Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

FUNKE versus PRANTSUSMAA

25. veebruari 1993. aasta kohtuotsus

A. Põhifaktid

Saksa kodanik hr Funke oli Prantsusmaal elav müügiesindaja. Ta suri 1987. aastal ja kohtuasja

ajamist jätkas tema abikaasa.

Seoses välisfinantstehinguid reguleerivate seaduste võimaliku rikkumise uurimisega otsisid

tolliametnikud koos kõrgema politseiametnikuga 14. jaanuaril 1980 hr ja pr Funke kodu läbi,

konfiskeerides dokumente ja muid esemeid. Nad palusid hr Funkel esitada ka andmed mitme

välismaise pangaarve kohta. 1982. aasta aprillis sai toll Strasbourgi linnakohtult loa, mille

apellatsioonikohus jõusse jättis, arestida hr Funke vara

100 200 Prantsuse frangi väärtuses, et tagada tollitrahvide maksmine. Selle alusel külmutati

kaebaja pangaarved 1982. aasta augustis ja tema varale seati pant; pr Funke taotlusel tühistati

need meetmed 1990. aastal.

Kuna hr Funke ei täitnud oma kohustust esitada nõutud andmed, algatas toll Strasbourgi

politseikohtus menetluse, mille tulemusel 27. septembril 1982 määrati hr Funkele 1200 frangi

suurune trahv ja kohustati teda nõutud dokumente esitama; selle korralduse täitmata jätmisel

ootas teda iga hilinetud päeva eest 20 franki viivist. 14. märtsil 1983. aastal jättis Colmari

apellatsioonikohus selle otsuse jõusse - välja arvatud üks otsuse punkt -, ent tõstis päevase viivise

50 frangile. Hr Funke esitatud kassatsioonkaebuse õiguse väärkohaldamise kohta lükkas

kassatsioonikohus 21. novembril 1983 tagasi. Lõpuks, 1985. aasta jaanuaris saatis toll hr Funke

pangale teate, milles kohustati panka tasuma selleks ajaks kogunenud trahv pangaandmete

esitamata jätmise eest. Piirkonnakohus kinnitas 1985. aasta märtsis teate kehtivust, kuid Colmari

apellatsioonikohus tühistas selle otsuse 1989. aasta veebruaris, mispeale toll pöördus

kassatsioonikohtusse, kuid tulutult. Hr Funke surma hetkeks 22. juulil 1987 ei olnud teda ikka veel

kohtu alla antud, süüdistatuna kõnealuste seaduste rikkumises.

B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis

13. veebruaril 1984 esitatud kaebuse tunnistas Komisjon 6. oktoobril 1988 vastuvõetavaks. Oma

8. oktoobri 1991. aasta ettekandes tuvastas Komisjon faktid ja avaldas arvamust, et artikli 6 lõiget

1 ei ole rikutud ei õiglase kohtuliku arutamise osas (seitse poolthäält viie vastu) ega menetluse

kestuse osas (kaheksa poolthäält nelja vastu); samuti ei ole rikutud artikli 6 lõiget 2 (üheksa

poolthäält kolme vastu) ega artiklit 8 (kuus poolthäält koos presidendi otsustava häälega kuue

vastu).

Komisjon esitas asja Kohtule 13. detsembril 1991.

VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (1 of 7) [11/05/2001 08:54:17]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

I. ARTIKLI 6 LÕIGETE 1 JA 2 VÄIDETAV RIKKUMINE

38. Hr Funke väitis end olevat artikli 6 lõigete 1 ja 2 rikkumise ohver. Nimetatud lõiked sätestavad

järgmist:

"1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle

otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja

erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis...

2. Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse

kohaselt tõendatud."

A. Õiglane menetlus ja süütuse presumptsioon

1. Valitsuse esmane vastuväide

39. Sarnaselt varem Komisjonile esitatuga väitis valitsus, et kaebus tulnuks tunnistada

vastuvõetamatuks põhjusel, et kaebuse esitajat ei saa vaadelda kui ohvrit. Valitsuse selgituste

kohaselt ei algatatud hr Funke suhtes kriminaalmenetlust välisfinantstehinguid reguleerivate

eeskirjade rikkumise pärast, ning hr Funke surm 22. juulil 1987 välistas igasuguse süüdistuse

esitamise.

40. Kohus märgib, et kaebaja artiklist 6 lähtuvad kaebused on seotud hoopis teiste menetlustega;

nendega, mis käsitlevad dokumentide esitamist. Seetõttu ei saa valitsuse vastuväitega nõustuda.

2. Kaebuse sisu

a) Artikli 6 lõige 1

41. Kaebaja arvates oli tema süüdimõistmine keeldumise eest esitada tolli nõutud dokumendid (vt

punktid 9-14 eespool) rikkunud tema õigust artikli 6 lõikega 1 tagatud asja õiglasele kohtulikule

arutamisele. Ta väitis, et võimud olid rikkunud isiku õigust mitte anda teda ennast kahjustavaid

tunnistusi - mis on lepinguosaliste õiguse, Euroopa inimõiguste konventsiooni ning kodaniku- ja

poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti üks põhiprintsiipe -, kuna hoolimata sellest, et võimud ei

olnud esitanud ametlikku kaebust välisfinantstehinguid reguleerivate seaduste väidetava rikkumise

osas, alustati kriminaalmenetlust, et sundida hr Funket koostööle tema vastu tõstatatud

süüdistuses. Selline menetlusviis oli hr Funke sõnul seda vastuvõetamatum, et miski ei takistanud

Prantsuse ametivõime palumast abi teistelt riikidelt ja nõutamast ise vajalikke tõendeid teistest

riikidest.

42. Valitsus juhtis tähelepanu sellele, et Prantsuse tolli- ja valuutavahetuspiirangute süsteemi

iseloomustas deklaratiivsus, mis säästis maksumaksjaid nende tegevuse süstemaatilisest

kontrollimisest, ent pani neile teiselt poolt kohustusi, nagu kohustus säilitada teatud ajavahemiku

jooksul sissetuleku ja varaga seotud dokumente ning esitada need vastava nõudmise korral

võimudele. Kassatsioonikohtu range järelevalve all olev riigi õigus teatud dokumente kontrollida ei

tähendanud seda, et asjaomased isikud olid kohustatud andma ennast süüstavaid ütlusi, mida

keelab ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (artikkel 14) ja mille oli hukka

mõistnud Euroopa Ühenduste Kohus (18. oktoobri 1989. a Orkemi kohtuotsus, kohtuasi nr 374/87.

- European Court Reports 1989, lk 3283); dokumentide esitamise nõue ei olnud vastuolus

konventsiooniorganite praktikaga kujundatud juhistega õiglase kohtuliku arutamise osas.

Käesolevas asjas ei olnud toll nõudnud hr Funkelt õigusrikkumise ülestunnistamist või tunnistuste

andmist; tal paluti vaid täpsustada ametnike poolt leitud ja tema enda poolt omaks tunnistatud

tõenditega, nimelt läbiotsimise ajal tema majast leitud pangadokumentide ja tšekiraamatutega

seonduvaid üksikasju. Kohtud olid võistleva menetluse tulemusel otsustanud, kas tolli taotlus oli

asja tehiolusid ja õigust arvestades põhjendatud.

43. Komisjon jõudis samale otsusele, toetudes peamiselt äri- ja finantsasjade uurimismenetluse

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (2 of 7) [11/05/2001 08:54:17]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

erisustele. Ta leidis, et ei pangaandmete esitamise kohustus ega rahalise karistuse määramine ei

rikkunud õiglase kohtuliku arutamise põhimõtet; esimene neist peegeldas riigi usaldust oma

kodanike vastu, mille tõttu ei kohaldatud rangemaid järelevalvemeetmeid, viimase põhjustatud

kahju eest aga vastutas kahjukannataja ise, kuna keeldus koostööst võimudega.

44. Kohus märgib, et tolli tegevus oli suunatud hr Funke süüdimõistmisele, et saada teatud

dokumente, mille olemasolus nad siiski kindlad ei olnud. Suutmata dokumente muul viisil oma

valdusse saada, püüdsid nad survet avaldada kaebajale endale, et ta esitaks tõendeid oma

väidetava õigusrikkumise kohta. Tolliseaduse erisused (vt punktid 30-31 eespool) ei saa õigustada

seda, et rikutakse kuriteos süüdistatava (artikli 6 tähenduses) õigust vaikida ja mitte anda ennast

süüstavaid ütlusi.

Järelikult on rikutud artikli 6 lõiget 1.

b) Artikli 6 lõige 2

45. Arvestades eelpool toodud järeldusi, ei pea Kohus vajalikuks täpsustada, kas hr Funke

süüdimõistmine on vastuolus ka süütuse presumptsiooni põhimõttega.

B. Menetluse kestus

46. Arvestades punktis 44 sedastatut, ei pea Kohus vajalikuks uurida ka kaebust selle kohta, et

kohtumenetluste ajal kulus kohtumääruste vastuvõtmiseks ja tühistamiseks (vt punktid 20-25

eespool) rohkem kui artikli 6 lõikega 1 nõutud "mõistlik aeg".

II. ARTIKLI 8 VÄIDETAV RIKKUMINE

47. Kaebaja arvates rikuti käesolevas asjas läbiotsimise ja konfiskeerimisega artiklit 8, mis

sätestab:

"1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning

kirjavahetussaladust.

2. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on

demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku

heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste

ja vabaduste kaitseks."

48. Valitsus möönis, et oli aset leidnud sekkumine hr Funke eraellu ning lisaks sellele leidis

Komisjon, et ei austatud hr Funke kodu puutumatust.

Kohus leiab, et hr Funke puhul rikuti kõiki artikli 8 lõikes 1 sätestatud õigusi, välja arvatud

perekonnaelu puudutav. Seega peab kindlaks tegema, kas mainitud sekkumised täitsid lõikega 2

sätestatud nõudeid.

A. "Kooskõlas seadusega"

49. Kaebaja leidis, et sekkumised olid ebaseaduslikud. Ta väitis, et tolliseadustiku tolleaegne

sõnastus oli vastuolus 1958. aasta põhiseadusega, kuna tolliseadustiku järgi ei olnud elukoha

läbiotsimiseks ja konfiskeerimiseks vaja kohtuorganite luba. Tolliseadustiku vastavust

põhiseadusele ei olnud võimalik analüüsida, sest see oli jõustunud enne põhiseaduse

kehtimahakkamist. Kuid selle küsimusega piirnevas tulumaksu valdkonnas oli Põhiseaduslik

Nõukogu tunnistanud õigustühiseks 1984. aasta eelarveseaduse § 89, mis käsitles tulumaksu ja

käibemaksuga seotud rikkumiste uurimist, tunnistades muu hulgas järgmist:

"Ehkki maksuameti töös tuleb ette, et ametnikele võidakse eravalduste läbiotsimiseks anda luba,

tohib selliseid läbiotsimisi teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse §-ga 66, mis paneb

kohtuvõimudele vastutuse kaitsta üksikisiku õigusi, ennekõike tema kodu puutumatust. Seaduses

tuleb sätestada kohtute osalemine, et säilitada kohtute vastutus ja järelevalvepädevus (29.

detsembri 1983. a otsus nr 83-164 DC, Journal officiel, 30. detsember 1983, lk 3874)."

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (3 of 7) [11/05/2001 08:54:17]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

50. Valitsus, kelle vastuväiteid Komisjon põhimõtteliselt arvestas, jäi arvamuse juurde, et

tolliseadustiku §-s 64, millele lisandub ka võrdlemisi ulatuslik kohtupraktika, on elukoha

läbiotsimise õigus väga täpselt määratletud ning kujutab endast tavalises kriminaalmenetluses

sätestatud läbiotsimisvolituste ülevõtmist tolliseadustesse ja välisfinantstehinguid reguleerivatesse

eeskirjadesse. Vastav säte esineb esmakordselt 6. augusti 1791. aasta seaduses ja pärast seda

12. juuli 1934. aasta dekreedis; seda sätet laiendati 1945. aastal, hõlmamaks

valuutavahetuspiirangutega seotud õigusrikku-miste uurimisi, ning selle vajalikkust oli korduvalt

rõhutatud. Valitsuse arvates ei olnud võimalik seada kahtluse alla kõnesoleva sätte

põhiseaduslikkust, samuti nagu ka sama seadustiku § 454 põhiseaduslikkust, kuna õigusaktide

põhiseaduslikkuse kontroll toimub ajavahemikul, mis jääb nende parlamendis vastuvõtmise ja

väljakuulutamise vahele, ning on Põhiseadusliku Nõukogu ainupädevuses, jättes kõrvale kõik

teised kohtud.

Mis puutub siseriiklike õigusaktide "kvaliteedisse" konventsiooni valguses, siis selle tagas täpsus,

millega seadustes ja kohtupraktikas määratleti läbiotsimisõiguse kasutamise ulatus ja viisid, ning

see välistas igasuguse omavoli. Seega kontrollisid kohtud juba enne 1986.-89. aasta reformi (vt

punkt 29 eespool) tolli uurimistegevust - küll ex post facto, ent väga tõhusalt. Lisaks sellele ei

sisalda konventsiooni artikkel 8 nõuet omada elukoha läbiotsimiseks ja konfiskeerimisteks

eelnevalt kohtu luba.

51. Kohus ei pea vajalikuks kõnesolevat küsimust sellest seisukohast arutada, kuna muus osas on

kaebuses käsitletud sekkumised kõigil juhtudel vastuolus artikliga 8 (vt punktid 57-59 allpool).

B. Seaduslik eesmärk

52. Valitsus ja Komisjon leidsid, et kõnesolevad sekkumised olid toimunud "riigi majandusliku

heaolu huvides" ja "kuriteo ärahoidmiseks".

Kaebaja vastupidistest väidetest hoolimata leiab Kohus, et sekkumised teenisid igal juhul esimest

legitiimsetest eesmärkidest.

C. "Demokraatlikus ühiskonnas vajalik"

53. Hr Funke arvates ei saanud sekkumisi pidada "demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks".

Sekkumiste ulatus oli määratlemata ja need ületasid kaugelt avalikes huvides nõutu piire, olles

kohtulikule kontrollile allutamata; veelgi enam, peale selle, et sekkumised toimusid ilma

kaheldamatu õigusrikkumise (flagrant délit), asjakohaste tõendite ja põhjusliku seoseta, tehti neid

ka ebakorrektselt.

54. Valitsus, kelle väidetega Komisjon põhiosas nõustus, väitis, et eluaseme läbiotsimine ja vara

konfiskeerimine olid ainsad võimude käsutuses olevad meetmed välisfinantstehinguid reguleeriva

õiguse rikkumiste uurimises, takistades seega kapitali äravoolu ja maksude tasumisest

kõrvalehoidumist. Sellistes valdkondades esineb corpus delicti äärmiselt harva, kui üldse;

seepärast on kuriteo "füüsiliseks väljenduseks" peamiselt dokumendid, mida süüdiolev võib

hõlpsalt varjata või hävitada. Selliste isikute jaoks olid aga ette nähtud piisavad tagatised, mida

toetas väga range kohtulik järelevalve: otsuse võis teha vaid asjaomase tollipiirkonna ülem,

kuritegusid võisid uurida vaid teatud auastmes ametnikud, operatsiooni juures pidi viibima kõrgem

politseiametnik (officer de police judiciaire), läbiotsimiste ajastus, advokaatide ja arstide

ametisaladuse säilitamine, võimalus vaidlustada riigivõimude tegevust jne. Lühidalt, isegi enne

1986.-89. aasta reformi tagas Prantsuse õigussüsteem seaduste rakendamise nõude ja üksikisiku

õiguste kaitse vahelise vajaliku tasakaalu.

55. Kohus on olnud jätkuvalt seisukohal, et lepinguosalistel riikidel on teatud vabadus otsustamaks

sekkumiste vajalikkuse üle, kuid see on Euroopa järelevalve all. Artikli 8 lõikes 2 sätestatud

erandeid tuleb tõlgendada etteantud raamides (vt

6. septembri 1978. a kohtuotsus: Klass jt v. Saksamaa. - Seeria A, nr 28, lk 21, punkt 42), ja

nende erandite kohasus käesolevas kohtuasjas peab olema veenvalt põhjendatud.

56. Kõne all olevas valdkonnas - kapitali väljavoolu ja maksudest kõrvalehoidmise vältimine - on

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (4 of 7) [11/05/2001 08:54:17]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

riikidel kahtlemata tõsiseid raskusi tingituna pangandussüsteemide ja finantskanalite ulatusest ja

keerukusest ning rahvusvaheliste investeeringute tohutust ulatusest, mida soodustab riigipiiride

suhtelisus. Seetõttu kohus möönab, et lepinguosalised võivad pidada vajalikuks kasutada selliseid

abinõusid nagu läbiotsimine ja konfiskeerimine, et koguda tõendeid valuutavahetuspiirangutega

seotud õigusrikkumiste kohta, ning vajaduse korral võtta rikkujad vastutusele. Sellest hoolimata

peavad vastavad seadused ja praktika andma piisava ja tõhusa tagatise kuritarvituste vastu (vt

muude allikate hulgas ja mutatis mutandis eelnevalt nimetatud Klassi jt kohtuotsus. - Seeria A, nr

28, lk 23, punkt 50).

57. Käesolevas asjas see nii ei olnud. Kohtumenetluse ajal - ja Kohus ei pea vajalikuks avaldada

arvamust 1986. aasta ja 1989. aasta õigusreformide kohta, mille eesmärk oli tagada üksikisikutele

parem kaitse (vt punkt 29 eespool) - olid tollil väga suured volitused; täpsemaks minnes, tal oli

ainuõigus otsustada uurimise otstarbekuse, sageduse, kestuse ja ulatuse üle. Mis peamine, kuna

puudus nõue omada kohtumäärust, olid seadusega sätestatud piirangud ja tingimused, mille

olemasolu valitsus rõhutas (vt punkt 54 eespool), liiga paindlikud ja lünklikud, et tagada kaebaja

õiguste kasutamisse sekkumise täielikku vastavust seadusliku eesmärgiga.

58. Eelnimetatud üldistele seisukohtadele võib lisada ühe konkreetse tähelepaneku: nimelt ei

esitanud toll hr Funke vastu ühtegi kaebust seoses välisfinantstehinguid reguleerivate seaduste

väidetava rikkumisega (vt punkt 8 eespool).

59. Kokkuvõtvalt: on rikutud artiklit 8.

III. ARTIKLI 50 KOHALDATAVUS

60. Konventsiooni artikkel 50 sätestab järgmist:

"Kui Kohus leiab, et mõni lepinguosalise õigus- või muu asutuse langetatud otsus või rakendatud

abinõu on täielikult või osaliselt vastuolus konventsioonist tulenevate kohustustega ning kui selle

lepinguosalise siseriiklik õigus lubab otsuse või abinõu tõttu kahjustatule ainult osalist hüvitust

selle otsuse või abinõu tagajärgede eest, võib Kohus vajaduse korral oma otsusega määrata

kahjustatud poolele õiglase hüvituse."

A. Kahju

61. Hr Funke taotles esmalt 300 000 Prantsuse frangi suurust hüvitist, põhjendades, et

konventsiooni sätete rikkumisel olid tõsised tagajärjed nii tema kui tema abikaasa jaoks; samuti

kahjustas see nende eraelu.

Valitsus ja Komisjoni esindaja ei esitanud mingit seisukohta.

62. Kohus leiab, et kaebajale oli tekitatud moraalset kahju, mida rikkumise tuvastamine

käesolevas kohtuotsuses ei korva piisavalt. Olles konventsiooni artiklist 50 lähtuvalt andnud

kahjudele õiglase hinnangu, määrab Kohus kaebajale siinkohal hüvitiseks 50 000 Prantsuse

franki.

B. Kulud

63. Hr Funke taotles samuti hüvitist kulude eest, mida ta kandis seoses menetlustega Prantsuse

kohtutes (90 000 Prantsuse franki) ja konventsiooniorganites (35 000 Prantsuse franki pluss

käibemaks).

Valitsus ja Komisjoni esindaja ei väljendanud selles küsimuses mingit seisukohta.

64. Lähtudes oma tavapärastest kriteeriumidest, määras kohus kaebajale hüvitiseks 70 000

Prantsuse franki.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (5 of 7) [11/05/2001 08:54:17]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:

1) lükkab ühehäälselt tagasi valitsuse esialgse vastuväite;

2) leiab kaheksa poolthäälega ühe vastu, et õiglase kohtuliku arutamise põhimõttest lähtudes on

rikutud artikli 6 lõiget 1;

3) leiab kaheksa poolthäälega ühe vastu, et puudub vajadus käsitleda teisi artikli 6 alusel esitatud

kaebusi;

4) leiab kaheksa poolthäälega ühe vastu, et on rikutud artiklit 8;

5) leiab ühehäälselt, et vastustav riik peab tasuma kaebajale kolme kuu jooksul 50 000

(viiskümmend tuhat) Prantsuse franki moraalse kahju hüvitamiseks ja 70 000 (seitsekümmend

tuhat) Prantsuse franki kulude katteks;

6) jätab ühehäälselt rahuldamata kaebaja ülejäänud nõuded.

Koostatud inglise ja prantsuse keeles ning kuulutatud avalikul istungil Inimõiguste majas

Strasbourgis 25. veebruaril 1993. aastal.

Rudolf BERNHARDT

Marc-André EISSEN

President

Kohtusekretär

Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 52.2 on käesolevale

kohtuotsusele lisatud järgmised arvamused:

- Hr Thór Vilhjálmssoni eriarvamus;

- Hr Matscheri täiendav arvamus.

R. B.

M-A. E.

KOHTUNIK THÓR VILHJÁLMSSONI ERIARVAMUS

Hääletasin käesolevas kohtuasjas konventsiooni artiklite 6 ja 8 rikkumist tunnistanud otsuse vastu.

Põhjused on suures osas samad, mis Komisjoni ettekandes enamus poolt on välja toonud.

KOHTUNIK MATSCHERI TÄIENDAV ARVAMUS

OTSUSE PUNKTIDE 41-44 KOHTA

Ehkki ma hääletasin otsuse poolt, millega tunnistati artikli 6 lõike 1 rikkumist, sooviksin siiski

rõhutada järgmist. Vastavalt finantsõigusele (maksud, tollikontroll ja valuutavahetuspiirangud)

kannab isik, kes ei esita nõutud aruandeid või vastavaid dokumente seaduses (või võimude poolt)

ettenähtud aja jooksul, rahalist karistust (astreintes) talle mõistetud "mõistliku" rahatrahvi näol või

määravad vastavad asutused kindlaks tema maksuvõlgnevuse - samuti "mõistlikul" viisil. See ei

ole iseenesest vastuolus ei õiglase kohtuliku arutamise nõude ega süütuse presumptsiooniga

(selles mõttes, et kedagi ei saa sundida andma teda ennast kahjustavaid tunnistusi). Seda laadi

eeskirju kohaldatakse laialdaselt Euroopa riikides.

Ent kõnealuse asja puhul algatasid Prantsuse ametivõimud kaebaja vastu kriminaalmenetluse,

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (6 of 7) [11/05/2001 08:54:17]