Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

DE WILDE, OOMS JA VERSYP versus BELGIA

18. juuni 1971. aasta kohtuotsus

A. Põhifaktid

Belgia kodanikud härrad Jacques De Wilde, Franz Ooms ja Edgard Versyp viibisid vastavalt

Belgia 27. novembri 1961. aasta hulkurluse tõkestamise seadusele erinevates

kinnipidamisasutustes. Politseikohtute otsustega määratud kinnipidamine kestis hr De Wilde'il

mõni kuu, hr Oomsil ühe aasta ja hr Versypil veidi rohkem kui üks aasta ja üheksa kuud.

1966. aastal esitasid need isikud Euroopa Inimõiguste Komisjonile kaebused Belgia vastu.

Mitmele inimõiguste konventsiooni artiklile viidates kaebasid nad eelkõige selle üle, et neil puudus

võimalus kinnipidamisotsuste peale edasi kaevata. Nad leidsid, et sellega rikuti konventsiooni

artikli 5 lõiget 4, mille järgi on igal kinnipeetul õigus taotleda menetlust, millega kohus otsustaks

kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse.

B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis

Oma 19. juuli 1969. aasta ettekandes avaldas Komisjon arvamust, et:

• oli rikutud artiklit 4 (üheksa poolthäälega kahe vastu), artikli 5 lõiget 4 (üheksa poolthäälega kahe

vastu) ja artiklit 8 (kümne poolthäälega ühe vastu);

• ei olnud rikutud artiklit 3 (ühehäälselt) ja artikli 5 lõiget 1 (kümne poolthäälega ühe vastu);

• ei kohaldu artikli 5 lõige 3 (ühehäälselt), artikli 6 lõige 1 (kümne poolthäälega ühe vastu), artikli 6

lõige 3 (kümne poolthäälega ühe vastu) ja artikkel 7 (ühehäälselt).

Samuti oli Komisjon arvamusel, et "puudub vajadus arutada artikli 13 kohaldumist" (ühehäälselt).

Belgia valitsus esitas asja Kohtule 24. oktoobril 1969.

VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST

ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

I. ANTUD ASJADES TÕSTATATUD PÄDEVUSE JA VASTUVÕETAVUSE KÜSIMUSED

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (1 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

44. Oma 1970. aasta veebruari ja juuni selgituskirjades palus valitsus Kohtul põhimõtteliselt

"tunnistada vastuvõetamatuks kaebused, mille Belgia peale esitasid 17. juunil 1966 Jacques De

Wilde, 20. mail 1966 Franz Ooms ja 16. augustil 1966 Edgard Versyp, sest kõik siseriiklikud

õiguskaitsevahendid ei olnud ammendatud ja seetõttu oleks Euroopa Inimõiguste Komisjon

pidanud nende kaebused konventsiooni artikli 26 ja artikli 27 lõike 3 alusel tagasi lükkama".

Oma 1970. aasta aprilli seletuskirjas palus Komisjon omakorda Kohtul

"1) esmajoones:

• tunnistada Belgia valitsuse taotlus saada Kohtult otsus, mille järgi Komisjon pidanuks kõnealused

kolm kaebust konventsiooni artikli 26 ja artikli 27 lõike 3 alusel tagasi lükkama, vastuvõetamatuks

põhjendusega, et Kohtul puudub pädevus otsustada kaebuste vastuvõetavust käsitlevate

Komisjoni otsuste üle;

2) teise võimalusena:

• tunnistada nimetatud taotlus vastuvõetamatuks põhjendusega, et Belgia valitsusel ei ole enam

õigust sellist taotlust Kohtule esitada, sest ta ei tõstatanud siseriiklike õiguskaitsevahendite

ammendamata jätmise küsimust Komisjoni menetluse selles staadiumis, kus arutati kaebuste

vastuvõetavust;

3) kolmanda võimalusena:

• tunnistada nimetatud taotlus põhjendamatuks, sest kõnealuse kolme kaebuse Komisjonile

esitamise ajal puudusid Belgia õiguses tõhusad õiguskaitsevahendid rahukohtunike poolt

hulkurlusega seotud kohtuasjades tehtud otsuste edasikaebamiseks".

45. Kohtuasja suulisel arutamisel väitis valitsuse esindaja, et Kohtule peaks olema meelepärane

- "tunnistada end pädevaks otsustama kaebuste vastuvõetavuse üle praegu tema menetluses

olevates asjades, ja eelkõige kindlaks teha, kas kaebajad on ammendanud siseriiklikud

õiguskaitsevahendid või mitte";

- "tunnistada kaebused vastuvõetamatuks, sest kaebajad ei järginud konventsiooni artikli 26

sätteid".

Väidetavalt ei kujutanud artikli 26 sätete mittejärgimine endast ainuüksi siseriiklike

õiguskaitsevahendite ammendamata jätmist, vaid Edgard Versypi kohtuasjas tähendas see ka

kuuekuulise tähtaja ületamist.

Komisjoni esindajad jäid selles küsimuses oma 1970. aasta aprillikuu seletuskirjas esitatud

seisukohtade juurde.

46. Seetõttu palutakse Kohtul enne sisuliste küsimuste käsitlemist otsustada,

1) kas ta on pädev läbi vaatama valitsuse vastuväiteid, mis rajanevad konventsiooni artikli 26

väidetaval mittejärgimisel kas siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise või siis kuuekuulise

tähtaja suhtes;

2) kui Kohus on selles küsimuses pädev, siis kas on valitsusel veel õigus tõstatada kaebuste

vastuvõetamatuse küsimust kas siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise või Versypi

kohtuasjas tähtaja ületamise alusel;

3) kui valitsusel on veel see õigus, siis kas tema väited vastuvõetamatuse suhtes on põhjendatud.

A. Kohtu pädevus vaadata läbi seoses Komisjoni poolt vastuvõetud kaebustega esitatud

valitsuse seisukohad siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise ja tähtaja suhtes

47. Hindamaks, kas ta on pädev läbi vaatama valitsuse seisukohti, millega vaidlustatakse antud

kaebuste käsitlemine, viitab Kohus konventsiooni tekstile ja eelkõige artiklile 45, milles

määratletakse tema pädevus ratione materiae. See artikkel sätestab, et "Kohtu pädevusse

kuuluvad kõik konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamisega seotud asjad, mille on vastavalt

artiklile 48 esitanud Kõrged Lepinguosalised või komisjon". Selle sätte alusel, nagu Kohus osutas

oma 9. veebruari 1967. aasta kohtuotsuses ("lingvistika" kohtuasi. • Seeria A, lk 18), "tekib Kohtul

pädevus ratione materiae, kui asjas tõusetub konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise

küsimus".

48. Artikli 45 tekstis sisalduv fraas "…konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamisega seotud asjad"

on märkimisväärselt laia tähendusega. Selle väga üldist tähendust kinnitab artikli 46 lõike 1

ingliskeelne tekst, mis sisaldab isegi laiema tähendusega mõisteid (all matters, s.t kõik küsimused)

kui artikli 45 tekst (all cases, s.t kõik asjad).

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (2 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

49. On tõsi, et artiklist 45 johtuvalt võib Kohus rakendada oma pädevust ainult talle nõuetekohaselt

esitatud asjades ja et kõigepealt peab Kohus tähelepanu pöörama artiklites 47 ja 48 sätestatud

tingimuste täitmisele. Kui asi on Kohtule nõuetekohaselt esitatud, on Kohtul täielik jurisdiktsioon ja

seega võib ta asja käsitlemisel otsustada niihästi asja tehiolude kui ka õigusküsimuste üle.

50. Seetõttu on mõeldamatu, et asja arutamise käigus tõstatatud artikli 26 tõlgendamise ja

kohaldamise küsimused peaksid jääma Kohtu pädevusest välja. See võimalus on seda

mõeldamatum, et siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegel piiritleb valdkonda, milles

lepinguosalised riigid on kokku leppinud vastata nende vastu konventsioonijärgsetes organites

esitatud süüdistustele, ja Kohus peab ühtmoodi tagama nii vastavate seadusesätete kui ka

konventsiooni ja selle protokollidega tagatud üksikisiku õiguste ja vabaduste järgimise.

Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegel, mis vabastab riigid kohustusest oma

tegudest rahvusvahelise organi ees vastust anda enne, kui neil on olnud võimalus lahendada

probleemid omaenda õigussüsteemi abil, on samuti üks rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtteid, millele artiklis 26 eraldi viidatakse.

Mis puutub kuuekuulise tähtaja reeglisse, siis see tuleneb konventsiooni erisättest ja kujutab

endast õigusliku püsikindluse elementi.

51. Seda järeldust ei muuda mingil juhul kehtetuks Komisjonile konventsiooni artikliga 27 antud

volitused kaebuste vastuvõetavuse osas. Nimetatud artikliga Komisjonile pandud ülesanne kujutab

endast sõelumist: Komisjon kas tunnistab kaebused vastuvõetavaks või mitte. Komisjoni otsuse

peale lükata tagasi tema arvates vastuvõetamatu kaebus ei saa edasi kaevata, nagu ei saa edasi

kaevata ka kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise otsuse peale; need otsused tehakse täiesti

sõltumatult (vt mutatis mutandis 14. novembri 1960. aasta Lawlessi kohtuotsus. • Seeria A, lk 11).

Kaebuse vastuvõtmise otsuse tagajärjel asub Komisjon täitma konventsiooni artiklites 28 - 31

sätestatud ülesandeid ning tekib asja Kohtusse jõudmise võimalus; kõnealune otsus ei ole aga

Kohtu jaoks siduv, nagu seda ei ole ka Komisjoni poolt tema lõppettekandes avaldatud arvamus

selle kohta, kas "kindlakstehtud faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga võetud

kohustusi rikkunud" (artikkel 31).

52. Eespool nimetatud põhjustel leiab Kohus, et ta on pädev antud kohtuasjades tõstatatud

õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise ja tähtaja ületamise küsimusi läbi vaatama.

B. Õigus tõstatada kaebuste vastuvõetamatuse küsimus (pr forclusion)

53. Kohtu pädevus otsustada vastustava valitsuse poolt artikli 26 alusel esitatud kirjalike avalduste

üle, mille eesmärk on vaidlustada tema vastu esitatud nõuded, ei tähenda mingil juhul seda, et

Kohus peaks Komisjonis toimunud menetluse käigus valitsuse esitatud seisukohad tähele

panemata jätma.

54. Tegelikult on nii siseriiklikes kui rahvusvahelistes kohtutes välja kujunenud tava, et vastuväiteid

vastuvõetavuse suhtes tuleks üldjuhul esitada in limine litis. Ehkki see ei ole alati kohustuslik, on

siin tegemist vähemalt kohase õigusemõistmise ja õigusliku püsikindluse nõudega. Kohus ise on

kohtureglemendi punktis 46.1 märkinud, et "osapool peab esialgse vastuväite esitama hiljemalt

enne esimese kirjaliku menetlusdokumendi esitamiseks määratud tähtaja lõppu".

Kahtlemata ei sarnane Kohtu menetlus menetlusega Komisjonis ja tavaliselt ei ole isegi osapooled

samad; ent nad on seotud ühe ja sellesama asjaga ning konventsiooni üldpõhimõtetest tuleneb

selgelt, et vastuväited pädevuse ja vastuvõetavuse osas tuleb põhimõtteliselt esitada kõigepealt

Komisjonile sellises ulatuses, nagu nende vastuväidete iseloom ja asjaolud võimaldavad (vrd 10.

novembri 1969. aasta Stögmülleri kohtuotsus, seeria A, lk 41 - 42, punkt 8, ja sama kuupäeva

Matznetteri kohtuotsus, seeria A, lk 32, punkt 6).

55. Lisaks ei takista miski riike loobumast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegli

eelistest; kõnealuse reegli põhieesmärk on kaitsta nende siseriiklikku õigussüsteemi. Selles

küsimuses on ammu välja kujunenud rahvusvaheline tava, millest konventsioon ei ole mingil juhul

lahti öelnud, viidates artiklis 26 "rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele". Kui selline

loobumine leiab aset Komisjoni menetluse ajal (vt näiteks Yearbook of the Convention, 7. kd, lk

258 - 260), ei ole mõeldav, et asjaomasel valitsusel oleks õigus oma loobumisest lahti öelda

pärast asja esitamist Kohtule.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (3 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

56. Uurinud Komisjonis toimunud menetlust, leiab Kohus, et oma esimestes kaebuste

vastuvõetavust puudutavates märkustes oli valitsus tõstatanud ühe Franz Oomsi kaebuse

vastuvõetamatuse küsimuse põhjendusega, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei olnud

ammendatud. Et Komisjon luges kõnealuse kaebuse selgelt põhjendamatuks, siis ei pidanud ta

vajalikuks nimetatud vastuväite kohta otsust teha. Oomsi kohtuasjas tegi Komisjon selle kohta

osalise otsuse 11. veebruaril 1967.

Asja suulisel arutamisel, mis järgnes nimetatud osalisele otsusele ja samal kuupäeval tehtud

otsustele kahes seonduvas asjas, esitas Komisjoni liige 6. aprillil 1967 valitsuse esindajale

märkus 1

küsimuse võimaluse kohta vaidlustada Belgia Conseil d'Etat's

hulkurlust käsitlevad

rahukohtunike otsused (1891. aasta seaduse §-d 13 ja 16) ning justiitsministri otsused keelduda

kinnipeetava hulkuri vabastamisest (sama seaduse §-d 15 ja 18). Valitsuse esindaja vastas, et

nimetatud kõrgeim halduskohus leidis, et tal puudub pädevus käsitleda rahukohtuniku otsuse

peale esitatud edasikaebust (21. detsembri 1951. aasta Vleminckxi kohtuotsus, vrd punkt 37

eespool); ent valitsuse esindaja rõhutas, et "Belgia Conseil d'Etat's oli pooleli vähemalt üks

kohtuasi [Du Bois' kohtuasi], mille käigus oli jälle tõstatatud küsimus õigusest rahukohtuniku otsus

edasi kaevata"; seejärel avaldas ta oma isikliku arvamuse, et "puht õiguslikult seisukohalt" võiks

Conseil d'Etat kinnipeetava hulkuri vabastamisest "keelduva ministri otsuse" vajaduse korral

kahtlemata tühistada. Ta ei kasutanud seda seisukohta aga argumendina, mille alusel nõuda

Komisjonilt kas kaebuste tagasilükkamist siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise

tõttu või siis nende vastuvõetavuse üle otsustamise edasilükkamist.

Seepärast pidas Komisjon võimalikuks järeldada, et siseriiklikud õiguskaitse - vahendid puudusid,

ning sellest tulenevalt leida oma 7. aprilli 1967. aasta otsuses kaebuste vastuvõetavaks

tunnistamise kohta, et "kaebajad olid järginud konventsiooni artiklis 26 sätestatud tingimusi".

57. Kaks kuud hiljem, 7. juunil 1967, tegi aga Belgia Conseil d'Etat otsuse, millega ta muutis oma

senist kohtupraktikat: ta tunnistas vastuvõetavaks hr Du Bois' edasikaebuse rahukohtuniku otsuse

tühistamiseks ja võttis edasikaebuse menetlusse (vt punkt 37 eespool). Oma 31. juuli 1967. aasta

seletuskirjas informeeris valitsus sellest otsusest Komisjoni ja taotles ametlikult nimetatud kolme

kaebuse kui vastuvõetamatute tagasilükkamist siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamata

jätmise tõttu. Kaebajate õigusnõustaja esitas seisukoha, et vastustav valitsus "ei saanud selles

staadiumis vaidlustada kaebuste vastuvõetavust, sest see oli lõplikult kindlaks määratud Komisjoni

otsusega 7. aprillist 1967 " (ettekande punkt 59). 8. veebruaril 1968 kordas Belgia valitsuse

esindaja seda taotlust asja arutamisel Komisjonis (ettekande punktid 124 ja 125): ta pani

Komisjonile ette teha "vastuvõetavuse kohta teine otsus, sest Belgia Conseil d'Etat' otsuse

sõnastus tuvastab selgelt, et kaebajaile olid kättesaadavad õiguskaitsevahendid, mida nad ei

kasutanud, ehkki nad oleksid võinud seda teha".

Lõpuks lükkas Komisjon selle taotluse oma 19. juulil 1969 vastuvõetud ettekandes tagasi (punkt

177). Komisjon meenutas, et "kooskõlas konventsiooni artiklis 26 viidatud rahvusvahelise õiguse

põhimõtetega ei nõuta kaebajalt siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist, kui siseriiklike

kohtute pidevat kohtupraktikat arvestades ei ole need õiguskaitsevahendid tõenäoliselt

tulemuslikud"; Komisjon märkis, et enne otsuse tegemist Du Bois' kohtuasjas 7. juunil 1967

valitses hulkurlust käsitlevate rahukohtunike otsuste peale edasikaebamise osas samasugune

olukord, ning järeldas, et ta oli õigustatult tunnistanud kõik kolm kaebust vastuvõetavaks ja et

eespool nimetatud otsus "ei kujutanud endast uut tegurit, mis õigustaks kaebuste vastuvõetavuse

kohta tehtud otsuse uuesti läbivaatamist".

Neid asjaolusid arvestades ei saa Kohus järeldada, et selles, mis puutub Charleroi', Namuri ja

Brüsseli rahukohtunike otsustesse, puudub valitsusel õigus tõstatada Kohtus vastulause

siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise kohta.

58. Sama ei kehti aga valitsuse teise argumendi kohta, mille järgi kaebaja Versyp ületas tähtaja.

Versyp esitas kaebuse Komisjonile 16. augustil 1966, s.t rohkem kui kuus kuud pärast Brüsseli

politseikohtus 4. novembril 1965 tehtud otsust, millega talle määrati vabadusekaotus hulkurluse

eest (vt punktid 29 ja 31 eespool). Selle põhjal väidab valitsus, et kui Kohus võtaks arvesse, et

nimetatud kohtuotsuse peale ei olnud sel ajal võimalik edasi kaevata, tuleks Versypi kaebus

Komisjonile tunnistada vastuvõetamatuks konventsiooni artiklis 26 in fine sätestatud tähtaja

ületamise tõttu.

Kohus märgib, et seda argumenti ei esitatud Komisjonile ega isegi Kohtule kirjaliku menetluse

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (4 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

käigus: valitsuse esindaja esitas selle esimest korda 16. novembril 1970, s.o rohkem kui kolm

aastat pärast Komisjoni otsust vastuvõetavuse kohta ja rohkem kui aasta pärast asja esitamist

Kohtule.

Neid asjaolusid arvestades leiab Kohus, et valitsusel ei ole enam õigust väita, nagu oleks Versypi

kaebus ületanud tähtaja.

59. Sama otsus kehtib õiguskaitsevahendite mitteammendamise väite kohta, mille valitsus esitas

Kohtule ja mis puudutas justiitsministri otsuseid kõigi kolme kaebaja vabastamistaotluste

tagasilükkamise kohta.

Kaebajad väitsid, et nende kinnipidamine ministri korraldusel rikkus konventsiooni artikli 5 lõiget 1.

Valitsus väidab, et kaebajail oleks olnud võimalus artikli 5 väidetava rikkumise alusel vaidlustada

nimetatud otsused Belgia Conseil d'Etat's, sest see artikkel on Belgia õiguses vahetult kohaldatav,

kuid kaebajad ei kasutanud seda võimalust. Ent Komisjonis toimunud menetluses ei lähtunud

valitsus selles küsimuses kordagi konventsiooni artiklist 26 (punktid 56 ja 57 eespool); juba

nimetatud põhjustel ei saa valitsus seda esmakordselt teha ka Kohtu poole pöördudes.

C. Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist käsitleva valitsuse väite sisu

60. Kohus tuletab meelde, et rahvusvahelise õiguse kohaselt, millele viitab selgesõnaliselt ka

artikkel 26, nõuab siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegel vaid selliste vahendite

kasutamist, mis on asjaomastele isikutele kättesaadavad ja piisavad, s.t võimaldavad kahju

hüvitamist (10. novembri 1969. aasta Stögmülleri kohtuotsus. • Seeria A, lk 42, punkt 11).

Samuti tõdetakse, et nimelt väite esitanud valitsuse ülesanne on osutada õiguskaitsevahenditele,

mis tema arvates olid asjaomastele isikutele kättesaadavad ja mida nood oleksid pidanud

kasutama kuni viimaste ammendamiseni.

Sel puhul Belgia valitsuse esitatud andmed puudutavad osaliselt kinnipidamisotsuseid, osaliselt

aga kaebajate järgnenud kinnipidamist. Et Kohtu arvates ei ole valitsusel enam õigust teha viimati

nimetatud andmetel põhinevaid avaldusi (vt punkt 59 eespool), siis seoses konventsiooni artikliga

26 puutuvad asjasse ainult esimesena mainitud andmed. Valitsuse argumentatsioon selles

küsimuses muutus menetluse vältel tunduvalt.

61. Kordagi ei vaidlustatud asjaolu, et rahukohtunike otsused Jacques De Wilde'i, Franz Oomsi ja

Edgard Versypi asjas olid haldusliku iseloomuga, mistõttu nende peale polnud võimalik esitada ei

apellatsiooni- ega kassatsioonikaebust (vt punkt 37 eespool).

Asja esimesel arutamisel Komisjonis ja ilmselt lähtudes 21. detsembri 1951. aasta Vleminckxi

kohtuotsusest, tunnistas valitsuse esindaja samuti, et Belgia Conseil d'Etat poleks nimetatud

kinnipidamisotsuste edasikaebust menetlusse võtnud.

Pärast 7. juuni 1967. aasta Du Bois' kohtuotsust möönis valitsuse esindaja, et varasem

kohtupraktika oli "pisut abstraktne selles mõttes, et tegelikult ei järgnenud rahukohtuniku otsusele

kunagi mingit haldusotsust" (Komisjoni ettekande punkt 120). Kohtus väljendas valitsuse esindaja

sama seisukoha ning märkis, et väidetav ministri otsus, millele viidati Vleminckxi kohtuotsuses, oli

üksnes rahukohtuniku otsuse "täiteabinõu" ehk teisisõnu "puhtformaalne toiming". See seisukoht

tundub olevat õige: rahukohtunike menetlustoimikute uurimine näitab, et tegelikult said

prokuratuuri pädevad ametnikud Charleroi', Namuri ja Brüsseli rahukohtunikelt korralduse nende

otsused täide viia ja selleks "nõudsid" nad, et Worteli ja Merksplasi kinnipidamisasutuste direktorid

"võtaksid" De Wilde'i, Oomsi ja Versypi "vastu kinnipidamisasutusse", ilma et asjas oleks hiljem

mingit uut "otsust" tehtud (vt punktid 17, 24 ja 29 eespool). Kahtlemata võib minister 1891. aasta

seaduse alusel sekkuda, et peatada kinnipidamisotsuste täideviimine. Praktikas minister seda

õigust üldiselt ei kasuta, nagu ta ei kasutanud seda ka antud asjade puhul.

Ometi väitis valitsuse esindaja Komisjonis ja hiljem Kohtus, et samast Du Bois' kohtuotsusest

tulenevalt oli hulkurluse puhul tehtud rahukohtunike kinnipidamisotsuseid tegelikult võimalik Belgia

Conseil d'Etat's vaidlustada. Ta lisas, et ajal, mil kaebajate suhtes tehti kinnipidamisotsus, oli Du

Bois' kohtuasja menetlus nimetatud kõrgemas halduskohtus pooleli; seega oli tol hetkel võimalus

Vleminckxi kohtuasjaga loodud pretsedenti muuta ja seetõttu ei vabanda see kaebajaid sellise

õiguskaitsevahendi kasutamise katsest loobumisest.

62. Kohus ei saa selle seisukohaga nõustuda. Kohus leiab • ilma et siinkohal oleks isegi vajalik

uurida, kas edasikaebus oleks Belgia Conseil d'Etat's rahuldatud - , et vastavalt 7. juunini 1967

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (5 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

Belgias levinud õiguslikule veendumusele peeti rahukohtuniku otsuse peale Conseil d'Etat'le

esitatud edasikaebust vastuvõetamatuks.

Selline oli Belgia Conseil d'Etat's valitsuse enda seisukoht Du Bois' kohtuasjas. Kaebajatele ei saa

ette heita seda, et nende käitumine 1965. ja 1966. aastal ühtis seisukohaga, mida valitsuse

esindaja 1967. aasta alguses jätkuvalt kaitses vastuvõetavuse arutamisel Komisjonis ja mis oli

Belgias sellel ajal valdav.

Kui 7. juuni 1967. aasta Du Bois' kohtuotsus teatavaks sai, ei olnud kaebajail võimalik sellega

näiliselt avanevaid õiguskaitsevahendeid kasutada, sest ammu enne nimetatud otsuse kuulutamist

oli möödunud Belgia Conseil d'Etat' halduskolleegiumi menetluses kohaldatav asevalitseja 23.

augusti 1948. aasta määruse artikliga 4 sätestatud kuuekümnepäevane aegumistähtaeg.

Seetõttu on Kohus seisukohal, et valitsuse vastuvõetamatuseargument, mis rajaneb väitel, nagu

poleks siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reeglit järgitud, ei ole kinnipidamisotsuseid

käsitlevate kaebuste osas põhjendatud.

II. TEHIOLUD

63. Antud kohtuasjade tehiolude kohta kordasid valitsus ja Komisjon asja suulisel arutamisel

põhimõtteliselt samu seisukohti, mis sisaldusid nende vastavates seletuskirjades.

Valitsus palus Kohtul

"otsustada, et Jacques De Wilde'i poolt 17. juunil 1966, Franz Oomsi poolt 20. mail 1966 ja Edgard

Versypi poolt 16. augustil 1966 Belgia peale esitatud kaebuste aluseks olevad otsused ja

meetmed ei ole vastuolus Belgia kohustustega, mis tulenevad Euroopa inimõiguste

konventsioonist."

Komisjon omalt poolt palus Kohtul otsustada,

1) kas konventsiooni nõuetega, eriti artikli 5 lõikega 4 on kooskõlas või mitte rahukohtuniku

pädevus kaebajad hulkurluse tõttu valitsuse käsutusse asetada;

2) kas konventsiooni, eelkõige selle artikli 5 lõiget 4 rikuti või mitte tulenevalt asjaolust, et kaebajad

ei saanud kasutada õiguskaitsevahendeid kohtus, kes pärast esialgset kinnipidamisotsust oleks

mõistlike ajavahemike järel saanud kontrollida, kas nende kinnipidamine oli endiselt seaduslik,

ning vastupidise ilmnemisel anda korralduse nende vabastamiseks;

3) kas konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 7 ja artikli 6 lõiget 1 ning lõike 3 punkte b ja c rikuti või

mitte tulenevalt asjaolust, et hulkurite suhtes Belgia seaduste kohaselt võetud

ümberkasvatamismeetmed on praktikas väidetavalt karistusõigusliku iseloomuga;

4) kas konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 4 rikuti või mitte tulenevalt asjaolust, et kinnipidamise

ajal kohustati kaebajaid tegema sunniviisilist tööd, mis väidetavalt ei vastanud artikli 5 nõuetele;

5) kas konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 8 rikuti või mitte tulenevalt asjaolust, et kaebajate

kinnipidamise ajal tsenseeriti nende kirjavahetust."

Kohtu menetluses olevatest asjadest ilmneb, et asja tehioludest johtuvaid küsimusi kerkib ka

seoses artikli 5 lõigetega 1 ja 3 ning artiklitega 3 ja 13.

A. Valitsuse "üldised ja esialgsed märkused"

64. Oma seletuskirjades ja suulistes väidetes tuletas valitsus meelde, et Kohtu ülesanne on teha

otsus kolmes konkreetses asjas, millele kohaldati kõnealuseid seadusi, mitte aga abstraktses

probleemis, mis on seotud nende seaduste vastavusega konventsioonile; selles punktis tsiteeris

valitsus 27. märtsi 1962. aasta De Beckeri kohtuotsust (seeria A, lk 26 in fine). Viimast aluseks

võttes rõhutas valitsus, et kaebajad olid vabatahtlikult end politseis üles andnud ja et nende

suunamine Worteli ja Merksplasi kinnipidamisasutustesse toimus kaebajate "selgesõnalise või

loogiliselt järelduva taotluse" tulemusena, kusjuures Versypi ja Oomsi puhul oli tegemist

selgesõnalise, De Wilde'i puhul loogiliselt järelduva taotlusega. Valitsus leiab, et vaevalt oli sellise

"vabatahtliku ülesandmise" puhul tegemist "vabaduse võtmisega" artikli 5 tähenduses. Sellest

järeldab valitsus, et Kohus peaks viivitamata kõrvale jätma oletuse konventsiooni nõuete täitmata

jätmisest nii "kinnipidamise enda" kui ka "kinnipidamise tingimuste" osas.

65. Kohut niisugune argumentatsioon ei veena. Inimene võib ajutise meeleheite või viletsuse ajel

politseisse minna ja lasta end kinni pidada. See ei pruugi aga tähendada, et kõnealusel isikul on

hulkurlik eluviis, või veel vähem, et tegemist on kutselise kerjusega, või seda, et tema hulkurlus

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (6 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

tuleneb laiskusest, joomarlusest või kõlblusetusest, mis Belgia 1891. aasta seaduse § 13 järgi

võivad kaasa tuua rangema kinnipidamismeetme.

Kaebajate soovid • niivõrd kui neid arvesse võeti • ei või mingil juhul tühistada ega muuta kaebuse

tinginud otsuste kohustuslikku, kokkuleppelisusele vastanduvat iseloomu; see kohustuslikkus

ilmneb ühemõtteliselt seadusetekstidest (1891. aasta seaduse §-d 8, 13, 15, 16 ja 18) ja Kohtule

esitatud dokumentidest.

Lõpuks ja eelkõige on õigus vabadusele "demokraatlikus ühiskonnas", kui seda mõistet

kasutatakse konventsiooni tähenduses, liiga tähtis selleks, et inimene kaotaks konventsiooniga

tagatud kaitse eelised vaid põhjusel, et ta annab end kinnipidamiseks ise üles. Kinnipidamine võib

rikkuda artiklit 5 isegi hoolimata sellest, et asjaomane isik on sellega nõustunud. Kui asi puudutab

avalikku korda Euroopa Nõukogu liikmesriikides, on iga juhtumi puhul vajalik

konventsiooniorganite range järelevalve kõigi meetmete suhtes, mis võivad rikkuda

konventsiooniga tagatud õigusi ja vabadusi. Liiatigi tunnustab 1891. aasta seaduse § 12 sellise

järelevalve vajadust siseriiklikul tasandil: ta kohustab rahukohtunikke "kindlaks tegema hulkurluses

süüdistatuna politseikohtu ette toodute isikut, vanust, füüsilist ja vaimset seisundit ning eluviisi".

Samuti ei vabasta kaebajate "enese vabatahtliku ülesandmise" fakt Kohut kohustusest kontrollida,

kas konventsiooni on rikutud.

B. Artikli 5 lõike 1 väidetav rikkumine

66. Kohtutoimikust selgub, et kaebajad väitsid inter alia konventsiooni artikli 5 lõike 1 rikkumist;

valitsus vaidlustas selle seisukoha ja ka Komisjon lükkas selle oma ettekandes tagasi.

Antud kohtuasjadele kohaldatuna sätestab artikli 5 lõige 1 järgmist:

"Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja

arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:

…

e) … hulkurite seaduslik kinnipidamine;

…"

67. Kaebajatelt võeti ajutiselt vabadus politseiinspektori korraldusel, kelle poole nad pöördusid,

ning kooskõlas 1849. aasta 1. mai seaduse §-ga 3 toimetas politseiinspektor kaebajad kahekümne

nelja tunni jooksul rahukohtuniku ette, kes asetas nad valitsuse käsutusse (vt punktid 16, 17, 23,

24, 28 ja 29 eespool).

Politseiinspektorite tegevuse seaduslikkust ei ole vaidlustatud; et asjaomased isikud pöördusid

politseisse vabatahtlikult ja rääkisid oma hulkurlikust eluviisist, oli nende toimetamine

rahukohtuniku ette täiesti loomulik. Pealegi oli see samm vaid ettevalmistava iseloomuga.

Kinnipidamine toimus rahukohtunike otsuste põhjal. Seepärast peab kõigi kolme kaebaja

kinnipidamise seaduslikkust hindama neist otsustest lähtudes.

68. Konventsioon ei sisalda mõiste "hulkur" määratlust. Belgia kriminaalkoodeksi artikkel 347

määratleb seda järgmiselt: "… hulkurid on isikud, kellel puudub kindel elukoht, elatusvahendid ja

pidev töö või amet". Kui need kolm tingimust on täidetud, võivad pädevad ametiasutused anda

korralduse, et asjaomased isikud asetataks hulkuritena valitsuse käsutusse. Tsiteeritud määratlus

ei tundu mingil moel olevat vastuolus mõiste "hulkur" tavalise tähendusega, ning Kohus leiab, et

põhimõtteliselt kohaldub artikli 347 järgi hulkuriks peetavale isikule konventsiooni artikli 5 lõike 1

punktis e sätestatud erand.

Antud asjades ei ilmnenud kindla elukoha ja elatusvahendite puudumine üksnes asjaomaste

isikute vabatahtlikust politseisse pöördumisest, vaid nende endi tollastest avaldustest: kõik kolm

väitsid end olevat ilma tööta (vt punktid 16, 23 ja 28 eespool). Kaebajaid puudutava informatsiooni

põhjal järeldasid Charleroi', Namuri ja Brüsseli rahukohtunikud, et nende töötusel oli

harjumuspärane iseloom. Sellele viitas ka asjaolu, et ehkki kaebajad väitsid end olevat töötajad, ei

olnud neist ükski võimeline tõestama miinimumarvu kindla ajavahemiku jooksul töötatud päevi, mis

vastavalt 1963. aasta 20. detsembri kuninglikule dekreedile (artiklid 118 jj) oleksid andnud neile

õiguse taotleda töötu abiraha.

69. Et kaebajail olid seega "hulkurile" iseloomulikud tunnused, võis neile kohaldada kinnipidamist

vastavalt konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktile e tingimusel, et otsuse teevad pädevad

ametiasutused Belgia seaduste alusel ja korras.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (7 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

Sellega seoses märgib Kohus, et kaebajaile ei saanud osaks võrdne kohtlemine: De Wilde asetati

19. aprillil 1966 valitsuse käsutusse kaheks aastaks, ent vabastati 16. novembril 1966; Ooms

asetati valitsuse käsutusse 21. detsembril 1965 määramata ajaks ja vabastati ühe aasta pärast, s.t

seaduses sätestatud tähtaja lõppemisel; Versyp asetati 4. novembril 1965 valitsuse käsutusse

kaheks aastaks ja vabastati 10. augustil 1967, s.t ühe aasta, üheksa kuu ja kuue päeva pärast (vt

punktid 17, 20, 24, 26, 29 ja 31 eespool).

Nagu Kohus on juba märkinud, erineb kindlaks ajavahemikuks valitsuse käsutusse asetamine

määramatuks tähtajaks asetamisest mitte ainult selle poolest, et esimese miinimumkestus on kaks

aastat (1891. aasta seaduse § 13), teise kestus ei tohi aga ületada ühte aastat (§-d 16 ja 18):

esimene on rangema iseloomuga, sest see kantakse karistatuse kohta käivatesse

isikuandmetesse (vt punkt 36 eespool) ja mõjutab edasist valimisõigust (vt Komisjoni ettekande

punkt 158).

Antud asjade puhul ei ilmne De Wilde'i ja Versypi asjades tehtud kohtuotsustest, missugune

paragrahvis 13 nimetatud neljast tingimusest võis panna rahukohtunikke kohaldama paragrahvi 16

asemel just seda paragrahvi, ent otsustes viidatakse asjaomaste isikute haldustoimikutele.

Jacques De Wilde'i toimik sisaldas 19. aprilliga 1966 • sellel päeval astus ta Charleroi's

rahukohtuniku ette • tähistatud teadet, milles sisaldusid mitmed süüdimõistmised ja valitsuse

käsutusse asetamise otsused (vt punkt 16 eespool). Kui Versyp astus Brüsseli politseikohtu ette,

oli kohtu käsutuses Sotsiaalse Rehabiliteerimise Büroo dokument, milles kaebaja hulkurluse

põhjusena nimetati laiskust ja alkoholilembust (vt punkt 28 eespool).

70. Seetõttu leiab Kohus, et kõigi kolme kaebaja asetamine valitsuse käsutusse ei olnud

ebaseaduslik ega meelevaldne, ning Kohtul pole põhjust arvata, et sellest tulenenud kinnipidamine

oli vastuolus konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga e.

C. Artikli 5 lõike 3 väidetav rikkumine

71. Asja menetlemisel Komisjonis väitsid kaebajad muu hulgas, et nende puhul rikuti artikli 5 lõiget

3, mis sätestab järgmist:

"Iga... lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või

mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule

arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni..."

Artikli 5 lõike 1 punkt c, millele viidatakse tsiteeritud tekstis, käsitleb üksnes isiku seaduslikku

vahistamist või kinnipidamist, "et tuua ta pädeva õigusvõimu ette põhjendatult kahtlustatuna

õigusrikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õigusrikkumise toimepanekut

või põgenemist pärast seda"; et Belgia seaduste järgi ainuüksi hulkurlus ei kujuta endast

õigusrikkumist (vt punkt 34 eespool), siis vahistati ja peeti kaebajad kinni mitte artikli 5 lõike 1

punkti c alusel • ja võib lisada, et samuti mitte punkti a kohaselt ("pädeva kohtu süüdimõistva

otsuse alusel") - , vaid tegelikult punkti e alusel. Selle põhjal tuleb Kohtul nagu Komisjonilgi

järeldada, et lõige 3 kaebajaile ei kohaldunud.

D. Artikli 5 lõike 4 väidetav rikkumine

72. Teatud ulatuses aktsepteeris Komisjon kaebajate vastuväiteid ja avaldas arvamust, et

vaadeldav menetlus ei olnud kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõikega 4.

Vastavalt artikli 5 lõikele 4, mis muu hulgas kohaldub ka lõike 1 punkti e alusel kinnipeetud

hulkureile, "igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus

taotleda menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning

korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks".

73. Ehkki Kohus ei ole antud asjades tuvastanud mittevastavust artikli 5 lõikele 1 (vt punktid 67 -

70 eespool), ei vabasta see teda kohustusest uurida järgnevalt lõike 4 võimalikku rikkumist.

Viimasena nimetatud lõige on tegelikult eraldi säte ja selle järgimine ei tulene eo ipso esimesena

nimetatud lõike järgimisest: "igaühel, kellelt on võetud vabadus", kas seaduslikult või mitte, on

õigus seaduslikkuse kohtulikule järelevalvele; seega võib rikkumine seisneda kas lõiget 1 rikkuvas

kinnipidamises või lõikele 4 vastava menetluse puudumises • või koguni üheaegselt mõlemas.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (8 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

1. Kinnipidamisotsused

74. Kohus uuris kõigepealt, kas De Wilde'i, Oomsi ja Versypi rahukohtunike ette astumise

tingimused tagasid nende õiguse taotleda menetlust, millega kohus otsustaks nende kinnipidamise

seaduslikkuse.

75. Kaebajate kinnipidamisega viidi täide rahukohtunike otsus: nende vahistamine politsei poolt oli

vaid ajutine meede ja kaebajate asjadesse ei sekkunud ükski teine asutus (vt punkt 67 eespool).

Sellest tuleneb esimene küsimus. Kas artikli 5 lõige 4 nõuab, et selle alla kuuluvate asjadega

peavad tegelema kaks asutust • üks, mis määrab kinnipidamise, ja teine, kohtu pädevusega

asutus, mis asjaomase isiku taotlusel vaatab läbi selle meetme seaduslikkuse? Või vastupidi, kas

piisab, kui kinnipidamisotsuse teeb asutus, millel on artikli 5 lõike 4 tähenduses mõiste "kohus"

tunnusjooned?

76. Esmapilgul võib artikli 5 lõike 4 sõnastuse järgi tunduda, nagu tagaks see lõige kinnipeetavale

alati õiguse nõuda, et kohus kontrolliks talle eelmises instantsis langetatud vabaduskaotusliku

otsuse seaduslikkust. Kaks ametlikku teksti ei sisalda aga samu mõisteid, sest ingliskeelses

tekstis nimetatakse "menetlust" ja mitte "apellatsioonikaebust", "edasikaebust" või

"õiguskaitsevahendeid" (vrd artikleid 13 ja 26). Pealegi on selge, et artikli 5 lõike 4 eesmärk on

tagada vahistatutele ja kinnipeetavatele õigus järelevalvele nende suhtes kohaldatud meetme

seaduslikkuse üle; sõna "kohus" ei esine seal mitmuses, vaid on ainsuses. Kui vabaduskaotusliku

otsuse teeb haldusasutus, ei ole kahtlust, et artikli 5 lõige 4 kohustab lepinguosalisi riike

võimaldama kinnipeetule edasikaebuse kohtule; miski ei viita aga sellele, et sama kehtib juhul, kui

otsuse teeb kohus kohtumenetluse lõppedes. Viimasel juhul sisaldub artikli 5 lõikes 4 nõutud

järelevalve kohtuotsuses; nii on see näiteks juhul, kui vangistamisotsus tehakse "pädeva kohtu

süüdismõistva otsuse alusel" (konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkt a). Seega võib järeldada, et

artikli 5 lõiget 4 on järgitud, kui hulkuri lõike 1 punktis e sätestatud vahistamise või kinnipidamise

otsuse teeb "kohus" lõike 4 tähenduses.

Sellegipoolest tuleneb artikli 5 eesmärgist ja otstarbest, samuti lõikes 4 esinevatest terminitest

(ingl proceedings, pr recours), et sellise "kohtu" määratlusele vastamiseks peab asutus andma

vabadusevõtmisega seotud asjade menetluses nõutavad põhitagatised. Kui pädeva asutuse

menetluses need tagatised ei sisaldu, on riik kohustatud võimaldama asjaomasele isikule

menetluse teises asutuses, mis annab kõik kohtumenetluses nõutavad tagatised.

Kokkuvõtteks leiab Kohus, et ühe organi sekkumine on artikli 5 lõikega 4 kooskõlas, kuid seda

tingimusel, et kasutatav menetlus on kohtuliku iseloomuga ja annab asjaomasele isikule tagatised,

mis vastavad antud vabadusekaotuse iseloomule.

77. Seetõttu uuris Kohus, kas antud kohtuasjades oli rahukohtunikul "kohtu" tunnused artikli 5

lõike 4 tähenduses, ja eelkõige seda, kas rahukohtus toimunud menetluses olid kaebajaile

võimaldatud eespool nimetatud tagatised.

Kahtlemata on rahukohtunik organisatsioonilisest küljest vaadatuna "kohus"; Komisjon on selle

tegelikult aktsepteerinud. Rahukohtunik on sõltumatu nii täidesaatvast võimust kui ka kohtuasja

osapooltest ning talle laienevad Belgia põhiseaduse artiklitega 99 ja 100 kohtunikele antud

tagatised.

Vaadeldavates asjades on rahukohtuniku ülesanne otsustada, kas tema ette toodud isiku suhtes

on täidetud valitsuse käsutusse asetamiseks vajalikud seaduslikud tingimused. Kõnealuse

otsusega tõendab politseikohus selle kinnipidamise "seaduslikkuse", mille määramist süüdistus

temalt taotleb.

Komisjon on aga rõhutanud, et hulkurlusega seotud kohtuasjades täidab rahukohtunik

"haldusfunktsiooni" ega teosta järelikult artikli 5 lõikes 4 nõutud "kohtulikku järelevalvet". See

seisukoht rajaneb kassatsioonikohtu ja Belgia Conseil d'Etat kohtupraktikal (vt punkt 37 eespool).

Komisjon oli sellest järeldanud, et kohtumenetluse läbiviimine oli vajalik.

78. Sõna "kohus" (ingl court, pr tribunal) esineb konventsiooni mitmes artiklis. Selle eesmärk on

rõhutada kõnealuse sättega üksikisikule antava tagatise üht olemuslikku elementi (vt lisaks artikli 5

lõikele 4 ka artikli 2 lõiget 1, artikli 5 lõike 1 punkte a ja b ning artikli 6 lõiget 1). Kõigil neil eri

juhtudel tähistab see termin institutsioone, mille ühistest põhitunnustest olulisim on sõltumatus

täidesaatvast võimust ja asja osapooltest (vt 27. juuni 1968. aasta Neumeisteri kohtuotsus. •

Seeria A, lk 44, punkt 24) ning mis kehastavad kohtumenetluse tagatisi. Konventsiooniga

nõutavad menetlusvormid ei pea aga kõigi kohtu sekkumist nõudvate juhtumite puhul olema

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (9 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

ühesugused. Selleks et teha kindlaks, kas menetlus pakub piisavaid tagatisi, tuleb arvestada

menetluse toimumise asjaolusid. Seetõttu otsustas Kohus Neumeisteri kohtuasjas, et pädevad

kohtud on siiski "kohtud" vaatamata sellele, et süüdistuse ja ajutist vabastamist nõudnud üksikisiku

vahel puudub "poolte võrdsus" (ibidem); sama ei pruugi siiski kehtida teistsuguses kontekstis ja

näiteks teises olukorras, millele samuti kohaldub artikli 5 lõige 4.

79. Seetõttu on Kohtu ülesanne otsustada, kas Charleroi', Namuri ja Brüsseli politseikohtutes

toimunud menetlus vastas artikli 5 lõike 4 nõuetele, mis tulenevad eespool toodud tõlgendusest.

Vabaduskaotus, mille peale kaebasid De Wilde, Ooms ja Versyp, sarnaneb kriminaalkohtu poolt

määratud vabaduskaotusliku karistusega. Seetõttu ei oleks kohaldatud menetlus tohtinud anda

tagatisi, mis on märgatavalt väiksemad Euroopa Nõukogu liikmesriikides kriminaalasjade puhul

kehtivatest tagatistest.

Belgia seaduste järgi vahistatakse iga hulkurluses kahtlustatu ja seejärel • üldiselt kahekümne

nelja tunni jooksul • tuuakse ta politseikohtu ette (1891. aasta seaduse § 8 ja 1849. aasta 1. mai

seaduse § 3). Sellise isiku küsitlemise suhtes piirdub 1891. aasta seadus §-s 12 sätestatuga, mille

järgi rahukohtunik teeb kindlaks tema ette toodu isiku, vanuse, füüsilise ja vaimse seisundi ning

eluviisi. Õigust kaitsele käsitleb vaid 1849. aasta 1. mai seaduse § 3 säte, mille kohaselt tagatakse

asjaomasele isikule asja arutamise kolmepäevane edasilükkamine, kui ta seda taotleb. Valitsuselt

saadud andmete järgi ei kohaldu hulkurite kinnipidamisele kriminaalmenetluse koodeks.

Kõnealust menetlust mõjutab tehtava otsuse halduslik iseloom. See ei anna tagatisi, mis oleksid

võrreldavad nendega, mis kehtivad kinnipidamisel kriminaalasjades • hoolimata tõsiasjast, et

hulkurite kinnipidamine on sellega paljuski väga sarnane. On raske mõista, miks ainuüksi

hulkurluses süüdistatuna vahistatud peavad rahulduma sellise lihtmenetlusega: 1891. aasta

seaduse §-s 13 ja isegi §-s 16 sätestatust lühema karistusajaga karistatavad isikud • kaasa

arvatud need, kes on süüdi mõistetud õigusrikkumises kriminaalkoodeksi artiklite 342 - 344 alusel

(hulkurlus raskendavatel asjaoludel) - , saavad kasutada kriminaalmenetluse koodeksis sätestatud

ulatuslikke tagatisi. Kahtlemata on sel menetlusel kohtule omaseid tunnusjooni, nagu asja

arutamine ja otsuse avalik kuulutamine, ent neist ei piisa rahukohtunikule "kohtu" rolli

omistamiseks artikli 5 lõike 4 tähenduses, kui võetakse arvesse võimaliku karistuse tõsidust,

nimelt pikaajalist vabadusekaotust, millega kaasneb mitmesuguseid häbistavaid tagajärgi.

Seepärast ei vasta kõnealune menetlus iseenesest artikli 5 lõike 4 nõuetele ja Komisjonil oli õigus,

kui ta otsustas, et kaebajail oleks pidanud olema võimalus kasutada täiendavaid

õiguskaitsevahendeid. Kohus on aga juba leidnud, et De Wilde'il, Oomsil ja Versypil puudus

võimalus pöörduda nii kõrgema astme kohtu kui ka Belgia Conseil d'Etat poole (vt punktid 37 ja 62

eespool).

80. Seepärast jõuab Kohus järeldusele, et praegu vaetavas küsimuses rikuti artikli 5 lõiget 4, sest

ühelegi kolmest kaebajast ei võimaldatud nimetatud lõikes sätestatud tagatisi.

2. Kaebajate poolt haldusasutustele esitatud vabastamistaotluste tagasilükkamine

81. Kaebajate arvates ei rikutud artikli 5 lõiget 4 mitte ainult tingimuste poolest, milles rahukohtunik

määras nende kinnipidamise, vaid seda tehti ka nende vabastamistaotluste tagasilükkamisega.

82. Kohus leiab, et kahtlemata oleksid kaebajad võinud esitada edasikaebuse Belgia Conseil

d'Etat'le ja see edasikaebus oleks rahuldatud, kui justiitsminister oleks nende vabastamistaotlusi

tagasi lükates rikkunud 1891. aasta seadust. Sellegipoolest ei väida ükski kaebaja, et ta oleks

olnud olukorras, mille puhul kõnealune seadus nõuab kinnipidamise lõpetamist. Tegelikult

vabastati De Wilde ja Versyp enne rahukohtuniku määratud kaheaastase tähtaja lõppu (1891.

aasta seaduse § 13; punktid 17, 20, 29, 31 in fine ja 40 eespool); Ooms vabastati seadusega

sätestatud üheaastase tähtaja lõppemisel ja tema säästud ei olnud vabanemise ajaks jõudnud

nõutud summani (1891. aasta seaduse §-d 16 ja 17 ning § 18, esimene lõige; punktid 24, 26 in

fine ja 40 eespool).

Kaebajad oleksid asja menetlemisel Belgia Conseil d'Etat's saanud samuti väita • nagu nad väitsid

asja menetlemisel Komisjonis, ehkki mitte eriti täpselt (vt ettekande punkt 48) - , et nende

kinnipidamine oli igal juhul rikkunud konventsiooni artikli 5 lõiget 1 eelkõige sellepärast, et

vahepealsete sündmuste tõttu lakkasid nad olemast hulkurid. Konventsiooni artikkel 5 on Belgia

õiguses vahetult kohaldatav ja kui selle rikkumise peale oleks esitatud kaebus Belgia Conseil

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (10 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

d'Etat'le, ei saa a priori väita, et viimane poleks selle kohta kiiresti otsust teinud.

83. Teisalt eeldasid justiitsministrile esitatud taotlused talle 1891. aasta seadusega antud

kaalutlusõiguse kasutamist, et huvitatud poole väidete aluseks olevaid asjaolusid või muud

asjakohast informatsiooni arvesse võttes otsustada, kas kinnipeetava hulkuri peaks vabastama

enne seadusega ette nähtud tähtaja või rahukohtuniku otsusega määratud karistusaja lõppu.

Selles osas jääb mis tahes järgnevalt võetud meede konventsiooni artikli 5 lõike 4 kohaldamisalast

täielikult välja. Tegelikult nõuab kõnealune säte järelevalvet ainult kinnipidamise määramise või

selle jätkamise seaduslikkuse üle.

84. Seega ei leia Kohus, et antud küsimuses on rikutud artikli 5 lõiget 4.

E. Artiklite 6 ja 7 väidetav rikkumine

85. Nii Komisjon kui ka valitsus väidavad, et artiklid 6 ja 7, millele toetuvad kaebajad, ei kohaldu.

86. Kohus on jõudnud järeldusele, et asja arutamisel rahukohtus ei koheldud kaebajaid vastavalt

artikli 5 lõike 4 nõuetele (vt punktid 74 - 80 eespool). See järeldus muudab tarbetuks uurimise, kas

artikkel 6 kohaldus antud kohtuasjale ja kui kohaldus, siis kas seda järgiti.

87. Artikli 7 mittekohaldumine on selge. Hulkurlus ei ole Belgia seaduste järgi "õigusrikkumine" ja

rahukohtunik ei mõistnud kaebajaid "süüdi" ega määranud neile "karistust" (vt mutatis mutandis 1.

juuli 1961. aasta Lawlessi kohtuotsus. • Seeria A, lk 54, punkt 19).

F. Artikli 4 väidetav rikkumine

88. Konventsiooni artikkel 4 sätestab järgmist:

"1. …

2. Kelleltki ei või nõuda sunniviisilist või kohustuslikku töötamist.

3. Käesoleva artikli järgi mõiste "sunniviisiline või kohustuslik töötamine" ei hõlma:

a) töid, mida harilikult vastavalt… artikli 5 sätetele nõutakse kinnipidamisel…"

Komisjoni arvates ei olnud töö, mida kaebajaid sunniti tegema, artikli 4 alusel õigustatud, sest

tema veendumust mööda oli rikutud artikli 5 lõiget 4.

89. Antud asjade puhul on ka Kohus tuvastanud artikli 5 lõikega 4 tagatud õiguste rikkumise (vt

punktid 74 - 80 eespool), ent Kohtu arvates ei saa sellest järeldada artikli 4 rikkumist. Kohus

arvab, et artikli 4 lõike 3 punkt a lubab töö, mida tavaliselt nõutakse isikult, kellelt on võetud

vabadus artikli 5 lõike 1 punkti e alusel. Pealegi leiab Kohus tema käsutuses oleva informatsiooni

põhjal, et De Wilde'i, Oomsi ja Versypi suhtes ei ole tuvastatud artikli 5 lõike 1 punkti e (vt punktid

67 - 70 eespool) rikkumist.

90. Lisaks sellele ei väljunud kõigile kolmele kaebajale määratud töötamiskohustus konventsiooni

artikli 4 lõike 3 punkti a tähenduses "hariliku" piirest, sest see seadis eesmärgiks nende

rehabiliteerimise ja juhindus 1891. aasta seaduse §-s 6 sätestatud üldisest standardist, millele

võrdväärseid leidub mitme Euroopa Nõukogu liikmesriigi õiguses (vt punkt 38 eespool ja Komisjoni

ettekande lisad IV ja V).

Seega ei ole Belgia ametiasutused artikli 4 nõudeid täitmata jätnud.

G. Artikli 8 väidetav rikkumine

91. Kaebajate kinnipidamise ajal kontrolliti teatud määral nende kirjavahetust. Komisjoni arvates

tähendas see artikli 8 rikkumist ühelt poolt sellepärast, et kaebajate kinnipidamine oli ebaseaduslik

artikli 5 lõike 4 rikkumise tõttu, ja teiselt poolt seepärast, et isegi kui kaebajate kinnipidamine oleks

olnud seaduslik, ei saa harilik hulkurluse eest kinnipidamine tuua kaasa kirjavahetuse saladuse

piiranguid, mis on lubatud kriminaalasjades.

92. Esimese väite puhul tuletab Kohus mutatis mutandis meelde kohustusliku töö põhjusi, mis on

märgitud punktis 89 eespool.

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (11 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

93. Teise väite puhul tuletab Kohus meelde, et konventsiooni artikkel 8 sätestab järgmist:

"1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, tema kodu ja korrespondentsi

saladust.

2. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on

demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku

heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste

ja vabaduste kaitseks."

Kohus leiab, et kõnealune järelevalve, mis kahtlemata kujutab endast võimude sekkumist selle

õiguse kasutamisse, mida nimetatakse artikli 8 lõikes 1, oli "kooskõlas seadusega" lõike 2

tähenduses, nagu sätestatakse 1965. aasta 21. mai kuningliku dekreedi artiklitega 20 - 23

koostoimes artikliga 95. Edasi märgib Kohus tema käsutusse antud informatsiooni põhjal, et

kõnealustes asjades ei ületanud pädevad Belgia asutused konventsiooni artikli 8 lõikes 2

lepinguosalistele jäetud kaalutlusõigust: isegi hulkurluse eest kinnipeetute puhul oli neil asutustel

piisavalt alust pidada vajalikuks piirangute seadmist korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise

või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Need piirangud ei kohaldunud mingil

tingimusel neil arvukatel juhtudel, mis on loetletud 1965. aasta 21. mai kuningliku dekreedi artiklis

24, samuti ei kohaldunud need piirangud kaebajate ja Komisjoni vahelisele suhtlemisele (vt punkt

39 eespool). Lõpuks ei viita miski sellele, et kaebajaid kahjustati mingi diskrimineerimise või võimu

kuritarvitamise läbi (konventsiooni artiklid 14 ja 18).

H. Artikli 3 väidetav rikkumine

94. De Wilde ja Versyp esitasid kaebuse neile töötamisest keeldumise eest kohaldatud

distsiplinaarkaristuste peale, ent Komisjon ei pidanud neid karistusi artikliga 3 vastuolus olevaks.

Tema käsutuses olevate faktide põhjal ei leia kohus isegi ex officio mingeid jälgi nimetatud artikli

rikkumisest.

I. Artikli 13 väidetav rikkumine

95. Viidates konventsiooni artiklile 13, väitsid kaebajad, et nende käsutuses ei olnud "tõhusat

menetlust" saavutamaks artiklitega 5, 3, 4, 6 ja 8 tagatud õiguste kaitset.

Kohus on juba otsustanud, et kaebajate kohtlemise viis ei vastanud artikli 5 lõike 4 nõuetele (vt

punktid 74 - 80 eespool); seetõttu ei pea ta vajalikuks uurida artikli 13 väidetavat rikkumist.

Ülejäänud kaebuste osas piirdub Kohus otsusega, et konventsiooni artiklid 3 - 8 on Belgia õiguses

vahetult kohaldatavad. Kui kaebajad seetõttu arvasid, et kõnealused haldusaktid olid nimetatud

artiklitega tagatud õigusi rikkunud, oleksid nad võinud need otsused Belgia Conseil d'Etat's

vaidlustada.

NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:

I. NENDES KOHTUASJADES TÕSTATATUD PÄDEVUSE JA VASTUVÕETAVUSE

KÜSIMUSTE KOHTA

1) leiab kaheteistkümne poolthäälega nelja vastu, et Kohus on pädev käsitlema antud asjades

tõstatatud siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise ja tähtaja küsimusi;

2) leiab ühehäälselt, et valitsusel on veel õigus Charleroi', Namuri ja Brüsseli rahukohtunike

otsuste puhul toetuda siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reeglile;

3) leiab ühehäälselt, et valitsusel ei ole enam õigust väita Edgard Versypi kaebuse hilinemist;

4) leiab ühehäälselt, et valitsusel ei ole enam õigust toetuda siseriiklike õiguskaitsevahendite

ammendamise reeglile justiitsministri otsuste puhul, millega lükati tagasi kõigi kolme kaebaja

vabastamistaotlused;

5) tunnistab ühehäälselt põhjendamatuks valitsuse seisukoha, et kinnipidamisotsuste vastu

esitatud kaebuste puhul ei olnud siseriiklikud õiguskaitsevahendid ammendatud;

6) otsustab seega ühehäälselt, et Kohus on pädev käsitlema antud kohtuasjade tehiolusid;

II. TEHIOLUDE KOHTA

1) leiab ühehäälselt, et kaebajate "enese vabatahtlik ülesandmine" ei ole piisav alus järeldamaks,

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (12 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

et konventsiooni ei ole rikutud;

2) leiab ühehäälselt, et artikli 5 lõiget 1 ei ole rikutud;

3) leiab ühehäälselt, et antud asjadele ei kohaldu artikli 5 lõige 3;

4) leiab üheksa poolthäälega seitsme vastu, et artikli 5 lõiget 4 on rikutud sellega, et kaebajail

puudus võimalus taotleda kohtumenetlust nende kinnipidamisotsuste vaidlustamiseks;

5) leiab viieteistkümne poolthäälega ühe vastu, et artikli 5 lõiget 4 ei ole rikutud sellega, et

kaebajate poolt ametiasutustele adresseeritud vabastamistaotlused lükati tagasi;

6) leiab ühehäälselt, et puudub vajadus teha otsust artikli 6 väidetava rikkumise kohta;

7) leiab ühehäälselt, et artikkel 7 antud asjadele ei kohaldu;

8) leiab ühehäälselt, et artiklit 4 ei ole rikutud;

9) leiab viieteistkümne poolthäälega ühe vastu, et artiklit 8 ei ole rikutud;

10) leiab ühehäälselt, et artiklit 3 ei ole rikutud;

11) leiab ühehäälselt, et puudub vajadus teha otsust artikli 13 väidetava rikkumise kohta eespool

punktis II-4 viidatud küsimuses;

12) leiab ühehäälselt, et artiklit 13 ei ole rikutud kaebajate ülejäänud kaebuste osas;

13) jätab kaebajaile õiguse vajaduse korral nõuda õiglast hüvitust eespool punktis II-4 viidatud

küsimuses.

Koostatud prantsuse ja inglise keeles, kusjuures prantsuskeelne tekst on autentne, Inimõiguste

majas Strasbourgis kaheksateistkümnendal juunil tuhande üheksasaja seitsmekümne esimesel

aastal.

Sir Humphrey WALDOCK

Marc-André EISSEN

Kohtusekretär

President

Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 50.2 on käesolevale

kohtuotsusele lisatud järgmised eriarvamused:

- kohtunike Rossi ja Sigurjónssoni arvamus;

- kohtunik Bilge'i arvamus;

- kohtunik Woldi arvamus;

- kohtunik Zekia arvamus;

- kohtunike Balladore Pallieri ja Verdrossi arvamus;

- kohtunike Holmbäcki, Rodenbourgi, Rossi, Favre'i ja Bilge'i arvamus.

H. W.

M.A. E.

KOHTUNIKE ROSSI JA SIGURJÓNSSONI ÜHINE ERIARVAMUS

Vastavalt konventsiooni artiklile 26 ei või Komisjon käsitleda Euroopa Nõukogu peasekretärile

saadetud kaebust (artikkel 25) enne, kui kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud.

Vastavalt artikli 27 lõikele 3 lükkab Komisjon tagasi iga talle saadetud kaebuse, mida ta peab

artikli 26 alusel vastuvõetamatuks.

Vastavalt artiklile 28 algatab Komisjon talle esitatud kaebust vastu võttes faktide

kindlakstegemiseks kaebuse läbivaatamise ja annab end poolte käsutusse, et saavutada

küsimuse inimõigusi järgiv sõbralik lahendus.

Kui lahendust ei leita, koostab Komisjon vastavalt artiklile 31 faktidest ettekande ja esitab

arvamuse selle kohta, kas kindlakstehtud faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga

võetud kohustusi rikkunud, ning see ettekanne edastatakse Ministrite Komiteele.

Kui küsimust ei anta käesoleva konventsiooni artikli 48 kohaselt kolme kuu jooksul alates

ettekande Ministrite Komiteele edastamise kuupäevast Kohtu lahendada, otsustab Ministrite

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (13 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

Komitee vastavalt artiklile 32 kahekolmandikulise häälteenamusega, kas konventsiooni on rikutud.

Vastavalt artiklile 45, "Kohtu pädevusse kuuluvad kõik käesoleva konventsiooni tõlgendamise ja

kohaldamisega seotud asjad, mille on vastavalt artiklile 48 esitanud Kõrged Lepinguosalised või

Komisjon".

Väljend "asi" tähendab fakte, mille Komisjon on kindlaks teinud oma ettekandes. "Asja" ei

eksisteeri enne, kui Komisjoni ettekanne on edastatud Ministrite Komiteele. Ministrite Komiteele

edastatud ettekandes teeb komisjon kindlaks faktid ja esitab arvamuse selle kohta, kas

kindlakstehtud faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga võetud kohustusi rikkunud.

Kui asja ei esitata Kohtule kooskõlas artikliga 48, otsustab Ministrite Komitee, kas konventsiooni

on rikutud.

Kui "asi" esitatakse Kohtule, on Kohtu pädevuses kõigi "küsimuste", s.t Komisjoni ettekandes

kindlakstehtud faktide tõlgendamine ja neile konventsiooni kohaldamine ning lõpliku otsuse

tegemine (artikkel 52) selle kohta, kas need faktid moodustavad konventsiooniga võetud

kohustuste rikkumise asjaosalise riigi poolt (kohustused: artikkel 19). Lõplik otsus saab olla ainult

selline, mis käsitleb "asja" tehiolusid, s.t seda, kas Komisjoni poolt kindlakstehtud faktidest nähtub

konventsiooni rikkumine.

Kaebuse vastuvõetavus või vastuvõetamatus on esmane (protseduuriline) küsimus, mis kuulub

Komisjoni pädevusse (artikli 25 lõige 4). Kohtu pädevusse kuulub omakorda küsimus, kas

Komisjoni ettekandes kindlakstehtud faktidest nähtub asjaosalise riigi poolt konventsiooniga

võetud kohustuste rikkumine, ning kui asja ei esitata Kohtule, kuulub see küsimus Ministrite

Komitee pädevusse.

Kaebuse vastuvõetavuse või vastuvõetamatuse küsimus on loogikareeglite järgi üks ja jagamatu.

Komisjon kas on või ei ole pädev. Oleks ebaloogiline, kui Komisjonil oleks ainupädevus kaebust

tagasi lükates, kuid puuduks ainupädevus seda vastu võttes, nii et Kohtu pädevus (või Ministrite

Komitee pädevus, kui asja ei esitata Kohtule) hõlmab ka esmase (protseduurilise) küsimuse selle

kohta, kas Komisjon on kaebust vastu võttes konventsiooni artiklit 27 õigesti või valesti

tõlgendanud ja kohaldanud.

Vastavalt konventsiooni protokollile nr 3 (P3) jäetakse konventsioonist välja artikkel 29 ja lisatakse

järgmine säte:

"Kuigi Komisjon on artikli 25 alusel esitatud petitsiooni vastu võtnud, võib ta selle siiski ühehäälselt

tagasi lükata, kui selle läbivaatamisel on selgunud mõni artiklis 27 nimetatud asjaolu.

Sellisel juhul tehakse otsus pooltele teatavaks."

Vastavalt kõnealusele sättele võib Komisjon alati naasta vastuvõetud kaebuse vastuvõetavuse või

vastuvõetamatuse esmase (protseduurilise) küsimuse juurde ja kaebuse ühehäälselt tagasi lükata,

kui on selgunud mõni artiklis 27 nimetatud vastuvõetamatuse põhjus.

Komisjoni õigus pöörduda mis tahes hetkel tagasi vastuvõetavuse küsimuse juurde tõendab tema

ainupädevust selles küsimuses ja vastuvõetud kaebuse ühehäälse tagasilükkamise otsuse

puudumisel ei ole Kohus pädev seda esmast küsimust käsitlema. Sellega säästetakse aega ja

samas ei ohustata ka Kohtu mainet, sest Kohus ei pea käsitlema küsimusi, mis ei ole seotud

Komisjoni ettekandes kindlakstehtud faktidega.

Lepinguosalised paigutasid konventsiooni artikli 26 eesmärgiga pidulikult kinnitada, et

konventsioon austab üldtunnustatud põhimõtet, mille järgi asja ei esitata rahvusvahelisele

instantsile enne kõigi siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist.

Oleks võinud eeldada ka sanktsioonide sätestamist samas artiklis. Võimuks koguni eeldada, et

seda küsimust üldse ei puudutata. Vastupidi, sanktsioneerimine on sätestatud artiklis 27 ühena

vastuvõetamatuse põhjustest. Sõnad "komisjon lükkab tagasi" on sama tähendusega nagu

"komisjon arvab, komisjon võtab arvesse".

KOHTUNIK BILGE'I ERIARVAMUS

Ma ei jaga kohtuotsuses esitatud arvamust, mis puudutab Kohtu pädevust arutada siseriiklike

õiguskaitsevahendite ammendamist käsitlevaid avaldusi. Otsuse punktides 47 - 49 antakse artiklile

45 viidates Kohtu pädevusele ulatus, mis ei vasta ei konventsiooni tekstile ega tema eesmärgile

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (14 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

või otstarbele.

On tõsi, et vastavalt artiklile 45 kuuluvad Kohtu pädevusse "kõik käesoleva konventsiooni

tõlgendamise ja kohaldamisega seotud asjad, mille on vastavalt artiklile 48 esitanud Kõrged

Lepinguosalised või Komisjon", ent Kohus on teksti tõlgendanud laiendavalt. Üks kolmest Kohtu

pädevuse aluseks olevast kõnealuse artikliga sätestatud elemendist on sõna "asjad" (ingl cases,

pr affaires). Toetudes ingliskeelse variandi artikli 46 lõikele 1, tõlgendab Kohus seda sõna kui "kõik

küsimused" (ingl all

matters). Ent tõlgendades teksti, mis on autentne kahes keeles, ei saa minu arvates eelistada ühte

neist keeltest: peab leidma tähenduse, mis on kõige paremini kooskõlas mõlema tekstiga, võttes

arvesse konventsiooni eesmärki ja otstarvet. Konventsiooni prantsuskeelses variandis esineb eri

artiklites järjekindlalt sõna affaire, kuna aga ingliskeelne tekst väljendab sama mõistet sõnadega

question, cases ja matters. Sellest seisukohast võttes ei ole ingliskeelne tekst piisavalt ühtse

sõnavaraga, et seda saaks aluseks võtta. Artikli 45 tekst ei anna kindlaid viiteid sõna affaires

tähenduse täpsustamiseks. Seepärast peab süvenema Kohtu pädevuse alustesse, et ühtlustada

tsiteeritud sõnad ja leida neile ühine tähendus. Vastavalt artiklitele 31 ja 32 on see, mille Komisjon

on Ministrite Komiteele või Kohtule edastanud kui affaire'i (ingl case), seotud küsimusega, kas

konventsiooni on rikutud või mitte. Seepärast tuleb sõna affaire tõlgendada osutatud tähenduses.

Sõna affaire seda tähendust kinnitab ka konventsiooni üldine ülesehitus. Artikliga 19 moodustas

konventsioon inimõiguste järgimise tagamiseks kaks organit • Komisjoni ja Kohtu. Selleks on

Komisjonil ja Kohtul kindlaksmääratud volitused. Pädevus kaebus vastu võtta ja selle

vastuvõetavuse üle otsustada kuulub Komisjonile. Pädevus otsustada, kas konventsiooni on

rikutud, kuulub Kohtule. Nimelt selles valdkonnas kuulub täielik jurisdiktsioon Kohtule.

Konventsiooni eesmärk on tagada inimõiguste järgimine. Selle saavutamiseks peab Kohus

tegema otsuse võimalikult kiiresti ja asja põhjusetult mitte venitama. Artikli 45 laiendava

tõlgenduse näol on kohtuotsusega loodud vastuvõetavust käsitlevate Komisjoni otsuste

Kohtu-poolse järelevalve süsteem. Kui Kohus peaks tuvastama, tavaliselt neli või viis aastat pärast

kaebuste vastuvõetavaks tunnistamist, artikli 26 rikkumise, toob see kaasa ääretu töö- ja ajakulu.

Kui Kohtul on pädevus valvata vastuvõetavust käsitlevate otsuste järele, peab ta seda teostama

menetluse esimeses järgus. Konventsioon sellist järelevalvet ei sätesta, sest see jäetakse

Komisjoni pädevusse.

Nõustun kohtuotsusega, kui selle punktis 50 märgitakse, et "siseriiklike õiguskaitsevahendite

ammendamise reegel, mis vabastab riigid kohustusest oma tegudest rahvusvahelise organi ees

vastust anda enne, kui neil on olnud võimalus lahendada probleemid omaenda õigussüsteemi abil,

on samuti üks rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, millele artiklis 26 eraldi

viidatakse". Ma ei nõustu aga kohtuotsusega selles, et tuletada öeldust Kohtu järelevalveline

pädevus. Tegelikult ei puuduta siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegel mingi

konkreetse rahvusvahelise kohtuorgani sisemist korraldust. Nagu eespool tõdetud, moodustati

konventsiooniga inimõiguste järgimise tagamiseks kaks organit. Kõnealuse reegli eesmärk on

saavutatud, kui reeglit järgib üks neist organeist ja eelkõige see, kellele on usaldatud ülesanne

kontrollida vastuvõetavuse tingimuste täitmist. Väidet kinnitab veelgi tõsiasi, et vastavalt artikli 27

lõikele 3 on siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise tingimus esmane küsimus, mis

puudutab sisuliselt kaebuse vastuvõetavust. Selle tingimuse täitmise üle otsustab Komisjon. Kui

asja menetlemisel Komisjonis tõstatatakse siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise

küsimus ja Komisjon teeb selle kohta otsuse, on kõnealuse reegli nõuded rahvusvahelise õiguse

seisukohalt täidetud.

Peale selle märgitakse otsuse punktis 51, et "nimetatud artikliga [27] Komisjonile pandud ülesanne

kujutab endast sõelumist: Komisjon kas tunnistab kaebused vastuvõetavaks või mitte. Komisjoni

otsuse peale lükata tagasi tema arvates vastuvõetamatu kaebus ei saa edasi kaevata, nagu ei saa

edasi kaevata ka kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise otsuse peale; need otsused tehakse

täiesti sõltumatult." Kohtuotsuses lisatakse aga, et Komisjoni vastuvõttev otsus "ei ole Kohtu jaoks

siduv, nagu seda ei ole ka Komisjoni poolt … avaldatud arvamus". Ma ei saa selle arutluskäiguga

nõustuda. Esiteks on Komisjoni tehtud vastuvõetavaks tunnistamise otsus ja tema poolt asja

tehiolude kohta avaldatud arvamus erinevat liiki avaldused. Arvamus ei saa juba oma olemuselt

olla kellegi suhtes siduv. Puudub vajadus seda seoses vastuvõetavuse kohta tehtud otsusega

tsiteerida, et viimati nimetatu vastu argumenti esitada.

Vastavalt artiklitele 25 ja 27 kuulub kaebuse vastuvõetavuse üle otsustamine Komisjoni

pädevusse. Selle pädevuse teostamisel kontrollib Komisjon vastuvõetavuse tingimuste täitmist.

Nimetatud uurimise käigus võtab Komisjon arvesse artiklis 26 sätestatud tingimuse. Nagu tekstist

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (15 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

nähtub, ei ole see artikkel suunatud mitte Kohtule, vaid Komisjonile. See kuulub Komisjoni

tegevusvaldkonda. Teisalt ei ole mõistlik väita, et tagasilükkamisotsus on Kohtule siduv, samas kui

vastuvõetavaks tunnistamise otsus seda ei ole, sest ühe ja sellesama pädevuse kahte aspekti ei

saa lahutada. Otsustades teistsuguse lahenduse kasuks, on kohtuotsus loonud võimaluse

menetluseks, mis minu arvates ei ühti õiglase kohtumõistmise põhimõtetega.

Eespool osutatud põhjustel arvan ma, et Kohus ei ole pädev menetlema siseriiklike

õiguskaitsevahendite ammendamist käsitlevaid avaldusi.

KOHTUNIK WOLDI ERIARVAMUS

Pädevusest

Olen jõudnud järeldusele, et Kohtul puudub pädevus vastuvõetavuse küsimuses.

Individuaalkaebuste osas on Komisjoni ülesandeks nende sõelumine ja valiku tegemine. Et kardeti

liiga suurt hulka õigustamatuid kaebusi, oli vajalik juba varases staadiumis välja valida kaebused,

mida peaksid menetlema Euroopa järelevalveorganid. Ettevalmistustööst nähtub, et kõikidel

vastuvõetavuse tingimustel • õiguskaitsevahendite ammendamine, vastavus konventsiooni

sätetele ja selge põhjendatus • on üks ja seesama eesmärk, nimelt vältida suurt hulka kohtuasju.

Vastuvõetavuse küsimustes, kaasa arvatud siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamine, pandi

täielik vastutus Komisjonile. Liikmesriigid näisid olevat täiesti veendunud selles, et seda

funktsiooni peaks täitma ainult Komisjon.

Komisjoni suhtes ei ole Kohtu näol tegemist apellatsioonikohtuga. Vastavalt artiklile 19 tagab

Komisjon lepinguosaliste riikide poolt võetud kohustuste täitmise. Kohtul on sama ülesanne. Ent

kõnealune ülesanne on nende kahe organi vahel ära jagatud. Kohtu enamus möönab, et

"…Komisjon kas tunnistab kaebused vastuvõetavaks või mitte. Komisjoni otsuse peale lükata

tagasi tema arvates vastuvõetamatu kaebus ei saa edasi kaevata, nagu ei saa edasi kaevata ka

kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise otsuse peale; need otsused tehakse täiesti sõltumatult…"

Kui see on nii, kuidas saab Kohus sel juhul artikli 26 "tõlgendamise või kohaldamise" läbi jätta

kõrvale Komisjoni lõpliku otsuse, mis sedastab, et kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid on

ammendatud? Enamus väidab, et kuna artiklis 45 sätestatud Kohtu pädevusse kuuluvad "kõik …

tõlgendamise ja kohaldamisega seotud asjad, mille on … esitanud Kõrged Lepinguosalised või

Komisjon", on "võimatu, et artikli 26 tõlgendamise ja kohaldamise küsimused jääksid tema

pädevusest välja". Ent Kohtu pädevus piirdub kohtuasjadega, mille on talle esitanud Komisjon või

riik. Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise küsimus ei ole osa kohtuasjast, sest selle

kohta on juba lõpliku otsuse teinud Komisjon, kes täidab kohtulikku funktsiooni ja kelle otsuste

peale ei saa sel juhul edasi kaevata. Seetõttu ei kuulu artikli 26 tõlgendamine ja kohaldamine

Kohtu pädevusse. Kohus on pädev otsustama oma pädevuse üle, mitte aga Komisjoni pädevuse

üle.

Otsus vastuvõetamatuse kohta põhjusel, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud,

on lõplik kohtuotsus. Sellega lõpeb üksikisiku esitatud kaebuse käsitlemine. Selles suhtes on

Komisjoni pädevus täielik, ilma et Kohus võiks kuidagi sekkuda, ehkki otsus sõltub alati artikli 26

tõlgendamisest ja kohaldamisest. Olukord on aga samasugune, kui Komisjon tunnistab kaebuse

vastuvõetavaks põhjusel, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud. Ka see on lõplik

kohtuotsus.

Lepinguosalised riigid peavad aktsepteerima Komisjoni negatiivse otsuse • miks peaks neil siis

olema õigus vaidlustada positiivne otsus? Mõlemal juhul teostab Komisjon üht ja sedasama

pädevust. Üksikisik peab järgima vastuvõetamatuks tunnistamise otsust. Vastupidine otsus lubab

tal õigustatult eeldada, et tema kaebusega tegelevad edasi Euroopa rahvusvahelised organid. Kui

Kohus siiski teostab oma pädevust vastuvõetavuse üle otsustamisel ja teeb Komisjoni otsusest

erineva otsuse, suurendab see veelgi kaebaja ja riigi ebavõrdsust kohtumenetluses, mis

lõppkokkuvõttes võib kahjustada inimõiguste üritust. Artiklite 28 - 31 sätted näitavad selgelt

konventsiooni vaimu, et lepinguosalised riigid peavad aktsepteerima ka vastuvõetavaks

tunnistamise otsuse. Kui Komisjon on leidnud, et kaebus on kas osaliselt või täielikult vastuvõetav,

teeb ta viivitamata otsuse. Mitte mingil juhul ei saa otsust, millega kõik siseriiklikud

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (16 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

õiguskaitsevahendid tunnistatakse ammendatuks, kontrollida või vaidlustada mõni teine organ.

Kaebuse edasine menetlemine Komisjonis on järelikult täies vastavuses konventsiooniga, kui

Komisjon võtab kaebuse vastu (artikkel 28) ja algatab faktide kindlakstegemise, kaebuse

läbivaatamise ja vajaduse korral uurimise. Komisjon püüab leida sõbralikku lahendust ja kui see ei

õnnestu, koostab ta faktide põhjal ettekande, milles märgib ka oma seisukoha, "kas kindlakstehtud

faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga võetud kohustusi rikkunud". Komisjon teeb

ära kohusetruu, pingelise ja väga ulatusliku töö. Selle tulemuseks on ettekanne, mis on koostatud

täielikus õiguslikus vastavuses konventsiooni põhimõtetele, ja seega on Komisjonil • nagu ka riigil •

artikli 44 alusel "õigus esitada asi Kohtule ". Kui Komisjon või riik seda õigust kasutab ja otsustab

esitada asja Kohtule, ei saa Kohus keelduda selle menetlemisest või otsustada mitte käsitleda

asja tehiolusid.

Mis puutub siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamisse, siis tuleb märkida, et Komisjon

arutab korrapäraselt ja mitmel koosolekul põhjalikult vastuvõetavuse küsimust, sest vastasel juhul

ei saa asja nõuetekohaselt Kohtule esitada. Riik võib hõlpsalt loobuda kõigist vastuväidetest

õiguskaitsevahendite ammendamise kohta. Peale selle on riigil võimalus otsust muuta ajal, mil

kaebust menetletakse Komisjonis ja põhjalikult arutatakse õiguskaitsevahendite ammendamist.

Selline on tavaliselt olukord iga Komisjonis menetletud kaebuse puhul. Neid asjaolusid arvestades

ei tundu mõistlikuna, et riigil on õigus tõstatada siseriiklike õiguskaitsevahendite küsimust ka

Kohtus. Väitel, et ammendamise reegel piiritleb valdkonda, "milles lepinguosalised riigid on kokku

leppinud vastata nende vastu konventsiooniorganites esitatud süüdistustele", ja et "Kohus peab

ühtmoodi tagama nii (selle) ... kui ka ... üksikisiku õiguste ja vabaduste järgimise", ei ole tegelikult

mingit kaalu. Mis puutub riigi huvidesse seoses õiguskaitsevahendite ammendamisega, siis on

riigil endal võimalus Komisjonis toimuvas menetluses nende huvide eest seista, sest ka Komisjon

kaitseb nimetatud huve.

Artiklites 44, 45 ja 48 nimetatakse "asja" või "asju", mille Kohtule on esitanud Komisjon või riik.

Kohtu pädevus, nagu eespool osutatud, määratakse kindlaks artiklis 45, mille järgi kohtu

pädevusse kuuluvad kõik asjad, mille on Kohtule esitanud Komisjon või riik. Võib küsida, mida

konventsioonis mõiste asi all mõeldakse. Vastus on lihtne. Asi on "ettekanne faktide kohta" ja

Komisjoni arvamus, kas "kindlakstehtud faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga

võetud kohustusi rikkunud" (artikkel 31). Just selle ettekande osas on Kohus pädev konventsiooni

tõlgendama ja kohaldama. Teiste sõnadega, Kohus arutab ei vähem ega rohkem kui asja

tehiolusid.

Ettekanne edastatakse Ministrite Komiteele (artikli 31 lõige 2) ja kui asja ei anta Kohtu lahendada,

teevad otsuse ministrid. Ministrite Komitee on pädev otsustama, kas "konventsiooni on rikutud"

(artikli 32 lõige 1), Kohtu pädevusse kuuluvad "konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamisega

seotud asjad" (artikkel 45). Tegelikult aga puudub erinevus Ministrite Komitee ja Kohtu pädevuse

vahel. Üldiselt arvatakse, et ministrid ei tegele vastuvõetavuse küsimusega, vaid otsustavad ainult,

kas on aset leidnud rikkumine. Ent kas ei ole selle näol tegemist sama pädevusega, mida teostab

Kohus? Loomulikult "tõlgendavad ja kohaldavad" ministrid konventsiooni samal viisil kui Kohus.

Tõsiasi, et ministrid ei tegele vastuvõetavuse küsimusega, kinnitab väidet, et see pädevus puudub

ka Kohtul. Ministrite Komitee ja Kohus täiendavad teineteist. Pole põhjust arvata, et nende

pädevus siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise suhtes ei ole üks ja seesama.

Lõpuks, kui Kohus võtab endale pädevuse vastuvõetavuse üle otsustamises, ei või selle tagajärjel

Komisjoni ettekannet käsitleda ükski vastutav organ ning teha ei saa lõplikku otsust, kas rikkumine

toimus või mitte. Ja seda kõike olenemata tõsiasjast, et ettekanne võib suure tõenäosusega

sisaldada Komisjoni liikmete põhjalikult kaalutud arvamust, et aset on leidnud konventsiooni

tõsised rikkumised! Selline tulemus kahjustab tõsiselt inimõiguste üritust ja näib olevat terve

mõistuse vastane.

Artikli 5 lõike 1 väidetava rikkumise kohta

Selles küsimuses nõustun ma Kohtu järeldustega. Pean küllaldaseks märkida, et olen täielikult

nõus Komisjoni seisukohaga artikli 5 lõike 1 punkti e kohta (Komisjoni ettekande punkt 186).

Kohus või Komisjon ei pea otsustama selle üle, kas siseriiklikku õigust on kohaldatud

nõuetekohaselt, piisab siseriiklikus õiguses sätestatud menetluse nõuetekohasest kohaldamisest.

Artikli 5 lõike 4 väidetava rikkumise kohta

Selles küsimuses ühinen Kohtu järeldusega, ent ma ei saa nõustuda Kohtu põhjendustega

küsimuses, kas artikli 5 lõikes 4 nõutakse, et asja menetleksid kaks ametiasutust. Kohtu

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (17 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

põhjendused konventsiooni teksti osas ja Kohtu väide, et artikli 5 lõikes 4 nõutud järelevalve

sisaldub rahukohtuniku otsuses, ei ole minu arvates küllaldased küsimuse osas, kas isikul, kellelt

on võetud vabadus, on õigus isegi hilisemas staadiumis algatada kohtumenetlust. Komisjoni

arvamus jagunes kaheks. Euroopa Kohus ei pea minu arvates siiski seda küsimust lahendama.

Selle reservatsiooniga nõustun ma Kohtu otsusega kõnealuses punktis.

Artikli 4 väidetava rikkumise kohta

Selles küsimuses nõustun samuti Kohtu järeldustega, ent minu arvates oli hulkureile, De Wilde'ile,

Oomsile ja Versypile pealesunnitud töö rahukohtuniku kinnipidamisotsusest tulenev tagajärg ja

seda ei saa lugeda konventsiooni eraldivõetavaks rikkumiseks. Neil põhjustel pooldan järeldust, et

artiklit 4 ei ole rikutud.

Artikli 8 väidetava rikkumise kohta

Selles küsimuses olen eriarvamusel. Minu arvates ei olnud ametiasutustel vaja kinnipeetavate

hulkurite kirjavahetusse sekkuda. Ametiasutustel puudus alus pidada kirjavahetuse tsenseerimist

vajalikuks korratuse või kuriteo ärahoidmiseks või tervise, kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja

vabaduste kaitseks. Hulkurid ei olnud sooritanud kuritegu ja isegi kui ametiasutuste sekkumine

hulkurit erakirjavahetusse oli Belgia õiguse järgi nende pädevuses, rikkusid nad igal juhul

konventsiooni artiklit 8.

Seetõttu leian, et on rikutud konventsiooni artiklit 8.

KOHTUNIK ZEKIA ERIARVAMUS

Antud kohtuasja põhiprobleemid võib kokku võtta järgmiselt:

1. Kas Kohus on pädev pärast seda, kui Komisjon on kaebajate esitatud kaebused tunnistanud

vastuvõetavaks, läbi vaatama avaldusi, mis puudutavad a) siseriiklike õiguskaitsevahendite

ammendamist, b) konventsiooni artiklis 26 nimetatud kuuekuulise tähtaja mittejärgimist?

2. Kui Kohtul on nimetatud pädevus, otsustada:

a) kas siseriiklikud õiguskaitsevahendid olid ammendatud, ja

b) kas konventsiooni artikli 26 eesmärki ja tähendust silmas pidades peeti kinni kuuekuulisest

tähtajast.

3. Kas Belgia riik on rikkunud konventsiooni artikli 5 lõikest 4 tulenevat kohustust, kui ta ei taganud

kohtumenetlust ning sellest tulenevaid eeliseid ja kaitset isikutele, kes peeti kinni vastavalt 1891.

aasta Belgia hulkurluseseadusele ja kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga e?

4. Kas tulenevalt sellest, et väidetavalt ei tagatud artikli 5 lõikes 4 sätestatud kohtumenetlust, või

muudel põhjustel rikkus Belgia selle konventsiooni artiklit 3, artikli 4 lõikeid 2 ja 3, artikli 5 lõiget 1,

artikli 6 lõiget 1, lõike 3 punkte b ja c, artikleid 7 ja 13?

Ehkki ma lugupidavalt nõustun enamuse otsusega ja järeldustega, milleni jõuti põhiprobleemides,

erineb minu arutluskäik mitmes punktis mõneti enamuse omast ja seepärast pidasin kohaseks

esitada lühidalt täiendav arvamus.

Ma ei vaatle kohtuasja faktilist külge. Selles mõttes piirdun viitega kohtuotsuse osale, mis käsitleb

kohtuasja üksikasju.

Probleem nr 1

Minu vastus punktis 1 esitatud küsimusele on jaatav. Kohus on pädev uurima, a) kas siseriiklikud

õiguskaitsevahendid on ammendatud ja b) kas on kinni peetud kuuekuulisest tähtajast. Nii a) kui

b) on artiklitega 26 ja 27 sätestatud eeltingimused, mis võimaldavad Komisjonil teostada oma

pädevust, ja et nad on konventsiooni osad, kuuluvad mõlemad artikli 45 alla ning hõlmavad kõiki

Kõrgete Lepinguosaliste või Komisjoni poolt vastavalt artiklile 48 Kohtule esitatud asju, mis

puudutavad antud konventsiooni tõlgendamist ja kohaldamist. Artikli 49 järgi on Kohtu pädevuse

üle otsustamisel viimane sõna Kohtul endal.

Ma ei arva aga, et sellise seisukoha pooldamine kujutaks endast tungimist Komisjoni

pädevusvaldkondadesse; teatavasti on Komisjon Euroopa konventsiooni struktuuris sõltumatu

organ. Komisjoni otsus kaebuse vastuvõetamatuse kohta on lõplik koos kõigi kaasnevate

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (18 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

tagajärgedega. Teisalt, kaebuse vastuvõetavuse kohta tehtud otsusel ei ole ega peaks olema nii

kaugeleulatuvat mõju ja tagajärge, et kõik kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise eeltingimusi

puudutavad küsimused oleksid lõplikult otsustatud ja neid ei võiks vaidlustada ükski asutus, kaasa

arvatud Ministrite Komitee ja Kohus. Sellisel juhul oleks Kohtul olnud takistusi oma pädevuse

teostamisel ja niisugustele järeldustele jõudmisel, millest võiks arvata, et need on vastuolus

viisiga, kuidas Komisjon käsitles üht või mitut artiklites 26 ja 27 sätestatud kaebuse

vastuvõetavuse eeltingimust.

See ei saanud olla konventsiooni osapoolte eesmärk. Lisaks sellele on siseriiklike

õiguskaitsevahendite ammendamine enne rahvusvahelisse kohtusse edasikaebamise õigust

rahvusvahelises õiguses tunnustatud põhimõtteline eeltingimus ja valitsused on selliste tingimuste

täitmise suhtes eriti tähelepanelikud.

Komisjoni otsus kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise kohta ei kuulu tegelikult Kohtus

käsitlemisele. Selline positiivne otsus tehti ja selle tulemusena asus tegutsema Komisjon, kes

uuris kaebajate kaebusi vastavalt artiklile 28 ja 29 ning koostas oma ettekande vastavalt artiklile

31. Teiste sõnadega täitis kõnealune otsus oma eesmärgi.

Probleem nr 2

Nõustun Komisjoni otsusega, et käesolevas olukorras olid siseriiklikud õiguskaitsevahendid

ammendatud. Sama kehtib küsimuse puhul, kas Versypi kaebus oli esitatud õigeaegselt. Minu

arvates ei olnud vaadeldavas ajavahemikus kaebajate käsutuses ühtki õiguskaitsevahendit, mille

abil nad oleksid võinud algatada menetluse enne kohtuotsust Du Bois' asjas.

Probleem nr 3 konventsiooni artikli 5 lõike 4 väidetava rikkumise kohta

Belgia valitsus väitis rõhutatult, et konventsiooni artikli 5 lõikes 4 sätestatud nõue oli täidetud

sellega, et kaebajate kinnipidamine hulkurite varjupaigas või hooldekodus toimus rahukohtuniku

korraldusel. Artikli 5 lõige 4 sätestab järgmist: "Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või

kinnipidamise teel, on õigus taotleda menetlust, millega Kohus otsustaks kiires korras tema

kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub

ebaseaduslikuks."

Artikli 5 lõige 4 eeldab, et ametiasutus peab kinni isiku ning et see isik vaidlustab kinnipidamise

seaduslikkuse ja soovib algatada menetlust, et saada kohtuotsust oma kinnipidamise

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta, eesmärgiga saavutada enda vabastamine, kui tema

edasi- või apellatsioonikaebus osutub edukaks.

Rahukohtuniku esmaülesanne on kohaldada 1891. aasta hulkurluseseadust ja selle seaduse

kohaselt teha kindlaks kaebealuse "isik, vanus, füüsiline ja vaimne seisund ning eluviis" ja

vastavalt tulemustele saata hulkurluses kahtlustatav nimetatud seaduse §§-le 13 ja 16 toetudes

hulkurite varjupaika või hooldekodusse. Kas selle rahukohtuniku funktsioon saab olla kooskõlas

kohtu funktsiooniga, kelle esmaülesanne on vastavalt artikli 5 lõikele 4 kindlaks teha, kas

kõnealuse hulkuri kinnipidamine on seaduslik või mitte?

Isegi nõustudes sellega, et rahukohtunikul on kohtu funktsioon otsustamaks kinnipidamise

seaduslikkuse üle, ei menetle ta kinnipidamist, mille seaduslikkust vaidlustatakse. Kinnipidamine

tuleneb tema enda otsusest. Ta ei saa kohut mõista omaenese otsuse üle. Samuti ei ole

rahukohtuniku ülesanne otsustada, kas olid seaduslikud vahistamine ja kinnipidamine, mille

teostasid politseinikud, kes tõid kaebaja tema ette selleks, et teha kindlaks, kas oli tegemist

hulkurlusega ja kui oli, siis missugust 1891. aasta hulkurluseseaduse §§-des 13 ja 16 sätestatud

meetmetest kohaldada.

Rahukohtu menetlust ei algatanud kaebajad. Jättes kõrvale rahukohtu menetluseeskirjade

sobimatuse ja ebapiisavuse • kui rahukohtunikku võiks pidada kohtuks vastavalt artikli 5 lõikele 4,

siis peaks tema otsus olema kohtuotsus, s.t deklaratiivses vormis otsus selle kohta, et kaebajate

kinnipidamine on seaduslik või ebaseaduslik. Ent pretsedendi loonud Du Bois' kohtuasjas märkis

Belgia Conseil d'Etat seoses rahukohtuniku otsuse laadiga, et hulkuri asetamine valitsuse

käsutusse ei tulene kuriteost, vaid "see on halduslik julgeolekumeede…, millel on puhthalduslik

iseloom".

Eespool öeldu põhjal on ilmne, et 1891. aasta hulkurluseseaduse §§ 13 ja 16 kohaldades täitis

rahukohtunik mitte kohtu-, nagu artikli 5 lõike 4 alusel võinuks eeldada, vaid haldusfunktsiooni.

Isegi kui me väitluse huvides nõustume, et rahukohtunik kujutab endast politseikohut, kes on

pädev kiires korras otsustama kinnipidamise seaduslikkuse üle artikli 5 lõike 4 tähenduses, kas

võib eeldada, et kinnipeetaval on oma kinnipidamisaja jooksul võimalus pöörduda uuesti sama

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (19 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

rahukohtuniku poole, et see otsustataks sellise kinnipidamise seaduslikkuse üle?

Kinnipidamisotsus võib olla õiglane tegemise hetkel, ent ei saa olla kindel, et see hiljem

esilekerkivatest asjaoludest hoolimata kogu kinnipidamisaja vältel seaduslikuks jääb.

Kas võib öelda, et pärast Belgia Conseil d'Etat otsust Du Bois' asjas on kinnipeetud hulkureil kõik

õiguskaitsevahendid ja et kui Belgia kohtusüsteemis oligi lünk seoses artikli 5 lõikega 4, siis

nüüdseks on see likvideeritud? Ma kahtlen selles. Üldjuhul ei ole kõrgemad kriminaal- või

halduskohtud üheski riigis võimelised tegema kõnealuses artiklis nimetatud kiireloomulisi otsuseid.

Otsus kinnipidamise seaduslikkuse kohta võib sõltuda mitte ainult asja õiguslikest aspektidest,

vaid ka faktidest. Enamasti ei vaevu kõrgemad haldus- või muud kohtud süüvima asja faktidesse.

Tegelikult on see tuleviku küsimus. Kui Belgia Conseil d'Etat' põhikiri ja menetluseeskirjad ning

tema käsutuses olev aeg võimaldavad tal kiires korras käsitleda hulkurite varjupaigas või

hooldekodudes viibijate kaebusi, siis seda parem kinnipeetavate kõnealusele kategooriale.

Seetõttu arvan, et vaadeldavas ajavahemikus ei täitnud Belgia riik konventsiooni artikli 5 loikest 4

tulenevaid kohustusi.

Probleem nr 4

Asjaolu, et valitsus ei võimaldanud kinnipeetud kaebajaile pöördumist kohtu poole, mille

tulemuseks olnuks otsus nende kinnipidamise seaduslikkuse suhtes, ei kujuta minu arvates endast

tingimata konventsiooni artiklite 3 - 6 rikkumist. Need artiklid, ehkki seotud artikli 5 lõikega 4, ei ole

vastastikuses sõltuvuses. Kuigi kaebajad ei saanud pöörduda ühegi kohtu poole, kes oleks

otsustanud nende kinnipidamise õigustatuse üle, ei tähenda see tingimata, et nende kinnipidamine

oli ebaseaduslik. Meie käsutuses oleva dokumentaalse ja muu materjali põhjal ei saa ma öelda, et

kaebajate kinnipidamine vastava Belgia seaduse alusel ja menetluse kohaselt oli ebaseaduslik.

Konventsiooni teiste artiklite väidetav rikkumine, mis on sõltumatu artikli 5 lõikest 4, ei ole

tõendamist leidnud. Selles suhtes ühinen lugupidavalt kohtuotsuses väljendatud seisukohtadega.

Artikli 5 lõike 4 rikkumisest tulenev õiguskaitsevahendite võimaldamise vajadus on siseriiklike

ametiasutuste otsustada vastavalt artiklile 13, milles sätestatakse järgmist:

"Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus

tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik."

Ometi pean tegema teatud reservatsioonid. Meie Kohus, kes on seatud otsustama konventsiooni

teatud artiklite väidetava rikkumise üle, peab otsuse tegema olemasolevate tõendite põhjal.

Seejuures ei saa aga unustada tõsiasja, et õigeks instantsiks artikli 5 lõike 1 punkti e alusel

toimunud kinnipidamise seaduslikkuse üle otsustamisel on siseriiklik kohus, kuhu kaebajad võiksid

pöörduda ja esitada nende käsutuses olevad tõendid. Rangelt võttes ei ole kaebajad meie Kohtu

menetluse osapoolteks.

Seetõttu kahtlen, millises ulatuses saab Kohus teha lõplikke ja siduvaid otsuseid küsimustes, mis

kuuluvad põhiliselt siseriiklike kohtute pädevusse, millele juurdepääs võib saada võimalikuks

tulevikus.

KOHTUNIKE BALLADORE PALLIERI JA VERDROSSI ÜHINE ERIARVAMUS

Peame kahetsusega tõdema, et me ei saa mitmes punktis kohtuotsusega nõustuda.

Esiteks, me ei saa ühineda otsuse punktiga 69, mis nimetab järgmist: "Et kaebajail olid seega

"hulkurile" iseloomulikud tunnused, võis neile kohaldada kinnipidamist…" Meie arvates ei ole

Kohus esiteks pädev kedagi hulkuriks tunnistama, samuti nagu ta ei saa tunnistada kedagi

kurjategijaks või nõrgamõistuslikuks. Kohus saab ainult otsustada, et üks või teine kriteerium on

kehtestatud siseriiklikus õiguses konventsiooni nõuetele vastava seadusliku menetlusega viisil,

mis muudab õiguspäraseks asjaomase riigi võetud meetmed. Et kaebajail ei olnud Kohtu arvates

võimalik taotleda seaduslikkuse järelevalvet oma väidetava hulkuristaatuse üle konventsiooni

artikli 5 lõike 4 tähenduses, tulenes sellest järeldus, et nende hulkuriks pidamisel olid ehk väga

kaalukad põhjused ning lubatud oli algatada ja läbi viia vastav menetlus, kuid nende hulkurlus ei

saanud veel olla konventsiooni järgi tõendatuks loetud. Siin kohaldub sama põhimõte, nagu

sätestatud konventsiooni artikli 6 lõikes 2 ("Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (20 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud"). Kohtu arvates konventsiooni artikli 5 lõike

4 rikkumine ei tõendanud seaduslikult hulkurlust; seega tulnuks ikkagi eeldada, et kaebajad ei

olnud hulkurid.

Kohtuotsuses seevastu leitakse, et hulkurlust võib lugeda tõendatuks (järeldus, mida võetakse

arvesse punktides 89 ja 92), ning tõdetakse, et Belgia valitsus võttis meetmeid, mida hulkurite

vastu lubab võtta konventsioon. Nende asjaolude taustal on üsna raske mõista, kuidas saab jõuda

järeldusele, et Belgia valitsus on konventsiooni rikkunud.

Teisalt • kui möönda, et antud kohtuasjades oli tegemist hulkuritega, kellele võis kohaldada

konventsiooniga sätestatud meetmeid (vabaduse võtmine), tuleb siiski lisada, et Belgia seadus

oma vaieldamatutest puudustest tingituna ei anna piisavaid tagatisi, mis kõigil juhtudel

kindlustaksid konventsiooni järgimise. Sellele on lihtne vastu väita, et Kohtu funktsioon ei olegi

otsustada in abstracto mõne lepinguosalise riigi õigusakti väärtuse üle. Kohtu pädevuse eelduseks

on ohvri olemasolu (konventsiooni artikli 5 lõige 5 ja artikli 48 punkt b) ning Kohtu ülesanne on

heastada asjaomasele isikule tehtud kahju. Ilma ohvrita ei ole Kohtul võimalik ühtki riiki hukka

mõista.

* * *

Mis puutub otseselt konventsiooni artikli 5 lõikes 4 märgitud menetlusse, siis siin oleme mitmes

punktis ühel meelel Kohtuga. Esiteks märgib Kohus meie arvates õigusega, et konventsioon

nõuab ainult kohtuorgani järelevalvet politsei poolt võetud meetmete suhtes, sõltumata sellest, kas

seda kontrolli kohaldatakse ex officio või huvitatud poole nõudel. Samuti oleme Kohtuga ühel

meelel selles, et Belgia rahukohus, kes on pädev otsustama hulkurlust puudutavate asjade üle, on

kohtuna sõltumatu täidesaatvast võimust ja annab oma kohtunikele Belgia põhiseaduse artiklitega

99 ja 100 sätestatud tagatised. Samuti võime nõustuda, et rahukohtunik otsustab vältimatult selle

kinnipidamise seaduslikkuse üle, mille määramist prokuratuur temalt taotleb. Lõpuks kehtib sama

järelduse kohta, et nimetatud rahukohtus aset leidev menetlus annab kaitsele teatud õigusi ja

sisaldab teatud kohtulikule omaseid tunnusjooni, nagu näiteks asja arutamine ja kohtuotsuse

avalik kuulutamine. Sellest hoolimata jõuab Kohus otsusele, et lõppkokkuvõttes ei ole see kõik

piisav.

Kohtu arvates ei pea menetlusvormid olema tingimata identsed iga juhtumi puhul, kui

konventsioon nõuab kohtulikku sekkumist. Nõustume veel kord Kohtuga: ei saa näiteks pidada

rahuldavaks vaimuhaige inimese kinnipidamise menetlust, kui see ei hõlma objektiivseid ja

asjatundlikke meditsiinilisi uuringuid. Antud asjades aga ütleb Kohus, et kaebajate poolt

vaidlustatud vabaduse võtmine sarnaneb väga paljus kriminaalasjades kohaldatava vabaduse

võtmisega ja seetõttu ei tohiks järgitav menetlus anda märgatavalt väiksemaid tagatisi kui need,

mis Euroopa Nõukogu liikmesriikides kehtivad kriminaalasjades. See võrdlus tundub meile üsna

ebatäpsena. Peavarju saamine hooldekodus või hulkurite varjupaigas ei ole sama mis vanglasse

sulgemine; selle tagajärjed ei ole niisama häbistavad; igal ajal võib taotleda vabastamist ja selle

saavutada, mis ei tule kõne alla vanglakaristuse puhul. Teisalt tuleb rõhutada, et rahukohtuniku

otsus hulkurluse küsimustes käsitleb vaid teatud faktilisi asjaolusid, mida on lihtne kindlaks teha ja

mis ei nõua pikaajalist uurimist ega asja arutamist. Seetõttu piisab tavaliselt mõnevõrra

lihtsustatud menetlusest.

Kokkuvõtteks, kinnipidamine hulkurluse eest on eriomane julgeolekumeede, mida mõnikord

taotlevad huvitatud isikud ise ja mis suuresti erineb kriminaalasjades kohaldatavast

kinnipidamisest. Teisiti võib see olla vaid juhul, kui valitsuse käsutusse asetamine ei ole ajutise ja

üleminekulise iseloomuga, vaid seda kohaldatakse kindlaks ajavahemikuks, mis Belgia seaduse

järgi võib ulatuda seitsme aastani. Sellisel juhul on põhjust küsida, kas ei ole tegemist teatud liiki

süüdimõistmise ja karistusega, mis on küllalt tõsise iseloomuga ja millele peaksid kohalduma

tavalised kriminaalmenetluse tagatised. Kohus ei ole pidanud kõnealust, ainult mõnda kaebajat

puudutavat kohtuasja erandlikuks; veel enam, kaheks aastaks valitsuse käsutusse asetatud De

Wilde ja Versyp vabastati varem, üks neist üsna aegsasti enne tähtaja lõppu, mis seepärast ei

tundu nii range kui kriminaalkaristus. Suhtudes reservatsiooniga Belgia õiguse üldisesse

vastavusse konventsioonile, ei usu me, et antud asjade puhul on piisavalt alust järelduseks, nagu

oleks Belgia valitsus selles küsimuses rikkunud kaebajate konventsiooni artikli 5 lõikega 4 kaitstud

õigusi.

* * *

Me ei saa nõustuda Kohtuga veel ühes küsimuses. Isegi kui rahukohtuniku otsust ei tehtud

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (21 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

konventsiooni artikli 5 lõikes 4 sätestatud kohtumenetluse tulemusel, ei ole Kohus arvesse võtnud

• nagu ta oleks pidanud tegema • võimalust esitada Belgia Conseil d'Etat'le apellatsioonikaebus.

On tõsi, et ehkki kaebajad ei pöördunud Conseil d'Etat'sse, on Kohus siseriiklike

õiguskaitsevahendite mitteammendamise väite tunnistanud ühehäälselt põhjendamatuks, sest

kaebajaile ei saa ette heita seda, et nad ei üritanud esitada edasikaebust, mis kinnistunud

kohtupraktika järgi oli vastuvõetamatu. See aga ei tähenda, et edasikaebuse esitamine oleks

olnud võimatu. Du Bois' kohtuasi, mille menetlus oli kaebajate kinnipidamise ajal pooleli,

kummutas varasema kohtupraktika ja Belgia Conseil d'Etat otsustas, et hulkurlust puudutavate

rahukohtu otsuste peale oli võimalik Conseil d'Etat'le apellatsioonikaebust esitada. Kaebajate

apellatsioonikaebust, mis pärast Du Bois' kohtuotsust oleks tõenäoliselt antud Belgia Conseil

d'Etat' otsustada, oleks menetletud samamoodi: see oleks tunnistatud vastuvõetavaks ja siis oleks

selle kohta otsus tehtud. Tolleaegse olukorra määramatus, kui vastupidiselt väljakujunenud

kohtupraktikale oli juba tehtud uus ja lõpuks ka edukas katse esitada Belgia Conseil d'Etat'le

apellatsioonikaebus, ei anna alust eitada, et communis opinio järgi olid siseriiklikud

õiguskaitsevahendid ammendatud, või sellest hoolimata eitada, et eksisteeris reaalne võimalus

edasi kaevata. Kaebajad võivad tuua põhjenduseks argumendi, et nad ei esitanud edasikaebust,

mis tol ajal tundus põhjendamatu, ent nad ei saa väita, et edasikaebamise võimalus puudus, sest

see võimalus oli tegelikult olemas.

Tuleb veel lisada, et Kohus on tunnistanud (punkt 82) konventsiooni vahetut kohaldumist Belgias,

nii et iga väidetava konventsioonirikkumise oleks võinud esitada läbivaatamiseks kõrgema astme

halduskohtule, kui viimane oleks nagu Du Bois' asja puhul kuulutanud end pädevaks rahukohtu

otsuseid läbi vaatama. Lõpuks ei jäta Kohus rõhutamata, et miski ei võimalda väita a priori, et

Conseil d'Etat poleks oma otsust teinud kiires korras.

Isegi kui rahukohus ei kujuta endast konventsiooni artikli 5 lõikes 4 nimetatud kohut, piisab

edasikaebusest Belgia Conseil d'Etat'le, mis oli menetluse ajal vastuvõetav, et tõkestada katseid

väita, nagu oleks Belgia valitsus konventsiooni seda sätet rikkunud.

KOHTUNIKE HOLMBÄCKI, RODENBOURGI, ROSSI, FAVRE'I JA BILGE'I ÜHINE

ERIARVAMUS

Kohus otsustas üheksa poolthäälega seitsme vastu, et artikli 5 lõiget 4 on rikutud sellega, et

kaebajad ei saanud algatada kohtumenetlust oma kinnipidamisotsuste vastu.

Meie arvates ei ole see otsus põhjendatud. Allpool esitame oma põhjendused, miks me otsuse

selle osaga ei nõustu.

1. Konventsiooniga loodud inimõiguste kaitse süsteem hõlmab kahte liiki kaebusi:

a) riikidevahelised kaebused, s.t need, millega riik pöördub Komisjoni poole, kui konventsiooni

sätteid rikub teine riik (konventsiooni artikkel 24); ja

b) individuaalkaebused, mille esitanud üksikisikud väidavad end olevat konventsioonis sätestatud

õiguste riigipoolse rikkumise ohvrid (konventsiooni artikkel 25).

Nende kaht liiki kaebuste erinevust on näidanud eelkõige Komisjoni otsus Taani, Norra, Rootsi ja

Hollandi poolt Kreeka peale 31. mail 1968 esitatud kaebuste vastuvõetavuse kohta. Komisjon

märkis, et

"vastavalt konventsiooni artiklile 24 võib iga Kõrge Lepinguosaline pöörduda Komisjoni poole

konventsiooni sätete iga väidetava rikkumise korral teise Kõrge Lepinguosalise poolt (...), samas

kui artikli 25 alusel võivad Komisjoni poole pöörduda ainult need isikud, kes väidavad end olevat

konventsiooni rikkumise `ohvrid'; sealjuures ei ole "ohvriks" olemise tingimust mainitud artiklis 24;

sellest tulenevalt ei ole Kõrge Lepinguosaline, kes väidab konventsiooni rikkumist vastavalt artiklile

24, kohustatud ei üksikjuhtudel ega näiteks väljakujunenud halduspraktika raames tõestama

sellise rikkumise ohvri olemasolu". (Yearbook 1968, lk 776.)

Samas on Komisjoni pretsedendid selgelt määratletud 8. jaanuari 1960.aasta otsuses, mis tehti

kohtuasjas X versus Iiri, milles Komisjon tõdes, et:

"konventsiooni artikli 25 lõikest 1 on selge, et Komisjon võib vastu võtta kaebusi igalt isikult,

valitsusväliselt organisatsioonilt või isikute grupilt ainult siis, kui need väidavad, et nad on

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (22 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

konventsioonis sätestatud õiguste ühe Kõrge Lepinguosalise poolse rikkumise ohvrid; ... sellest

järeldub, et Komisjon võib uurida siseriikliku õiguse vastavust konventsioonile vaid seoses selle

kohaldamisega üksikisikule ... ja ainult ulatuses, milles selle kohaldamine kujutab endast

väidetavalt konventsiooni rikkumist kaebuse esitanud isiku suhtes, … ja seetõttu ei ole Komisjon,

kui isik esitab kaebuse artikli 25 alusel, pädev uurima in abstracto siseriikliku õiguse vastavust

konventsiooni sätetele". (Yearbook 3, lk 218 - 220.)

Täielikus üksmeeles Komisjoniga otsustas Kohus De Beckeri asjas (27. märtsi 1962 otsus, lk. 26),

et

"vastavalt konventsiooni artiklitele 19 ja 25 ei pea Kohus tegema otsust abstraktse probleemi

kohta, mis on seotud (siseriikliku) õigusakti vastavusega konventsiooni sätetele, vaid konkreetses

asjas, mis puudutab selle seaduse kohaldamist kaebajale, ja ulatuses, milles kaebajal ei ole selle

tagajärjel võimalik kasutada ühte konventsiooniga tagatud õigustest". (Vt ka Digest of Case-Law,

nr 299; "Les Droits de l'Homme", European Colloquy 1965: Ganshof van der Meersch, lk 208 jj;

Scheuner, lk 363; Vasak: La Convention européenne, nr 190; Monconduit: La Commission

européenne, lk 188.)

Seega ei pea Kohus uurima, kas Belgia õigus, analüüsituna in abstracto, vastab konventsiooni

nõuetele, vaid üksnes tegema kindlaks, kas kaebajad on olnud konventsiooni nende sätete

rikkumise "ohvrid", mis tagavad nende õigused eriomastes oludes, millest nad end leidsid ning mis

on seotud nende käitumise, tegevuse ja tegevusetusega. Sellistel juhtudel ei saa olla tegemist

konventsiooni rikkumisega, kui ei ole tõendatud, et kaebajate õigusi on rikutud mitte sõnades, vaid

haldus- või kohtuvõimu konkreetse otsuse või meetmega.

2. Otsuse läbiv mõte on see, et Belgia õiguse järgi algatatud menetlus on liiga kokkuvõtlik;

järelikult ei taga see hulkureile nende õiguste piisavat kaitset ega vasta konventsiooni artikli 5 lõike

4 nõuetele.

Artikli 5 rikkumisest teeb konventsioon järelduse, et ebaseadusliku kinnipidamise ohvril on

täitmiselekuuluv õigus kompensatsioonile (artikli 5 lõige 5). Riigi ülesanne on võimaluse korral

heastada vaidlustatud otsuse või meetme tagajärjed; kõigest hoolimata peab kohtuotsus andma

ülevaate kahju laadist ja ulatusest. Kui siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, "võib Kohus

vajadusel oma otsusega määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse" (konventsiooni artikkel 50).

Ometi ei ütle Belgia õigussüsteemi abstraktse kritiseerimisega piirduv otsus, missugused on

kaebajate ebaseadusliku kinnipidamise õiguslikud tagajärjed.

3. Konventsiooni artikli 5 lõige 4 sätestab, et "igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või

kinnipidamise teel, on õigus taotleda menetlust..." kohtus. Konventsioon nimetab selgelt menetlust

(ing proceedings, pr un recours) kohtus (ing a court, pr un tribunal). Ei ole kahtlust, et

kinnipidamisotsuse teeb rahukohtunik. Samuti puudus Belgia õigussüsteemis kuni 7. juuni

1967.aasta Du Bois' kohtuotsuseni, mis tehti pärast konventsiooni ratifitseerimist, reaalne võimalus

algatada kohtumenetlust. On aga ilmne, et konventsiooni artikli 5 lõige 4 koostamisel mõeldi

politseiasutuste poolt määratud kinnipidamisele, mis peab seega olema allutatud kohtu

järelevalvele (komisjoni ettekanne, punkt 176). Et vastavalt Belgia õigusele määrab kinnipidamise

kohtunik, siis sisaldub kinnipidamise seaduslikkuse järelevalve otsuses ja järelevalvet teostatakse

ex officio.

Asja arutamised on sellesse küsimusse selgust toonud. Komisjoni otsus (punkt 176) näitab, et

Komisjoni liikmete härrade Sørenseni ja Castbergi arvates on artikli 5 lõike 4 nõuded täidetud

niipea, kui vabaduse võtmise seaduslikkust uurib kohtuliku pädevusega kohus, isegi kui puudub

eelnev otsus; sellisel juhul ei ole sõnal "menetlus" iseseisvat tähendust. Asja suulisel arutamisel

18. novembril 1970 selgitas Komisjoni peaesindaja hr Sørensen, et Komisjoni enamus ei jaganud

tema arvamust, sest Belgia õigus ei sätestanud kinnipidamise seaduslikkuse edasist järelevalvet.

Ent 1891. aasta seaduse artiklites 15 ja 18 sätestatakse, et justiitsminister vabastab need

kinnipeetavad, kelle kinnipidamise jätkamist ta ei pea vajalikuks. Komisjon ei võtnud arvesse, et

kaebajate kinnipidamise ajal oli neil olnud õigus pöörduda justiitsministri poole ja nõuda oma

vabastamist põhjendusega, et nende kinnipidamine ei olnud enam õigustatud, ning kaevata oma

kinnipidamise iseloomu üle, mis nende arvates oli muutunud ebaseaduslikuks, samuti oma õiguste

rikkumise üle ametiasutuste poolt; peale selle oli neil õigus esitada apellatsioonikaebus ministri

negatiivse otsuse vastu Belgia Conseil d'Etat'le. Ehkki kaebajad saatsid justiitsministrile hulga

taotlusi, ei esitanud ükski neist apellatsioonikaebust Conseil d'Etat'le, kes seetõttu ei saanud

otsustada kaebajate jätkuva kinnipidamise seaduslikkuse üle.

Lõpuks tuleb rõhutada, et vastavalt konventsiooni artiklile 60 ei või konventsiooni sätteid

tõlgendada viisil, mis piiraks siseriiklike seadustega tagatud õigusi. Et Belgia õigus läheb artikli 5

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (23 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

lõikega 4 võrreldes veelgi kaugemale, kehtestades kinnipidamise seaduslikkuse kohustusliku

järelevalve, samas kui konventsioon sätestab ainult õiguse taotleda menetlust, siis selles osas

prevaleerib ta artikli 5 lõike 4 teksti suhtes • ja seda nimelt konventsiooni artikli 60 põhjal.

4. Ehkki Komisjon tunnustas rahukohtunikku kohtuorganina (ettekande §-d 89 - 90), leidis ta, et

Belgia õigus ei järginud konventsiooni artikli 5 lõiget 4, sest rahukohtuniku otsus on haldusliku

iseloomuga. Ja Kohtu otsuses märgitakse, et kõnealust menetlust mõjutab tehtava otsuse

halduslik iseloom (§ 79).

Konventsioon ei tee aga siinkohal vahet haldus- ja kohtuotsuse vahel. Igal juhul ei saa nende kahe

funktsiooni vahelist piiri eristada täpsete kriteeriumide järgi. Paljude haldusaktidega kaasneb ka

õigusemõistmise funktsioon (vt Carré de Malberg, Théorie générale de l'Etat, I, lk 762). Paljud

õigust mõistvad aktid sisaldavad halduslikke elemente: otsust tehes täidab kriminaalkohtu kohtunik

kohtulikku funktsiooni, mis seisneb selle kindlakstegemises, kas süüdistatava käitumisele

kohalduvad seadusesätted, ja süü ulatuse määramises; peale selle kohaldab kohtunik karistuse

otsusega, mis on osa haldusfunktsioonist.

1891. aasta seadusandja pidas rahukohtunikku sõnaselgelt kohtuorganiks (§ 2). Rahukohtuniku

funktsioon hulkurlusega seotud asjades hõlmab ka haldusliku iseloomuga otsust, millele eelnevad

kohtutoimingud koosnevad kinnipidamise aluseks olevate õiguslike tingimuste läbi vaatamisest ja

seda uurimist lõpetavast otsusest.

5. Kohtuotsuses Belgia õigusele osaks saanud kriitika järgi ei ole see sisse seadnud piisavaid

tagatisi hulkurite õiguste kaitseks. On asjakohane uurida, kas kaebajail on olnud võimalus end

kaitsta ja kas nende suhtes tehtud otsused pole mitte otsustamisel esinenud omavoli tagajärjel

kehtetud.

Otsus, mille rahukohus peab tegema, puudutab kinnipidamist, mis on vabaduse võtmise meede.

Vastupidiselt sellele, kuidas Neumeisteri kohtuotsuses (lk 44, § 24) märgiti, et mõiste kohus "ei ole

mingil viisil seotud järgitava menetlusega", tuleb aktsepteerida, et kui ametiasutus võib määrata

vabadusekaotuse, peab menetlus andma asjaomasele isikule kõik võimalused end kaitsta.

Praegu "on selliste asjade puhul rahukohtu menetlus avalik ja … pooltel on võimalus esitada oma

seisukohad. Kohtunik peab ära kuulama argumendid, mida enda kaitseks esitab tema ette toodud

isik, kellel on õigus advokaadi nõustamisele; kaebealune võib kohtunikult taotleda uurimise

läbiviimist ja eelkõige tunnistajate kuulamist; kui kohtunik sellise taotluse rahuldab, kuulatakse

tunnistajaid asjaomase isiku juuresolekul ja viimane võib antud tunnistuste kohta teha oma

märkusi. Kohtunik peab oma otsust põhjendama." (Ettekanne, punkt 190, Komisjoni liikme hr

Welteri eriarvamus.)

Kohtuotsuses (punkt 79) märgitakse, et ainus kaitseõiguse suhtes oluline säte on 1849. aasta 1.

mai seaduse § 3, millega tagatakse asjaomasele isikule asja arutamise kolmepäevane

edasilükkamine, kui ta seda taotleb. Tuleb aga lisada, et 1891. aasta seaduse § 11 järgi on

prokuröril õigus vahistatu ajutiselt kuni istungini vabastada (ettekanne, joonealune märkus nr 1

§-le 164); see peab võimaldama kaitse ettevalmistamise.

On tõsi, et kõnealune õiguslik menetlus on kokkuvõtlik. Ent kui ei kohaldata mingeid siseriiklikke

menetluseeskirju, ei pruugi sellest tingimata järelduda, et kinnipidamisotsus on ebaseaduslik.

Oluline on järgida konventsiooni artiklites 5 ja 6 sisalduvaid õiguse põhimõtteid ja eelkõige seda, et

hulkureile antakse võimalus esitada kõik neid puudutavad asjaolud, et nad saaksid kasutada kõiki

kaitsevõimalusi ja vajaduse korral tasuta õigusabi. Kõik need põhimõtted sisalduvad ka Belgia

siseriiklikus õiguses; nad vastavad täielikult Belgia seadustele. Asja arutamisel Komisjonis 6.

aprillil 1967 tõdes kaebajate õigusnõustaja Magnée, et hulkuri vastaval taotlusel tagatakse talle

kolme päeva jooksul advokaadi teenused.

Niisiis on selgelt kindlaks tehtud, et kõik kolm kaebajat jätsid kasutamata oma kaitseõiguse.

Punktist 6 allpool selgub, miks kaebajate selline käitumine on täiesti mõistetav.

1891. aasta seaduse § 12 järgi "teeb rahukohus kindlaks politseikohtu ette toodute isiku, vanuse,

füüsilise ja vaimse seisundi ning eluviisi". Kohtul ei ole põhjust eeldada, et käsitletud kohtuasju

menetlenud rahukohtud jätsid oma tegevuses asjaomaste isikute õigused tähele panemata.

6. Ei vaidlustata asjaolu, et kinnipidamisotsuste tegemise ajal olid kõik kolm kaebajat hulkurid.

Seetõttu oli rahukohtunik sunnitud määrama nende kinnipidamise. Ta pidi otsustama, kas hulkur

saadetakse hooldekodusse (1891. aasta seaduse § 16) või hulkurite varjupaika (§ 13).

Kinnipidamine hooldekodus määratakse kõige rohkem üheks aastaks. Kinnipidamine hulkurite

varjupaigas vältab vähemalt kaks aastat. Oomsi peeti kinni hooldekodus, De Wilde'i ja Versypi

hulkurite varjupaigas.

Oomsi juhtum on lihtne. Ooms, kelle arvel oli mitmeid kriminaalkaristusi ja kes oli neljal korral kinni

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (24 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

peetud hulkurluse eest, andis end politseijaoskonnas üles, et teda koheldaks kui hulkurit, kui

sotsiaalhoolekanne talle tööd ei leia. Tema taotlusega nõustuti ja ta paigutati hooldekodusse.

Kas 1891. aasta seaduse § 13 kohaldamine § 16 asemel De Wilde'i ja Versypi asjus tähendab, et

kaudselt rikuti konventsiooni artikli 5 lõiget 4, millest võib välja lugeda, et otsus tuleb teha oludes,

mis tagavad nõuetekohase õigusemõistmise?

Võttes arvesse konventsiooni artikli 5 lõike 1, märkis Komisjon (ettekanne, punkt 186): "Komisjon

ei pea otsustama, kas antud asjades kohaldasid pädevad asutused õigesti siseriiklikku õigust,

tingimusel et menetluse uurimine ei osuta ametiasutuste meelevaldsele tegevusele." Sama kehtib

artikli 5 lõike 4 suhtes ja Kohtu rolli kohta.

1891. aasta seaduse § 13 sätestab hulkurite varjupaika paigutamise "töövõimelistele isikutele, kes

endale tööga elatise teenimise asemel kasutavad kutseliste kerjustena ära heategevust, ning

isikutele, kelle hulkurliku eluviisi põhjuseks on laiskus, joomarlus või kõlblusetus."

Hulkurite kinnipidamine on julgeolekumeede, millega isikut töötama õpetades ja võib-olla alkoholist

võõrutades seatakse eesmärgiks tema ühiskonnaohtlikkuse kõrvaldamine.

Brüsseli rahukohtuniku käsutuses, kelle ette Versyp toodi • Versyp nõudis enda toimetamist tagasi

toimetulekukeskusse, sest varem oli ta viibinud Merksplasis - , oli küsitluse ajal Brüsseli Sotsiaalse

Rehabiliteerimise Büroo ettekanne (4. novembrist 1965), milles täheldati: "… kõik meie

rehabiliteerimispüüded on nurjunud hoolealuse apaatia, laiskuse ja alkoholilembuse tõttu". Versypi

karistuste loetelu sisaldab 24 süüdimõistvat otsust varguse ja vargusekatsete, kõlblusvastaste

rünnete, avalikus kohas ebakaines olekus viibimise, piletita sõitmise, kallaletungide ja varastatud

esemete vastuvõtmise eest; eespool loetletule lisandub kolm varasemat kinnipidamist hulkurluse

eest. Rahukohtuniku otsuses viidatakse selgesõnaliselt Versypi vaatlemisele ja tema toimikule,

mis sisaldab muu hulgas eespool nimetatud Sotsiaalse Rehabiliteerimise Büroo ettekannet.

Kinnipidamispäevikus (4. novembrist 1965) nimetatakse kinnipidamise põhjused: "apaatia, laiskus

ja alkoholilembus".

Kui De Wilde pärast paari raudteejaamas veedetud ööd andis end üles Charleroi'

politseijaoskonnas, väitis ta, et teda ei olnud varem hulkurluses süüdi mõistetud. Rahukohtunik

taotles De Wilde'i toimikut (see anti välja 19. aprillil 1966), milles on kolmteist süüdimõistvat otsust

mitmesuguste õigusrikkumiste eest, nende hulgas kuus vanglakaristust varguste eest, ja peale

selle viis varasemat kinnipidamist hulkurluse eest. Rahukohtuniku otsuses viidatakse vaatlemisele

ja toimikule, milles sisaldusid ka eespool osutatud materjalid. Sellega seoses peab lisama, et De

Wilde vabastati 16. novembril 1966 ja peeti taas hulkurluses süüdistatuna kinni menetluse ajal 11.

jaanuarist 1967 kuni 15. maini 1967.

Kas Brüsseli ja Charleroi' rahukohtute poolt võetud meedet on võimalik pidada meelevaldseks?

Tegu on meelevaldne, kui see tõsiselt ja ilmselgelt rikub õigusnorme või kui sel puudub igasugune

tõsiseltvõetav õigustus. Vähim, mida siinkohal võib öelda, on see, et ei ole tõestatud Brüsseli ja

Charleroi' rahukohtunike poolt 1891. aasta seaduse § 13 vaieldamatu rikkumine sellega, et nad

Versypi ja De Wilde'i hulkurite varjupaika määrates võtsid arvesse nende käitumist iseloomustava

moraalse ja sotsiaalse tasakaalutuse.

Isegi kaebajate õigusnõustaja, kes "täiesti juhuslikult" oli märkinud, et Versyp vaidlustas 1891.

aasta seaduse § 13 kohaldamise enda suhtes, ei tõstatanud seda kaebust uuesti ei asja

arutamisel Komisjonis 8. veebruaril 1968 ega arutamise käigus esitatud lõppsõnas, nagu märkis

Komisjon (ettekanne, punkt 51, joonealune märkus nr 1). Ka Komisjon ei nimetanud kõnealust

kaebust oma seletuskirjas Kohtule, samuti ei märkinud seda kaebajate õigusnõustaja oma

märkustes, mis lisati Komisjoni seletuskirjale.

7. Kokkuvõtteks: kõik kolm kaebajat olid hulkurid. Nende kinnipidamise põhjus oli hulkurlus.

Kinnipidamisotsuse tegi kohus ja selle puhul olid täidetud formaalsusnõuded, mis nägid ette asja

avalikku arutamist poolte osavõtul, kusjuures asja arutamise ajal ja pärast seda oli kaebealustel

võimalik kasutada kõiki kaitsevahendeid. Nad ei kasutanud seda õigust. Kindlakstehtud faktid

näitavad, et kaebajate suhtes kohaldatud abinõud ei olnud meelevaldsed, ja on kaheldav, kas

teised rahukohtud või isegi apellatsioonikohus oleks teinud märgatavalt erinevad otsused.

Faktidest on võimatu järeldada, et kaebajad olid neile konventsiooniga tagatud õiguste Belgia

võimude poolse rikkumise ohvrid.

1

Kõrgeim halduskohus. (Toimetaja.)

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (25 of 26) [11/05/2001 08:59:59]

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn

VIIMATI MUUDETUD: 10.08.2000

http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (26 of 26) [11/05/2001 08:59:59]