Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

ENGEL JA TEISED versus HOLLAND

8. juuni 1976. aasta kohtuotsus

A. Põhifaktid

Selle kohtuasja viis kaebajat • Cornelis J.M. Engel, Peter van der Wiel, Gerrit Jan de Wit,

Johannes C. Dona ja Willem A.C. Schul • on Hollandi kodanikud, kes 1970. ja 1971. aastal

teenisid madalama auastmega ajateenijatena Hollandi relvajõududes. Kõigile kaebajaile olid

nende otsesed ülemad määranud erinevad karistused sõjaväedistsipliini rikkumise eest. Hr Engel

ja hr van der Wiel mõisteti süüdi väeosa territooriumilt loata lahkumises, hr de Wit hoolimatus

sõidukijuhtimises ja korraldustele mitteallumises. Hr Dona ja hr Schul olid Ajateenijate Liidu

ajakirja toimetajad; nemad said karistada selles ajakirjas ilmunud sõjaväedistsipliini õõnestavate

artiklite eest.

Hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli esialgne karistus oli distsiplinaarüksusesse paigutamine. Hr Engeli

ja hr van der Wieli karistus oli kas mitmepäevane koduarest, kasarmuarest või arest. Kuna hr

Engel oli oma esimesest karistusest kõrvale hiilinud, määrati talle enne uut karistust ajutine arest.

Iga kaebaja esitas edasikaebuse kaebustega tegelevale ohvitserile ja seejärel Kõrgemale

Sõjakohtule, kes sisuliselt kinnitas edasikaevatud otsuse õigsust. Kõrgem Sõjakohus lühendas

siiski hr de Witi karistust kaheteistkümnepäevase kasarmuarestini ja hr Schuli karistusaega neljalt

kuult kolmele. Hr Donale ja hr Schulile määrati edasikaebuste menetluse ajal eelvangistus veidi

vähem kui kuu aega kestnud kasarmuarestina; nende karistused viidi täide peatselt pärast

Kõrgema Sõjakohtu otsust.

Koduarestis olev reamees või allohvitser ei tohtinud tavaliselt kasarmu territooriumilt lahkuda, aga

tal oli lubatud teenistusvälisel ajal seal vabalt ringi liikuda. Kasarmuarest kujutas endast

kinnipidamist spetsiaalselt selleks kohandatud, ent lukustamata ruumis ainult teenistusvälisel ajal.

Arest tähendas, et karistus kandvad reamehed ja allohvitserid olid lukustatud arestikambrisse nii

teenistus- kui ka teenistusvälisel ajal.

Distsiplinaarüksusesse paigutamine, mida kohaldati vaid ajateenijatele, seisnes õigusrikkuja

allutamises tavalisest rangemale distsipliinile ja tema saatmises kolmeks kuni kuueks kuuks

spetsiaalsesse kinnipidamisasutusse. Kaks viimati nimetatud karistust kaotati 1974. aastal.

B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis

Kaebajad esitasid kaebused Euroopa Inimõiguste Komisjonile 1971. aasta eri kuupäevadel. Kõik

kaebajad väitsid, et neile kohaldatud karistus kujutas endast vabaduse võtmist, mis on vastuolus

artikliga 5, et sõjaväeasutustes ja Kõrgemas Sõjakohtus toimunud menetlus ei vastanud artikli 6

nõuetele ja et neid koheldi diskrimineerivalt, millega rikuti artiklit 14 koostoimes artikliga 5 ja artikli

6 lõikega 1. Lisaks sellele esitati eraldi väited artikli 5 rikkumise kohta: hr Engel viitas oma ajutisele

arestile ning hr Dona ja hr Schul eelvangistusele. Kaks viimatinimetatud kaebajat väitsid veel, et

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (1 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

nende puhul oli rikutud artikleid 10, 11, 14, 17 ja 18.

Oma ettekandes avaldas Komisjon arvamust, et peale koduaresti oli kõigi kaebajate esitatud

väidete põhjal alust kahtlustada artikli 5 lõigete 1 ja 4 rikkumist ning et hr Engeli ajutine arest oli

samuti vastuolus artikli 5 lõikega 1, aga teiste kaebuste puhul ei olnud tegemist konventsiooni

sätete rikkumisega.

Komisjon esitas asja Kohtule 8. oktoobril 1974 ja Hollandi valitsus tegi seda 17. detsembril 1974.

VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST

ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

54. Valitsus, Komisjon ja kaebajad olid üksmeelselt seisukohal, et põhimõtteliselt ei kohaldu

konventsioon mitte ainult tsiviilisikutele, vaid ka relvajõududes teenijatele. Konventsiooni artiklites

1 ja 14 sätestatakse, et "kõik lepinguosaliste jurisdiktsiooni alla kuuluvad isikud" kasutavad "ilma

mingi diskrimineerimiseta" I osas sätestatud õigusi ja vabadusi. Artikli 4 lõike 3 punktis b ei arvata

sõjaväeteenistust sunniviisilise ega kohustusliku töötamise hulka ning kinnitatakse konventsiooni

tagatiste laienemist üldjuhul ka ajateenijaile. Sama kehtib artikli 11 lõike 2 puhul in fine, millega

riikidel lubatakse kehtestada eri piirangud relvajõududes teenijate kogunemis- ja

ühinemisvabadustele.

Sellest hoolimata peab Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooni sätete tõlgendamisel ja

kohaldamisel kõnealuse asja puhul silmas pidama sõjaväeelu eripära ja mõju relvajõududes

teenijatele.

55. Märkinud ära need esialgsed seisukohad, vaatab Kohus artiklite kaupa läbi kõigi viie kaebaja

või neist mõne esitatud kaebused.

I. ARTIKLI 5 VÄIDETAV RIKKUMINE

A. Artikli 5 lõike 1 väidetav rikkumine eraldivõetuna

56. Kõik kaebajad väidavad, et neile kohaldatud distsiplinaarkaristus või -karistused ning -meede

või -meetmed olid vastuolus artikli 5 lõikega 1, mis sätestab:

"Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja

arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:

a) seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel;

b) seaduslik vahistamine või kinnipidamine kohtu seadusliku korralduse täitmatajätmise eest või

seaduses ettenähtud kohustuste täitmise tagamiseks;

c) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua ta pädeva õigusvõimu ette põhjendatult

kahtlustatuna õiguserikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õiguserikkumise

toimepanekut või põgenemist pärast seda;

d) seadusliku korralduse alusel alaealise kinnipidamine hariduslikuks järelevalveks või tema

seaduslik kinnipidamine pädeva õigusvõimu ette toomiseks;

e) seaduslik kinnipidamine, takistamaks nakkushaiguste levikut, samuti ebaterve psüühikaga

isikute, alkohoolikute, narkomaanide või hulkurite seaduslik kinnipidamine;

f) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, vältimaks tema loata sissesõitu riiki või et võtta

meetmeid tema väljasaatmiseks või -andmiseks."

1. Õigus isikuvabadusele sõjaväeteenistuses

57. Konventsiooni väljatöötamise ja sõlmimise ajal olid enamikus lepinguosalistes riikides

kaitsejõud, millega kaasnev sõjaväedistsipliini süsteem võimaldas juba oma olemuselt piirata

mõningaid kaitsejõududes teenijate õigusi ja vabadusi, mis ei tulnud kõne alla tsiviilisikute puhul.

Sellise neis riikides siiani kehtiva süsteemi olemasolu ei ole iseenesest vastuolus riikide

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (2 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

konventsioonijärgsete kohustustega.

Sellest hoolimata hõlmab artikli 5 lõige 1 ka sõjaväedistsipliini. Lisaks sellele, et selle normi

tõlgendamisel tuleb arvestada artikleid 1 ja 14 (punkt 54 eespool), on selles toodud vabaduse

võtmise põhjuste loetelu lõplik, mida väljendavad ka sõnad "välja arvatud järgmistel juhtudel".

Sellest tulenevalt võib distsiplinaarkaristus või -meede rikkuda artikli 5 lõiget 1. Valitsus nõustub

sellega.

58. Sätestades "õigust isikuvabadusele", peetakse artikli 5 lõikes 1 silmas üksikisiku vabadust

selle klassikalises mõistes, s.t inimese füüsilist vabadust. Selle eesmärk on tagada, et kelleltki ei

võetaks vabadust meelevaldselt. Nagu valitsus ja Komisjon toonitasid, ei puuduta see ainult

liikumisvabaduse piiramist (protokolli nr 4 artikkel 2). See nähtub nii mõistetest "vabaduse

võtmine", "vahistamine" ja "kinnipidamine", mis esinevad ühtlasi lõigetes 2 kuni 5, kui ka artikli 5

võrdlemisest konventsiooni ja selle protokollide teiste õigusnormidega.

59. Otsustamaks, kas kelleltki on "võetud tema vabadus" artikli 5 tähenduses, peab lähtuma

konkreetsest olukorrast. Lepinguosalistes riikides eksisteeriv sõjaväeteenistus ei kujuta endast

iseenesest mingil moel vabaduse võtmist konventsiooni mõistes, mida sõnaselgelt väljendab ka

artikli 4 lõike 3 punkt b. Lisaks sellele tingivad sõjaväeteenistuse erinõuded relvajõududes

teenijate liikumisvabaduse üsna ulatuslikke piiranguid, mistõttu sõjaväeteenistusega tavalised

kaasnevad piirangud ei mahu artikli 5 alla.

Iga riik on pädev välja töötama oma sõjaväedistsipliini süsteemi ja selles valdkonnas on tal teatud

kaalutlusõigus. Piirid, mille ületamine on lepinguosalistel artikli 5 järgi keelatud, ei ole sõjaväelaste

ja tsiviilisikute jaoks samad. Distsiplinaarkaristus või - meede, mille kohaldamine tsiviilisikule

kujutaks endast vaieldamatult vabaduse võtmist, ei pruugi tähendada sama sõjaväelase puhul.

Sellest hoolimata on selline karistus või meede vastuolus artikliga 5, kui see selgelt erineb

lepinguosaliste riikide relvajõududes tavapäraselt kehtivaist piirangutest. Selle kindlakstegemiseks

tuleb arvesse võtta mitmeid tegureid nagu asjaomase karistuse või meetme olemus, kestus ja

mõju ning kohaldamise viis.

2. Vabaduse võtmise tuvastamine käesolevas asjas

60. Neid eeldusi aluseks võttes uurib Kohus, kas käesolevas asjas on vabaduse võtmise juhtusid

üks või enam. Valitsuse põhiseisukohas on vastus sellele küsimusele kõigi vaidlustatud karistuste

ja meetmete puhul eitav (seletuskirja punktid 15 - 19, ning suulised põhjendused), samas on aga

Komisjon arvamusel, et artikli 5 lõiget 1 ei riku ainult koduarest (ettekande punktid 15 - 19).

61. Hr Engeli kolmepäevane (vt punktid 34 - 36 eespool, teine karistus) ja hr van der Wieli

neljapäevane (vt punktid 37-39 eespool) koduarest ei kujutanud endast vabaduse võtmist. Ehkki

sellise karistuse saanud sõjaväelased ei tohi teenistusvälisel ajal lahkuda oma eluruumidest,

sõjaväehoone või -objekti territooriumilt, ei suleta neid lukustatud ruumidesse ja nad jätkavad

teenistuskohustuste täitmist (1903. aasta seaduse artikkel 8 ja punkt 18 eespool). Nende jaoks

jääb sõjaväeline elukorraldus enam-vähem samaks.

62. Kasarmuarest erineb koduarestist ainult ühes: teenistusvälisel ajal kannavad sõjaväelased

määratud karistust spetsiaalselt selleks ettenähtud ruumis, kust nad ei tohi lahkuda, et minna

näiteks sööklasse, kinno või puhkeruumidesse, ent neid ei hoita luku taga (1903. aasta seaduse

artikkel 9-B ja punkt 19 eespool). Sellest tulenevalt ei loe Kohus kaheteistkümnepäevast

kasarmuaresti, mille vaidlustas hr de Wit (punkt 41 eespool), vabaduse võtmiseks.

63. Arest, mis kaotati 1974. aastal, erines koduarestist ja kasarmuarestist selle poolest, et

karistatud allohvitserid ja reamehed kandsid nii päeval kui öösel karistust lukustatud arestikambris

ning olid seetõttu eemaldatud ka oma igapäevastest teenistuskohustustest (1903. aasta seaduse

artikkel 9-B ja punkt 20 eespool). Seega oli tegemist vabaduse võtmisega. Sellest järeldub, et hr

Engelile kohaldatud ajutine arest (1903. aasta seaduse artikkel 44; punktid 26, 34 ja 35 eespool)

kujutas endast vabaduse võtmist, vaatamata oma lühikesele kestusele (20. - 22. märts 1971).

64. Distsiplinaarüksusesse paigutamine, mis samuti 1974. aastal kaotati, ent mida 1971. aastal

kohaldati hr Donale ja hr Schulile, oli vastavalt Hollandi sõjaväe distsiplinaarõigusele kõige rangem

karistus. Distsiplinaarmenetluse korras selle karistuse saanud isikuid ei eraldatud

kriminaalkoodeksi alusel selle täiendava karistusena saanud õigusrikkujatest ning ühe kuu jooksul

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (3 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

või kauem ei tohtinud nad kinnipidamisasutusest lahkuda. Kinnipidamisaeg oli kolmest kuni kuue

kuuni; see oli teiste karistuste kestusega võrreldes tunduvalt pikem aeg, kaasa arvatud arest, mis

võis kesta ühest kuni neljateistkümne päevani. Samuti selgus, et hr Dona ja hr Schul veetsid öö

lukustatuna arestikambrisse (1903. aasta seaduse artiklid 5, 18 ja 19, 1971. aasta 14. juuni

kuninglik dekreet ning punktid 21 ja 50 eespool). Neil põhjustel otsustas Kohus, et antud juhul oli

tegemist vabaduse võtmisega.

65. Sama ei kehti aga meetmete kohta, mida kohaldati enne eespool nimetatud karistust hr

Donale ja hr Schulile ajavahemikus 8. oktoobrist 3. novembrini 1971, sest nad kandsid

eelvangistust kasarmuarestina (1903. aasta seaduse artikkel 20; punktid 22, 46, 48 ja 62 eespool).

66. Seetõttu järeldab Kohus, et hr Engeli ja hr van der Wieli koduarest, hr van der Witi

kasarmuarest ning hr Dona ja hr Schuli eelvangistus ei vaja artikli 5 lõikest 1 lähtudes põhjalikumat

uurimist.

7. aprillil 1971 tehtud otsus määrata hr Engelile kahepäevane arest, mille 23. juunil 1971 kinnitas

Kõrgem Sõjakohus, ühtis tegelikult varasema meetmega: see loeti kaebaja ajutise arestiga 20. -

22. märtsini 1971 juba kantuks (punktid 34 - 36 eespool, kolmas karistus).

Teiselt poolt peab Kohus otsustama, kas nimetatud ajutine arest ning hr Dona ja hr Schuli

distsiplinaarüksusesse paigutamine oli kooskõlas artikli 5 lõikega 1.

3. Käesolevas kohtuasjas tuvastatud vabaduse võtmise juhtude vastavus artikli 5 lõikele 1

67. Valitsus väitis täiendavalt, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamine ning hr

Engeli ajutine arest olid kooskõlas artikli 5 lõike 1 punktiga a ja punktiga b (seletuskirja punktid

21-23); neile karistustele ei kohaldunud punktid c kuni f.

68. Artikli 5 lõike 1 punkt a lubab "seaduslikku kinnipidamist pädeva kohtu süüdimõistva otsuse

alusel".

Nii nagu valitsus märgib ka Kohus (asja arutamine 29. oktoobril 1975), et see säte ei tee vahet,

millises süüteos isik on süüdi mõistetud. Seda kohaldatakse igale "kohtu" poolt tehtud

"süüdimõistva otsusega" vabaduse võtmisele, olenemata sellest, kas asjaomase riigi siseriikliku

õiguse järgi on tegemist kriminaal- või distsiplinaarõigusrikkumisega.

Hr Dona ja hr Schuli puhul oli tõesti tegemist vabaduse võtmisega "pärast" nende süüdimõistmist

Kõrgemas Sõjakohtus. 1903. aasta seaduse artikli 64 põhjal olid nende poolt otsese ülema (8.

oktoober 1971) ja kaebustega tegeleva ohvitseri (19. oktoober 1971) poolt tehtud otsuste peale

esitatud edasikaebused peatava toimega - asjaolu, mille Komisjon ilmselt kahe silma vahele jättis

(ettekande punkt 85 ja lisa IV), ent valitsus õigustatult ära märkis (seletuskirja punkt 21). Järelikult

toimus hr Dona ja hr Schuli üleviimine Nieuwersluisi distsiplinaarkasarmusse alles 17. novembri

1971. aasta lõplike kohtuotsuste põhjal (punktid 28, 48 ja 50 eespool).

Jääb üle kindlaks teha, kas mainitud otsused tegi "pädev kohus" artikli 5 lõike 1 punkti a

tähenduses. Kõrgem Sõjakohus, kelle pädevust ei vaidlustatud, on organisatsioonilisest küljest

vaadatuna kindlasti kohus. Selle kohtu nelja sõjaväelasest liiget võib küll kahtlemata seaduse järgi

tagandada, ent nii nagu kohtu kahel tsiviilisikust liikmel on neil konventsiooni mõistele "kohus"

vastav sõltumatus (18. juuni 1971. aasta kohtuotsus De Wilde'i, Oomsi ja Versypi asjas, Seeria A,

nr 12, lk 41, punkt 78 ja punkt 30 eespool).

Samuti ei ilmne toimikust (punktid 31-32 ja 48-49 eespool), et hr Donal ja hr Schulil oleksid

Kõrgemas Sõjakohtus toimunud menetluse ajal puudunud piisavad õiguslikud tagatised, mis on

sätestatud artikli 5 lõike 1 punktiga a (see on autonoomne säte, mille nõuete ulatus ei kattu alati

artikli 6 nõuetega). Nimetatud kahele kaebaja käsutuses olnud tagatised näivad olevat artikli 5

lõike1 punkti a mõistes "piisavad", kui arvestada menetluse toimumise "asjaolusid" (eespool

viidatud otsus 18. juunist 1971. aasta, Seeria A, nr 12, lk 41 - 42, punkt 78). Artikli 6 puhul

otsustab Kohus allpool, kas see on kõnealusele asjale kohaldatav, ning kui on, siis kas seda

järgiti.

Lõpuks tuleb märkida, et karistus määrati ja viidi täide "seaduslikult" ja "seaduses

kindlaksmääratud korras". Kokkuvõtvalt: karistus ei olnud vastuolus artikli 5 lõikega 1.

69. Hr Engeli ajutine arest ei lange selgelt artikli 5 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse.

Valitsuse vastuväide tugineb punktile b, sest nimetatud punkt lubab "seaduslikku vahistamist või

kinnipidamist … seaduses ettenähtud kohustuste täitmise tagamiseks".

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (4 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

Kohus leiab, et sõnad "seaduses ettenähtud kohustuste täitmise tagamiseks" puudutavad ainult

juhtumeid, mille puhul seadus lubab inimese kinnipidamist sundimaks teda täitma konkreetset ja

kindlaksmääratud kohustust, mida ta seni ei ole täitnud. Selle fraasi laiendava tõlgendamise

tagajärjed oleksid vastuolus õigusriigi põhimõttega, millest juhindub kogu konventsioon (21.

veebruari 1975. aasta otsus Golderi asjas, Seeria A, nr 18, lk 16-17, punkt 34). See õigustaks

näiteks halduskinnipidamise kohaldamist, sundimaks kodanikku täitma mis tahes üldist

seadusjärgset kohustust.

Hr Engeli ajutise aresti eesmärk ei olnud mingil juhul tagada selliste kohustuste täitmine tulevikus.

1903. aasta seaduse artikkel 44, mida kohaldatakse juhul, kui ohvitseril on "piisavalt alust oletada,

et tema alluv on tõsiselt rikkunud sõjaväedistsipliini", viitab juba toimunud sündmustele. Artikliga

lubatud meetme kohaldamine on ettevalmistava iseloomuga sõjaväe distsiplinaarmenetlusele ja

on seega karistusliku iseloomuga. Võib-olla on selle abinõu lisaeesmärgiks või -tagajärjeks

sundida relvajõududes teenijaid edaspidi oma kohustusi täitma, ent punktiga b saab seda vaid

kunstlikult siduda. Sellise kooskõla olemasolul saaks nimetatud punkti kohaldada ka stricto sensu

vabadusekaotuslikele karistustele, tuginedes nende ümberveenvale iseloomule. Seega kaoksid

niisuguste karistuste puhul punktis a sätestatud põhitagatised.

Nimetatud abinõu sarnaneb tegelikult rohkem konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktis c nimetatule.

Ent käesoleva asja puhul ei olnud täidetud üks selle sätte nõuetest, sest hr Engeli kinnipidamise

eesmärgiks ajavahemikus 20.-22. märtsini 1971 ei olnud eesmärgiks "tema toomine pädeva

õigusvõimu ette" (Komisjoni ettekande punktid 86-88).

Samuti ei olnud hr Engeli ajutine arest "seaduslik" artikli 5 lõike 1 tähenduses, sest 28. oktoobril

1975 toimunud asja arutamisel esitatud andmete järgi ületas selle kestus 22-30 tunni võrra 1903.

aasta seaduse artikliga 45 lubatud maksimaalselt 24-tunnise perioodi.

Nagu väitis valitsus, heastas kaebustega tegelev ohvitser hiljem selle vea, lugedes hr Engeli

distsiplinaarkaristuse kaks päeva aresti, mis määrati talle 5. aprillil 1971 ja mille kinnitas Kõrgem

Sõjakohus 23. juunil 1971, juba kantuks ajavahemikus 20.-22. märtsini 1971, ent Euroopa Kohtu

kohtupraktikast tuleneb selgelt, et eelvangistuse lugemine hilisema karistuse osana ei tähenda,

nagu poleks artikli 5 lõike 3 rikkumist esinenud, see võib aga omada tähtsust artikli 50 põhjal, sest

see vähendas tekitatud kahju (10. novembri 1969 kohtuotsus Stögmülleri asjas, Seeria A, nr 9, lk

27, 36 ja 39-45; 16. juuli 1971 kohtuotsus ja 22. juuni 1972 kohtuotsus Ringreiseni asjas, Seeria A,

nr 13, lk 20 ja 41-45, ning nr 15, lk 8, punkt 21; 7. mai 1974 kohtuotsus Neumeisteri asjas, Seeria

A, nr 17, lk 18-19, punktid 40-41). Kohus ei näe põhjust teha uus otsus, uurides hr Engeli ajutise

aresti vastavust artikli 5 lõikele 1. Kokkuvõttes: kaebajalt vabaduse võtmine ajavahemikus 20.-22.

märtsini 1971 oli nimetatud lõikega vastuolus.

B. Artikli 5 lõike 1 väidetav rikkumine koostoimes artikliga 14

70. Kaebajate avalduste järgi olid vaidlustatud karistused ja meetmed vastuolus artikli 5 lõikega 1

ka koostoimes artikliga 14, mis sätestab:

"Käesolevas konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma mingi

diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus,

poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus,

varanduslik, sünni- või muu seisund."

71. Kuna osa neist karistustest ja meetmetest ei olnud vabadusekaotuslikud (punktid 61, 62 ja 65

eespool), ei tekita nendega seotud väidetav diskrimineerimine artikli 14 seisukohalt mingeid

probleeme, sest see artikkel ei mõjutanud artikli 5 lõikega 1 sätestatud õiguse kasutamist. Sama ei

kehti aga hr Engeli ajutise aresti ning hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamise

kohta (punktid 63 ja 64 eespool).

72. Hr Engel, hr Dona ja hr Schul protesteerisid eelkõige sõjaväes teenijate erineva kohtlemise

vastu. Vastavalt 1903. aasta seaduse artiklitele 10 ja 44 oli arestina kohaldatav ajutine arest

karistus, mida ohvitserid kandsid oma eluruumides või majutuskohas, allohvitserid ja reamehed

lukustati aga arestikambrisse (punkt 20 eespool). Mis puutub distsiplinaarüksusesse paigutamisse,

siis see karistus ähvardas ainult reamehi (1903. aasta seaduse artiklid 3 kuni 5 ning punktid 16 ja

21 eespool).

Auastmest tulenev kohtlemiserinevus võib olla vastuolus artikliga 14. Selles sättes toodud loetelu

on näitlik ja mitteammendav, mis nähtub ka sõnadest "selliste tunnuste alusel nagu" (prantsuse

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (5 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

keeles notamment). Lisaks sellele on sõna "seisund" (inglise keeles status, prantsuse keeles

situation) piisavalt lai mõiste hõlmamaks ka auastet. Kohtlemiserinevus vabadusekaotusliku

karistuse või meetme täideviimisel jääb artikli 14 kohaldamisalasse ka seetõttu, et selles kajastub

paratamatult viis, kuidas artikli 5 lõikes 1 sätestatud õiguse "kasutamist tagatakse". Nendes kahes

punktis ei nõustu Kohus valitsuse seisukohtadega (Komisjoni ettekande punkti 40 esimene lõik),

vaid ühineb pigem Komisjoni otsusega (sealsamas, punktid 133-134).

Kohus on teadlik, et mitme lepinguosalise riigi asjaomastes seadustes võib täheldada, ehk küll

erineval määral, suundumust ohvitseride, allohvitseride ja reameeste suuremale võrdsusele

distsiplinaarküsimustes. 12. septembril 1974 vastu võetud Hollandi seadus sisaldab selle

suundumuse markantset näidet. Kaotades aresti ja distsiplinaarüksusesse paigutamise, likvideerib

nimetatud seadus ka hr Engeli, hr Dona ja hr Schuli kritiseeritud kohtlemiserinevuse.

Et teha kindlaks, kas mainitud kohtlemiserinevused olid diskrimineerivad ja seega vastuolus

artiklitega 5 ja 14 koosvõetuna, peab siiski lähtuma ajast, millal need veel kehtisid. Kohus lähtub

selle küsimuse läbivaatamisel oma 23. juuli 1968 otsusest "Belgia lingvistika" asjas (seeria A, nr 6,

lk 33-35, punktid 9-10).

Vahetegemine auastme põhjal on relvajõududes kehtiva hierarhia lahutamatu osa. Erinevaile

auastmetele vastab erinev vastutus, mis omakorda õigustab teatud kohtlemiserinevusi

distsiplinaarvaldkonnas. Sellist ebavõrdsust tuleb lepinguosalistes riikides ikka ette ja

rahvusvaheline humanitaarõigus on seda tunnustanud (Komisjoni ettekande punkt 140, 12

augustil 1949 sõlmitud Sõjavangide kohtlemise Genfi konventsiooni artikkel 88). Selles suhtes

annab Euroopa konventsioon pädevaile siseriiklikele ametiasutustele küllalt suure kaalutlusõiguse.

Vaadeldaval ajavahemikul võis nimetatud kolme kaebaja vaidlustatud kohtlemiserinevusi

täheldada peaaegu kõigi lepinguosaliste siseriiklikes õigussüsteemides. Kuna kohtlemiserinevuste

aluseks oli objektiivne tegur, auaste, siis võis erineva kohtlemise ajendiks olla õiguspärane

eesmärk, s.t distsipliini säilitamine igale sõjaväelaste liigile sobivate meetoditega. Kuigi

distsiplinaarüksusesse paigutati vaid reamehi, ei saanud neile rakendada teisi relvajõudude

liikmeid ähvardavat ranget karistust - madalamale auastmele viimist. Mis puudutab lukustatud

kambris hoidmist aresti ajal, siis võis Hollandi seadusandjal olla piisavalt põhjusi, et vältida selle

kohaldamist ohvitseridele. Kokkuvõttes ei tundu, et seadusandja oleks nendes oludes

kuritarvitanud konventsiooniga talle jäetud kaalutlusõigust. Samuti ei arva Kohus, et selles asjas

on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, nagu see on defineeritud tema eespool osundatud 23.

juuli 1968 kohtuotsuses (seeria A, nr 6, lk 34, punkt 10, teine lõik in fine).

73. Hr Engel, hr Dona ja hr Schul protesteerivad samuti sõjaväelaste ja tsiviilisikute ebavõrdse

kohtlemise vastu. Õigupoolest ei saa Hollandis isegi neile tsiviilisikutele, kellele nende ameti tõttu

kehtib teatud distsiplinaarsüsteem, määrata vaidlusaluste vabaduse võtmistega analoogseid

karistusi. See ei tähenda aga konventsiooniga vastuolus olevat diskrimineerimist, sest

relvajõududes kehtivad tingimused ja nõuded erinevad oma olemuselt tsiviilelu omadest (punktid

54 ja 57 eespool).

74. Seega leiab Kohus, et artikli 5 lõiget 1 ja artiklit 14 koostoimes ei ole rikutud.

C. Artikli 5 lõike 4 väidetav rikkumine

75. Lisaks artikli 5 lõikele 1 viitavad kaebajad lõikele 4, mis sätestab järgmist:

"Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus taotleda

menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks

tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks."

76. See küsimus kerkib ainult hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamise puhul. Hr

Engel ei tõstatanud seda probleemi seoses oma ajutise arestiga isegi asja tehioludest lähtudes.

Mis puudutab teisi vaidlusaluseid karistusi või meetmeid, siis ei olnud neist ühegi puhul tegemist

"vabaduse võtmisega vahistamise või kinnipidamise teel" (punktid 61-66 eespool).

77. Kohus osutab sellele, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamine toimus

"pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel" artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses (punkt 68 eespool).

Ehkki "artikli 5 lõige 4 kohustab lepinguosalisi riike võimaldama edasikaebuse kohtule", kui

"vabadusekaotusliku otsuse teeb haldusasutus", "ei viita miski sellele, et sama kehtib juhul kui

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (6 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

otsuse teeb kohus kohtumenetluse lõppedes". "Viimasel juhul", näiteks kui "vangistamisotsus

tehakse pärast `pädeva kohtu süüdimõistvat otsust' (konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkt a)",

"sisaldub artikli 5 lõikes 4 nõutud järelevalve kohtuotsuses" (18. juuni 1971 kohtuotsus De Wilde'i,

Oomsi ja Versypi asjas, Seeria A, nr 12, lk 40 - 41, punkt 76). Nii nagu valitsus (seletuskirja punkt

21) järeldab ka Kohus, et hr Dona ja hr Schuli puhul ei rikutud artikli 5 lõiget 4.

II. ARTIKLI 6 VÄIDETAV RIKKUMINE

A. Artikli 6 väidetav rikkumine eraldivõetuna

78. Kõigi viie kaebaja väitel rikuti artiklit 6, mis sätestab järgmist:

"1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle

otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja

erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtuotsus

kuulutatakse avalikult, kuid ajakirjanikke ja üldsust võidakse demokraatlikus ühiskonnas

eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või

kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilistel asjaoludel, kus avalikkus

võib kahjustada õigusemõistmise huve, ulatuses, mis on kohtu arvates vältimatult vajalik.

2. Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse

kohaselt tõendatud.

3. Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused:

a)saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud

süüdistuste iseloomust ja põhjustest;

b)saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks;

c)kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui

õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest

tasumiseks;

d)küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning saavutada omapoolsete tunnistajate

kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel;

e)kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt."

79. Nii valitsuse kui Komisjoni arvates ei olnud hr Engeli, hr van der Wieli, hr de Witi, hr Dona ja hr

Schuli vastu algatatud menetlustes tegemist otsustamisega ei "tsiviilõiguste ja -kohustuste" ega

"kriminaalsüüdistuse" üle.

Uurides seejärel artikli 6 kohaldatavust kõnealusele kohtuasjale, teeb Kohus esmalt kindlaks, kas

mainitud menetlus puudutas kriminaalsüüdistust konventsiooni teksti tähenduses; ehkki Hollandi

seaduste järgi oli tegemist distsiplinaarmenetlusega, oli selle eesmärk karistuste kaudu

sanktsioneerida kaebajate poolt väidetavalt sooritatud õigusrikkumisi - analoogiline eesmärk on

kogu kriminaalõigusel.

1. Artikli 6 kohaldatavus

a) "Kriminaalsüüdistuste" olemasolu

80. Kõik lepinguosalised riigid on juba pikka aega teinud vahet distsiplinaarmenetlusel ja

kriminaalmenetlusel, ehkki erinevas vormis ja ulatuses. Asjassepuutuvate isikute jaoks on

esimesel viimasega võrreldes märkimisväärseid eeliseid, näiteks määratud karistuste osas.

Distsiplinaarkaristused ei ole tavaliselt nii ranged ja neid ei märgita karistatuse kohta käivatesse

isikuandmetesse, samuti ei ole nende tagajärjed nii tõsised. Kuid see ei pruugi nii olla; veelgi

enam, kriminaalmenetlusega kaasnevad tavaliselt suuremad tagatised.

Seega peab küsima, kas siseriiklikul tasandil selles osas valitud lahendus on konventsiooni

seisukohalt otsustava tähtsusega. Kas artikkel 6 lakkab kohaldumast lihtsalt sellepärast, et

lepinguosalise pädevad ametiasutused liigitavad mõne tegevuse või tegevusetuse ja sellega

seotud isiku vastu algatatud menetluse distsiplinaarvaldkonda kuuluvaks, või kohaldub see artikkel

teatud juhtudel niisugusest liigitusest sõltumata? Komisjon tõstatas õigustatult selle probleemi,

mille tähtsust tunnistab ka valitsus; eriti selgelt on seda märgata siis, kui tegu või tegevusetust

käsitletakse vastustava riigi siseriiklikus õiguses nii kriminaal- kui distsiplinaarõigusrikkumisena,

mille puhul on seega võimalus valida kriminaal- ja distsiplinaarmenetluse vahel või kohaldada

koguni mõlemat.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (7 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

81. Kohus on pööranud tähelepanu kaebajate seisukohtadele selles suhtes, mida valitsus ja

Komisjon käsitlesid "kriminaalsüüdistuse" mõiste "autonoomiana", ent Kohus ei nõustu täielikult

ühegagi neist seisukohtadest (Komisjoni ettekanne, punktid 33-34, punktid 114-119 ja hr Welteri

eriarvamus; valitsuse seletuskiri, punktid 25-34, Komisjoni seletuskiri, punktid 9-16, lisa I punktid

14-17 ja lisa II punktid 12-14; 1975.aasta 28. ja 29. oktoobril toimunud asja arutamise

stenogramm).

27. juuni 1968 kohtuotsuses Neumeisteri asjas otsustas kohus, et sõna "süüdistus" tuleb mõista

"konventsiooni tähenduses" (Seeria A, nr 8, lk 41, punkt 18, võrrelduna lk 28 teise lõiguga ja lk 35

esimese lõiguga; vt ka 27. juuni 1968 kohtuotsust Wemhoffi asjas, Seeria A, nr 7, lk 26-27, punkt

19, ja 16. juuli 1971 kohtuotsus Ringeiseni asjas, Seeria A, nr 13, lk 45, punkt 110).

Mõiste "kriminaal-" "autonoomia" küsimus ei eelda tegelikult täpselt sama vastust.

Ei ole kahtlust, et konventsioon lubab riikidel kui üldsuse huvide kaitse tagajail eristada

kriminaalõigust ja distsiplinaarõigust ning määrata nendevaheline piir, ent ainult teatud tingimustel.

Konventsioon jätab riikidele vabaduse määratleda kuriteona tegevus või tegevusetus, mis ei kujuta

endast tema kaitstud õiguste tavapärast kasutamist. Seda väljendab eriti selgelt artikkel 7. Selline

valik, mis toob kaasa artiklite 6 ja 7 kohaldumise, jääb tegelikult Kohtu järelevalve alt välja.

Vastupidise valiku puhul kehtivad rangemad reeglid. Kui lepinguosalised saaksid ise liigitada

õigusrikkumise kriminaalse asemel distsiplinaarseks või esitada nn. "segaõigusrikkumise"

sooritanule pigem distsiplinaar- kui kriminaalsüüdistuse, siis sõltuks artiklite 6 ja 7 põhisätete

kohaldumine nende suveräänsest tahtest. Nii suur valikuvabadus võib viia tagajärgedeni, mis on

konventsiooni eesmärgi ja otstarbega vastuolus. Seetõttu on vastavalt artiklile 6, isegi viitamata

artiklitele 17 ja 18, Kohtu pädevuses tagada, et kuritegudega seotut ei käsitletaks

distsiplinaarkorras.

Lühidalt öeldes, mõiste "kriminaalne" "autonoomia" toimib ainult ühes suunas.

82. Järelikult peab Kohus keskendudes vaid sõjaväeteenistusele, täpsustama, kuidas ta teeb

kindlaks, kas asjaomase riigi esitatud "distsiplinaarsüüdistus" - nagu antud juhul - tuleks siiski

lugeda "kriminaalsüüdistuseks" artikli 6 tähenduses.

Selleks on esmalt vaja teada, kas väidetava õigusrikkumise määratlenud säte(sätted) kuulub

vastustava riigi õigussüsteemi järgi kriminaalõiguse või distsiplinaarõiguse valdkonda või

mõlemasse. See on aga vaid lähtekoht. Niisugustel andmetel on ainult formaalne ja suhteline

väärtus ning neid tuleb vaadelda lepinguosaliste riikide asjaomaste seaduste ühistest nimetajatest

lähtudes.

Olulisim tegur on õigusrikkumise olemus. Kui sõjaväelast süüdistatakse tegevuses või

tegevusetuses, mis on väidetavalt vastuolus relvajõudude tegevust reguleeriva õigusnormiga, siis

võib riik põhimõtteliselt kohaldada tema suhtes pigem distsiplinaarõigust kui kriminaalõigust Selles

suhtes nõustub Kohus valitsusega.

Ent Kohtu järelevalve ei piirdu sellega. Selline järelevalve osutuks üldjuhul näilikuks, kui ei

arvestataks ka asjaomast isikut ähvardava karistuse raskusastet. Õigusriigis kuulub karistusena

kohaldatav vabaduse võtmine "kriminaalvaldkonda", välja arvatud juhud, kus karistus oma

olemuse, kestuse või täitmise viisi poolest ei saa oluliselt kahju tekitada. Seda nõuavad nii kaalul

oleva tõsidus kui ka lepinguosaliste riikide tavad ja konventsioonist tulenev inimese füüsilise

vabaduse austamise tähtsus (vt mutatis mutandis 18. juuni 1971. aasta kohtuotsus De Wilde'i,

Oomsi ja Versypi asjas, Seeria A, nr 12, lk 36, viimane lõik ja lk 42 in fine).

83. Just nende kriteeriumide põhjal teeb Kohus kindlaks, kas kõigile kaebajaile või osale neist

esitati "kriminaalsüüdistus" artikli 6 lõike 1 tähenduses. Käsitletaval juhul sisaldus asjaomane

süüdistus vahetu ülema otsuses, mida omakorda kinnitas või kergendas karistust kaebustega

tegelev ohvitser. Ei ole mingit kahtlust, et just selle otsusega pandi kaalul olev paika, sest kohtul,

kelle poole pöörduti kohtuotsuse saamiseks, s.t Kõrgemal Sõjakohtul, puudus pädevus määrata

rangem karistus (punkt 31 eespool).

84. Hr Engeli, hr van der Wieli, hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli väidetavaile õigusrikkumistele

kohaldati Hollandi õiguse järgi distsiplinaarõiguse sätted (1903. aasta seadus ja sõjaväe

distsiplinaarmäärustik), ehkki hr Donale ja hr Schulile (sõjaväe kriminaalkoodeksi artikkel 147)

esitatud süüdistused ning võib-olla isegi hr Engelile ja hr de Witile esitatud süüdistused (hr van der

Schansi järgi eespool nimetatud koodeksi artiklid 96 ja 114, asja arutamine 28. oktoobril 1975)

oleksid võimaldanud ka kriminaalmenetlust. Lisaks sellele olid kõik õigusrikkumised

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (8 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

sõjaväeinstantside arvates vastuolus Hollandi relvajõudude tegevust reguleerivate

õigusnormidega. Sellest seisukohast lähtudes oli distsiplinaarmenetluse valik õigustatud.

85. Kõige rangema karistusena oleks Kõrgem Sõjakohus saanud määrata hr van der Wielile neli

päeva koduaresti, hr Engelile kaks päeva aresti (kolmas karistus) ning hr de Witile, hr Donale ja hr

Schulile kolmeks või neljaks kuuks distsiplinaarüksusesse paigutamise.

Hr van der Wiel sai seega ainult kerge karistuse, mis ei toonud kaasa vabaduse võtmist (punkt 61

eespool).

Vabadusekaotuslik karistus, mis teoreetiliselt ähvardas hr Engelit, oli oma kestuselt liiga lühike, et

kuuluda "kriminaalõiguse" alla. Pealegi oli selle karistuse kandmine pärast kaebaja enda algatatud

menetlust Kõrgemas Sõjakohtus 7. aprillil 1971 võimatu, sest ta oli karistuse 20.-22. märtsil juba

ära kandnud (punktid 34-36, 63 ja 66 eespool).

Teisest küljest võis "süüdistusi" hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli vastu tõesti käsitleda

"kriminaalvaldkonda" kuuluvatena, sest nende eesmärk oli kaasa tuua range vabadusekaotuslik

karistus (punkt 64 eespool). Kahtlemata määras Kõrgem Sõjakohus hr de Witile kaksteist päeva

kasarmuaresti, s.t mittevabadusekaotusliku karistuse (punkt 62 eespool), ent edasikaebuse

lõpptulemusest hoolimata ei vähenda see kaalul olnud võimaluse tõsidust.

Loomulikult ei sundinud konventsioon pädevaid asutusi andma hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli

sõjaväe kriminaalkoodeksi alusel sõjakohtu alla (punkt 14 eespool), mis oleks olnud kaebajate

jaoks ebasoodsam variant. Samas olid nimetatud asutused konventsiooni järgi kohustatud andma

neile artikliga 6 sätestatud tagatised.

b) "Tsiviilõiguste üle otsustamine"

86. Viiest kaebajast kolm väidavad, et nende vastu algatatud menetlus puudutas "tsiviilõiguste üle

otsustamist": hr Engel mõistab "tsiviilõiguste" all kogunemis- ja ühingute moodustamise vabadust

(artikkel 11), hr Dona ja hr Schul sõnavabadust (artikkel 10).

87. Artikli 6 nõuded tsiviilõiguste osas on väiksemad kui "kriminaalsüüdistuste" osas; kui lõige 1 on

kohaldatav mõlemale, siis lõigete 2 ja 3 sätted kaitsevad ainult isikuid, "keda süüdistatakse

kuriteos". Kuna hr Donale ja hr Schulile esitati "kriminaalsüüdistus" (punkt 85 in fine eespool), siis

kehtib artikkel 6 nende kohta täies ulatuses. Kohus ei pea vajalikuks käsitleda lõike 1 kohaldumist

teistel alustel, sest sellel ei ole praktilist tähtsust.

Mis puudutab hr Engelit, kellele ei olnud esitatud süüdistust kuriteo toimepanemises (punkt 85

eespool, kolmas lõik), siis tema vastu algatatud menetluse põhjuseks oli ainult sõjaväedistsipliini

rikkumine, nimelt asjaolu, et ta lahkus 17. märtsil 1971 kodunt ja hoidis järgneva kahe päeva

jooksul talle määratud karistuse kandmisest kõrvale. Eeltoodut arvestades ei ole selles asjas vaja

teha otsust, kas kogunemis- ja ühingute moodustamise vabadus on "tsiviilõigus".

88. Lühidalt on Kohtu ülesanne käsitleda artiklist 6 lähtudes hr de Witile, hr Donale ja hr Schulile

osaks saanud kohtlemist, mitte aga hr Engeli ja hr van der Wieli vaidlustatud kohtlemist.

2. Vastavus artiklile 6

89. Kõrgem Sõjakohus, kes menetles hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli kohtuasja, kujutab endast

"sõltumatut ja erapooletut, seaduse alusel moodustatud kohut" (punktid 30 ja 68 eespool) ja miski

ei viita sellele, et selles kohtus ei toimunud "asja õiglast arutamist". "Ajavahemik", mis jäi

"süüdistuse esitamise" ja kohtuotsuse kuulutamise vahele, näib olevat "mõistlik". See oli hr Dona

ja hr Schuli puhul alla kuue nädala (8. oktoober - 17. november 1971) ja hr de Witi puhul kestis

veidi üle kahe kuu (22. veebruar - 28. aprill 1971). Lisaks sellele "kuulutati kohtuotsus avalikult".

Vastupidiselt sellele oli asja suuline arutamine poolte osavõtul vastavalt Kõrgemas Sõjakohtus

distsiplinaarmenetluste väljakujunenud tavale (punkt 31 eespool) toimunud in camera. Õigupoolest

ei osutunud see kaebajate jaoks kahjulikuks; nimetatud kohus kergendas neist kahe - hr Schuli ja

veelgi enam hr de Witi - karistust. Sellest hoolimata nõuab artikli 6 lõige 1 oma kohaldamisalas

üldise põhimõttena, et kohtumenetlus peab olema avalik. Loomulikult näeb artikkel 6 ette ka

erandid ning loetleb need, ent valitsus ei väitnud ning see ei ilmne ka kohtutoimikust, et

kohtuasjaga seonduvad asjaolud oleksid muutnud vajalikuks "ajakirjanike ja üldsuse eemaldamise

protsessist". Järelikult on selles konkreetses punktis rikutud artikli 6 lõiget 1.

90. Hr Dona ja hr Schul kaebavad, et Kõrgem Sõjakohus võttis arvesse nende osalust kahe

kirjutise avaldamises väljaandes Alarm enne selle 8. numbri ilmumist, kusjuures nimetatud

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (9 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

kirjutiste levitamine oli kirjutiste levitamise dekreedi alusel vaid ajutiselt keelatud ja mainitud teo

eest ei esitatud neile mingit süüdistust (punkt 49 eespool). Kõrgem Sõjakohus ignoreeris sellega

artikli 6 lõikes 2 sätestatud süütuse presumptsiooni (Komisjoni ettekanne, punkt 45, lõpust kolmas

lõik).

Tegelikkuses ei ole sellel sättel niisugust ulatust, nagu kaks kaebajat talle omistavad. Nagu sätte

sõnastus näitab, käsitleb see ainult süü tõendamist, mitte karistuse liiki ega raskusastet. Seega ei

takista see säte siseriikliku kohtu kohtunikku, kes otsustab, missugune karistus õigusrikkumises

seaduslikult süüdimõistetud kohtualusele määrata, arvesse võtmast viimase isikuomadustega

seotud asjaolusid.

Kõrgemas Sõjakohtus toimunud menetluse tulemusena "tõendati seaduse kohaselt", et hr Dona ja

hr Schul on süüdi õigusrikkumises, mille kohta oli esitatud süüdistus (Alarmi 8. number). Kohus

võttis arvesse ka mõningaid samalaadseid kindlakstehtud fakte, mille tõesust kaebealused ei

vaidlustanud. Kohtu ainus eesmärk seejuures oli määrata karistus, arvestades kohtualuste

isiklikke omadusi ja nende varasemaid õigusrikkumisi. Kohus ei karistanud neid nimetatud faktide

kui selliste eest (1903. aasta seaduse artikkel 37 ja Komisjonile valitsuse poolt 24. augustil 1973

esitatud seletuskiri).

91. Hr de Wit, hr Dona ja hr Schul ei eita, et nende suhtes ei ole rikutud artikli 6 lõike 3 punkti a, ja

nad ilmselt ei lähtu punktist e. Teiselt poolt väidavad nad, et neil puudusid punktides b, c ja d

sätestatud tagatised.

Eelnimetatud kaebajate väited on aga liiga üldsõnalised, võimaldamaks kohtul selle põhjal

otsustada, et neil ei olnud "piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks" punkti b

tähenduses.

Samas oli kõigil kolmel kaebajal võimalus menetluse eri staadiumides "end ise kaitsta". Samuti oli

neil Kõrgemas Sõjakohtus toimunud menetluses ja hr de Witi puhul ka kaebustega tegeleva

ohvitseri algatatud menetluses võimalus kasutada "enda poolt valitud kaitsja abi", kelleks oli

tsiviilelus juristina töötanud ajateenija. Hr Eggenkampi roll piirdus küll ainult vaidlusaluste õiguslike

nüansside käsitlemisega. Kohtuasja erisusi arvestades oli see piirang sellegipoolest vastavuses

õigusemõistmise huvidega, sest kaebajad olid vaieldamatult suutelised faktide kohta, milles neid

süüdistati, isiklikult selgitusi andma. Järelikult ei ilmne kohtutoimiku põhjal punktis c sätestatud

õiguse rikkumist.

Samuti ei nähtu Kohtu käsutuses olevast informatsioonist, mis tuleneb eelkõige 28. ja 29. oktoobril

1975 toimunud asja arutamisest, et rikutud oleks punkti d sätteid. Hoolimata kaebajate

vastupidisest seisukohast, ei nõua see säte kaebealuse iga tunnistaja kohalekutsumist ega

küsitlemist. Sätte peaeesmärk, mis väljendub sõnades "võrdsetel tingimustel", on täielik "poolte

võrdsus". Selle tingimusega jäetakse pädevaile siseriiklikele asutustele õigus otsustada esitatud

tõendite asjakohasuse üle sedavõrd, kuivõrd see on kooskõlas asja õiglase arutamise

põhimõttega, mis on artikli 6 juhtmõte. 1903. aasta seaduse artikkel 65 ja 1814. aasta 20. juuli

ajutise juhendi artikkel 56 loovad kaitse ja süüdistuse jaoks võrdsed tingimused: mõlema poole

tunnistajad kutsutakse kohale ainult siis, kui kaebustega tegelev ohvitser või Kõrgem Sõjakohus

seda vajalikuks peab. Nende õigusaktide kõnealusele kohtuasjale kohaldamise kohta märgib

kohus, et hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas ei kuulatud Kõrgemas Sõjakohtus ära süüdistuse

tunnistajaid ja asja toimikust ei ilmne, et kaebajad oleksid nimetatud kohtus taotlenud omapoolsete

tunnistajate ärakuulamist. Kahtlemata protesteerib hr de Wit selle vastu, et kaebustega tegelev

ohvitser kuulas ära ainult ühe tema väidetavalt esitatud kolmest tunnistajast, ent see fakt

iseenesest ei tõenda artikli 6 lõike 3 punkti d rikkumist.

B. Artiklite 6 ja 14 väidetav rikkumine nende koostoimes

92. Kaebajate väitel ei vastanud vaidlusalune distsiplinaarmenetlus artiklite 6 ja 14 nõuetele, sest

neile võimaldati vähem tagatisi kui tsiviilisikute vastu algatatud kriminaalmenetlustes (Komisjoni

ettekanne, punkt 37).

Sõjaväe distsiplinaarmenetlus ei võimalda küll anda samu tagatisi kui tsiviilisikute vastu algatatud

kriminaalmenetlus, kuid samas pakub ta menetluses osalevaile kaebealustele olulisi eeliseid

(punkt 80 eespool). Nende kahe menetlusliigi erinevused lepinguosaliste riikide seadustes on

seletatavad sõjaväe- ja tsiviilelu erinevustega. Neid ei saa tõlgendada relvajõudude liikmete

diskrimineerimisena artiklite 6 ja 14 tähenduses.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (10 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

C. Artiklite 6 b ja 18 väidetav rikkumine nende koostoimes

93. Hr Dona ja hr Schuli väitel oli nende vastu kriminaalmenetluse asemel distsiplinaarmenetluse

algatamise tulemus või isegi eesmärk jätta nad ilma artiklis 6 sätestatud tagatistest. Pädevate

asutuste tehtud otsus oli väidetavalt meelevaldne ning vastuolus artikliga 18 (Komisjoni ettekanne,

punkt 53).

Kohtu otsus artikli 6 kohaldatavuse ja järgimise kohta nende kahe kaebaja puhul (punktid 85 ja

89-91 eespool) kaotab vajaduse seda kaebust edasi käsitleda.

III. ARTIKLI 10 VÄIDETAV RIKKUMINE

A. Artikli 10 väidetav rikkumine eraldivõetuna

94. Hr Dona ja hr Schuli väitel rikuti artiklit 10, mis sätestab järgmist:

"1. Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust

saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev

artikkel ei takista riike nõudmast raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist.

2. Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda

seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud

seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse

või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse

või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise

vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks."

See kaebus, mille Komisjon tunnistas vastuvõetavaks, puudutab ainult kaebajate pärast 17.

novembrit 1971 kantud distsiplinaarkaristust selle eest, et nad osalesid väljaande Alarm 8. numbri

kirjastamises ja levitamises. Kaebus ei hõlma kirjutiste levitamise dekreediga kehtestatud keeldu

levitada Alarmi 6. ja 8. numbrit ning Infobülletääni noorsõdurite hulgas ega kaebajaile 13. augustil

1971 määratud aresti osaluse eest pamfleti levitamises Ermelo sündmuste ajal (punktid 43-45

eespool).

95. Vaidlusalune karistus kujutas endast kahtlemata "sekkumist" hr Dona ja hr Schuli

sõnavabaduse teostamisse, mis on tagatud artikli 10 lõikega 1. Järelikult on vaja asja uurida,

lähtudes artikli 10 lõikest 2.

96. Karistus oli kahtlemata "seaduses fikseeritud", s.t. sätestatud 1903. aasta seaduse artikli 2

lõikega 2 ning artiklitega 18, 19 ja 37 seondatuna sõjaväe kriminaalkoodeksi artikliga 147. Isegi

kohtualustele määratud karistus nende osavõtu eest sõjaväeinstantside poolt enne Alarmi 8.

numbri ilmumist keelatud kirjutiste väljaandmisest ja levitamisest lähtus 1903. aasta seadusest

(punkt 90 eespool) ja mitte kirjutiste levitamise dekreedist. Seega ei pea Kohus uurima kaebajate

seisukohti nimetatud dekreedi kehtivuse kohta (Komisjoni ettekande punkt 45, viies lõik).

97. Näitamaks, et kõnesolev sekkumine oli kooskõlas ka teiste artikli 10 lõike 2 tingimustega, väitis

valitsus, et selles asjas võetud meetmed olid "demokraatlikus ühiskonnas vajalikud" "korratuste ...

ärahoidmiseks". Need meetmed rajanesid artikli 10 lõike 2 sätetel ainult seoses eelnimetatud

nõudega.

98. Nii nagu valitsus ja Komisjongi toonitab Kohus esmalt, et "korra" mõiste selles sättes ei viita

mitte üksnes "avalikule korrale" konventsiooni artiklite 6 lõige 1 ja 9 lõige 2 tähenduses ning

konventsiooni protokolli nr 4 artikli 2 lõike 3 tähenduses; see mõiste hõlmab ka korda teatud

kindlas ühiskonnagrupis. See kehtib näiteks juhul, kui mingis grupis • käsitletaval juhul

relvajõududes - valitseva korratuse mõju võib avalduda terves ühiskonnas. Sellest tulenevalt võib

järeldada, et vaidlusalused karistused vastasid sellele tingimusele niivõrd, kuivõrd nende eesmärk

oli ära hoida korratusi Hollandi relvajõududes.

Hr Dona ja hr Schul väidavad, et artikli 10 lõige 2 viitab "korratuste ärahoidmisele" ainult

seonduvalt "kuritegude ärahoidmisega". Kohus ei jaga seda seisukohta.

Prantsuskeelne variant kasutab sidesõna "ja" (prantsuse keeles et), ingliskeelne variant aga

eraldavat sidesõna "või" (inglise keeles or). Arvestades artikli 10 konteksti ja ülesehitust, pakub

ingliskeelne tekst selles küsimuses kindlamat pidepunkti. Sellest tulenevalt ei pea Kohus

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (11 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

vajalikuks uurida, kas kaebajatele kohaldatud abinõude eesmärk oli lisaks "korratuste

ärahoidmisele" ka "kuritegude ärahoidmine".

99. Edaspidisest arutlusest selgub, kas hr Dona ja hr Schuli sõnavabadusse sekkumine oli

"demokraatlikus ühiskonnas vajalik" "korratuste ärahoidmiseks".

100. Loomulikult kehtib artikliga 10 tagatud sõnavabadus sõjaväelaste kohta samuti nagu teistegi

lepinguosaliste riikide jurisdiktsiooni alla kuuluvate isikute kohta. Ent sõjaväe tegutsemine ei ole

mõeldav õigusnormideta, mille eesmärk on takistada sõjaväelasi õõnestamast sõjaväedistsipliini,

näiteks kirjutiste abil. Hollandi sõjaväe kriminaalkoodeksi artikkel 147 (punkt 43 eespool) rajaneb

nimelt sellel õiguspärasel nõudel ja ei ole iseenesest vastuolus konventsiooni artikliga 10.

Kahtlemata kuulub Kohtu pädevusse konventsioonijärgne järelevalve Hollandi siseriiklike seaduste

kohaldamise üle selles asjas, ent siinkohal ei saa tähelepanuta jätta ei sõjaväeelu eripära (punkt

54 in fine eespool), relvajõududes teenijate spetsiaalseid "kohustusi" ja "vastutust" ega

kaalutlusõigust, mis antakse lepinguosalistele riikidele nii artikli 10 lõikega 2 kui ka artikli 8 lõikega

2 (18. juuni 1971 kohtuotsus De Wilde'i, Oomsi ja Versypi asjas, Seeria A, nr 12, lk 45, punkt 93,

21. veebruari 1975 kohtuotsus Golderi asjas, Seeria A, nr 18, lk 22).

101. Kohus märgib, et pingelise olukorra ajal Ermelo kasarmus aitasid kaebajad kirjastada ja

levitada kirjutist, mille väljavõtted on eespool ära toodud (punktid 43 ja 51). Selles olukorras võis

Kõrgemal Sõjakohtul olla küllaldane alus otsustada, et kaebajad olid püüdnud õõnestada

sõjaväedistsipliini, ja korratuste ärahoidmiseks oli vaja kohaldada neile karistust. Seega ei olnud

tegemist nende sõnavabadusest ilmajätmisega, vaid karistamisega selle vabaduse kuritarvitamise

eest. Järelikult ei nähtu eeltoodust, et kohtu otsus oleks rikkunud artikli 10 lõiget 2.

B. Artiklite 10 ja 14 väidetav rikkumine koosvõetuna

102. Hr Dona ja hr Schuli väitel on kahekordselt rikutud artikleid 10 ja 14 koosvõetuna. Nad

rõhutavad, et sama teo eest ei ähvarda tsiviilisikut Hollandis mingi karistus. Lisaks sellele oli

nende karistus väidetavalt rangem kui mitmel V.V.D.M.-i mittekuulunud Hollandi sõjaväelasel,

keda süüdistati samuti sõjaväedistsipliini õõnestava materjali kirjutamises ja levitamises.

103. Esimeses küsimuses rõhutab Kohus, et kõnesolev vahetegemine on seletatav sõjaväe- ja

tsiviilelu erinevustega, täpsemalt, relvajõududes teenijate "kohustuste" ja "vastutusega"

sõnavabaduse osas (punktid 54 ja 100 eespool). Teises küsimuses rõhutab Kohus, et

põhimõtteliselt ei ole tema ülesanne võrrelda siseriiklike kohtute erinevaid otsuseid, isegi mitte siis

kui otsused on tehtud näiliselt sarnastes kaasustes; nii nagu lepinguosalised riigidki peab Kohus

austama nende kohtute sõltumatust. Selline otsus muutuks oma olemuselt tegelikult

diskrimineerivaks, kui ta eristuks teistest, kujutades endast isegi õigusemõistmisest keeldumist või

ilmset kuritarvitamist, ent kohtu käsutuses olevast informatsioonist ei ilmne midagi sellist.

C. Artikli 10 väidetav rikkumine koostoimes artiklitega 17 ja 18

104. Hr Dona ja hr Schul väidavad samuti, et vastuolus artiklite 17 ja 18 sätetega oli nende

sõnavabadust "piiratud suuremas ulatuses, kui seda lubas artiklis 10 sätestatu", ja piirangute

"eesmärk" nimetatud artiklis ei sisaldu. See kaebus ei vaja uurimist, sest Kohus on juba teinud

otsuse, et nimetatud piirang on artikli 10 lõike 2 (punktid 96-101 eespool) järgi põhjendatud.

IV. ARTIKLI 11 VÄIDETAV RIKKUMINE

105. Hr Dona ja hr Schuli väitel määrati pärast nende vastu algatatud menetluste lõppemist

paljudele V.V.D.M.-i kuuluvatele ajateenijatele karistus distsipliini õõnestavate kirjutiste kirjutamise

ja/või levitamise eest sõjaväe kriminaalkoodeksi artikli 147 tähenduses. Kaebajate väitel oli

tegemist järjekindlate V.V.D.M.-i tegevust takistavate meetmetega, millega rikuti konventsiooni

artiklit 11, mis sätestab:

"1. Igaühel on õigus rahumeelsete kogunemiste ja ühinemisvabadusele, kaasa arvatud õigus oma

huvide kaitseks ametühinguid luua ja neisse astuda.

2. Nende õiguste kasutamist ei või piirata muude kitsendustega peale nende, mis on ette nähtud

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (12 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

seaduses ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse

huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja

vabaduste kaitseks. Käesolev artikkel ei takista nende õiguste kasutamisel seaduslikke piiranguid

isikutele, kes kuuluvad relvajõududesse, politseisse või riigiaparaati."

106. Kohus saab läbi vaadata ainult nimetatud kahe kaebaja asja, mitte teiste isikute või

ühenduste olukorda, kes ei ole volitanud neid isikuid oma nimel Komisjonile kaebust esitama (27.

märtsi 1962 kohtuotsus De Beckeri asjas, Seeria A, nr 4, lk 26 in fine, ja 21. veebruari 1975

kohtuotsus Golderi asjas, Seeria A, nr 18, lk 19, punkt 39).

107. Mis puudutab hr Dona ja hr Schuli viidet oma ühinemisvabadusele, siis Kohus leiab, et nende

karistamise põhjus ei olnud kuulumine V.V.D.M.-i või osalemine selle tegevuses, kaasa arvatud

ajakirja Alarm ettevalmistamine ja kirjastamine. Kõrgem Sõjakohus karistas neid sellepärast, et

tema arvates olid nad kasutanud oma sõnavabadust sõjaväedistsipliini õõnestamiseks.

108. Arvestades asjaolu, et kaebajate artikli 11 lõikes 1 sätestatud õiguse kasutamisse ei ole

sekkutud, ei pea Kohus käsitlema lõiget 2 ega artikleid 14, 17 ja 18.

V. ARTIKLI 50 KOHALDUMISEST

109. Kui Kohus vastavalt konventsiooni artiklile 50 leiab, et lepinguosalise riigi võimude

"langetatud otsus või rakendatud abinõu" "on täielikult või osaliselt vastuolus konventsioonist

tulenevate kohustustega, ning kui osundatud lepinguosalise siseriiklik õigus lubab selle otsuse või

abinõu läbi kahjustatule ainult osalist hüvitust selle otsuse või abinõu tagajärgede eest", võib

Kohus "vajadusel oma otsusega määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse".

Kohtureglement täpsustab, et kui Kohus "avastab konventsiooni rikkumise, esitab ta samas

otsuses seisukoha konventsiooni artikli 50 kohaldamise kohta, kui nimetatud küsimuses saab

pärast selle tõstatamist vastavalt punktile 47 bis otsuse teha; kui selles küsimuses ei saa veel

otsust teha, jätab Kohus selle osaliselt või täielikult menetlusse ja määrab kindlaks edasise

menetluse korra" (punkt 50.3, esimene lause, seondatuna punktiga 48.3).

110. Asja arutamisel 29. oktoobril 1975 tegi Kohus kooskõlas punktiga 47 menetluses osalejaile

ettepaneku esitada seisukohad artikli 50 kohaldamise kohta käesolevale asjale.

Komisjoni peaesindaja vastusest nähtub, et kaebajad ei nõua materiaalse kahju hüvitamist. Nad

loodavad aga siiski hüvituse määramist, kui Kohus peaks tuvastama, et mõnes instantsis rikuti

konventsiooni nõudeid, määratlemata, kui suur peaks rahalise kompenseerimise korral kahjutasu

olema.

Valitsus teatas oma esindaja kaudu, et nad jätavad selle küsimuse täielikult Kohtu otsustada.

111. Konventsiooni artikli 50 kohaldamise küsimus ei tõstatu hr van der Wieli puhul ega nende hr

Engeli, hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli kaebuste puhul, mida kohus arvesse ei võtnud. Samas

kerkib see küsimus seoses artikli 5 lõike 1 rikkumisega hr Engeli kohtuasja puhul ja artikli 6 lõike 1

rikkumisega hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli kohtuasja puhul (punktid 69 ja 89 eespool). Komisjoni

peaesindaja informatsioonist nähtub aga, et selles küsimuses ei saa veel otsust teha; seetõttu on

otstarbekas jätta küsimus menetlusse ja määrata kindlaks edasise menetluse kord.

NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:

1) leiab ühehäälselt, et artikkel 5 ei ole kohaldatav hr Engeli (teine karistus) ja hr van der Wieli

koduarestile;

2) leiab kaheteistkümne poolthäälega ühe vastu, et nimetatud artikkel ei ole kohaldatav ka hr de

Witi kasarmuarestile või hr Dona ja hr Schuli eelvangistusele kasarmuaresti näol;

3) leiab üheteistkümne poolthäälega kahe vastu, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse

paigutamisega ei ole rikutud artikli 5 lõiget 1;

4) leiab üheksa poolthäälega nelja vastu, et hr Engeli ajutise arestiga on rikutud artikli 5 lõiget 1,

sest seda ei saa õigustada nimetatud lõike ühegi punktiga;

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (13 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

5) leiab kümne poolthäälega kolme vastu, et nimetatud arestiga on rikutud artikli 5 lõiget 1 ka

seeläbi, et arest ületas lubatud kahekümne nelja tunni piiri, mis on sätestatud 1903. aasta 27.

aprilli Hollandi sõjaväedistsipliini seaduse artiklis 45;

6) leiab ühehäälselt, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamise ning hr Engeli

ajutise arestiga ei ole rikutud artikli 5 lõiget 1 koostoimes artikliga 14;

7) leiab kaheteistkümne poolthäälega ühe vastu, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse

paigutamisega ei ole rikutud artikli 5 lõiget 4;

8) leiab üheteistkümne poolthäälega kahe vastu, et artikkel 6 ei ole kohaldatav hr Engelile sõna

"kriminaalsüüdistus" alusel;

9) leiab ühehäälselt, et sama artikkel ei ole kohaldatav nimetatud kaebajale ka sõnade

"tsiviilõigused ja -kohustused" alusel;

10) leiab ühehäälselt, et nimetatud artikkel ei ole kohaldatav ka hr van der Wielile;

11) leiab üheteistkümne poolthäälega kahe vastu, et hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas on

rikutud artikli 6 lõiget 1, sest asja arutamine Kõrgemas Sõjakohtus toimus in camera;

12) leiab ühehäälselt, et hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artikli 6 lõiget 2;

13) leiab ühehäälselt, et hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artikli 6 lõike 3 punkti

b;

14) leiab üheksa poolthäälega nelja vastu, et nimetatud kolme kaebaja asjas ei ole rikutud artikli 6

lõike 3 punkti c;

15) leiab üheksa poolthäälega nelja vastu, et hr de Witi asjas ei ole rikutud artikli 6 lõike 3 punkti d;

16) leiab kaheteistkümne poolthäälega ühe vastu, et hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artikli

6 lõike 3 punkti d;

17) leiab ühehäälselt, et hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artiklit 6 koostoimes

artikliga 14;

18) leiab ühehäälselt, et puudub vajadus käsitleda hr Dona ja hr Schuli kaebust, mille järgi on

väidetavalt rikutud artiklit 6 koostoimes artikliga 18;

19) leiab ühehäälselt, et hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artiklit 10 eraldivõetuna ega

koostoimes artiklitega 14, 17 või 18;

20) leiab ühehäälselt, et hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artiklit 11;

21) leiab ühehäälselt, et artikli 50 kohaldamise küsimus ei tõstatu hr van der Wieli asjas ega hr

Engeli, hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli nende kaebuste puhul, mida Kohus ei ole käesolevas

otsuses nimetanud (punktid 1 kuni 3, 6 kuni 10 ja 12 kuni 20 eespool);

22) leiab kaheteistkümne poolthäälega ühe vastu, et rikkumiste suhtes, mis tuvastati hr Engeli

asjas (artikli 5 lõige 1, punktid 4 ja 5 eespool) ning hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas (artikli 6

lõige 1, punkt 11 eespool) ei saa veel otsust teha;

järelikult

a) jätab menetlusse küsimuse artikli 50 kohaldumisest nimetatud nelja taotleja asjas;

b) teeb Komisjoni esindajaile ettepaneku esitada kirjalikult oma märkused nimetatud küsimuse

kohta kuu aja jooksul pärast selle otsuse kuulutamist;

c) otsustab, et valitsusel on õigus vastata neile märkustele kirjalikult ühe kuu jooksul päevast,

millal kohtusekretär on need valitsusele edastanud;

d) määrab kindlaks asja seda aspekti puudutava edasise menetluse korra.

Koostatud prantsuse ja inglise keeles, kusjuures prantsuskeelne tekst on autentne, Inimõiguste

majas Strasbourgis 8. juunil 1976.

Hermann MOSLER

Marc-André EISSEN

Kohtusekretär

President

Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 50.2 on käesolevale

kohtuotsusele lisatud järgmiste kohtunike eriarvamused:

Hr Verdrossi eriarvamus;

Hr Zekia eriarvamus;

Hr Cremona eriarvamus;

Hr O'Donoghue ja pr Pederseni eriarvamus;

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (14 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

Hr Vilhjálmssoni eriarvamus;

Pr Bindschedler-Roberti eriarvamus;

Hr Evrigenise eriarvamus.

H. M.

M.-A. E.

KOHTUNIK VERDROSSI ERIARVAMUS

Hääletasin kohtuotsuse resolutsiooni poolt, sest see on kooskõlas Inimõiguste Kohtu

väljakujunenud praktikaga. Ent kahjuks ei saa ma nõustuda otsuse aluseks oleva seisukohaga,

mille järgi konventsiooni artikli 5 rikkumiseks peetakse iga kinnipidamist, mille on määranud

pädevad sõjaväeinstantsid, kelle otsuse peale ei saa esitada peatava toimega edasikaebust.

Minu põhjendused on järgmised. Kui võrrelda distsiplinaarkinnipidamist kasarmu arestikambris

tsiviilisiku või sõjaväelase vangistusega vanglas (artikli 5 lõige 1 a), siis on nende karistuste

erinevus ilmne. Viimatinimetatud karistuse korral on karistusalune oma tavalisest elukeskkonnast

ja tegevusest täielikult ära lõigatud, sest ta viibib kodust eemal. Distsiplinaarkaristust kandev

sõjaväelane jääb oma kasarmusse ja võib mingil hetkel saada korralduse täita oma

teenistuskohustusi; seega jääb ta tegelikult seotuks oma teenistusega relvajõududes, ehkki

kinnipeetavana. Eeltoodu põhjal näib mulle, et selline kinnipidamine ei kujuta endast

põhimõtteliselt vabaduse võtmist artikli 5 lõike 1 tähenduses. See ei tähenda, et Kohtul puudub

järelevalve pädevate sõjaväeinstantside määratud kõigi distsiplinaarkinnipidamiste üle. Selline

kinnipidamine võib sattuda konventsiooniga vastuollu, kui on rikutud artiklit 3 või kui see oma

kestuselt või ranguselt ületab Euroopa Nõukogu liikmesriikide poolt vastuvõetavaks tunnistatud

distsiplinaarkaristuste standardid; minu arvates on just see karistuse mõõdupuu, mis loomulikult

võib varieeruda sõltuvalt eri riikides kehtivaist sõjaväeelu nõuetest.

KOHTUNIK ZEKIA ERIARVAMUS

Olen kõigiti nõus otsuse põhiosaga, mis käsitleb Kohtu seisukohti ja järeldusi ning sõnastatud

kriteeriume otsustamaks, millal ajateenija või muu sõjaväelase puhul on või ei ole tegemist

vabaduse võtmisega vastavalt konventsiooni artikli 5 lõikele 1. Teatavasti võib ilma artiklit 5

rikkumata ajateenija või muu sõjaväelase õigust vabadusele teatud määral piirata, samal ajal kui

tsiviilisiku puhul on see ebaseaduslik. Otsuses on toodud ammendavad põhjendused ja ma ei

hakka neid kordama.

Sellele vaatamata tundsin, et ma ei saa nõustuda Kohtu tõlgendusega selles osas, mis puudutab

konventsiooni mõningate artiklite, nimelt artikli 5 lõike 1 punkti a, artikli 6 lõike punkti 1, artikli 6

lõike 3 punktide c ja d kohaldamisala määramist kõnealuse kohtuasja puhul. Kui sõjaväelast

süüdistatakse Kohtu poolt teatavaks tehtud kriteeriumide järgi õigusrikkumises, mis toob kaasa

vabaduse võtmise, näiteks distsiplinaarüksusesse paigutamise, ja algatatakse vastav menetlus, on

ajateenijal või muul sõjaväelasel minu arvates täielik õigus mainitud artiklites sätestatud eelistele.

Sisuliselt on tema vastu algatatud kriminaalmenetlus ja kohtumenetluse seisukohalt ei peaks tema

ja tsiviilisiku kohtlemises olema mingit vahet. Ma ei taha öelda, et sellised menetlused tuleks läbi

viia tsiviilkohtus. Vastupidi, pean väga kohaseks, et sõjaväelaste vastu algatatud kohtuasju

menetlevad sõjakohtud, kuhu kuuluvad üks või mitu kohtunikku, keda vajaduse korral abistavad

kaasistujad või juristid.

Hr de Wit, hr Dona ja hr Schul teenisid Hollandi relvajõududes reameestena. Esimesele neist

esitati süüdistus maastikuauto vastutustundetus juhtimises suure kiirusega ebatasasel maastikul.

Tema kompanii ülem paigutas ta kolmeks kuuks distsiplinaarüksusesse. Hr de Wit kaebas edasi

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (15 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

kaebustega tegelevale ohvitserile, kes kuulas üle kaebaja ja ühe tema esitatud kolmest

tunnistajast. Teda nõustas jurist, kuid ainult juriidilistes küsimustes. Kaebaja esitas edasikaebuse

Kõrgemale Sõjakohtule, kes pärast kaebaja ja tema kaitsja ärakuulamist ning sõjaväeprokuröri

seisukoha saamist vähendas karistust kaheteistkümnepäevasele kasarmuarestile, mis pöörati

täitmisele pärast otsuse kuulutamist. Kaebajale langetatud esialgse otsuse kuupäev oli 22.

veebruar 1971 ja Kõrgem Sõjakohus tegi oma otsuse 28. aprillil 1971.

8. oktoobril 1971 määras hr Dona ja hr Schuli ülemaks olnud ohvitser neile kui ajakirja Alarm

toimetajaile armees sõjaväedistsipliini õõnestavate kirjutiste eest vastavalt kolmeks- ja neljaks

kuuks distsiplinaarüksusesse paigutamise. Mõlemad kaebasid edasi kaebustega tegelevale

ohvitserile, kes kinnitas otsuse. Seejärel esitasid kaebajad edasikaebuse Kõrgemale Sõjakohtule.

Nende kohtuasja arutati 17. novembril 1971. Juriidilistes küsimustes nõustas mõlemat kaebealust

jurist. Kohus kinnitas varasemad otsused, kuid hr Schuli karistust vähendati kolmele kuule. Hr

Dona ja hr Schuli edasikaebuse menetluse ajal Kõrgemas Sõjakohtus määrati mõlemale 8.-19.

oktoobrini kasarmuarest ja nad jäeti viimatinimetatud kuupäevast kuni 27. oktoobrini

eelvangistusse. Seejärel nad vabastati kuni asja arutuseletulekuni Kõrgemas Sõjakohtus.

Otsuses tuvastatud faktide ja mõningate minu poolt viidatud asjaolude põhjal on selge, et

kaebajate ülemaks olnud ohvitser täitis esimese astme kohtu kohtuniku rolli, ning mõistis kaebajad

süüdi pärast asja arutamist ja määras nad distsiplinaarüksusesse. Samuti võttis kaebustega

tegelev ohvitser endale apellatsioonikohtu rolli, käsitledes kaebusi, mille olid esitanud juba

madalama astme kohtu, antud juhul ülema poolt süüdi mõistetud isikud. Kaebustega tegeleva

ohvitseri otsuse peale on võimalik edasi kaevata Kõrgemale Sõjakohtule, kelle pädevuses on

süüdimõistev otsus ja karistus kinnitada või tühistada või neid muuta. Kõrgem Sõjakohus on

apellatsiooniinstantsiks ülema ja kaebustega tegeleva ohvitseri otsuste peale. Süüdimõistev otsus

ega karistus ei pärinenud sellest kohtust. Distsiplinaarüksusesse paigutamise otsuse tegi ülemaks

olnud ohvitser, kes ei ole kohtunik ja kellel ei ole õigust võtta endale kohtu roll. Tema ees

toimunud menetlusel oli vaid osaliselt kohtulikke tunnusjooni ning see polnud täies vastavuses

konventsiooni artikli 6 lõikega 1 ja artikli 6 lõike 3 punktidega c ja d. Üldjoontes sama kehtib

kaebustega tegeleva ohvitseri kohta. Kõrgemat Sõjakohut on õigustatult nimetatud kohtuks, ehkki

seal toimunud menetlus viidi läbi in camera, mis on vastuolus artikli 6 lõikega 1. See kohus ei ole

mõeldud sisuliste otsuste tegemiseks, vaid pigem juba tehtud otsuste, süüdimõistmiste ja

määratud karistuste parandamiseks. Seetõttu arvan, et artikli 5 lõike 1 punkti a nõudeid ei ole

täidetud. Süüdistatule on suureks eeliseks asja kuulamine esmalt sisulise otsuse tegevas kohtus,

kus on tagatud poolte võrdsus ja järgitud õiglase kohtupidamise reegleid. Süüdimõistva otsuse ja

määratud karistuse korral on süüdimõistetule taas eeliseks tõendada oma süütust kõrgema astme

kohtus. Tavaliselt peab apellatsioonikohus end seotuks madalama astme kohtu tuvastatud

faktidega kui ei ole tõsist põhjust seda mitte teha. Kohtusüsteemis ei saa esimese astme kohtu

rolli alahinnata. Teiselt poolt, kui osutub õigeks minu arvamus, et piirates sõjaväelase õigust

vabadusele sellises ulatuses, mis on tema kui sõjaväelase või ajateenija staatust arvestades

vastuvõetamatu ja lubamatu, tekib tal õigus olla koheldud tsiviilisikuna, ja sel juhul oli kaebajate

kinnipidamine kasarmuarestis või eelvangistuses enne nende kohtuasja arutamist Kõrgemas

Sõjakohtus kinnipidamine enne pädeva kohtu süüdimõistvat otsust. Lisaks sellele rajanes

kaebajate kinnipidamine enne asja arutamist Kõrgemas Sõjakohtus ülemaks olnud ohvitseri

otsusel, kes ei kujutanud endast pädevat kohut, ja kinnipidamine ei olnud tingitud ka teenistuse

vajadustest.

Artikli 6 lõike 1 ja artikli 6 lõike 3 punktide c ja d rikkumise kohta on mul vähe märkusi. Artikli 6

lõike 1 rikkumise tuvastas kohus ja sellele ei ole mul midagi lisada. Tulles artikli 6 lõike 3 punkti c

juurde, ilmneb ettekandest, et kaebajaid nõustati ainult nende asja juriidilistes küsimustes, ja

tõenäoliselt seetõttu, et nad olid toetunud konventsioonile. See ei ole minu arvates kooskõlas

eespool nimetatud punkti sätetega. Artikli 6 lõike 3 punkti d puhul nähtub taas, et kohale ei

kutsutud ega kuulatud ära kaebajate soovitud tunnistajaid. Nende kaitse tunnistajate kutsumata

jätmise või kutsumisest keeldumise aluseks ei tundu olevat tunnistuse mitteasjakohasus ega muu

õigustatud põhjus. Kaebajail ei olnud ka küllaldast võimalust küsitleda nende vastu tunnistanuid

kas ise või oma nõustaja või kohtu abil, nagu sätestab konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkt d.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (16 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

KOHTUNIK CREMONA ERIARVAMUS

Nõustun oma kaaskohtunikega otsuses märgitud konventsiooni rikkumiste osas. Olles aga

jõudnud koos nendega otsusele, et mõned selles asjas vaidlustatud karistusmeetmed (arest ja

distsiplinaarüksusesse paigutamine) kujutasid endast tegelikult isikuvabaduse võtmist ka

sõjaväeelu erisusi ja vajadusi arvestades, leian, et tõstatuvad ka muud allpool lühidalt loetletud

asjaolud, milles ma ei nõustu kolleegide enamuse tehtud otsustega.

Esmalt, olles juba välistanud mõnede karistusmeetmete (mida nimetatakse ka arestiks) kuulumise

konventsiooni artikli 5 lõikes 1 toodud vabaduse võtmise mõiste alla ainuüksi Kohtu aktsepteeritud

põhjusel, et "kõnealuses asjas peab Kohus konventsiooni reeglite tõlgendamisel ja kohaldamisel

silmas pidama sõjaväeelu eripära ja mõju relvajõududes teenijatele" (otsuse punkt 54), ning

püüdnud seejärel määratleda võimalike kriminaalsüüdistustena teatud "distsiplinaarsüüdistusi",

mis võivad kaasa tuua vaieldamatult vabadusekaotusliku karistuse, ei saa ma erinevalt oma

kolleegidest (punkt 82) minna vahetegemises kaugemale, lähtudes eelkõige sellise vabaduse

võtmise suhtelisest kestusest.

Seega leian ma, et ka hr Engeli kohtuasjas (ja mitte ainult hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli

kohtuasjas vastavalt otsuse punktis 88 märgitule) oli tegemist tema vastu esitatud

kriminaalsüüdistuse kohta otsuse tegemisega, ja kuna asja arutamine toimus in camera nagu

teistegi asjade puhul, siis on ka siin rikutud artikli 6 lõiget 1, vaatamata määratud aresti lühikesele

kestusele. Teda seoses 1971. aasta 7. aprilli sündmustega ähvardanud karistuse raskusaste ei

saa minu arvates muuta olemasolevaid õiguslikke asjaolusid.

Otsuse punktis 63 mööndakse, et hr Engelile arestina kohaldatud ajutine arest kujutas endast

vabaduse võtmist ja seda, nagu otsuses märgitud, vaatamata oma lühikesele kestusele.

Tunnistades, et minu alljärgneva märkuse näol ei ole tegemist täiesti sama asjaga, ehkki

lähtepunkt on ühine, arvan, et analüüsides kriminaalsüüdistuse tegelikku olemust, tuleb vaadelda

ka võimalikku karistust, millega kaasneb vaidlustamatu vabaduse võtmine hoolimata viimase

kestusest. Sel juhul prevaleerib karistuse olemus selle kestuse üle. Kindlakstehtud isikuvabaduse

võtmist ei saa konventsiooni põhimõtetega vastuollu minemata lugeda olematuks selle lühikese

kestuse põhjal, määratledes konventsiooni artikli 6 lõike 1 mõistes kriminaalsüüdistuse tegelikku

olemust. Viidates eelkõige otsuse punkti 82 viimases lõigus märgitule, usun, et kindlalt tuvastatud

isikuvabaduse võtmisega kaasnevat kahju ei saa iseloomustada kvantitatiivse mõistega

"väheoluline", nagu on tehtud kõnealuses otsuses. Samuti ei saa selle üle otsustada kestuse

alusel, välja arvatud ainult viimase suhtelise raskusastme määratlemiseks.

Teine aspekt puudutab konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkti c, kus kriminaalsüüdistuse saanud

isikule tagatud teatud miinimumõiguste hulgas on ka õigus "kaitsta end ise või enda valitud kaitsja

abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole

piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks". Ma ei vaidlusta fakti, et see õigus tervikuna ja

nimetatud sättes sõnastatuna ei ole igas suhtes absoluutne. Usun aga, et see süüdistatava oluline

õigus ei saa juriidilisel nõustamisel (antud juhul oli nõustajaks kaebajate endi valitud juriidilise

haridusega ajateenija) piirduda vaid asja õigusliku küljega.

Sellega seoses tuletan meelde, et vaidlustatud meetmete kohaldamise ajal tagas tolleaegne

Kõrgem Sõjakohus õigusabi ainult teatud juhtudel, kui võis eeldada, et asjassepuutuv isik ei suuda

edasikaebuses tõstatatud spetsiifiliste juriidiliste probleemidega ise hakkama saada ning niisugune

õigusabi piirdus vaid asja õigusliku küljega. Selline piirang on tegelikult käesoleva kaebuse

aluseks ja minu arvates rikub selle kohaldamine otsuse punktis 91 nimetatud kaebajatele

konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkti c. Selles sättes nimetatud õigusabi laieneb kohtuasjale

tervikuna, s.t nii õiguslikele kui faktilistele asjaoludele. On täiesti selge, et igal kohtuasjal on nii

õiguslik kui ka faktiline külg, et mõlemad küljed on kaitse jaoks (mille tagamine on ka eelnimetatud

sätte eesmärk) olulised ja vahel ei ole lihtne neid teineteisest eraldada.

Austades oma kolleegide seisukohti, arvan siiski, et vaidlustatud asjaolusid ei sobi õigustada

põhjendusega, et " kaebajad olid vaieldamatult suutelised faktide kohta, milles neid süüdistati,

isiklikult selgitusi andma", nagu seda on teinud enamik minu kolleegidest otsuse punkti 91

kolmandas lõigus. Vähemalt osa süüdistuste faktide küsitava lihtsuse kõrval pole siinkohal aga

oluline mitte selgituste andmise võimalus, vaid enda kohane kaitsmine kriminaalsüüdistuse vastu.

Artikli 6 lõike 3 punktiga c antud õigus on eluliselt vajalik nii süüdistatavale kui ka kaitsele tervikuna

ning selle eesmärk on tagada, et isik, kellele on esitatud kriminaalsüüdistus, saaks tema vastu

algatatud menetluses asjakohase ja piisava kaitse. Samuti on õigusabi kasutamine igaühe enda

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (17 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

otsustada, mida märgitakse ka nimetatud sättes, see sõltub sellest, kas süüdistatav on võimeline

ennast ise kaitsma (või, nagu märgitakse otsuses, selgitusi andma). Lisaks sellele ei olnud siin

ilmselgelt tegemist asjaoluga, et kaebajad poleks suutnud ennast ise kaitsta. Nad lihtsalt ei

soovinud seda teha, eelistades neile konventsiooniga sätestatud võimalust lasta ennast kaitsta

(mitte ainult õiguslikus, vaid ka faktilises osas) nende valitud juristil. Valitud jurist tunnistati

vastuvõetavaks, ent seejärel seati tema tegevusele kaebajate kaitsmisel minu arvates ebaõiglasi

piiranguid.

Järgmine asjaolu puudutab kahe kaitse tunnistaja kutsumata jätmist hr de Witi asjas, mille üle

kaebaja samuti protesteeris, viidates konventsiooni artikli 6 lõikele 3 punktile d, mis tagab kuriteos

süüdistatavale teiste miinimumõiguste hulgas õiguse "küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse

tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine

süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel". Samuti ei saa eitada, et siin ei ole tegemist

absoluutse õigusega ja see õigus on piiratud näiteks - nimetades ainult ühe asjaolu -

asjakohasuse mõistega. Kui nüüd Komisjoni esindajaid nõustav hr van der Schans (kes varem oli

Komisjonis toimuvas menetluses esindanud kaebajaid) teatas Kohtule, et kutsumata jäetud kaitse

tunnistajad oleksid suutnud kaitset aidata (neid kirjeldati kui pealtnägijaid), väitsid valitsuse

esindajad vastu, et arvestades hr de Witi avaldust teatud asjaolude omaksvõtmise kohta, "puudus

vajadus küsitleda rohkem tunnistajaid" (29. oktoobri 1975 suulise arutamise stenogramm).

Soovimata siinkohal ebaõiglaselt sekkuda siseriiklike kohtuorganite otsustesse ja jättes

arvestamata asjaolu, et hr de Witi avaldus hõlmas ainult osa tema vastu esitatud süüdistusest

(nagu otsusest nähtub, vaidlustas ta kindlalt osa süüdistustest), näib valitsuse esindajate väide

viitavat siiski sellele, et hr de Witi nimetatud kolmest tunnistajast kahe kutsumata jätmine

(arvestades, et süüdistuse tunnistajaid oli kutsutud viis) ei rajanenud sellisel põhjendatud

kaalutlusel nagu näiteks asjakohasus, vaid põhjuseks oli pigem nende osutumine mittevajalikuks

tulenevalt süüdistatava teatud avaldustest. Vähemalt mulle teadaolevate andmete põhjal ei ole

see minu arvates õigustatud.

KOHTUNIKE O'DONOGHUE JA PEDERSENI ÜHINE ERIARVAMUS

Oleme nõus seisukohaga, et üheski Kohtu menetluses olnud asjas ei ole rikutud konventsiooni

artikleid 10, 11, 14, 17 ja 18. Otsuse põhjal on selge, et probleeme tekitab artiklite 5 ja 6

kohaldatavuse üle otsustamine. Nende artiklite vahel võib täheldada teatud seost, sest kui artikkel

5 on kohaldatav selles mõttes, et on toimunud vabaduse võtmine, millega kaasneb

kriminaalsüüdistus, siis järgneb kohustus järgida artikli 6 sätteid.

Me ei pea võimalikuks nõustuda Kohtu enamuse otsusega, et relvajõududes teenijate selge

kohustus järgida relvajõududes kehtivat distsipliinikoodeksit ei ole täpselt määratletud ja seega ei

kuulu artikli 5 lõike 1 punkti b kohaldamisalasse. Meie arvates saab selgelt eristada kodanike üldist

kohustust olla seaduskuulekas ja sõjaväelaste erikohustust alluda distsipliinikoodeksile, mis on

relvajõududega lahutamatult seotud.

Peale hr. Fawcetti ja teiste eriarvamuses [ettekande lk 74 - 75]

märkus 1

esitatud seisukohti, millega

me täielikult nõustume, on toodud üks elementaarne tegur, mida tuleb vaadelda iga lepinguosalise

riigi relvajõudude struktuuri ja erisuste taustal. See on distsipliinikoodeks, mille järgimine on

eluliselt tähtis relvajõudude püsimajäämise seisukohalt ning mis on täiesti erinev

distsipliinimeetmetest, mida oma liikmetele kohaldavad teised liidud või ühendused.

Distsipliini eriline osatähtsus relvajõududes ja selle tunnustamine relvajõududes teenijate poolt

viisid meid järelduseni, et siinkohal on tegemist selge näitega seaduses kindlaksmääratud

konkreetsest erikohustusest. Selle järelduse valguses oleme nõus, et artikli 5 lõike 1 punktis b

nimetatud erandi tõttu ei tuvastatud üheski Kohtu menetluses olevas asjas konventsiooni artikli 5

lõike 1 rikkumist.

Hr Engeli ajutise kinnipidamisena märgitud ajavahemik algas tema vahistamisega 20. märtsil

1971. 1903. aasta sõjaväedistsipliini seaduse järgi oli selline vahistamine ja kinnipidamine lubatud,

ent sama seaduse artikkel 45 seadis ajutise kinnipidamise piirmääraks kakskümmend neli tundi.

Hr Engeli kinnipidamisaeg kestis kakskümmend kaks tundi lubatust kauem, mis oli ebaseaduslik.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (18 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

Me arvame aga, et Engeli kohtuasjas tuleb arvestada kogu ajavahemikku märtsist juunini 1971.

Ministeeriumi otsus peatada tema karistuste täideviimine, lubamaks tal sooritada eksam, samuti

mitme karistuse vähendamine aprillis tasakaalustavad õigustatud, kuid formaalselt kakskümmend

kaks tundi lubatust kauem kestnud kinnipidamise. Kõiki neid asjaolusid arvestades ei saanud me

nõustuda väitega, et Hollandi valitsus rikkus konventsiooni artikli 5 lõiget 1.

Kuna me peame kaebajate sooritatud õigusrikkumisi distsiplinaar - õigusrikkumisteks, mis

seonduvad üksnes kaebajate kui sõjaväelaste käitumisega ja nende sõjaväeliste kohustustega (vt

komisjoni ettekande punkt 122), siis järeldub sellest, et artikli 6 lõikes 1 nimetatud küsimus

"tsiviilõiguste ja -kohustuste üle otsustamisest" ei tõstatu ühegi kaebaja puhul.

Samadel põhjustel ei tuvastanud me artikli 6 rikkumist kõnealuste asjade menetluses ja selles, et

neid ei käsitletud oma olemuselt kriminaalsüüdistustena, mis oleks nõudnud selles artiklis

sätestatud menetluskäigu järgimist.

Tuleb tunnistada, et riikidel võib osutuda raskeks käsitleda kohtuasju, mille puhul on tegemist

distsiplinaarüleastumisega, mis võib samaaegselt osutuda ka kriminaalõigusrikkumiseks. Peame

vajalikuks teha kindlaks, kas kaebus on rohkem seotud distsiplinaar- või

kriminaalõigusrikkumisega. Viimasel juhul tuleb järgida artikli 6 sätteid. Kaebuse olemus ning

distsiplinaarkoodeksis ja kriminaalõiguses ettenähtud karistus aitaksid leida õige lahenduse, mis

on konventsiooniga kooskõlas. Iga katse raske kuriteo puhul menetlust lihtsustada, käsitledes

seda distsiplinaarõigusrikkumisena, oleks meie arvates väga tõsine kuritarvitus, mis konventsiooni

järgi ei välistaks kuidagi artikli 6 kohaldamist ja kohustaks järgima nimetatud artikli sätteid täies

ulatuses.

Meid on palju aidanud hr Welteri eriarvamus. Eelkõige nõustume tema eriarvamuse punktis 9

nimetatud seisukohaga ja tema põhjendustega selle kohta, miks artikkel 6 ei olnud kohaldatav

ühelegi viiest kaebajast.

Eeltoodust järeldub, et artiklist 50 ei tulene ühtegi vaidlusalust küsimust.

KOHTUNIK THÓR VILHJÁLMSSONI ERIARVAMUS

1. Ma ei saa nõustuda otsuse punktis 62 toodud kohtunike enamuse arutluskäiguga. Enamik

kohtunikke leiab, et vastavalt 1903. aasta seadusele ei kujuta kasarmuarest endast vabaduse

võtmist konventsiooni artikli 5 tähenduses. Minu arvates aga on tegemist vabaduse võtmisega,

seda nii kõnealuse karistuse olemusest kui õiguslikust iseloomust lähtudes.

Nagu otsuse punktis 19 on märgitud, ei ole kasarmuarestis olevatel sõjaväelastel sellist

liikumisvabadust nagu teistel sõjaväelastel. Need piirangud erinevad selgelt Hollandi relvajõudude

tavalisest elukorraldusest. Nii peavad nimetatud karistust kandvad sõjaväelased teenistusest vabal

ajal jääma selleks ettenähtud ruumidesse, nad ei saa minna koos teistega samas kasarmus

olevatesse puhkeruumidesse ja sageli peavad ka magama eraldi ruumides.

Seisukohta, et selline kohtlemine on samaväärne vabaduse võtmisega, toetab selle eesmärk, mis

on ilmselgelt karistav. Samuti peab märkima, et kõnealuse kohtlemise kohta kasutatakse sõna

arest, mis iseenesest viitab vabaduse võtmisele.

Eespool toodu põhjal ei näe ma konventsiooni artikli 5 rikkumist hr de Witi (otsuse punkt 41) ning

hr Dona ja hr Schuli (otsuse punkt 65) kasarmuaresti puhul. See järeldus rajaneb konventsiooni

artikli 5 lõike 1 punkti b minupoolsel tõlgendusel, mida käsitlen allpool. Hr de Witi asjas lähtusin ka

sellest, et ta kandis kasarmuaresti pärast Hollandi Kõrgema Sõjakohtu otsuse kuulutamist.

2. Konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkt b lubab isiku "seaduslikku vahistamist või kinnipidamist …

seaduses ettenähtud kohustuste täitmise tagamiseks". Nii nagu Komisjoni enamus ei pea ka

Kohtu enamus seda sätet kõnealusele kohtuasjale kohaldatavaks (otsuse punkt 69). Ma ei saa

selles enamusega nõustuda. Iga riik, kus kehtib sõjaväeteenistus, korraldab seda kindlate

põhimõtete alusel, mis Hollandi puhul on sätestatud otsuses märgitud seadustes ja määrustes.

Need normid moodustavad selgepiirilise terviku ja panevad sõjaväelastele teatud kindlad

kohustused. Mulle tundub, et selles normide kogumis on igati austatud õigusriigi põhimõtet ja

seega kuulub ta artikli 5 lõike 1 punkti b eespool tsiteeritud sätte alla.

See järeldus ei kehti aga hr Engeli ajutise kinnipidamise kohta kauem kui 1903. aasta seaduse

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (19 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

artikliga 45 lubatud 24 tundi (otsuse punkt 26). Selles osas olen Kohtu enamusega ühel meelel (vt

punkt 69).

3. Otsuse punktis 91 esitab Kohtu enamus oma arvamuse seoses konventsiooni artikli 6 lõike 3

punktidega c ja d. Ma ei jaga seda arvamust.

Artikli 6 lõike 3 punkti c teksti tavapärasel lugemisel tundub mulle, et süüdistatav peab otsustama,

kas kaitsta ennast ise või usaldada see ülesanne juristile. See on enam-vähem kooskõlas artiklis 6

väljenduvate õiguse üldpõhimõtetega. Ma ei mõista, kuidas Kohus - rääkimata haldusasutusest -

saaks kõnealuse asja puhul adekvaatselt otsustada, missuguses ulatuses on süüdistatav

võimeline ennast ise kaitsma. Seetõttu on minu arvates hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli kohtuasjas

artikli 6 lõike 3 punkti c rikutud.

Mis puudutab konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkti d, siis nõustun Kohtu enamusega otsuse

punktis 91 toodud väites, mille kohaselt see säte ei nõua iga süüdistatava poolt soovitud tunnistaja

ärakuulamist. Lisaks sellele arvan nii nagu enamik kohtunikke, et selle sätte tõlgendamisel on

oluline "poolte võrdsuse" nõue. Sellest hoolimata annab nimetatud säte kriminaalsüüdistuse

saanud isikule õiguse lasta asja menetleval kohtul küsitleda temapoolseid tunnistajaid, kui selle

vastu ei esitata õiguslikult pädevaid põhjendusi. On tõsi, et Kohtu käsutuses olev informatsioon

artikli 6 lõike 3 punkti d väidetava rikkumise kohta on mõnevõrra puudulik. Märgitakse ära, et hr de

Witi kohtuasjas välditi igati kahe tunnistaja kutsumist (otsuse punktid 42 ja 91). Seda ei ole minu

arvates ümber lükatud. Isegi kui kaebustega tegelev ohvitser 1971. aasta 5. märtsil kuulas

tunnistajad üle (punkt 41), ei saa seda käsitleda artikli 6 lõike 3 punktist d tuleneva kohustuse

täitmisena, sest nimetatud ohvitseril ei ole kohtu või tribunali volitusi artikli 6 lõike 1 tähenduses.

Sellest tulenevalt leian, et hr de Witi asjas on rikutud artikli 6 lõike 3 punkti d. Teiselt poolt nõustun

kohtu enamusega selles, et hr Dona ja hr Schuli asjas seda sätet ei rikutud, sest ei ole kindlaks

tehtud, kas nad esitasid Kõrgemale Sõjakohtule sellekohase avalduse.

KOHTUNIK BINDSCHEDLER-ROBERT'I ERIARVAMUS

Ma nõustun otsuse resolutsiooniga, välja arvatud kahes hr Engeli ajutist aresti puudutavas punktis.

Neis punktides tuvastati, et arest rikkus konventsiooni artikli 5 lõiget 1, sest esiteks ei saa seda

õigustada nimetatud lõike ühegi punktiga (punkt 4) ja teiseks ületas aresti kestus Hollandi

seadusega lubatud 24 tunni piiri (punkt 5).

1. Seisukohtade erinevus esimesena nimetatud punktis väljendab sügavat lahkarvamust selles,

kas artikli 5 lõige 1 on kõnealuses kohtuasjas kohaldatav.

Otsuse esimene osa ("õiguslik põhjendus") rajaneb seisukohal, et artikli 5 lõige 1 on kohaldatav de

plano vabadusekaotuslikele distsiplinaarmeetmetele ja -karistustele, mida kohaldatakse sõjaväe

distsiplinaarõiguse alusel. Sellest järeldub, et esiteks on vabadusekaotuslikud

distsiplinaarkaristused konventsiooniga vastavuses vaid juhul, kui need määrab kohus kooskõlas

artikli 5 lõike 1 punktiga a, ning teiseks võib kooskõlas punktiga c ajutist aresti või kinnipidamist

kohaldada üksnes eesmärgiga tuua vahistatu pädeva õigusvõimu ja mitte ametialaselt

kõrgemalseisva isiku ette, kuigi viimasel võib olla õigus määrata distsiplinaarkaristusi. Kohtuasja

faktide taustal ei tulene esimesest järeldusest, et konventsiooni on rikutud, teise põhjal otsustab

aga Kohus, et hr Engeli ajutise aresti puhul rikuti artikli 5 lõiget 1.

Kahjuks ei jaga ma seda seisukohta; ehkki artikli 5 lõige 1 on näiliselt ammendav, ei saa minu

arvates selle artikli mõõdupuuga hinnata sõjaväe distsiplinaarõiguse meetmeid ja karistusi. Minu

põhjendused on järgmised.

Arvesse tuleb võtta sõjaväeteenistuse olemust ja distsiplinaarõiguse rolli distsipliini juurutamisel ja

säilitamisel, mis on sellise spetsiifilise institutsiooni nagu relvajõud nõuetekohase

funktsioneerimise sine qua non. Ei piisa vabaduse võtmise kitsa mõiste aktsepteerimisest, nagu

seda tegi Kohus; arvesse tuleb võtta kogu distsiplinaarõiguse süsteemi. Sõjaväedistsipliin nõuab

eelkõige kiireid ja tõhusaid meetmeid ning karistusi, mida saab kohandada vastavalt olukorrale ja

mida peab seetõttu saama määrata auastmelt kõrgem isik.

Konventsiooni artikli 4 lõike 3 punktis b tunnistatakse sõjaväeteenistuse eripära. See säte

väljendab lepinguosaliste tehtud põhimõttelist valikut ja loob üldise vastavuse sõjaväeteenistuse ja

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (20 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

konventsiooni vahel. Sellest tuleneda võiv põhiõiguste vähendamine ja piiramine - näiteks

protokolli nr. 4 artiklis 2 sätestatud liikumisvabadus - ei ole seega konventsiooniga vastuolus, isegi

kui pole tehtud sellekohast reservatsiooni. Praegu ongi tegemist juhusega, kus relvajõududele

omane distsipliinisüsteem põhiõigusi vähendab; artikli 5 lõige 1 ei puuduta sõjaväe

distsiplinaarõigust ja on ammendav ainult tsiviilelu puhul. Kohtunik Verdross rõhutab oma

eriarvamuses õigustatult, et sõjaväeteenistuse kontekstis on distsiplinaarkaristused sui generis.

Asjaolu, et distsiplinaarõigus ei kuulu artikli 5 lõike 1 alla, on ainus seletus selle lõike sõnastusele

ja võimatusele kohaldada seda olukordadele, kus tegemist on sõjaväe distsiplinaarõigusega. Need

asjaolud nagu ka artikli 5 koht konventsioonis ja tema loogiline side artikliga 6 viitavad sellele, et

konventsiooni teksti koostajad pidasid silmas pigem kriminaalmenetluse alla kuuluvaid juhtumeid.

Ülaltoodud tähelepanekuid kinnitab see, kuidas konventsiooni liikmesriigid on küsimuse

lahendanud oma siseriiklikus õiguses. Isegi praegu on sõjaväe distsiplinaarõiguse raames

auastmelt kõrgemal sõjaväelasel õigus võtta meetmeid või määrata karistusi, olenemata sellest,

kas need on vabadusekaotuslikud või mitte. Mõnes riigis on võimalik ka edasikaebuse esitamine,

ent sellel ei ole alati peatavat toimet; lisaks sellele ei tehta artikli 5 lõike 1 punkti a nõuetes vahet

erinevate instantside vahel. Tundub, et valitsused ei ole näinud ette võimalust, et konventsioon

võib mõjutada nende sõjaväe distsiplinaarõigust - vastandatuna sõjaväe kriminaalmenetlusele.

Selles olukorras ei ole lihtne kiita heaks tõlgendust, mis ignoreerib sedavõrd levinud põhimõtet

nagu "lepinguosaliste riikide asjaomaste seaduste ühisnimetaja", kui kasutada Kohtu sõnastust

teises kontekstis (otsuse punkt 82).

Eeltoodust järeldan, et artikli 5 lõike 1 punkt a ei ole kohaldatav hr Engeli ajutisele arestile, sest

see leidis aset distsiplinaarmenetluse käigus, mistõttu nimetatud sätet ei rikutud sellega, et hr

Engeli aresti ja kinnipidamise eesmärk oli toimetada ta auastmelt kõrgema sõjaväelase ning mitte

kohtuvõimu ette.

2. Artikli 5 lõike 1 kohaldamatus distsiplinaarõigusele ei tähenda, et distsiplinaarmeetmete ja

-karistuste üle puudub järelevalve. Nagu otsuses on märgitud, annab artikkel 6

konventsioonijärgsetele institutsioonidele võimaluse korrigeerida distsiplinaarõiguse kohaldamisala

ülemäärast laiendamist; on alust väita, et distsiplinaarõiguse vabadusekaotuslikud meetmed ja

karistused alluvad samuti artikli 5 alustalaks olevale seaduslikkuse nõudele.

Hr Engeli ajutist aresti võib kindlasti hinnata sellest vaatevinklist. Ent ehkki ma möönan, et esialgu

jäi siin domineerima ebaseaduslikkus, mis seisnes ajutise aresti rohkem kui kahekümne nelja

tunnises kestuses, ei saa ma nõustuda otsuse resolutsiooni punktiga, mille järgi sellega on rikutud

konventsiooni. Riik, kes parandab vea, mis oli tingitud vastuolust rahvusvahelise õigusega,

likvideerib sellega ka oma rahvusvahelise vastutuse selle vea eest; siseriiklike

õiguskaitsevahendite ammendamist käsitleva reegli eesmärk on nimelt sellise võimaluse andmine

(vt. Guggenheim, Traité de droit international public, vol II, lk 23). Kõnealuses asjas parandas riik

täielikult hr Engeli suhtes tehtud vea, kui edasikaebust arutav asutus otsustas, et talle määratud

kahepäevane arest loeti kantuks ajutise arestiga. Neid asjaolusid arvestades ei ole õigustatud

tuvastada otsuse resolutsioonis konventsiooni rikkumine. See lähenemine ei ole vastuolus Kohtu

senise praktikaga; iga kord, kui Kohus on otsustanud, et eeluurimise ajal toimunud kinnipidamise

arvestamine karistuse osana ei takista teda arvesse võtmast selle kinnipidamise ebaseaduslikkust,

on olnud tegemist pika kinnipidamisajaga, mille puhul mahaarvamisest ei piisa tekitatud kahju

täielikuks heastamiseks. Seda küsimust on Kohtus tõstatatud õiglase hüvituse määramisel (vt

näiteks 7. mai 1974 kohtuotsus Neumeisteri asjas, Seeria A, nr 17, lk 18-19).

KOHTUNIK EVRIGENISE ERIARVAMUS

1. Kahjuks ei saa ma nõustuda Kohtu enamuse arvamusega otsuse resolutsiooni punktide 3, 14,

15 ja 16 osas. Minu eriarvamuse põhjused on järgmised.

a) Kohtu enamus arvas, et Hollandi Kõrgema Sõjakohtu otsusega hr Dona ja hr Schuli

distsiplinaarüksusesse paigutamine oli kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti a nõuetega.

Neile vabadusekaotusliku karistuse määramise otsustas enamiku minu kolleegide arvates "kohus"

artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses. Kasutades Inimõiguste Kohtu praktikas käibel olevat

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (21 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

terminoloogiat, oli sõjakohus organisatsioonilises mõttes kohus; teiselt poolt on siiski raske

möönda, et seaduses kindlaksmääratud menetlus, mida sõjakohus selles kohtuasjas järgis, on

kooskõlas tingimustega, mida peab täitma kohtuks nimetatav õigusemõistmise volitustega

institutsioon artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses. Selle menetluse kaks aspekti ei vasta minu

arvates neile tingimustele: ühelt poolt süüdistatava kaitsjale võimaldatud tegevusvabadus ja teiselt

poolt tõendite hindamine.

Esimese aspekti puhul näitavad Kohtu poolt äramärgitud faktid (otsuse punktid 32, 48, 91), et

kaitse tegevusvabadus sõjakohtus on oluliselt piiratud, kui seal menetletakse sellist

distsiplinaarasja nagu käesolevad juhtumid. Peale juriidiliste küsimuste käsitlemise ei saa kaitsja

tegelikult üldse menetluses osaleda. Lisaks sellele võib ta tegelda ainult teatud liiki kliendi

edasikaebusest tulenevate õigusprobleemidega, nagu näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni

järgimise küsimustega. Samuti on põhjust arvata, et kaitsja ei saa asja arutamise käigus

vastuväiteid esitada (vt Komisjoni ettekanne, lk 99, viide Hollandi Kõrgema Sõjakohtu

kohtusekretäri ettekandele 23. detsembrist 1970, otsus selle vastuvõetavaks tunnistamise kohta)

märkus 2

. Neid piiranguid arvestades ei ole lihtne viia kõnesolevat menetlust kooskõlla kohtu

mõistega artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses; ei maksa unustada, et tegemist on kohtuga, kes

määrab vabadusekaotuslikke karistusi (vt 18. juuni 1971 kohtuotsus De Wilde'i, Oomsi ja Versypi

asjas, Seeria A, nr 12, lk 41-42, punktid 78-79 ja punkt b allpool).

See kehtib ka teise eespool mainitud menetlusaspekti puhul, nimelt seaduses kindlaksmääratud ja

praktikas järgitava tõendite hindamise korra kohta sõjakohtu menetluses, kui see tegutseb

distsiplinaarinstantsina. Kui vaadata kohtu poolt märgitud fakte ning meenutada sellele asjale

kohaldatavaid Hollandi seaduste sätteid (vt otsuse punktid 31 ja 91), siis ei ole ilmselt võimalik

kaitse tunnistajaid kohale kutsuda ega üle kuulata tingimustes mis kindlustaksid kaitsele tagatised,

mis minu arvates on vabadusekaotuslike karistustega seotud õiglasel kohtuprotsessil

kohustuslikud. Seepärast järeldan, et hr Dona ja hr Schuli asjas on rikutud artiklit 5 lõiget 1.

Eelöeldut arvestades arvan, et kui Kohtu järeldusel esitati nende kahe kaebaja vastu

"kriminaalsüüdistus" (artikkel 6, otsuse punktid 80 et seq., eelkõige punkt 85 in fine), siis ei oleks

Kohus pidanud uurima, kas sõjakohus vastas mõistele "kohus" artikli 5 lõike 1 punkti a

tähenduses. Ehkki "kohus" on igas eespool nimetatud sättes põhimõtteliselt autonoomne mõiste,

ei muuda see siiski asjaolu, et artikli 5 lõike 1 punktis a nimetatud kohus peab vastama artikli 6

nõuetele, kui tema määratud vabadusekaotuslik karistus loetakse lõpuks kriminaalsüüdistuse

tulemiks - nii nagu käesoleva kohtuasja puhul - ja seega artikli 6 alla kuuluvaks.

Vastavatel juhtudel on artikli 5 lõike 1 punktis a nimetatud kohtul lubatud jätta mõned artiklis 6

kriminaalkohtule kehtestatud tingimused täitmata. Vastupidine tundub olevat nii loogiliselt kui

juriidiliselt raskesti korraldatav. Kui vabadusekaotusliku karistuse määras kohus, mis pidi vastama

artiklis 6 kehtestatud tingimustele, ei ole mõtet küsida, kas see kohus vastas kohtu mõistele artikli

5 lõike 1 punkti a tähenduses.

b) Samal põhjusel leian, et ma ei saa nõustuda Kohtu enamuse seisukohtadega otsuse

resolutsiooni punktide 14, 15 ja 16 osas. Seepärast viitan üksnes eespool punkti 1 allpunkti a all

toodud märkustele.

Minu arvates nõuab distsiplinaarüksusesse paigutamise uurimine artiklis 6 märgitud

"kriminaalsüüdistuse" mõiste taustal üldisemat laadi kommentaare. Võtan endale vabaduse need

esitada, soovides rõhutada oma seisukoha erinevust Kohtu enamuse arvamusest.

Määrates distsiplinaarüksusesse paigutamise (hr Dona ja hr Schuli kohtuasi) või vaadates uuesti

läbi kohtusüsteemivälise asutuse määratud sama karistuse (hr de Witi asi), toimis Kõrgem

Sõjakohus vastavalt Hollandi seadustele distsiplinaarkohtuna. Niivõrd, kuivõrd sõjakohus ei

käsitlenud käitumist, mille eest võiks määrata vabadusekaotusliku karistuse, ei saanud tema

menetlust põhimõtteliselt lugeda konventsioonile mittevastavaks. Ent kõnealuses asjas oli Kohus

täiesti õigustatult seisukohal, et eespool nimetatud asjad mitte ainult ei toonud kaasa

vabadusekaotusliku karistuse, vaid nende kohta kehtis ka mõiste "kriminaalsüüdistus"

konventsiooni artikli 6 tähenduses. Seepärast oli Kohus sunnitud uurima, kas sõjakohtu

menetluses sisaldusid kaebajaile selles sättes ette nähtud tagatised. Kohtu enamuse arvates olid

antud juhul need tagatised olemas, välja arvatud artikli 6 lõike 1 nõue asja arutamise avalikkuse

kohta. Selle järgi ei tundu Kohtu enamuse loodud pilt kriminaalkohtust vastavat artiklis 6

sätestatud ideaalse kriminaalkohtu miinimumnõuetele. Mul on väga raske nõustuda, et

kriminaalkohus, sõltumata tema astmest või pädevusest, võib artikliga 6 vastuollu sattumata

töötada kaitsjaga, kelle tegevusvabadust on märkimisväärselt piiratud, kusjuures Euroopa

demokraatlike riikide kriminaalmenetluste traditsioon tunnustab sellist tegevusvabadust, ja lähtuda

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (22 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

süüdistatavale kahjulikust tõendite hindamise korrast. Loomulikult ei saa neid puudusi panna

süüks sõjakohtule, mis selles kohtuasjas tegutses Hollandi seaduste järgi mäletatavasti

distsiplinaarkohtuna ega pidanud seetõttu jälgima kooskõla konventsiooni artikliga 6. Meie otsus,

tõmmates piiri distsiplinaar- ja kriminaalvaldkonna vahele, nõuab tagantjärele, et konventsioonist

lähtudes oleks distsiplinaarkohus pidanud andma kriminaalkohtu tagatised. Kardan, et enamuse

arvamus võib selles ulatuses, nagu ta neid tagatisi piirab, tõlgendada artiklit 6 ja eelkõige

kriminaalkohtu mõistet üsna riskantsel viisil. Samas kontekstis tahaksin veel rõhutada, et kui

küsimus klassifitseeritakse konventsiooni järgi kriminaalvaldkonda kuuluvaks, hoolimata sellest,

kas see on asjaomase siseriikliku õiguse kontseptsiooniga kooskõlas või vastuolus, peavad

kaasnema ka konventsiooni artiklis 7 sätestatud tagatised.

c) Punkti 1 allpunktis a nimetatud põhjustel leian, et artikli 5 lõiget 1 on rikutud, ja peaksin

loogiliselt järeldama, et hr Dona ja hr Schuli kohtuasjas rikuti artikli 5 lõiget 4 (otsuse resolutsiooni

punkt 7). Kui Kõrgem Sõjakohus, mis otsuse järgi täidab samaaegselt nii artikli 5 lõike 1 punktis a

kui ka artikli 5 lõikes 4 nimetatud kohtu ülesandeid, ei vastanud esimesena nimetatud kohtu

mõistele, siis ei saaks ta põhimõtteliselt vastata ka viimatimainitud sättes märgitud kohtu mõistele.

Selles küsimuses nõustun aga Kohtu enamuse seisukohaga, võttes arvesse asjaolu, et Hollandi

õiguses eksisteerib üldise jurisdiktsiooniga tsiviilkohus, kus on võimalik vaidlustada ükskõik

missugune vabadusekaotuslik karistus (tsiviilmenetluse koodeksi artikkel 289, kohtukorralduse

seaduse §-d 2 ja 53).

2. Otsuse resolutsiooni punktis 6 hääletasin selle poolt, et selles punktis nimetatud asjades ei

rikutud artikli 5 lõiget 1 koostoimes artikliga 14. Oleksin samadel põhjustel (otsus, punktid 72 et

seq) hääletanud samamoodi kohtule esitatud kaebuste suhtes, mida ei seostatud vabaduse

võtmisega, kui selline küsimus oleks tõstatatud. Kohus aga otsustas otsuse punktis 71 märgitud

põhjustel mitte jätta neid asju menetlusse. Ma ei saa selle seisukohaga nõustuda. Vastavalt

senisele kohtupraktikale (kohtuasi, mis puudutas Belgia haridussüsteemis keelte kasutamist

käsitlevate seaduste mõningaid aspekte, 23. juuli 1968.a. kohtuotsus, Seeria A, nr 6, lk 33-34,

punkt 9; 27. oktoobri 1975.a. kohtuotsus Belgia Politsei Riikliku Ametiühingu asjas, Seeria A, nr

19, lk 19, punkt 44) "võib meede, mis on kooskõlas õigust kõnesolevale vabadusele sätestava

artikli nõuetega, oma diskrimineeriva iseloomu tõttu siiski rikkuda artiklit 14". Artikkel 14 kohustab

lepinguosalisi "diskrimineerimiseta" tagama konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste

kasutamise. Seega keelab konventsioon igasuguse diskrimineerimise konventsiooniga tagatud

õiguste kasutamisel, olenemata sellest, kas diskrimineerimine on positiivne ja esineb selle õiguse

kasutamist soodustavate meetmete kujul, või negatiivne, kujutades endast selle õiguse

seaduslikke või ebaseaduslikke piiranguid. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas saaks artikli 14

põhjal, nii nagu Kohus seda tõlgendab, a fortiori teha vahet kõnesoleva õiguse ebaseaduslikku

piiramist sisaldavatel meetmetel ja konventsiooniga lubatud meetmetel. Meetmete diskrimineeriv

rakendamine mõlemas nimetatud kategoorias võib viia diskrimineerimiseni õiguste kasutamises,

mis peab konventsiooni artikli 14 järgi alluma järelevalvele. Seepärast oleks Kohus pidanud

kontrollima, kas ka need karistused, mida ta oma otsuses ei pidanud vabadusekaotuslikeks,

vastavad artiklile 14.

1

Kohtu kantselei märkus: lehekülgede numeratsioon trafaretiga paljundatud eksemplaride järgi.

2

VIIMATI MUUDETUD: 10.08.2000

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (23 of 23) [11/05/2001 09:00:48]