus muuta kõnealused materjalid üldsusele kättesaadavaks alates aastast 2002, 4) tema

isikuandmete ja tervisliku seisundi avalikustamine apellatsioonikohtu otsuses.

B. Kas sekkuti kaebaja õigusesse, et austataks tema era- ja perekonnaelu?

71. Oldi üksmeelel, et mitmed kaevatavad meetmed kujutasid endast sekkumist konventsiooni

artikli 8 lõikega 1 tagatud kaebaja õigusesse, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Kohus ei

pea põhjendatuks asuda vastupidisele seisukohale. Seega tuleb uurida, kas nimetatud artikli teise

lõike tingimused olid täidetud.

C. Kas sekkumine oli õigustatud?

1. "Kooskõlas seadusega"

72. Kaebaja väitis, et kõik neli vaidlustatud meedet tulenesid faktist, et meditsiinilised andmed

tema kohta edastati X vastu algatatud menetluses, kohaldades kohtumenetluse seadustiku 17.

peatüki § 23 lõiget 3 (vt punkt 46), selle sätte sõnastus oli tema meelest "ohtlikult" üldsõnaline.

Kaebaja väitis, et kõnealune säte ei täpsustanud isikute ringi, kelle kohta käivaid meditsiinilisi

andmeid võib kriminaalmenetluses kasutada. Ka ei andnud kohaldatav seadus asjaosalisele

õigust, et enne selliste meetmete võtmist teda ära kuulataks, samuti mitte õiguskaitsevahendit

nende vaidlustamiseks. Haiguslugude konfiskeerimiseks ja nende kriminaaltoimikusse lisamiseks

ei olnud isegi kohtumäärus nõutav. Seega ei saa kohaldatavaid õigusnorme lugeda vastavaks

täpsuse ja ettenähtavuse nõuetele, mis tulenevad väljendist "kooskõlas seadusega".

73. Kohus jagab siiski Komisjoni ja valitsuse seisukohta ning leiab, et millestki ei nähtu meetmete

vastuolu siseriikliku õigusega ega asjaolu, et kohaldatava seaduse toimet ei oleks saanud piisavalt

ette näha, silmas pidades kvaliteedinõuet, millele osutab artikli 8 lõike 2 väljend "kooskõlas

seadusega".

2. Õigustatud eesmärk

74. Kaebaja väitis, et X vastu algatatud menetluses ei olnud kõnealustel meditsiinilistel andmetel

sellist tähtsust, mis võimaldaks eeldada, et kaevatavad meetmed olid võetud artikli 8 lõikes 2

nimetatud õigustatud eesmärgil.

75. Kohus ei pea seda väidet siiski veenvaks, kuivõrd see tugineb kaebajapoolsele ex post facto

märkus 1

hinnangule nimetatud tõendi tähtsusest X vastu algatatud menetluse tulemusele. Oluline

on asjaolu, kas kaevatavate meetmete võtmise ajal taotlesid asjaomased ametiasutused

õigustatud eesmärkide saavutamist.

76. Kohus nõustub selles suhtes valitsuse ja Komisjoni seisukohaga, et nende võtmise ajal oli

kõnealuste uurimismeetmete (vt punktid 23, 26 ja 29–32) eesmärk "kuriteo ärahoidmine" ning

"kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse".

77. Mis puutub salastatust käsitlevas määruses ettenähtud kümneaastasesse aegumistähtaega,

siis Kohus tunnistab, et avalikes huvides on tagada kohtumenetluse läbipaistvus ja säilitada

seeläbi rahva usaldus kohtute vastu (vt punktid 33, 35 ja 36). Soome seaduste kohaselt võimaldab

kõnealune aegumistähtaeg kasutada igaühel oma õigust tutvuda kohtuasja materjalidega pärast

salastatuse kohta tehtud määruse tähtaja möödumist. Seetõttu võiks selle eemärgiks pidada

vastavalt valitsuse ja Komisjoni ettepanekule "kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitset".

Teisest küljest aga ei leia Kohus erinevalt valitsusest ja Komisjonist, et selle eesmärgiks võiks

pidada kuriteo ärahoidmist.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (3 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

78. Mis puutub kaebaja täisnime ja tervisliku seisundi avaldamisse pärast nende avalikustamist

apellatsioonikohtu otsuses (vt punkt 36), siis erinevalt valitsusest ja Komisjonist on Kohtul kahtlusi

selles suhtes, kas selle kohta võiks väita, et see teenis mõnd artikli 8 lõikes 2 loetletud õigustatud

eesmärki. Arvestades aga edaspidi punktis 113 esitatud järeldusi, ei pea Kohus vajalikuks seda

küsimust otsustada.

3. "Demokraatlikus ühiskonnas vajalik"

a) Kohtus esinenute argumendid

1) Kaebaja ja Komisjon

79. Kaebaja ja Komisjon olid seisukohal, et artiklist 8 tulenevasse kaebaja õigusesse, et austataks

tema era- ja perekonnaelu, sekkuti viisil, mille kohta ei saa väita, et see oli "demokraatlikus

ühiskonnas vajalik".

Ent nende sellekohased järeldused olid erinevad. Kui kaebaja väitis, et iga meede üksikult võttes

oli artikli 8 rikkumine, siis Komisjon leidis, et rikkumise moodustasid kõik meetmed ühiselt võetuna.

Komisjoni esindaja selgitas, et eri meetmete omavahelise tiheda seotuse tõttu ja nende

tagajärgede tõttu kaebajale annab meetmete kooshindamine parema aluse tasakaalustamaks

huvisid, mida vajalikkust kontrollides tuleb silmas pidada.

Samuti olid kaebaja ja Komisjoni vastavate väidete vahel teatavad erinevused, mis võib kokku

võtta järgmiselt.

80. Kaebaja väitis, et kõnealuste meetmetega taotletavad õigustatud eesmärgid ei olnud

mõistlikult proportsionaalsed võrreldes tema enda huviga säilitada oma isiku ja tervisliku seisundi

salajasus.

Oma arstidelt ja psühhiaatrilt tunnistajana esinemist nõudnud määruse suhtes leidis kaebaja, et X

süüdimõistmine kolme tapmiskatse asemel viies tapmiskatses ei mõjutanud peaaegu üldse

karistuse raskust ega ohvrite võimalust saada süüdlaselt kahjutasu. Igal juhul oleks ta kahes

ülejäänud süüdistuse punktis süüdi mõistetud seksuaalkuritegudes. Silmas pidades Soome

seadustest tulenevat HIV-kandja kohustust informeerida oma raviarsti võimalikust nakkusallikast

(vt punkt 44), oleksid kaevatavad määrused tõenäoliselt takistanud potentsiaalsetel ja tegelikel

HIV-kandjatel teha vereanalüüsi ja otsida arstiabi.

Mis puutub haigusloo konfiskeerimisse ja kriminaaltoimikusse lisamisse (vt punktid 31–32), siis oli

oluline osa sellest materjalist X vastu algatatud asjas tähtsusetu ega sisaldanud mingit

informatsiooni, mis oleks olnud otsustav tuvastamaks, millal X sai teada oma nakatatusest HIV-ga.

Haigusloos olid mõned märkused Z avaldustest X kohta, kuid nende tähtsus oli üksnes

teoreetiline. Linnakohus ei olnud kohustatud lubama kõigi konfiskeeritud tõendite

kriminaaltoimikusse lisamist.

Eelkirjeldatut arvesse võttes ei ole mingil viisil õigustatud otsus teha kohtumenetluse materjalid

avalikkusele kättesaadavaks juba kümne aasta pärast, aastal 2002.

Ka ei olnud apellatsioonikohtul "vaja" avalikustada oma kohtuotsuses kaebaja isikut ega tervislikku

seisundit ning faksida selliseid andmeid Soome suurimale ajalehele (vt punkt 43), see meede

kahjustas eriti kaebaja era- ja tööelu. Apellatsioonikohtu istungil tegi X-i advokaat täielikult selgeks,

et Z ei soovinud mingi informatsiooni avalikustamist enda kohta.

81. Erinevalt kaebajast leidis Komisjon, et kõnealused meetmed olid sisuliselt õigustatud niivõrd,

kuivõrd riigi ametiasutused püüdsid leida tõendeid selle kohta, millal X sai teada oma nakatatusest

HIV-ga. Tapmiskatsete uurimise edenemise vastu oli kaalukas avalik ja erahuvi.

Teiselt poolt oli Komisjon nagu kaebajagi seisukohal, et kõnealuste meetmetega ei kaasnenud

piisavad kaitseabinõud artikli 8 lõike 2 mõttes.

82. Kõigepealt märkis Komisjon, et kaebajat ei hoiatatud eelnevalt vanemarst L ülekuulamise

määrusest (vt punkt 23) ega ka asjaolust, et tema haiguslugu konfiskeeritakse ja selle koopia

lisatakse kriminaaltoimikusse (vt punktid 31–32). Et teda ei olnud eelnevalt korralikult informeeritud

mitmesugustest uurimismeetmetest, ei olnud tal võimalik esitada tõhusaid vastuväiteid. Selles

suhtes märkis ka kaebaja, et kuivõrd ta ei olnud menetlusosaline ning istung oli kinnine, ei olnud

tal võimalik kohtus esineda ja oma seisukohta väljendada.

Ei ole selge, miks oli vaja üle kuulata kõik arstid (vt punktid 23, 26, 29 ja 30) ning kas ja milliseid

pingutusi tehti, piiramaks küsitlemist nii, et viia miinimumini sekkumine, mille üle kaevati.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (4 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

83. Lisaks ei olnud mingit märki selle kohta, et politsei oleks kasutanud oma kaalutlusõigust

kaitsmaks vähemalt osa kaebaja haigusloos sisalduvat materjali, eelkõige kõrvaldades teatava

materjali kriminaaltoimikust.

Selle kohta väitis ka kaebaja, et tal puudus võimalus vaidlustada haigusloo konfiskeerimine või

selle toimikusse lisamine.

84. Ehkki Soome seaduste kohaselt on võimalik salastada kohtumaterjale kuni 40 aastaks (vt

punkt 52) ning kõik menetlusosalised taotlesid 30astast tähtaega, otsustas linnakohus piirduda

kümne aastaga (vt punkt 33) ja apellatsioonikohus jättis selle otsuse muutmata (vt punkt 36).

Mis tahes võimalus, mis kaebajal olnuks paluda ülemkohtul salastatusmäärus tühistada, ei oleks

andnud talle piisavaid kaitseabinõusid. Puudus säte, mis andnuks talle õiguse esineda

apellatsioonikohtus, ning kõik osalised, kes said selles küsimuses esineda, olid edutult palunud

määruse tähtaja pikendamist (vt punkt 36).

85. Peale selle oli apellatsioonikohus oma otsuse põhistust täielikult avaldada lastes avalikustanud

kaebaja isiku ja tema nakatatuse HIV-ga (vt punkt 36). Kaebajal puudusid tõhusad vahendid

sellele meetmele vastuväidete esitamiseks või selle vaidlustamiseks.

2) Valitsus

86. Valitsus vaidlustas kaebaja ja Komisjoni järeldused. Valitsus arvas, et kõigil kaevatavatel

meetmetel olid asjakohased ja piisavad põhjused ning arvestades olemasolevaid kaitseabinõusid

olid meetmed taotletavate õigustatud eesmärkidega proportsionaalsed. Valitsus palus Kohtul

uurida iga meedet eraldi.

87. Valitsus väitis, et nii kaebaja arstide ja psühhiaatri ülekuulamine kui ka tema haigusloo

esitamine kohtumenetluse käigus olid X süüdimõistmisel ja karistuse määramisel viiest kahe

tapmiskatse puhul otsustava tähtsusega (vt punktid 33 ja 36). Nende meetmete eesmärk piirdus

informatsiooni otsimisega selle kohta, millal X sai teada oma nakatatusest HIV-ga või millal oli tal

alust arvata, et ta on haigusekandja.

88. Valitsus jäi arvamusele, et otsitava informatsiooni laadi, kuritegude raskuse ja küsimuse

otsustavuse tõttu süüdistatu jaoks oli vaja üle kuulata kõik arstid.

Määrused, millega arstidelt ja psühhiaatrilt nõuti tunnistajana esinemist, oli teinud linnakohus, kelle

tähelepanu juhiti kaebaja vastuväidetele 3. märtsil 1993, kui vanemarst L luges ette kaebaja kirja

kohtule (vt punkt 29).

89. Lisaks väitis valitsus, et kuivõrd kogu haiguslugu oli potentsiaalselt asjakohane küsimuse

suhtes, millal X sai teada oma nakatatusest HIV-ga või millal oli tal alust nakatumist kahtlustada,

oli kogu haigusloo konfiskeerimine ja kriminaaltoimikusse lisamine põhjendatud. Pidades silmas

HIV-infektsiooni sümptomite mitmekesisust ja raskusi otsustamisel, kas haigus on seotud HIV-ga,

oli oluline, et pädevad kohtud saaksid tutvuda kogu haiguslooga. Mingi osa väljajätmine oleks

tekitanud kahtlusi haigusloo usaldatavuse suhtes.

Peale selle juhtis valitsus tähelepanu asjaolule, et kaebaja oleks võinud võetuse vaidlustada 1987.

aasta eeluurimise sunnivahendite seaduse 4. peatüki 13. jao alusel (vt punkt 49).

90. Pidades silmas avalikku huvi kohtumenetluse avalikustamise vastu, leidis valitsus olevat

mõistliku, et kõnealuse kohtuasja puhul piirduti salastatuse määruses kümneaastase tähtajaga.

Tunnistajana ütlusi andes ei nõudnud proua Z otseselt, et meditsiinilised andmed tema kohta

peaksid jääma salastatuks ja et tema isikut ei tohiks apellatsioonikohtu otsuses nimetada.

91. Apellatsioonikohtu otsuse viide kaebajale kui X abikaasale oli otsuse põhistuse ja järelduste

hädavajalik osa (vt punkt 36). Asjaolul, et kohtuotsuses avalikustati kaebaja nimi, ei olnud tema

huvide suhtes mingit tähtsust. Kaebaja nime mainimist oleks võinud vältida seoses X poolt toime

pandud kuritegude ohvritega, kui ta oleks sellist soovi avaldanud.

92. Lisaks eespool mainitud kaitseabinõudele osutas valitsus konfidentsiaalsusnõuete

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (5 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

ametnikepoolse rikkumise puhul ettenähtud tsiviil- ja kriminaalõiguslikele kaitsevahenditele, mis

olid Soome seaduste kohaselt kaebajale kättesaadavad, ja võimalusele esitada avaldus

parlamendi ombudsmanile või õiguskantslerile (vt punktid 53–56).

93. Eespool kirjeldatust lähtuvalt oli valitsus seisukohal, et Soome ametiasutused olid tegutsenud

neile kõnealustes küsimustes jäetud kaalutlusõiguse piires ning ükski kaevatavatest meetmetest ei

olnud põhjustanud konventsiooni artikli 8 rikkumist.

b) Kohtu hinnang

94. Tuvastamaks, kas vaidlustatud meetmed olid "demokraatlikus ühiskonnas vajalikud", kaalub

Kohus, kas kogu asja tervikuna silmas pidades olid meetmete õigustamiseks esitatud põhjused

asjakohased ja piisavad ning kas meetmed olid taotletavate õigustatud eesmärkidega

proportsioonis.

95. Sellega seoses võtab Kohus arvesse, et isikuandmete, samuti meditsiiniliste andmete kaitse

on põhilise tähtsusega isiku õiguse puhul, et austataks tema era- ja perekonnaelu, nagu on

tagatud konventsiooni artikliga 8. Tervise kohta käivate andmete salastatuse austamine on kõigi

konventsiooni osalisriikide õigussüsteemide oluline põhimõte. Sellel on keskne tähtsus nii

patsiendi privaatsuse austamiseks kui ka tema usalduse säilitamiseks arstikutse ja

tervishoiuteenuste vastu üldiselt.

Ilma sellise kaitseta võivad arstiabi vajavad isikud hoiduda selliseid isiklikke ja intiimseid andmeid

avaldamast, mis võivad olla vajalikud õige ravi saamiseks, nad võivad isegi hoiduda arstiabi

otsimast, millega nad ohustavad oma tervist ja nakkavate haiguste korral ka ühiskonna tervist (vt

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 24. oktoobri 1989. aasta soovitus nr R (89) 14 HIV-ga seotud

eetiliste küsimuste kohta tervishoiusüsteemis ja ühiskonnas, eelkõige üldisi seisukohti

meditsiiniliste andmete salajasuse kohta selgituskirja punktis 165).

Seetõttu peab siseriiklik õigus pakkuma kohaseid kaitsevahendeid, et vältida isiklike

terviseandmete sellist edastamist või avalikustamist, mis oleks vastuolus konventsiooni artikli 8

tagatistega (vt mutatis mutandis konventsioon üksikisikute kaitse kohta isikuandmete

automatiseeritud töötlemisel, artikli 3 lõike 2 punkt c ning artiklid 5, 6 ja 9, European Treaty Series,

nr 108, Strasbourg, 1981).

96. Eespool esitatud seisukohad kehtivad eriti isiku HIV-ga nakatatust puudutava informatsiooni

salajasuse kaitse suhtes. Selliste andmete avalikustamine võib dramaatiliselt mõjutada isiku era-

ja perekonnaelu, samuti sotsiaalset ja tööalast olukorda, mille tagajärjel võidakse teda häbistada ja

põlu alla panna. See võib samuti põhjustada, et isikud ei julge lasta ennast diagnoosida või ravida,

millega nad kahjustavad ühiskonnas võetavaid ennetusmeetmeid pandeemia vältimiseks (vt

eespool nimetatud seletuskiri soovituse nr R (89) 14 juurde, punktid 166–168). Seega on sellise

informatsiooni salajasuse kaitsmise huvi oluline raskus kaalukausil, millega vaetakse, kas

sekkumine oli taotletava õigustatud eesmärgiga proportsionaalne. Niisugune sekkumine ei saa olla

kooskõlas konventsiooni artikliga 8, kui seda ei õigusta kaalukas avalik huvi.

Arvestades asjaolu, et informatsioon isiku HIV-kandluse kohta on väga intiimne, nõuavad sellist

informatsiooni ilma patsiendi nõusolekuta edastama või avalikustama sundivad riiklikud meetmed

kõige hoolikamat kohtupoolset kontrollimist, nagu ka tõhusat kaitset tagama kavandatud

kaitseabinõud (vt mutatis mutandis 22. oktoobri 1981. a kohtuotsus: Dudgeon v. Ühendkuningriik.

– Seeria A, nr 45, lk 21, punkt 52; samuti 7. augustil 1996. a kohtuotsus: Johansen v. Norra. –

Reports of Judgments and Decisions, 1996-III, lk 1003–1004, punkt 64).

97. Samas on Kohus nõus, et olulisem kui patsiendi ja kogu ühiskonna huvi kaitsta

meditsiiniandmete salajasust võib olla huvi kuriteo uurimise ja selle eest süüdimõistmise ning

kohtumenetluse avalikkuse vastu (vt mutatis mutandis eespool nimetatud andmekaitse

konventsiooni artikkel 9).

98. Kõnealuste uurimismeetmetega seoses ei tohi unustada, et Kohus ei saa asendada riigi

ametiasutuste seisukohta oma seisukohaga kohtumenetluses kasutatud tõendite asjakohasuse

kohta (vt näiteks eespool nimetatud Johanseni kohtuotsus, lk 1006–1007, punkt 73).

99. Isikuandmete avalikkusele kättesaadavuse küsimuste suhtes tõdeb Kohus, et kaalutlusõigus

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (6 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

tuleks jätta riigi pädevatele asutustele, kes peaksid saavutama tasakaalu eri huvide vahel: ühelt

poolt avalikkuse huvi kohtuotsuste vastu ja teiselt poolt menetlusosalise või kolmanda isiku huvi

säilitada selliste andmete salajasus.

Avalikustamise ulatus oleneb sellistest asjaoludest nagu kaaluloleva huvi laad ja olulisus ning

sekkumisaste (vt näiteks 26. märtsi 1987. a kohtuotsus: Leander v. Rootsi. – Seeria A, nr 116, lk

25, punkt 58 ja mutatis mutandis 26. septembri 1996. a kohtuotsus: Manoussakis jt v. Kreeka. –

Reports 1996-IV, lk 1364, punkt 44).

100. Kaevatavaid sekkumisi kaebaja õigusesse, et austataks tema era- ja perekonnaelu, uurib

Kohus eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades.

Et meetmed olid eri laadi, taotlesid eri eesmärke ning sekkusid tema era- ja perekonnaellu erineval

määral, uurib Kohus kordamööda iga meetme vajalikkust.

101. Enne kõnealuste küsimuste arutamist märgib Kohus, et ehkki kaebajal võis puududa

võimalus, et ta enne meetmete võtmist asjaomases ametiasutuses vahetult ära kuulataks, oli

ametiasutustele edastatud tema seisukoht ja huvi kõnealustes küsimustes.

Kõik kaebajat konsulteerinud arstid olid esitanud vastuväiteid ülekuulamismäärustele ja olid seega

aktiivselt püüdnud kaitsta tema huve, säilitamaks tema meditsiiniliste andmete salajasust.

Menetluse algusjärgus loeti linnakohtus ette kaebaja kiri vanemarst L-le, milles ta palus arstil

tunnistajana mitte esineda ning esitas oma põhjendused (vt punktid 23, 26, 29 ja 30).

Nimetatud kirjast võis vähemalt järeldada, et samadel põhjustel oleks kaebaja olnud ka enda kohta

käivate meditsiiniliste andmete edastamise vastu tema haigusloo konfiskeerimise ja

kriminaaltoimikusse võtmisega, mis toimus paar päeva hiljem (vt punktid 31 ja 32). Kaebaja

sõnade kohaselt tegi tema advokaat kõik võimaliku, et juhtida prokuröri tähelepanu tema

vastuväidetele tema kohta käivate meditsiiniliste andmete kasutamise vastu kohtumenetluses.

Peale selle oli X-i advokaat enne salastatusmääruse kümneaastase aegumistähtaja muutmata

jätmist apellatsioonikohut informeerinud kaebaja soovist, et pikendataks salastatuse tähtaega (vt

punkt 35).

Kirjeldatud asjaoludest lähtuvalt leiab Kohus, et kõnealustele meetmetele eelnenud

otsustamisprotsess oli selline, mis võimaldas võtta piisavalt arvesse kaebaja seisukohti

konventsiooni artikli 8 mõttes (vt mutatis mutandis 8. juuli 1987. a kohtuotsus: W v.

Ühendkuningriik. – Seeria A, nr 121, lk 28–29, punkt 62–64 ning eespool nimetatud Johanseni

kohtuotsus, lk 1004–1005, punkt 66). Seega ei põhjustanud järgitav menetlus iseenesest

kõnealuse artikli rikkumist.

Seoses sellega märgib Kohus ära asjaolu, et Kohtule esitatud valitsuse seisukoha järgi oleks

kaebajal olnud võimalik haigusloo võetus linnakohtus vaidlustada (vt punkt 49). Ülemkohtu 1.

septembri 1995. aasta otsusest nähtub ka, et Soome seaduse kohaselt oleks tal olnud võimalik

taotleda erimenetluse korras apellatsioonikohtu otsuse tühistamist selles osas, milles see lubas

tema kohta käiva materjali ja informatsiooni avalikkusele kättesaadavaks tegemist alates aastast

2002 (vt punkt 40).

1) Kaebaja arstidelt ja psühhiaatrilt tunnistajana ütluste andmist nõudnud määrused

102. Kaebaja arstidelt ja psühhiaatrilt tunnistajana esinemist nõudnud määruste kohta märgib

Kohus, et need meetmed võeti olukorras, kus Z kasutas Soome seaduste kohast õigust mitte

tunnistada oma abikaasa vastu (vt punktid 14, 17 ja 21). Eesmärk oli üksnes kindlaks teha, millal

sai X teada oma nakatatusest HIV-ga või millal oli tal alust seda kahtlustada. Arstide ütlused võisid

olla sel ajal otsustavad, et lahendada küsimust, kas X oli süüdi üksnes seksuaalkuritegudes või ka

raskemas kuriteos – tapmiskatses kahe kuriteo puhul, mis pandi toime enne 19. märtsi 1992, mil

oli saanud teatavaks HIV-analüüsi positiivne vastus. Ei ole kahtlust, et pädevatel ametiasutustel oli

õigus arvata, et eeluurimist ja X süüdimõistmist kõigi viie tapmiskatse, mitte üksnes viiest kolme

tapmiskatse eest, toetas väga kaalukas ühiskondlik huvi.

103. Kohus märgib veel, et vastava Soome seaduse kohaselt võis kaebajat konsulteerinud

arstidelt nõuda tema kohta ütluste andmist ilma kaebaja informeeritud nõusolekuta üksnes väga

piiratud juhtudel, eelkõige seoses raskete kuritegude uurimisega ja nende eest süüdistuse

esitamisega, mille puhul on ette nähtud vähemalt kuueaastane vangistus (vt punkt 46). Et arstid

keeldusid politseile ütlusi andmast, pidi politsei nende tunnistajana ülekuulamiseks saama loa

kohtult – linnakohtult (vt punkt 28). Ülekuulamine toimus linnakohtus kinnisel istungil ning kohus oli

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (7 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

eelnevalt määranud, et kohtutoimikut, milles sisaldub tunnistajate ülekuulamise protokoll, tuleb

hoida salajas (vt punktid 19 ja 23). Kõik menetlusega seotud isikud olid kohustatud seda

informatsiooni käsitlema salajasena. Selle kohustuse rikkumine võis kaasa tuua tsiviil- ja/või

kriminaalvastutuse Soome seaduse alusel (vt punktid 53–56).

Vaidlustatud määrustega kaasnenud sekkumine kaebaja era- ja perekonnaellu oli seega allutatud

olulistele piirangutele ning sellega kaasnesid tõhusad ja piisavad kaitseabinõud kuritarvituste vastu

(vt näiteks 6. septembri 1978. a kohtuotsus: Klass jt v. Saksamaa. – Seeria A, nr 28, lk 23–24,

punktid 49–50 ning eespool osutatud Leanderi kohtuotsus, lk 25, punkt 60).

Sellega seoses ei näe Kohus mingit põhjust uurida, millises ulatuses kaebaja arstid kohustati

tunnistusi andma (vt punktid 23, 26 ja 30). Nagu eespool osutatud, on tõendite vajalikkus riigi

ametiasutuste otsustada, ning selles suhtes ei saa Kohus asendada riigi ametiasutuste seisukohta

oma seisukohaga (vt punkt 98).

104. Arvestades eespool esitatud asjaolusid, eelkõige X vastu algatatud kriminaalasja salastatust

ja erandlikkust, ei pea Kohus veenvaks kaebaja väidet, et tunnistajana ülekuulamise määrused on

tõenäoliselt kallutanud Soome potentsiaalseid ja tegelikke HIV-kandjaid hoiduma vereanalüüsi

tegemast ja arstiabi otsimast.

105. Eespool esitatut silmas pidades leiab Kohus, et kaebajat konsulteerinud arstidelt tunnistajana

ütluste andmist nõudnud määrusi toetasid asjakohased ja piisavad põhjused, mis vastavad

kaaluka huvi nõudele taotletavate õigustatud eesmärkide puhul. Kohus leiab samuti, et meetmed

olid eesmärkide suhtes mõistlikult proportsionaalsed. Seega ei ole selle küsimuse puhul olnud

artikli 8 rikkumist.

2) Kaebaja haigusloo võetus ja kriminaaltoimikusse lisamine

106. Kaebaja haigusloo võetus ja kriminaaltoimikusse lisamine oli arstidelt tunnistajana ütluste

andmist nõudnud määruste suhtes täiendav meede. Nagu viimati nimetatud meetmedki toimus

see olukorras, kus kaebaja keeldus tunnistamast oma abikaasa vastu ning selle eesmärk oli

kindlaks teha, millal X sai teada oma nakatatusest HIV-ga või millal oli tal alust kahtlustada, et ta

on haigusekandja. Täiendava meetme aluseks oli sama kaalukas avalik huvi (vt punkt 102).

107. Lisaks oli see allutatud samasugustele piirangutele ja kaitseabinõudele kuritarvituste vastu (vt

punkt 103). Tingimused, mille korral kõnealust materjali võis konfiskeerida, olid sama ranged (vt

punktid 46 ja 48). Veelgi tähtsam on asjaolu, et materjal esitati kinnisel istungil ja linnakohtu otsuse

kohaselt tuli kohtuasja dokumente käsitleda salajastena, mille kohta kehtisid üldjoontes

samasugused eeskirjad ja õiguskaitsevahendid kui tunnistajate ütluste kohta (vt punktid 23 ja

53–56).

108. On aga tõsi, et erinevalt arstide ja psühhiaatri ülekuulamisest ei olnud kohus võetuseks luba

andnud, vaid selle oli määranud prokurör (vt punkt 31).

Kuid vastavalt eeluurimise sunnivahendite seaduse 4. peatüki 2. jao 2. alajao asjakohastele

sätetele oli haigusloo võetuse eelduseks asjaolu, et kaebaja arstid olid "õigustatud või kohustatud

andma kohtueelsel uurimisel ütlusi dokumendi sisu kohta" (vt punkt 48). Seega olid võetuse

õiguslikud eeldused põhiliselt samad, mis arstide ülekuulamisekski.

Ka oli linnakohus enne dokumentide võetust juba otsustanud, et üle kuulata tuleb vähemalt kaks

arsti, ning nõudis ülejäänud arstidelt tunnistajana esinemist varsti pärast seda (vt punktid 23, 26 ja

30). Võetusele järgneval päeval otsustas kohus, kellel oli õigus tõendeid kõrvale jätta, lisada kõik

kõnealused materjalid kohtutoimikusse (vt punkt 32). Peale selle oli kaebajal õigus vaidlustada

võetus linnakohtus, nagu juba märgitud (vt punktid 49 ja 101).

Seetõttu leiab Kohus: asjaolu, et võetuse määras prokurör ja mitte kohus, ei tähenda iseendast

artikli 8 eiramist.

109. Mis puutub kaebaja väidetesse, et osa sellest materjalist ei olnud asjakohane ja et miski

sellest ei olnud X vastu algatatud kriminaalasjas otsustav, siis kordab Kohus veel kord: siseriiklikus

menetluses riigiasutuste poolt tõendite esitamine ja lubamine on eelkõige nende otsustatav

küsimus ning üldjuhul ei saa Kohus selles suhtes asendada nende seisukohti enda omadega (vt

punkt 98). Pidades silmas valitsuse argumente selle kohta, kui erinevad andmed võisid olla

asjakohased tuvastamaks, millal X sai esmakordselt teada oma nakatatusest HIV-ga või millal oli

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (8 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

tal alust seda kahtlustada (vt punkt 89), ei pea Kohus põhjendatuks kahelda riigiasutuste

sellekohases hinnangus.

110. Seetõttu leiab Kohus, et kaebaja haigusloo võetuseks ja kriminaaltoimikusse lisamiseks olid

asjakohased ja piisavad põhjused, mis olid kaalukamad kui kaebaja huvi, et kõnealust

informatsiooni ei edastataks. Kohus leiab, et meetmed olid taotletavate õigustatud eesmärkidega

proportsioonis ning järelikult ei pandud ka selles küsimuses toime artikli 8 rikkumist.

3) Meditsiiniliste andmete saladuses hoidmise määruse kehtivusaeg

111. Kaebuse kohta selle üle, et kõnealused meditsiinilised andmed saavad avalikkusele

kättesaadavaks aastal 2002, märgib Kohus, et salastatusmääruse kümneaastane tähtaeg ei ole

vastavuses menetlusosaliste soovide ja huvidega, kes kõik nõudsid pikemat salastatustähtaega (vt

punkt 35).

112. Kohus ei leia, et kümneaastast tähtaega määrates pöörasid siseriiklikud kohtud piisavat

tähelepanu kaebaja huvidele. Tuleb meenutada, et menetluse käigus ilma kaebaja nõusolekuta

kõnealuse informatsiooni esitamise tõttu oli juba oluliselt sekkutud tema õigusesse, et austataks

tema era- ja perekonnaelu. Edasist sekkumist, mis tuleneb meditsiinilise informatsiooni

avalikkusele kümne aasta pärast kättesaadavaks muutumisest, ei õigusta põhjused, mida võiks

lugeda piisavaks, et kaaluda üles kaebaja huvi andmete pikemaajalise salastatuse vastu. Juba

2002. aastast materjali kättesaadavaks tegemise määrus tähendaks rakendamise korral

ebaproportsionaalset sekkumist kaebaja õigusesse, et austataks tema era- ja perekonnaelu, ning

oleks artikli 8 rikkumine.

Kohus piirdub esitatud järeldusega, sest on riigi valida, milliseid oma õigussüsteemi vahendeid ta

konventsiooni artikli 53 kohaseks kohustuste täitmiseks kasutab (vt 13. juuni 1979. a kohtuotsus:

Marckx v. Belgia. – Seeria A, nr 31, lk 25–26, punkt 58).

4) Kaebaja isiku ja tervisliku seisundi avalikustamine apellatsioonikohtu otsuses

113. Viimasena peab Kohus kontrollima, kas ajakirjandusele kättesaadavaks tehtud

apellatsioonikohtu otsuses kaebaja isiku ja HIV-ga nakatatuse avalikustamiseks olid piisavad

põhjused, mis seda õigustasid (vt punktid 36 ja 43).

Kohaldatava Soome seaduse alusel oli apellatsioonikohtul õigus esiteks loobuda kaebaja isiku

samastamist võimaldavate nimede nimetamisest kohtuotsuses ja teiseks jätta kohtuotsuse täielik

põhistus teatavaks ajaks salajaseks ning avaldada selle asemel põhistuse kokkuvõte, otsuse

resolutsioon ja viide kohaldatud seadusele (vt punkt 52). Nendes piirides linnakohus tegelikult oma

otsuse avaldaski, andmata põhjust negatiivseteks kommentaarideks (vt punkt 33).

Olenemata sellest, kas kaebaja otseselt palus apellatsioonikohtul jätta avaldamata tema isik ja

tervislik seisund, oli kohus X-i advokaadi kaudu informeeritud kaebaja soovist, et

salastatusmääruse tähtaega pikendataks kauemaks kui kümme aastat (vt punkt 35). Ilmselgelt

tuleneb sellest, et ta oleks olnud vastu ka kõnealuse informatsiooni avalikustamisele.

Esitatud asjaolusid silmas pidades ja punktis 112 esitatud kaalutlusi arvestades ei leia Kohus, et

vaidlustatud avalikustamiseks oleksid olnud veenvad põhjused. Seetõttu oli kõnealuse

informatsiooni avaldamise puhul tegemist artikliga 8 tagatud kaebaja õiguse rikkumisega, et

austataks tema era- ja perekonnaelu.

5) Kokkuvõte

114. Seega jõuab Kohus järeldusele, et konventsiooni artiklit 8 ei ole rikutud 1) kaebaja arstidelt

tunnistajana ütluste andmist nõudnud määruste puhul ega 2) kaebaja haigusloo võetuse ja

kriminaaltoimikusse lisamise puhul.

Teisalt leiab Kohus, et 3) vastavate meditsiiniliste andmete avalikkusele kättesaadavaks tegemine

juba aastal 2002 oleks selle toimumise korral artikli 8 rikkumine, ning et 4) artiklit 8 on rikutud

kaebaja isiku ja tervisliku seisundi avalikustamisega apellatsioonikohtu otsuses.

II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 13 VÄIDETAV RIKKUMINE

115. Kaebaja väitis veel, et õiguskaitsevahendite puudumine kõigi artikli 8 alusel kaevatud

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (9 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

meetmete suhtes moodustas konventsiooni artikli 13 rikkumise, mis on järgmine:

"Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus

tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik."

116. Valitsus vaidlustas selle seisukoha, samas kui Komisjon, võttes arvesse oma järeldusi artiklile

8 tuginevate kaebuste suhtes, ei pidanud vajalikuks uurida, kas on rikutud ka artiklit 13.

117. Kohus, olles võtnud need küsimused arvesse seoses artikliga 8 (vt punktid 101, 103, 107 ja

109), ei pea vajalikuks nende kontrollimist artikli 13 alusel.

III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 50 KOHALDAMINE

118. Kaebaja taotles õiglast hüvitust konventsiooni artikli 50 alusel, mis on järgmine:

"Kui Kohus leiab, et mõni kõrge lepinguosalise õigus- või muu võimu langetatud otsus või

rakendatud abinõu on täielikult või osaliselt vastuolus konventsioonist tulenevate kohustustega

ning kui osutatud lepinguosalise siseriiklik õigus lubab otsuse või abinõu läbi kahjustatule ainult

osalist hüvitust selle otsuse või abinõu tagajärgede eest, võib Kohus vajadusel oma otsusega

määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse."

A. Moraalne kahju

119. Kaebaja ei esitanud varalise kahju nõuet, vaid palus Kohtul mõista talle kaks miljonit Soome

marka (FIM) hüvituseks moraalse kahju eest, mida ta kandis oma meditsiiniliste andmete

avalikustamise pärast, mida ajakirjandus laialt levitas.

120. Valitsus oli seisukohal, et rikkumise tuvastamine oleks iseenesest õiglane hüvitus. Ühelgi

juhul ei tohiks kaebajale mõistetud hüvitis ületada X kuritegude neljale ohvrile mõistetud hüvitisi,

millest suurim oli 70 000 marka.

121. Komisjoni esindaja seda küsimust ei kommenteerinud.

122. Kohus loeb tuvastatuks, et kaebajale on tekitatud moraalne kahju tema isiku ja tervisliku

seisundi avalikustamisega apellatsioonikohtu otsuses. Kohus leiab, et üksnes rikkumise

tuvastamine ei ole õiglane hüvitus, seega tuleb hüvitis välja mõista.

Selle suuruse määramisel ei pea Kohus ennast seotuks siseriiklike tavadega, ehkki ta võib neile

mingil määral tugineda. Õiglaselt otsustades määrab Kohus kaebajale hüvitiseks 100 000 Soome

marka.

B. Kulud

123. Kaebaja palus ka kulude hüvitamist kokku 239 838 Soome marga ulatuses järgmiste

kulutuste eest:

a) hr Fredmani tasu 4800 Soome marka oma riigis toimunud menetluses;

b) Komisjonis toimunud menetluse kuludena hr Fredmani tasu 126 000 ja hr Scheinini tasu 24 000

Soome marka;

c) menetluskuludena Kohtus kuni märgukirja esitamiseni (k.a märgukiri) – hr Fredmani tasu 16

800 ja hr Scheinini tasu 9600 Soome marka;

d) tasu advokaatidele Kohtus esinemise eest 49 800 Soome marka;

e) tõlkekulud 8838 Soome marka.

Eespool märgitud kohtukulusid, mis olid seotud 385 töötunniga 600 Soome marka tunni eest,

tuleks suurendada kohaldatava käibemaksu võrra ning Euroopa Nõukogult õigusabi jaoks saadud

summa tuleks maha arvata.

124. Valitsus aktsepteeris punktis a märgitud kulud ega esitanud vastuväiteid punktis e märgitule,

kuid pidas tundide arvu punktide b–d suhtes ülepaisutatuks.

125. Komisjoni esindaja ei esitanud selles küsimuses seisukohta.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (10 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

126. Eespool nimetatud nõudeid kaalub Kohus, lähtudes oma varasemates otsustes fikseeritud

kriteeriumidest: kas kulutuste kandmine oli tegelik ja vajalik tõkestamaks või hüvitamaks asjaolu,

mis leiti olevat konventsiooni rikkumine, ja kas kulutused olid mõistliku suurusega (vt näiteks 13.

juuli 1995. a kohtuotsus: Tolstoy Miloslavsky v. Ühendkuningriik. – Seeria A, nr 316-B, lk 83, punkt

77).

Selliseid kriteeriume kohaldades leiab Kohus, et punktides a ja e nimetatud kulud tuleks täielikult

hüvitada.

Punktides b–d nimetatud kulude suhtes ei leia Kohus, et need kõik olnuks vajalikud.

Õiglaselt otsustades määrab ta hüvitada kulud kogusummas 160 000 Soome marka, mida

suurendatakse kohaldatava käibemaksu võrra ja millest arvatakse maha 10 835 Prantsuse franki,

mille kaebaja sai kohtukulude katteks Euroopa Nõukogult.

C. Viivis

127. Kohtule teadaoleva informatsiooni järgi on Soomes kohaldatav seadusjärgne intressimäär

käesoleva otsuse tegemise kuupäeval 11% aastas.

NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:

1) leiab kaheksa häälega ühe vastu, et kaebajat konsulteerinud arste tunnistajana ütlusi andma

kohustanud määrused ei ole konventsiooni artikli 8 rikkumine;

2) leiab kaheksa häälega ühe vastu, et kaebaja haigusloo võetus ja selle lisamine

kriminaaltoimikusse ei ole konventsiooni artikli 8 rikkumine;

3) leiab ühehäälselt, et määrus kaebajat konsulteerinud arstide ülekuulamise protokolli

avalikkusele kättesaadavaks tegemise kohta aastal 2002 oleks rakendamise korral artikli 8

rikkumine;

4) leiab ühehäälselt, et kaebaja isiku ja tervisliku seisundi avalikustamine Helsingi

apellatsioonikohtu poolt on artikli 8 rikkumine;

5) leiab ühehäälselt, et kaebaja kaebusi konventsiooni artikli 13 alusel ei ole vaja uurida;

6) leiab ühehäälselt, et:

a) vastustav riik peab maksma kolme kuu jooksul kaebajale 100 000 (sada tuhat) Soome marka

hüvitisena moraalse kahju eest ja kohtukuludeks 160 000 (sada kuuskümmend tuhat) marka pluss

kohaldatav käibemaks, miinus 10 835 (kümme tuhat kaheksasada kolmkümmend viis) Prantsuse

franki, mis arvutatakse ümber Soome markadesse käesoleva otsuse kuulutamise kuupäeval

kehtiva kursi alusel;

b) eespool nimetatud kolme kuu möödumisest kuni makse sooritamiseni tuleb tasuda viivist 11%

aastas;

7) jätab ühehäälselt rahuldamata ülejäänud osa õiglase hüvituse nõudest.

Koostatud inglise ja prantsuse keeles ning kuulutatud avalikul istungil 25. veebruaril 1997

Inimõiguste majas Strasbourgis.

Rolv RYSSDAL

Herbert PETZOLD

President

Kohtusekretär

Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja Kohtu B-reglemendi punktile 55.2 on käesolevale

otsusele lisatud hr De Meyeri osaline eriarvamus.

R. R.

H. P.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (11 of 12) [11/05/2001 08:59:29]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

KOHTUNIK DE MEYERI OSALISELT ERINEV ARVAMUS

I. Kohtu seisukoha järgi ei rikkunud kaebaja arstidelt ja psühhiaatrilt tunnistajana ütluste andmist

nõudnud määrused ega haigusloo võetus ja kriminaaltoimikusse lisamine kaebaja õigust, et

austataks tema era- ja perekonnaelu.

Kohus leidis, et nimetatud meetmed olid õigustatud, et teha kindlaks, millal kaebaja abikaasa X sai

teada või millal oli tal alust kahtlustada, et ta on nakatunud HIV-ga, mis oli vajalik tuvastamaks,

kas kuriteod, mille toimepanemises enne 19. märtsi 1992 teda süüdistati, tuleks kvalifitseerida

tapmiskatsena nagu pärast seda kuupäeva tema toimepandud kuriteod või üksnes

seksuaalkuriteona.

Minu arvates ei õigusta nimetatud määruse põhjendused kriminaalmenetluse nõuetest olenemata

arsti ja patsiendi suhtest tuleneva konfidentsiaalse informatsiooni või sellega seotud dokumentide

avalikustamist.

II. Kinnitades, et Soome kohtute poolt antud asjas määratud kümneaastane salastatustähtaeg on

liiga lühike, näib Kohus arvavat, et meditsiiniliste andmete kättesaadavus avalikkusele võiks olla

lubatav piisava aja möödumisel.

Ehkki see võib olla vastuvõetav kriminaaltoimikus sisalduva muu informatsiooni puhul, leian ma, et

selles sisalduvad meditsiinilised andmed peavadki jääma salajaseks.

Huvi tagada kohtumenetluse avalikkus ei ole piisav õigustama salajaste andmete avalikustamist,

isegi mitte mitme aasta möödumisel.

III. Käesolevas otsuses tugineb Kohus järjekordselt riigiasutuste "kaalutlusõiguse ulatusele".

Leian, et Kohtul on ülim aeg loobuda selle kontseptsiooni kasutamisest oma põhistuses. Liiga

kaua on ta edasi lükanud selle kulunud fraasi hülgamist ja lahtiütlemist selles sisalduvast

relativismist.

Kaalutlusõiguse ulatuse võib ette näha teatavates valdkondades. Näiteks on täiesti loomulik, et

kriminaalkohus määrab karistuse – seaduses sätestatud karistuste piires – vastavalt oma otsusele

asja raskuse kohta.

Kuid inimõiguste puhul ei ole ruumi kaalutlusõigusele, mis võimaldaks riikidel otsustada lubatava

ja lubamatu üle.

Inimõiguste valdkonnas peab piir olema võimalikult selge ja täpne, et sellest üle ei astutaks. Selle

otsustab Kohus, mitte riigid, ning Kohtu seisukoht peab kehtima iga riigi jurisdiktsiooni all olevate

kõikide isikute suhtes.

Tühjad fraasid riigi kaalutlusõiguse ulatuse kohta – mida on Kohtu otsustes juba liiga kaua

korratud – on tarbetu sõnavaht, mis segaselt väljendab mõtet, et riigid võivad teha kõike, mida

Kohus ei pea inimõigustega vastuolus olevaks.

Sellisest põhimõtteliselt valest ja praktikas mõttetust terminoloogiast tuleks viivitamata loobuda.

märkus 1

Pärast sündmust, tagantjärele. – Toim.

VIIMATI MUUDETUD: 28.02.2000

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_12.html (12 of 12) [11/05/2001 08:59:29]