Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn  
ESILEHT  
ENGLISH  
EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS  
KOHTUASJADE MITTEAMETLIKUD KOKKUVÕTTED JA TAUSTAD:  
SCHENK versus ŠVEITS  
12. juuli 1988. aasta kohtuotsus  
A. Põhifaktid  
Hr Pierre Schenk, 1912. a sündinud firmajuht, oli 1974. aastast lahutusprotsessi osapool. 1981.  
aastal võttis pr Schenkiga ühendust hr Pauty, kelle teenuseid hr Schenk oli mitmel korral  
kasutanud, ning väitis, et oli saanud pr Schenki abikaasalt ülesande ta tappa. Pr Schenk ja hr  
Pauty teatasid asjast Vaudi kantoni kohtu-uurijale, kes alustas uurimist. Prantsuse ametivõimudele  
edastatud nõudekirja alusel andis hr Pauty Prantsuse politseile tunnistusi Šveitsi politseiinspektori  
juuresolekul, kellele ta andis üle lindi hr Schenki telefonikõne salvestusega, mis oli lindistatud  
viimase teadmata. Kassett lisati kohtu-uurija avatud toimikule.  
Kaebajale esitatud süüdistus mõrvale kihutamises võeti esialgu tagasi, kuid süüdistuse protesti  
alusel anti ta kohtu alla. 13. augustil 1982 mõistis Rolle piirkondlik kriminaalkohus, toetudes muu  
hulgas vaidlusalusele salvestusele, kaebajale kümme aastat vangistust.  
Hr Schenk vaidlustas tagajärjetult salvestuse tegemise ja kasutamise Vaudi kantoni kohtu  
kriminaalasjade kassatsiooniosakonnas ning seejärel föderaalkohtus. 1984. aasta detsembris sai  
ta osalise amnestia ja ta vabastati.  
B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis  
Komisjon tunnistas 1984. aastal esitatud kaebuse osaliselt vastuvõetavaks 6. märtsil 1986.  
Oma 14. mai 1987. aasta ettekandes tuvastas Komisjon faktid ja avaldas 11 poolthäälega kahe  
vastu arvamust, et tegu ei olnud artikli 6 lõike 1 rikkumisega.  
Komisjon esitas asja Kohtule 15. juulil 1987 ja Šveitsi Konföderatsiooni Valitsus 18. juulil 1987.  
VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST  
ÕIGUSLIK PÕHJENDUS  
I. ARTIKLI 6 VÄIDETAV RIKKUMINE  
A. Artikli 6 lõige 1  
39. Esmalt väitis hr Schenk, et tema ja hr Pauty vahelise telefonikõne salvestamine ja salvestuse  
kasutamine tõendina oli vastuolus artikli 6 lõikega 1, mis sätestab, et:  
"1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle  
otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja  
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_4.html (1 of 6) [11/05/2001 08:53:08]  
Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn  
erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. ..."  
40. Hr Schenki väitel oli salvestus tehtud Šveitsi politsei algatusel. Komisjon oli artiklist 8 lähtuva  
kaebuse salvestuse tegemise kohta tõesti tunnistanud vastuvõetamatuks põhjusel, et siseriiklikud  
õiguskaitsevahendid ei olnud ammendatud, kuid sellele vaatamata tulnuks asja kohtuliku  
arutamise õigluse kontrollimisel lähtuda tegelikult aset leidnud faktidest, eriti nagu käesoleval  
juhul, mil tegemist oli otsustava asjaoluga.  
Kohus märgib, et Komisjon tunnistas vastuvõetamatuks üksnes artiklist 8 läh-  
tuva kaebuse. Kohtu pädevus ei võimalda kaebust sellisena arutada, ent see ei takista kaebust  
käsitlemast vastavalt mõnele teisele sättele, praegusel juhul vastavalt artikli 6 lõikele 1.  
41. Hr Schenk väitis samuti, et seadusvastaselt saadud tõendid on piisav alus, et lugeda asja  
kohtulik arutamine ebaõiglaseks, ja et teda süüdi mõistev otsus põhines peamiselt salvestusel. Ta  
pidas muidugi vajalikuks kaaluda vastandlikke huve - avalik huvi selgitada välja tõde kohtuasjades,  
mis on seotud raskete kriminaalkuritegudega, ja telefonikõne konfidentsiaalsuse säilitamise  
erahuvi -, kuid tema arvates pidanuks seda tegema enne, aga mitte pärast seda, kui asuti telefoni  
pealt kuulama, ja seda ei tohiks teha kunagi ilma seadusliku aluseta.  
Ülejäänu kohta tegi ta kaks avaldust. Esiteks esitas ta kaebuse selle kohta, et inspektor Messerlit  
ei kutsutud kordagi esinema tunnistajana. Kaitse tõesti ei kutsunud inspektorit välja kohtuliku  
uurimise käigus ega ka kohtuistungile, ent kaitse seletuse kohaselt johtus see esimesel juhul  
ootusest - mis täitus -, et süüdistus võetakse tagasi (vt punkt 17 eespool), ja teisel juhul sellest, et  
hr Messerli oli veendunud kohtualuse süüs (vt punkt 15 eespool). Teiseks kritiseeris hr Schenk  
kasseti kuulamise viisi Rolle kriminaalkohtus. Ta väitis, et kohtusaali oleks tulnud paigaldada  
kõrvaklapid ja kohus oleks pidanud tegema spetsiaalseid ettevalmistusi, arvestades asjaolu, et hr  
Schenk oli vaegkuulja.  
42. Valitsuse arvates on vaja eristada juhtumit, mil ametivõimud ebaseaduslikul teel hangivad või  
valmistavad ette tõendeid hilisemaks kasutamiseks kohtus, ja juhtumit, mil ebaseadusliku teo  
toimepannud üksikisik annab tõendid hiljem üle ametivõimudele. Nad lisasid, et vastandlikke huve  
kaaluti ja liiatigi ei olnud salvestus ainus tõend; valitsus viitas ka kohtute otsustele käesolevas  
asjas.  
43. Valitsus ei vaidlustanud, et arutlusalune salvestus saadi ebaseaduslikul teel. Kohtuasja  
arutanud Šveitsi kohtud olid seda ise tunnistanud.  
Näiteks leidis Rolle kriminaalkohus, et "pädevad ametivõimud ei olnud andnud luba ega korraldust  
salvestuse tegemiseks" (vt punkt 20 eespool).  
Vaudi kantoni kohtu kriminaalasjade kassatsiooniosakond otsustas, et "apellandiga tuleb nõustuda  
selles, et isegi vastava kaebuse puudumisel kujutaks hr Pauty ja kohtualuse telefonivestluse  
lindistamine eraisiku poolt iseenesest õigusrikkumist" (vt punkt 28 eespool).  
Lõpetuseks leidis föderaalkohus, et "võib nõustuda, et kõnealune lindistamine vastab  
ter  
kriminaalkoodeksi §-s 179 ettenähtud kuriteo tunnustele" (vt punkt 30 eespool).  
44. Sellest hoolimata lubasid kõik kolm kohut salvestust tõendina kasutada.  
Rolle kriminaalkohus leidis muu hulgas, et "salvestuse sisu võis igal juhul võtta kohtutoimikusse:  
kas seetõttu, et kohtu-uurija oli lasknud Pauty telefoni pealt kuulata, või seetõttu, et oleks piisanud  
salvestusega samasisulisest Pauty tunnistusest", ja et "süüdistatava vastuväitega nõustumine  
tooks kaasa vajaduse tunnistada kasutamiskõlbmatuks suur osa kriminaalprotsesside tõenditest"  
(vt punkt 20 eespool).  
Vaudi kantoni kohtu kriminaalasjade kassatsiooniosakond märkis, et "vaidlusalune salvestus  
iseenesest ei kujutanud endast keelatud tõendit", et "kui arvestada vaetavate huvide ja õiguste  
tasakaalu..., ei olnud ametivõimude sanktsioneeritud telefoni pealtkuulamise ja sanktsioneerimata  
salvestamise vahe piisav, õigustamaks privaatsuse kaitsele suurema tähtsuse osutamist kui  
avalikule huvile võtta raske kuriteo toime-pannud isik vastutusele", ja et "kõnealuses kohtuasjas  
kasutatud vahendid jäid kuritege-vuse vastase võitluse alal lubatu piiridesse" (vt punkt 28  
eespool).  
Föderaalkohus leidis, et "avalik huvi selgitada välja tõde mõrvaga seotud kuriteo asjas kaalus üles  
Schenki huvi säilitada telefonivestluse konfidentsiaalsus; see aga ei ole mingil viisil seotud tema  
privaatsusega" (vt punkt 30 eespool).  
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_4.html (2 of 6) [11/05/2001 08:53:08]  
Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn  
45. Konventsiooni artikli 19 kohaselt on Kohtu ülesanne tagada, et lepinguosalised riigid täidaksid  
endile võetud kohustusi. Täpsemaks minnes, Kohus ei pea tegelema siseriiklikes kohtutes  
väidetavalt aset leidnud tõendite väärhindamise või seaduse väärkohaldamise küsimustega, välja  
arvatud juhul, kui veaga võidakse olla rikkunud konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi.  
46. Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse asja õiglasele kohtulikule arutamisele, ent ei sätesta  
mingeid tõendite lubatavuse nõudeid; sellised nõuded kuuluvad peaasjalikult siseriikliku õiguse  
reguleerimisalasse. Seetõttu ei saa Kohus põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et seda liiki  
ebaseaduslikult saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad. Kohus peab üksnes tuvastama, kas hr  
Schenki asja arutamine tervikuna oli õiglane.  
47. Sarnaselt Komisjoniga märgib Kohus esmalt, et kaitse õigusi ei jäetud arvestamata.  
Kaebaja teadis, et vaidlusalune salvestus oli ebaseaduslik, sest pädev kohtunik ei olnud seda  
sanktsioneerinud. Tal oli võimalus - mida ta ka kasutas - vaidlustada salvestuse autentsus ja  
vastustada selle kasutamist, olles algselt nõustunud, et seda kuulatakse (vt punkt 18 eespool).  
Asjaolul, et tema taotlusi ei rahuldatud, ei ole mingit tähtsust.  
Veelgi enam, kohtuliku uurimise alguses taotles hr Schenk hr Pauty tegevuse uurimist ning tema  
taotlus rahuldati (vt punkt 16 eespool).  
Veel enam, kaebaja õigusnõustaja oleks võinud küsitleda hr Pautyt - kes oli kohtusse kutsutud  
tunnistajana - Rolle kriminaalkohtus toimunud kohtuistungi ajal (vt punkt 22 eespool).  
Ja viimaks, hr Schenk ei taotlenud inspektor Messerli kohtusse kutsumist, ehkki too juhtis uurimist  
ja vastutas tõendite hankimise eest vastavalt Šveitsi ametivõimude esitatud nõudekirjale, mida  
Prantsusmaal täideti (vt punkt 12 eespool).  
48. Kohus peab tähtsaks ka asjaolu, et telefonivestluse salvestus ei olnud ainus tõend, millel  
süüdimõistmine rajanes. Rolle kriminaalkohus keeldus tunnistamast kassetti vastuvõetamatuks  
tõendiks, sest salvestuse sisu oleks ilmnenud ka tunnistajana esinenud hr Pauty ütluste  
ärakuulamisel (vt punkt 20 eespool). Rolle kriminaalkohus kuulas ära ka mitme teise tunnistaja  
ütlused, kellele saadeti kohtukutse kohtu algatusel - nagu pr Schenk - või kes kutsuti tunnistusi  
andma kaitse taotlusel (vt punkt 22 eespool). Mitmes kohtuotsuse punktis märkis kohus hoolikalt,  
et otsuse langetamisel ei toetunud ta mitte salvestusele, vaid teistele tõenditele, mis aga kinnitasid  
salvestusel põhinevaid argumente hr Schenki süüdimõistmiseks. Sellega seoses on eriline tähtsus  
järgmisel lõigul:  
"Kohus on oma seisukohta osaliselt põhistanud 1981. aasta 26. juunil peetud telefonivestluse  
salvestusega. ... Ent põhistuses on ära toodud ka kõik teised kohtule esitatud tõendid: kohtualuse  
poolt tarvitusele võetud uskumatult keerulised ettevaatusabinõud; asjaolu, et kohtualune oli  
aastaid sunnitud maksma elatusraha oma abikaasale, ehkki viimasena nimetatu abielurikkumine,  
millest kohtualune teadlik oli, aga mida ta ei suutnud tõestada, oleks ilmselt kaasa toonud olukorra  
ümberhindamise; asjaolu, et elatusraha suhtes saavutatud kokkulepe seda olukorda kinnitas;  
ilmne ebatõenäosus, et keegi oleks soovinud saata Haitile ja hiljem Šveitsi ilma vastava väljaõppe,  
hariduse ja oskusteta meest, kes väitis end olevat endise võõrleegionäri, kogumaks suhteliselt  
tähtsusetuid, lahutusprotsessi seisukohalt kahtlase väärtusega andmeid; asjaolu, et pärast  
ülesande mittetäitmist ja plaanide luhtumist Haitil - kusjuures vähemalt Haitilt oleks Pauty pidanud  
naasma andmetega selle kohta, kas Josette Schenk laskis sinna maja ehitada või mitte - ei olnud  
mingit põhjust saata Pautyt Šveitsi, kus tal puudusid igasugused kontaktid; asjaolu, et kohtualune  
kulutas üle 10 000 Šveitsi frangi täiesti tähtsusetu informatsiooni kogumiseks (kui uskuda tema  
versiooni sündmuste käigust); ning lõpuks asjaolu, et kohtualune ei ole esitanud kaebust  
kuritahtliku süüdistuse vastu" (vt punkt 26 eespool).  
Eeltoodud lõigust ilmneb selgelt, et otsuse tegemisel võttis kriminaalkohus arvesse  
tõenduselementide kogumi.  
49. Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et vaidlusaluse salvestuse kasutamine tõendina ei muutnud  
kohtupidamist kaebaja suhtes ebaõiglaseks ning ei olnud seega vastuolus artikli 6 lõikega 1.  
B. Artikli 6 lõige 2  
50. Lisaks juba selgitatule väitis hr Schenk, et ebaseaduslikult tehtud salvestuse kasutamise  
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_4.html (3 of 6) [11/05/2001 08:53:08]  
Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn  
tulemusena ei olnud tema süüdimõistmine kooskõlas seadusega. Tema arvates ei järgitud süütuse  
presumptsiooni, mis tagatakse artikli 6 lõikega 2, mis sätestab:  
"Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse  
kohaselt tõendatud."  
Valitsus ei nõustunud selle väitega.  
Komisjoni arvates mahtus kaebus tegelikult õiglase kohtupidamise mõiste alla. Viide artikli 6  
lõikele 2 johtus ekslikust tõlgendamisest. Pärast asja arutamist Kohtus lisas Komisjoni esindaja, et  
kõnesoleval juhul arvati kohtualune süütuks seni, kuni tema süü ei olnud seaduse kohaselt  
tõendatud, arvestades, et Šveitsi kohtute tegevus tervikuna oli täiesti seaduslik, olgugi et ei  
järgitud kriminaalsätet.  
51. Kohtu arvates ei sisalda 9.-13. augustini toimunud istungite protokollid ega 13. augustil 1982  
tehtud kohtuotsus (vt punktid 19-23 ja 26 eespool) mingeid viiteid selle kohta, et Rolle  
kriminaalkohus oleks enne süüdimõistva kohtuotsuse langetamist kohelnud hr Schenki  
süüdlasena. Asjaolust, et kassett lisati tõendite hulka, ei piisa kaebaja väidete toetuseks, millest  
järeldub, et ka selles osas ei rikutud konventsiooni sätteid.  
II. ARTIKLI 8 SÄTETE VÄIDETAV RIKKUMINE  
52. Hr Schenki viimase väite järgi rikuti tema õigust eraelu ja kirjavahetuse puutumatusele - õigust,  
mis hõlmab ka telefonikõnede konfidentsiaalsuse õiguse. Oma väite puhul toetus ta konventsiooni  
artiklile 8, mis sätestab:  
"1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning  
kirjavahetussaladust.  
2. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on  
demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku  
heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste  
ja vabaduste kaitseks."  
Ta väitis, et Komisjon oli vastuvõetamatuks tunnistanud ainult vaidlusaluse salvestuse tegemisega  
seotud kaebuse. Sellest johtuvalt palus ta Kohtul artikli 8 alusel arutada kasseti kasutamist  
tõendina ja lugeda see ka nimetatud artikliga vastuolus olevaks. Ta juhtis tähelepanu järgmistele  
asjaoludele: kasseti toimetamine politsei kätte ja kasutamine politsei poolt; kasseti edastamine  
kohtu-uurijale ja selle kuulamine tema poolt; toimiku edastamine peaprokurörile ja seejärel  
süüdistuskokkuvõtet koostavale osakonnale; kasseti toimetamine advokaatidele posti teel; paljude  
inimeste, näiteks kohtuteenistujate võimalik ligipääs kassetile; kasseti lülitamine kohtutoimiku  
koosseisu Rolle kriminaalkohtus ja selle ettemängimine kohtuistungi ajal.  
Valitsus luges artikliga 8 seotud kaebuste arutamise lõppenuks ja viitas Komisjoni ettekandele.  
53. Kohus märgib, et Komisjon tunnistas oma 6. märtsi 1986. a otsuses vastuvõetamatuks ainult  
"vaidlusaluse salvestuse tegemist puudutava kaebuse" (vt punkt 37 eespool), põhjendades, et  
siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei olnud ammendatud. Selline asjade seis ei takistaks Kohut  
arutamast salvestuse kasutamist. Ent see ei ole käesoleval juhul vajalik, sest seda teemat käsitleti  
ühenduses küsimusega kasseti kasutamisest kohtuliku uurimise ja asja arutamise käigus (mida  
juba käsitleti artiklist 6 lähtudes).  
NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:  
1) leiab kolmeteistkümne poolthäälega nelja vastu, et konventsiooni artikli 6 lõike 1 sätteid ei ole  
rikutud;  
2) leiab ühehäälselt, et artikli 6 lõike 2 sätteid ei ole rikutud;  
3) leiab viieteistkümne poolthäälega kahe vastu, et puudub vajadus arutada käesolevat asja  
artiklist 8 lähtudes.  
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_4.html (4 of 6) [11/05/2001 08:53:08]  
Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn  
Koostatud inglise ja prantsuse keeles ning kuulutatud avalikul istungil Inimõiguste majas  
Strasbourgis 12. juulil 1988. aastal.  
Kohtusekretäri ülesannetes  
Rolv RYSSDAL  
Jonathan L. SHARPE  
President  
Kohtukantselei osakonnajuhataja  
Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 52.2 on käesolevale  
otsusele lisatud järgmised arvamused:  
- hr Pettiti, hr Spielmanni, hr De Meyeri ja hr Carrillo Salcedo ühine eriarvamus;  
- hr Pettiti ja hr De Meyeri ühine eriarvamus;  
- hr De Meyeri eriarvamus.  
J. L. S  
R. R.  
KOHTUNIKE PETTITI, SPIELMANNI, DE MEYERI JA CARRILLO SALCEDO  
ÜHINE ERIARVAMUS  
Kohtunike enamus oli arvamusel, et konventsiooni artikkel 6 ei sätesta mingeid reegleid "tõendite  
kui selliste vastuvõetavuse kohta, mis on seetõttu ennekõike siseriikliku õiguse küsimus". Nad  
otsustasid, et "ei põhimõttelisest ega teoreetilisest seisukohast ei saa välistada, et sellised  
ebaseaduslikult saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad" ja et kohtunike "ülesanne oli vaid  
1
tuvastada, kas menetlus tervikuna on olnud õiglane" .  
Tuleb märkida, et Kohus piiras oma otsuse ulatust, keskendudes vaid teatud asjaoludele, ent meie  
arvates olnuks ta kohustatud käsitlema tõendite ebaseaduslikkuse probleemi.  
Peame kahetsusega nentima, et me ei saa jagada enamuse seisukohta, kuna meie arvates ei ole  
seaduse järgimine tõendite muretsemisel mingi abstraktne või formaalne nõue. Vastupidi, me  
oleme veendunud, et sellel on kriminaalmenetluse seisukohast esmane tähtsus.  
Ükski kohus ei saa õigusemõistmist kahjustamata toetuda tõenditele, mis on saadud mitte üksnes  
ebaausate võtete abil, vaid ka ebaseaduslikul teel. Kui seda tehakse, ei saa kohtulik arutamine  
olla õiglane konventsiooni tähenduses.  
2
Käesoleval juhul ei vaidlustatud asjaolu, et "salvestus saadi ebaseaduslikul teel" .  
Isegi kui kaebajale süüdistuse esitanud kohtud lähtusid, nagu märgitakse kohtuotsuses, "muudest  
tõenditest, mis aga kinnitasid salvestusel põhinevaid argumente asjaomase isiku  
3
4
süüdimõistmiseks" , jääb faktiks, et nad "lubasid lülitada salvestuse tõendite hulka" ja et nende  
5
otsused põhinesid "osaliselt" vaidlusalusel kassetil.  
Neil põhjustel oleme jõudnud järeldusele, et kõnealusel juhul rikuti konventsiooni artikliga 6  
sätestatud õigust asja õiglasele kohtulikule arutamisele.  
KOHTUNIKE PETTITI JA DE MEYERI ÜHINE ERIARVAMUS  
Oleme seisukohal, et Kohus oleks pidanud asjaolusid arutades lähtuma nii konventsiooni artiklist 6  
kui ka artiklist 8.  
Sel juhul oleksime ilmselt mõlemad jõudnud seisukohale, et mõlema artikli sätteid oli rikutud.  
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_4.html (5 of 6) [11/05/2001 08:53:08]  
   
Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn  
KOHTUNIK DE MEYERI ERIARVAMUS  
Minu arvates näitavad avaldatud kohtuotsuses esitatud faktid, mis on seotud nii vaidlusaluse  
salvestuse tegemise kui ka selle kasutamisega kohtumenetluse ajal, et rikuti kaebaja õigust  
telefonikõnede konfidentsiaalsusele ja tema õigust asja õiglasele arutamisele.  
On tõsi, et Komisjon tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks selles osas, mis käsitles salvestuse  
tegemist.  
6
Ent "kohtuasi" edastati meile, samuti kõik asja arutamise käigus kerkinud "tõendite hindamist ja  
7
õiguse kohaldamist käsitlevad küsimused" .  
Veel enam, vaidlusaluse salvestuse tegemine ja kasutamine olid omavahel "otseselt seotud" :  
8
nad moodustasid terviku, mida vaevalt et õnnestuks jagada, vaadatagu asja siis kas seaduse  
kohaldamise või tõendite hindamise küljest. Salvestuse tegemine oli selle kasutamise vajalik  
9
eeltingimus, nagu kasseti kasutamine oli samal ajal selle tegemise eesmärk ja "tulemus" .  
10  
Mõlemad tõid kaasa protestid, mis mitte ainult ei olnud omavahel ühenduses ja "tihedalt seotud"  
11  
, vaid olid oma olemuselt üks ja sama.  
Seega ei olnud põhjust mitte vaadelda antud protsessi kui tervikut. Kõik asjaolud viitasid sellele, et  
mõlemas faasis oli rikutud kahte kõne all olevat põhiõigust.  
1
Kohtuotsuse punkt 46.  
Kohtuotsuse punkt 43.  
Kohtuotsuse punkt 48.  
Kohtuotsuse punkt 44.  
2
3
4
5
Kohtuotsuse punktid 26 ja 48.  
Konventsiooni artikkel 45.  
18. juuni 1971. a De Wilde'i, Oomsi ja Versypi kohtuotsus. - Seeria A, nr 12, lk 29, punkt 49. Vt  
6
7
ka 7. detsembri 1976. a Handyside'i kohtuotsus. - Seeria A, nr 24, lk 20, punkt 41 ning 6.  
septembri 1978. a Klassi jt kohtuotsus. - Seeria A, nr 28, lk 17, punkt 32.  
8
Vt 10. novembri 1969. a Stögmülleri kohtuotsus. - Seeria A, nr 9, lk 41, punkt 7 ja sama  
kuupäeva Matznetteri kohtuotsus. - Seeria A, nr 10, lk 31, punkt 5.  
9
Vt eelnevalt viidatud Stögmülleri kohtuotsus, loc. cit. ja eelnevalt viidatud Matznetteri otsus, lk 32,  
punkt 5, samuti 2. märtsi 1987. a Weeksi kohtuotsus. - Seeria A, nr 114, punkt 37 ja 24. märtsi  
1988. a Olssoni kohtuotsus. - Seeria A, nr 130, lk 28-29, punkt 56.  
10  
Vt järgmised otsused: 17. jaanuari 1970. a Delcourti kohtuotsus. - Seeria A, nr 11, lk 20, punkt  
40; 24. oktoobri 1979. a Winterwerpi kohtuotsus. - Seeria A, nr 33, lk 28, punkt 72; 6. mai 1985. a  
Bönischi kohtuotsus. - Seeria A, nr 92, lk 17, punkt 37 ning 21. veebruari 1986. a Jamesi jt  
kohtuotsus. - Seeria A, nr 98, lk 46, punkt 8.  
11  
Vt eelnevalt viidatud Delcourti kohtuotsus, loc. cit. ja eelnevalt viidatud Winterwerpi otsus, loc.  
cit.  
VIIMATI MUUDETUD: 09.08.1999  
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_4.html (6 of 6) [11/05/2001 08:53:08]