Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

EKBATANI versus ROOTSI

26. mai 1988. aasta kohtuotsus

A. Põhifaktid

Kaebaja hr John Ekbatani on 1930. aastal sündinud Ameerika Ühendriikide kodanik. Ta suundus

1978. aastal Rootsi, et teha teadustööd Göteborgi Ülikooli juures. 1981. aasta märtsis sai hr

Ekbatani tööd trammijuhina. Ta pidi aga Rootsis uuesti tegema liikluseksami, kuna tal oli vaid

Ameerika juhiluba. Hr Ekbatani oli 14. aprillil liikluseksamil, kuid ei sooritanud seda. See põhjustas

7. mail tema vihase mõttevahetuse eksami vastu võtnud liiklusametnikuga, kes teatas juhtunust

politseile.

7. oktoobril 1981 esitati kaebajale süüdistus riigiametniku ähvardamises ja seega

kriminaalkoodeksi (brottsbalken) 17. peatüki § 7 rikkumises.

Göteborgi linnakohtus (Götesborgs tingsrätt) 9. veebruaril 1982 peetud kohtuistungil ei tunnistanud

kaebaja end süüdi ja andis tunnistusi koos liiklusametnikuga. Nende tunnistuste põhjal mõistis

kohus kaebaja süüdi ja määras talle trahvi 600 Rootsi krooni.

Kaebaja esitas edasikaebuse Lääne-Rootsi apellatsioonikohtule, väites, et ta pole toime pannud

tegu, mida kvalifitseeriti kui kuritegu. Pärast kirjalikku arvamustevahetamist küsimuses, kas uute

tunnistajate ärakuulamine oleks vajalik, esitas kaebaja ametliku taotluse korraldada asja suuline

arutamine, tuues põhjuseks vajaduse põhjalikumalt uurida tema enda, samuti kannatanu

usutavust.

Apellatsioonikohus lükkas tagasi taotlused uute tunnistajate ärakuulamiseks; ta ei korraldanud

asja suulist arutamist, toetudes Rootsi kohtumenetluse seadustiku 51. peatüki §-s 21 sätestatud

korrale. Apellatsioonikohtu 12. novembri 1982. a otsuses märgitakse vaid, et "apellatsioonikohus

kinnitab linnakohtu otsuse".

Kuna edasikaebuse esitas üksnes kaebaja, ei saanud apellatsioonikohus vastavalt

kohtumenetluse seadustiku 51. peatüki §-le 25 esimese astme kohtu määratud karistust

karmistada.

Kaebaja taotles ülemkohtule edasikaebamise õigust, millest 3. mail 1983 keelduti.

Vastavalt ametlike dokumentide avalikkusele kättesaadavust reguleerivatele Rootsi seadustele oli

avalikkusel võimalik tutvuda asja arutanud kohtute kõikide toimikutega.

B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis

Kaebus esitati Komisjonile 20. juunil 1983 ja see tunnistati osaliselt vastuvõetavaks 5. juulil 1985.

Oma 7. oktoobri 1986. aasta ettekandes tuvastas Komisjon faktid ja avaldas arvamust, et on

rikutud artikli 6 lõiget 1, kuna kaebajale ei võimaldatud asja avalikku arutamist apellatsioonikohtus

(üksteist poolthäält ühe vastu).

Rootsi valitsus esitas asja Kohtule 5. detsembril 1986, Komisjon tegi seda seitse päeva hiljem.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (1 of 7) [11/05/2001 08:52:19]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST

ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

I. ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE

23. Kaebaja märkis, et apellatsioonikohus oli tema asjas otsuse langetanud suulise arutamiseta.

Tema väitel rikuti sellega konventsiooni artikli 6 lõiget 1, mille vastavad osad on alljärgnevad:

"Igal isikul on … temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja

avalikule asja arutamisele … sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud

õigusemõistmise volitustega institutsioonis…"

24. See säte on kahtlemata kohaldatav kaebaja vastu algatatud menetlusele, kaasa arvatud

menetlus apellatsioonikohtus, ning seda asjaolu ei vaidlustatud. Kriminaalme-netlus moodustab

terviku ja artikliga 6 sätestatud kaitse ei lõpe pärast otsuse tegemist esimese astme kohtus; Kohtu

väljakujunenud praktika kohaselt on apellatsiooni- või kassatsioonikohtud loonud riik "kohustatud

tagama, et neis kohtutes järgitaks seaduse ees vastutavatele isikutele kõnealuse artikliga

sätestatud põhitagatisi" (kõige uuema teatmeallikana vt 2. märtsi 1987. a Monnelli ja Morrise

kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 21, punkt 54).

25. Mis puutub menetlusse esimese astme kohtus, siis tähendab õiglase kohtuliku arutamise

mõiste seda, et kuriteos süüdistataval peaks põhimõtteliselt olema õigus osaleda kohtuistungil (vt

12. veebruari 1985. a Colozza kohtuotsus. - Seeria A, nr 89, lk 14-15, punkt 27 ja punkt 29; vt ka

eespool nimetatud Monnelli ja Morrise kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 22, punkt 58). Antud juhul

järgiti seda nõuet, kuna linnakohus tegi otsuse kaebajale esitatud kriminaalsüüdistuse kohta alles

pärast asja avalikku arutamist, kus kaebaja kohal viibis, tunnistusi andis ja esitatud süüdistustele

vastas (vt punkt 14 eespool). Ent apellatsioonikohus ei võimaldanud kaebajale sellist asja

arutamist.

26. Valitsus oli arvamusel, et apellatsioonimenetluse osas kohaldatakse ainult artikliga 6 antavaid

põhitagatisi ja need ei hõlma asja suulist menetlust teise astme kohtus. Selle seisukoha toetuseks

viitasid nad eelkõige protokolli nr 7 artiklile 2 ja nimetatud protokolli selgitavas lisas toodud

märkusele, et "edasikaebamisõiguse kasutamise üksikasjad ja selle õiguse kasutamise alused

peab sätestama siseriiklik õigus".

Jättes kõrvale küsimuse selle veel jõustumata protokolli autoriteedist, juhib Kohus tähelepanu

protokolli artiklile 7. Nimetatud artikli sätete kohaselt tuleb artikkel 2 lugeda konventsiooni lisaks ja

kõiki konventsiooni sätteid, sealhulgas artiklit 60, kohaldatakse vastavalt. Selgitavas lisas

märgitakse, et "nende sätete hulgas tuleb tähelepanu juhtida eelkõige artiklile 60, mille järgi

"midagi käesolevas konventsioonis ei või käsitada piiranguna või taganemisena ükskõik millistest

inimõigustest ja põhivabadustest, mida tagavad ükskõik millise lepinguosalise seadused või

ükskõik missugused lepingud, mille osaliseks ta on"... Protokolli ei või tõlgendada piiravana

konventsiooniga tagatud õigusi...". Võttes arvesse mõlema artikli sätteid, ei pea Kohus õigustatuks

seisukohta, et selle protokolli lisamisega oleks kavatsetud piirata apellatsiooniastmes

konventsiooni artikliga 6 antud tagatisi.

27. Artikli 6 sätete kohaldamise viis apellatsioonikohtutes toimuvatele menetlustele sõltub siiski

asjaomase menetluse erisustest; arvestada tuleb menetlust tervikuna siseriiklikus õigussüsteemis

ja apellatsioonikohtu osa selles (kõige uuema teatmeallikana vt eespool nimetatud Monnelli ja

Morrise kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 22, punkt 56).

28. Seega peab Kohus otsustama, kas antud kohtuasjas oli siseriikliku menetluse kui terviku

erisusi silmas pidades apellatsioonikohtus toimunud menetluse puhul õigustatud eemaldumine

põhimõttest korraldada asja avalik arutamine, kus kohtualusel olnuks õigus kohal viibida ja vastata

talle esitatud süüdistustele (vt mutatis mutandis 8. detsembri 1983. a Axeni kohtuotsus. - Seeria A,

nr 72, lk 12, punkt 28).

Otsuse tegemisel peab Kohus arvestama Rootsi apellatsioonisüsteemi iseärasusi,

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (2 of 7) [11/05/2001 08:52:19]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

apellatsioonikohtu pädevuse ulatust ja seda, mil viisil kaebaja huvid apellatsioonikohtule esitati ja

kuidas neid seal kaitsti (vt mutatis mutandis eespool nimetatud Monnelli ja Morrise kohtuotsus. -

Seeria A, nr 115, lk 22, punkt 56).

29. Valitsus väitis, et kuna kaebajale oli linnakohtus juba võimaldatud ammendav ja õiglane asja

arutamine artikli 6 tähenduses, ei olnud vaja anda talle teist samasugust võimalust

apellatsiooniastmes, sh õigust olla asja arutamisel isiklikult kohal ja vastata esitatud süüdistustele.

Otsustav põhjendus oli nende arvates asjaolu, et apellatsiooni-kohus ei saanud karmistada juba

määratud karistust, sest kaebaja esitatud edasikaebuse puhul kohaldati sätet, mis keelab

reformatio in pejus'e (vt punkt 20 eespool). Väidetavalt olid õigluse nõue ning artikli 6 eesmärk ja

otstarve täidetud viisiga, kuidas apellatsiooni-kohus asja arutamise korraldas; eelkõige arvestades

asjaolu, et oli tagatud poolte võrd-sus apellandi ja süüdistuse vahel, apellatsioonikohtu käsutuses

olid kõik otsuse tegemiseks vajalikud dokumendid, ning mis puutub avalikkusesse, siis üldsusele

olid kohtu-toimikud kättesaadavad (vt punkt 18 eespool).

30. On tõsi, et apellatsioonikohus järgis poolte võrdsuse põhimõtet. Eelkõige väljendus see

asjaolus, et ei hr Ekbatanil ega prokuröril ei lubatud isiklikult kohtu ette ilmuda, vaid mõlemale anti

võrdne võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult. Ent Kohus nendib, et see põhimõte on "ainult

üks kriminaalmenetluses järgitava õiglase kohtuliku arutamise kontseptsiooni põhimõtteid" (vt muu

hulgas eespool nimetatud Monnelli ja Morrise kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 94, punkt 62).

Seega ei ole nimetatud põhimõtte järgimisel otsustavat tähtsust kaebaja esitatud kaebuse

arutamisel Kohtus.

31. Mitmel juhul on Kohus otsustanud - eeldusel, et esimese astme kohtus on asja avalikult

arutatud -, et "asja avaliku arutamise" puudumist teise või kolmanda astme kohtus võivad

õigustada käimasolevate menetluste erisused. Järelikult menetlusloa andmise ja üksnes õiguse

kohaldamisega seotud menetlused, vastandina asja tehiolude tuvastamisega seotud menetlustele,

võivad olla kooskõlas artikli 6 nõuetega, ehkki edasikaebajal ei võimaldatud apellatsiooni- või

kassatsioonikohtus isiklikult esineda (vt muu hulgas eespool nimetatud Monnelli ja Morrise

kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 22, punkt 58 (menetlusloa andmine) ja 22. veebruari 1984. a

Sutteri kohtuotsus. - Seeria A, nr 74, lk 13, punkt 30 (kassatsioonikohus). Viimasena nimetatud

juhul oli peamine põhjus selles, et asja käsitlenud kohtu ülesanne ei olnud asja tehiolude

tuvasta-mine, vaid ainult asjassepuutuvate õigusnormide tõlgendamine.

32. Käesoleval juhul pöörduti apellatsioonikohtu poole, et ta kontrolliks nii asja tehiolusid kui

seaduse kohaldamist. Eelkõige pidi kohus andma tervikliku hinnangu selle kohta, kas kaebaja on

süüdi või mitte (vt punkti 20 eespool). Ainsana piiras kohtu pädevust asjaolu, et tal ei olnud õigust

karmistada linnakohtu määratud karistust.

Niisiis tuli ka apellatsioonikohtul tegelda eespool kirjeldatud küsimusega. Pidades silmas õiglase

kohtuliku arutamise põhimõtet, ei saanud käesoleva kohtuasja erisusi arvestades seda küsimust

korrektselt lahendada, andmata hinnangut kaebaja - kes väitis, et ta ei olnud toime pannud

kuriteona kvalifitseeritud tegu (vt punkt 15 eespool) - ja kannatanu isiklikult antud tunnistustele.

Järelikult oleks hr Ekbatani süüdimõistmise uuesti läbivaatamine apellatsioonikohtus pidanud

hõlmama mõlema poole uut ärakuulamist.

Reformatio in pejus põhimõttest tulenevad piirangud apellatsioonikohtu pädevuses puudutasid

vaid karistuse mõistmist. Neid ei saa pidada asjakohaseks apellatsioonikohtus käsitletud

põhiküsimuse suhtes, nimelt kas kohtualune on süüdi või mitte. Samuti ei puutu põhiküsimusse

asjaolu, et kohtutoimik oli avalikkusele kättesaadav.

33. Arvestades Rootsi kohtumenetluse terviklikkust, apellatsioonikohtu rolli ja apellatsioonikohtule

esitatud asja olemust, jõudis Kohus järeldusele, et puudusid erisused, mis õigustanuksid

keeldumist asja avalikust arutamisest ja kaebaja õigusest kohtus isiklikult esineda. Järelikult on

rikutud artikli 6 lõiget 1.

II. ARTIKLI 50 KOHALDAMINE

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (3 of 7) [11/05/2001 08:52:19]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

34. Konventsiooni artikkel 50 sätestab järgmist:

"Kui Kohus leiab, et mõni lepinguosalise õigus- või muu asutuse langetatud otsus või rakendatud

abinõu on täielikult või osaliselt vastuolus konventsioonist tulenevate kohustustega, ning kui selle

lepinguosalise siseriiklik õigus lubab otsuse või abinõu tõttu kahjustatule ainult osalist hüvitust

selle otsuse või abinõu tagajärgede eest, võib kohus vajaduse korral oma otsusega määrata

kahjustatud poolele õiglase hüvituse."

Kaebaja nõudis rahalist hüvitust väidetava rahalise kahju eest ning kõigi kulude korvamist. Ta ei

taotlenud moraalse kahju hüvitamist ning see ei ole küsimus, mida kohus peab ex officio käsitlema

(vt muu hulgas 29. veebruari 1988. a Bouamari kohtuotsus. - Seeria A, nr 129, lk 26, punkt 68).

Kahju

35. Kaebaja nõudis algselt kahjutasu 3,6 miljonit Rootsi krooni. Asja arutamisel selgitas tema

esindaja, et selle nõude aluseks oli kaebaja kindel veendumus, et apellatsioonikohtu otsus takistas

nii tema teadustööd kui ka töist elu. Pärast asja aruta-mist võttis kaebaja selle nõude tagasi ja

soovis selle asemel "äraelamist võimaldavat igakuist pensioni ... tasuta arstiabi ja ravikindlustust".

Samuti nõudis kaebaja temalt välja mõistetud 600 Rootsi krooni suuruse trahvi tagastamist.

Valitsus vaidlustas mõlemad nõuded ja osutas, et nende arvates annaks kaebajale õiglase

hüvituse rikkumise tuvastamine. Komisjoni esindaja ei esitanud mingit seisukohta ja märkis, et

selles küsimuses on otsustamine Kohtu pädevuses, arvestades kohtupraktikat.

Kohus ei saa spekuleerida, missugune oleks olnud apellatsioonikohtu menetluse võimalik lahend,

kui kohus oleks otsustanud lubada kaebajal osaleda asja avalikul arutamisel. Seega ei ole leitud

ühtki põhjuslikku seost konventsiooni sätete tuvastatud rikkumise ja väidetava varalise kahju

vahel. Seetõttu peab kaebaja sellekohased nõuded rahuldamata jätma.

Kulud

36. Asja arutamisel nõudis kaebaja järgmiste kulude hüvitamist:

a) 2 000 Rootsi krooni tema eraõigusnõustaja töötasuks apellatsioonikohtu menetluses osalemise

eest;

b) 500 Rootsi krooni tema isiklike kulude katteks;

c) 110 000 Rootsi krooni teda Komisjonis ja Kohtus esindanute tasuks.

Valitsus nõustus ainult kolmanda hüvitusnõudega. Komisjon ei väljendanud mingit seisukohta.

37. Esimese nõude puhul näib, et isikliku õigusnõustaja abil oli oluline tähtsus kaebaja püüdlustes

saada õigus isiklikult osaleda apellatsioonikohtus toimuval asja arutamisel. Seega olid need kulud

möödapääsmatud vältimaks konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumist. Kuna kaebaja teine nõue oli

esimesega tihedalt seotud, otsustas Kohus, et kaebajal on õigus saada hüvitust mõlema nõude

kohaselt.

38. Viidates kaebaja esindatuse erisustele, nõustus valitsus kolmanda hüvitusnõude-ga.

Seepärast ei pea Kohus vajalikuks seda nõuet põhjendada. Seega aktsepteeritakse nõutud

summat, millest kuulub mahaarvamisele Euroopa Nõukogult õigusabi eest juba saadud 24 216.57

Prantsuse franki.

NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:

1) leiab kümne poolthäälega kuue vastu, et on rikutud artikli 6 lõiget 1;

2) leiab ühehäälselt, et vastustav riik peab tasuma kaebajale kulude katteks 112 500 (ükssada

kaksteist tuhat viissada) Rootsi krooni, millest arvatakse maha 24 216.57 Prantsuse franki

(kakskümmend neli tuhat kakssada kuusteist Prantsuse franki ja viiskümmend seitse santiimi), mis

arvutatakse ümber Rootsi kroonidesse käesoleva otsuse kuulutamise kuupäeval kehtiva kursi

alusel;

3) jätab õiglase hüvitise nõude ülejäänud osa rahuldamata.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (4 of 7) [11/05/2001 08:52:19]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

Koostatud inglise ja prantsuse keeles ning kuulutatud avalikul istungil Inimõiguste majas

Strasbourgis 26. mail 1988. aastal.

Rolv RYSSDAL

Marc-André EISSEN

Kohtusekretär

President

Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 52.2 on käesolevale

otsusele lisatud hr Lagergreni avaldus ning järgmised eriarvamused:

- hr Thór Vilhjálmssoni eriarvamus;

- hr Matscheri eriarvamus, millega ühinevad hr Bindschedler-Robert ja hr Gölcüklü;

- hr Pinheiro Farinha eriarvamus;

- hr Bernhardti eriarvamus.

R. R.

M.-A. E.

KOHTUNIK LAGERGRENI AVALDUS

Eeldatavasti ei võimalda uuendused Rootsi seadustes (vaata kohtuotsuse punkt 19) enam aset

leida sellistel konventsiooni sätete rikkumistel nagu tuvastati käeolevas kohtuasjas.

KOHTUNIK THÓR VILHJÁLMSSONI ERIARVAMUS

Kõnealuses kohtuasjas ei saa ma kahjuks nõustuda Kohtu enamusega. Olen jõudnud järeldusele,

et tegemist oli kerge õigusrikkumisega ja et konventsiooni artikkel 6 ei nõua sellistel asjaoludel

kohtuliku uurimise täielikku kordamist kõrgema astme kohtus.

Siinkohal ei ole vaja käia läbi kohtuasja fakte näitamaks, et õigusrikkumine, milles kaebajat

süüdistati, oli tõepoolest kerge. Piisab viitest kohtuotsusele.

Konventsiooni artikkel 6 sätestab õiguse asja õiglasele arutamisele mõistliku aja jooksul.

Viivituseta õigusemõistmine on oluline inimõigus nii raskete kui kergete kohtuasjade puhul. See ei

kehti mitte ainult protsessiosaliste, vaid ka ühiskonna jaoks tervikuna, sest aitab kaasa

kohtusüsteemi tõrgeteta funktsioneerimisele. Kogemus näitab, et tihti peab kohtute töö

hõlbustamiseks rakendama vajalikke abinõusid. Seetõttu on mõned lepinguosalised kehtestanud

kergemate kohtuasjade tarvis eraldi menetlusnormid. Minu arvates on oluline meeles pidada, et

see on kooskõlas, mitte aga vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 eesmärgiga,

milleks on tagada asja õiglane arutamine kohtus.

Rootsi menetlusnormid, mida kohaldati hr Ekbatani asjas, võimaldasid tal osaleda asja arutamisel

esimese astme kohtus. On ilmne, ja keegi ei ole seda vaidlustanud, et asja arutamine esimese

astme kohtus täitis artikli 6 nõuded. Apellatsioonikohus kohaldas menetlusnorme, mis lubasid

kohtul mitte korraldada asja täielikku kohtulikku uurimist teise astme kohtus. Apellatsioonikohus

tegi otsuse esimese astme kohtust saadud dokumentide ning süüdistuse ja kohtualuse poolt talle

esitatud kirjalike materjalide põhjal.

Minu arvates ei ole õigusemõistmise huvides jätta apellatsioonikohtud ilma võimalusest mitte

korraldada asja täielikku kohtulikku uurimist teise astme kohtus kohtuasjades, mis käsitlevad

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (5 of 7) [11/05/2001 08:52:19]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

kergeid õigusrikkumisi, seda isegi juhul, kui kohtud peavad otsustama nii asja tehiolude kui

seaduse kohaldamise üle. Mis puutub kõnealusesse kohtuasja, siis saab kaebaja

protsessuaalseid tagatisi hinnata vaid juhul, kui siseriiklikke menetlusi vaadeldakse tervikuna.

Olles seda teinud, leian, et Rootsi kohtud arutasid kaebaja asja õiglaselt. Minu järeldust toetavad

asjaolud, et kohtutoimik oli kogu aeg avalikkusele kättesaadav ja et vastavad menetlusnormid

välistasid reformatio in pejus.

Eeltoodust lähtudes leian ma, et selles kohtuasjas ei ole tegemist artikli 6 rikkumisega.

KOHTUNIK MATSCHERI ERIARVAMUS,

MILLEGA ÜHINEVAD KOHTUNIKUD

BINDSCHEDLER-ROBERT JA GÖLCÜKLÜ

Kahjuks ei saa ma selles asjas nõustuda ei põhistuse ega Kohtu enamuse järeldustega

konventsiooni artikli 6 lõike 1 väidetava rikkumise osas. Põhjused on järgmised.

1. Kaebajale võimaldati esimese astme kohtus artikli 6 kõigile nõuetele vastav menetlus: tal oli

võimalus end kaitsta; menetlus oli suuline ja avalik; kohus tegi otsuse, olles eelnevalt uurinud

vajalikuks peetud fakte; seaduse alusel moodustatud kohtu sõltumatust ja erapooletust ei

vaidlustatud. Peale selle abistas kohtualust advokaat ja kohtukulud kandis riik.

Loomulikult ei tunnistanud kohtualune end süüdi, ent konventsiooniorganite ülesanne ei ole

hinnata tõendeid ja kontrollida siseriikliku õiguse kohaldamise korrektsust seni, kuni

kriminaalsüüdistust käsitlev menetlus vastab artikli 6 nõuetele.

2. Rootsi õigus võimaldab kohtualusele piiratud edasikaebamisõiguse, ning see väljub artikliga 6

sätestatud nõuete raamidest; isegi protokolli nr 7 artikkel 2 ei nõua kõrgema astme kohtusse

edasikaebamise õigust, kuna antud juhul oli tegemist kerge õigusrikkumisega.

Apellatsioonimenetluse piirang seisneb selles, et apellatsioonikohus võib kohtuasjas langetada

otsuse ilma suulise arutamiseta, juhul kui ta ei pea seda vajalikuks - see tähendab, kui

apellatsioonikohus, olles andnud erapooletu hinnangu tõenditele ja tutvunud kohtualuse ning

süüdistuse esitatud kirjalike seisukohtadega, aktsepteerib fakte sellisel kujul, nagu need tuvastas

madalama astme kohus, ning nõustub selle kohtu põhistusega.

Lisaks eeltoodule kehtib reformatio in pejus, juhul kui edasikaebuse on esitanud ainult kohtualune;

teisisõnu, sellisel juhul saab apellatsioonikohus ainult kinnitada esimese astme kohtu mõistetud

karistust või muuta seda kohtualuse kasuks.

Minu arvates on see kõik kooskõlas artikliga 6. Kui asjaomase riigi õigus tagab

edasikaebamisõiguse (mis väljub artiklis 6 sätestatud nõuete raamidest), ei pea

apellatsioonimenetlust korraldama selliselt, et anda kohtualusele maksimaalne võimalus lasta

esimese astme kohtus tehtud otsus tema kasuks ümber muuta.

Samuti ei pea ma vajalikuks käeoleva kohtuasja huvides uurida üksikasjalikult neid kriteeriume,

millele peab üldjuhul vastama siseriikliku õigusega sätestatud apellatsioonimenetlus, et olla

kooskõlas artikli 6 nõuetega.

3. Lubatagu mul lisada õiguspoliitikal põhinev argument. Käeolevas asjas mõisteti [kohtualune]

süüdi õigusrikkumises, mida võiks iseloomustada kui kerget õigusrikkumist vastavalt protokolli nr 7

artikli 2 teisele lõikele ja mille jaoks nimetatud artikkel ei sätesta isegi nõuet kõrgema astme

kohtule edasikaebamise võimaluse tagamise kohta.

Korrektse õigusemõistmise huvides peaks käesolevaga sarnastes kohtuasjades, milles siseriiklik

õigus niikuinii näeb ette apellatsioonimenetluse, piirduma see ainult esimese astme otsuse

läbivaatamisega kontrollimaks, et tõendite hindamisel või materiaalõiguse normide tõlgendamisel

või kohaldamisel ei ole tehtud jämedaid vigu ega ole rikutud protsessiõiguse norme. Seetõttu peab

niisugusele apellatsioonimenet-lusele kehtestama mitmeid piiranguid (menetlusluba, otsuse

tegemine ainult kirjalike tõendusmaterjalide põhjal, edasikaebamise võimaldamine vaid õiguse

väära kohaldamise ja kehtetuse tõttu), vastasel juhul ei teeniks see kiire ja ökonoomse

õiguse-mõistmise huve. Protokolli nr 7 esimese lõike teine lause lubab edasikaebamisõigusele

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (6 of 7) [11/05/2001 08:52:20]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

kehtestada piiranguid isegi selliste õigusrikkumiste puhul, mida ei vaadelda kergete

õigusrikkumistena.

KOHTUNIK PINHEIRO FARINHA AVALDUS

Ma ühinen eespool esitatud kohtunik Matscheri eriarvamusega, välja arvatud punkt 3.

KOHTUNIK BERNHARDTI ERIARVAMUS

1. On väljaspool kahtlust, et käesolevas asjas vastas esimese astme kohtus (linnakohtus)

toimunud kriminaalmenetlus kõikidele konventsiooni artikli 6 lõike 1 nõuetele.

2. Konventsiooni lepinguosalistel riikidel on suur otsustusvabadus, kas lubada või mitte edasi

kaevata kriminaalasjades, seda eriti kergete õigusrikkumiste puhul nagu kõnealuses asjas, kus

linnakohus määras üksnes 600 Rootsi krooni suuruse trahvi. (Seda kinnitab protokoll nr 7, mis ei

ole küll veel jõustunud).

See riikide otsustusvabadus lubab mitmesuguseid lahendusvariante. Riik võib välistada igasuguse

edasikaebamisõiguse; ta võib lubada edasi kaevata üksnes seaduse väärkohaldamise peale; või

ta võib sätestada edasikaebamise lubamiseks erimenetluse ja -tingimused. Ma ei näe olulisi

erinevusi nende võimaluste ja antud juhul Rootsi süsteemi vahel: kui apellatsioonikohus

kohtutoimikute ja poolte kirjalike seisukohtade põhjal leiab, et esimese astme kohtu otsus oli õige -

ja kui ta ei tee ettepanekut karistust karmistada -, võib ta ilma täiendava arutamiseta jätta

edasikaebuse rahuldamata. Vähemalt teatud ulatuses võib seda võrrelda menetlusega, mille puhul

edasikaebamine nõuab kohtu eriluba; igal juhul ei paku see väiksemaid tagatisi või vähem kaitset

kui teised varem nimetatud võimalused. Kõne all oleval Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusel võivad

olla isegi soovimatud tagajärjed. Riigid võivad piirata edasikaebamisõigust, et vältida käesoleva

asja puhul kerkinud probleeme.

3. Kahtlemata peavad apellatsioonimenetluste puhul olema täidetud kõik muud nõuded,

olenemata sellest, kas asja arutatakse suuliselt või mitte: poolte võrdsus, õigus kirjaliku menetluse

käigus seisukohti esitada jne. Selles suhtes ei esine nimetatud asjas rikkumisi.

VIIMATI MUUDETUD: 09.08.1999

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (7 of 7) [11/05/2001 08:52:20]